Wednesday, February 28, 2018

Разбор полетов: Putinivalimised

Seekordses saates olid kõne all Krimmi-päevale (18.märts) nihutatud Putini-valimised. Ühest küljest pole nagu millestki rääkida, kõik on ette teada, aga teisest küljest on ikka pisut põnev ka.

Õige vastus kõikidele küsimustele nende valimiste-sarnase protseduuri käigus on: "Valimisaktiivsus" Absoluutselt kõik, mis ette võetakse, on suunatud sellele, et meelitada 70% inimesi valimisjaoskondadesse tulema.

Seekord oli stuudios uus vestluskaaslane, politoloog Peeter Taim. Saatejuht Artur Aukon ja Karmo Tüür olid sellised nagu ikka :)

Saadet saab järelkuulata siit.

Tuesday, February 20, 2018

Roheliste mehikeste surmavad seiklused


Kuskil kaugel Süüriamaal olla juhtunud järgmine lugu. Lahingu üks osapool olla eitanud enda osalust, kuid hiljem palunud luba tulla oma surnutele ja haavatutele järgi.

Sõjapidamises pole laias laastus midagi muutunud. Kui jätta kõrvale need veidravõitu momendid, kus lippude lehvides ja trummide põrinal lagedale platsile vastakuti koguneti ning aumeestena suure pidulikkusega üksteist maha nottima asuti, on sõjas alati kohta nii kavalusel kui ahnusel, näivusel ja rumalusel. Küünilisusest rääkimata.

Praegu Süürias toimuval madinal on kõiki neid tunnusjooni. On nii lippude lehvitamist kui partisanisõja elemente, lihtsat rahateenimist kui võitlejate küünilist ohverdamist lahingluure eesmärgil.

Miraažiloome

Keeruliseks teeb asja jälgimise see, et tõest infot toimuva kohta hankida on neetult keeruline. Kui sulle ekraanilt näidatakse mingit pilti, siis ainuke asi, mida sa tead, on see et sulle näidatakse seda pilti. Kes ja miks seda näitab ning mis on asjade tegelik seis, võib ainult aimata.

Venemaa on näivuse loomisel saavutanud tipptaseme ja teeb mitmetele teistele asjaosalistele mitme ringiga ära. Tinglikult Süüria riigina kirjas oleval territooriumil, mida otseselt ja täielikult ei saa keegi ja kunagi kontrollida (ainuüksi piiridest mittehooliv Süüria kõrb on 500 tuh km2) sõdivate jõudude hulgas on ka venelasi. Nii ametlikke – nt Tartus nimelises linnas paiknev mereväebaas – kui mitteametlikk – nn Wagneri eraarmee.

Kes seal kaugel kõrbesel pinnal, kus olulisem osa tegevust koundub jõeorgudesse ja ranniku-alale, teglikult kohal on, kuipalju ja missugust relvastust omab ning mis on eri osapoolte motivatsioon, on aga kõike muud kui selge.

Wagneri grupeering

Wagneri grupeering on ehk meie jaoks põnevaim ... ja paradoksaalsel moel ehk lähedaim. Selle grupeeringu pealik Dmitri Utkin on nimelt eriüksuslane, kelle algne teenistuskoht oli otse meie piiri kõrval, Petseri linnakeses.

Pihkva dessantväelaste (ja Burjaatia tankiväelaste jne) kasutamine nn roheliste mehikestena Krimmi kaaperdamisel ja Ida-Ukraina põldude väetamisel on avalik saladus. Nende noorte meeste verega on kirjutatud uus määratlus Venemaa sõjaväelukku – üldmõisteks kujunenud „их там нет“. Ehk siis kõik need, keda seal pole. Polnud ei Krimmis, pole Donbassis ning nüüd pole Süürias.

Neid ei ole, kuid laibad on. Väidetavalt olla Moskva ja Piiteri erihaiglates ravil need, keda õnnestus välja tuua „kaup 300“ nime all ehk siis haavatutena. On lesed, kes kaamerate ees räägivad oma kurba lugu. On hauad, mille kuhjamist jäädvustada üritanud isikuid koheldaks jõhkralt, vaatamata staatusele.

Naftaraha jagamine

Mida teevad need – seni ebaseausliku – Wagneri grupeeringu mehed, keda hinnanguliselt olla 2500, siis Süürias? Kes neile maksab, kes katab kulud, kes annab relvad ja varustuse? Aus vastus on, et seda ei saa tõsikindlalt keegi väita, kuid teaadaolevalt olla selle eraarmee taga Putini lähikondsed. Moskva lähistel registreeritud juriidiline keha „Евро Полис“ olla aga tegelenud Süürias naftaväljade ja –tehaste vabastamisega nn DAESH/ISIS käest ja olla saanud selle eest tasuks veerandi sealsest toodangust. Kujutate ette seda rahahulka?

Venemaa Riigiduumas on jälle ettevalmistamisel seadus-eelnõu, mis peaks legaliseerima eraomanduslikud sõjaväestatud üksused. Seni aga on Wagneri grupeeringu tegevus ka Venemaa enda seaduste kohaselt lubamatu.

Parim illustratsioon sellele segadusele on väidetavalt Süürias püstitatud ausammas vene vabatahtlikele, millel olev relvastatud mees näib teatud rakursi all oma nägu fotograafi eest varjavat. Saatsin selle foto kahele piirkonda tundvale eksperdile küsimusega, et kas tegu olla tõese pildi või võltsinguga. Üks arvas seda olevat tõene ja teine ütles, et „ilmselt on see fake“ (võltsitud).

Veider lahing

Aga mis puudutab siis loo alguses mainitud lahingut, siis laias laastus toimus järgnev. Süüria territoorium jaguneb tinglikult sektoriteks, mida kontrollivad eri jõud. Iidse Eufrati jõest itta jäävat alal tegutsevad USA poolt toetatud Assadi režiimi vastased, nn demokraatlik opositsioon. Läänekaldal aga toimetavad Venemaa katuse all Assadi pooldajad.

Väidetavalt olla üle jõe nö võõrale alale hakanud liikuma mehed ja tehnika, ilmse eesmärgiga võtta lahinguga üle üks naftatööstuse objekt. Objektil istuvad USA instruktorid ja kohaliku relvakandjad olla helistanud vene poole sideohvitserile ning öelnud, et ärge jamage, me anname vastulöögi. Torust kostis juba tuttav „neid ei ole seal“. Järgnes vastulöök. Telefon helisenud uuesti. Sama mees küsinud: „Kas õhurünnak on läbi? Me tahaks oma mehi ja kehi tulla üles korjama.“

Nagu näete, kasutan ma rõhutatult tingivat kõneviisi. Uskuda sõjaseisukorras ühe või teise poole väiteid oleks narr. Uskuda, et surma sai 600 ründajat, oleks sama tobe, kui uskuda ametliku Kremli vastust, et „ehk oli seal mõni vene kodanik, kuid nad pole sõjaväelased“. Peale Krimmi on Kremli uskumisega üldse keerulised lood.

---

Ausamba foto leitav siit https://t.me/warjournal/665

---
lugu ilmus siin

Wednesday, February 14, 2018

Putin ja bitcoin


„Ах, обмануть меня не трудно!.. Я сам обманываться рад!“ 

Vanamoeline ettekujutus, et sina kui tarbija otsustad, on üha enam ja enam pettekujutlus. Suur osa sinu otsusest on juba ette ära tehtud ning sulle müüakse seda, mida sa tahad ... ehkki sa ei pruugi isegi veel oma soovist teadlik olla.

Ennevanasti oli lihtne. Mees kasvatas kartuli ja läks turule seda müüma. Või kaevandas tüki kulda ja tegi sellest midagi ning pani letile. Või kirjutas raamatu ja asus otsima sellele turgu. Kaup kas osteti või mitte. Mida aeg edasi, seda enam käib asi vastupidi. Ning vahet pole, kas me räägime mingi füüsilise asja/toote/teenuse müügist või kasvõi valimisotsusest – tarbimiskäitumine on see kõik.

Võimekamad turundus-agentuurid, PR-firmad, parteilised mõttekojad ... kuni eriteenistusteni välja tegelevad tavatarbimise vastandiga. Nad kaardistavad turuootuse ja siis disainivad toote vastavaks. Seejärel tehakse sulle pakkumine, millest ei saa keelduda. Kodanik neelab alla just selle, mida ta on kogu aeg ihaldanud, kuigi pole seda veel söandanud ehk sõnastadagi.

Putini tegemine

Lähenevate Putini-valimiste ootuses on paslik meenutada, kuidas ilmus Venemaa troonile mees, keda nüüdseks peetakse üheks mõjukamaks tegelaseks maailmas. See kuidas me temasse ja praegusesse Venemaasse suhtume, pole hetkel üldse oluline.

Tegemist ei olnud ühestki otsast tüüpilise poliitilise protsessiga. Vladimir Putin polnud mees, kes oleks võimule pürginud. Tegemist ei olnud särava juristiga või kangelaslikkusega silmapaistnud luurajaga. Tema tegevus Peterburi välismajanduse koordinaatorina oleks ilmselt varem või hiljem lõpenud kohtupingis, kui poleks juhtunud ootamatu.

Jeltsini hääbumise aegadel vaatasid seltsimehed hallides pintsakutes üksteisele otsa ja arutasid, et kuidas päästa olukorda, kuidas vältida riigi kaosesse langemist ja päästa vajalike inimeste varandusi. Koostati ühiskondlike ootuste maatriks ning asuti ringi vaatama – kes sobiks selle maatriksi täiteks? Opaaaa, aga vaadake see kõhetu seltsimees on ju täiesti anti-Jeltsin, seega sobib! Ning kodusõja ja elumajade plahvatuste lainel tõsteti kodanike ette kandikul just see riigijuht, keda valija ihales.

Bitconi võidukäik

Tõsimeelsed krüpto-entusiastid löövad mu nüüd ilmselt risti, kuid selle altenatiivraha ilmumine rahva ette meenutab mulle paljuski sama lugu. Jah tõsi, ma ei oska öelda maagilist sõna „blockchain“ moel, mis paneks saalitäie rahvast kaasa noogutama, kuid lubage et joonistan siin liivale oma nägemuse.

Üha ilmsemaks muutuvate antielitaristlike meeleolude taustal oleks üüratult imelik, kui keegi ei tuleks välja oma altrnatiivrahadega. Eks neid on aeg-ajalt esile kerkinud varemgi, kuid nüüd on turuolukord selleks eriti soodne. Senised rahad on ju keskpankade kontrolli all, seega üdini vanade, korrumpeerunud ja üleüldse kurjusest vaevatud eliitide vahend töötava rahva ja maailma kontrollimiseks.

Uus, alternatiivne raha on ju aga kogu sellest sarvilisest ja sisalikusilmsest taagast vaba. Kõige kõrgema kullaprooviga populistlik produkt, kui võtta aluseks populismi määratlus „võimu tagasiandmine eliidilit rahvale“. Seda va bitcoini võivad ju kaevandada ka minu- ja sinusugused, nii et tõeline rohujuure värk ja seega igati koššer. Ja peamine – see on pinnuks silmas senisele süsteemile!

Ma küll ei võta väita et bitcoin on ühe teise eriteenistuse produkt (nagu hiljuti teatas üks Kasperski Lab asutajatest), kuid ma lihtsalt soovitan veidi mõelda. Kas meie tarbimisotsused on vabad? Ja kas saab manipuleerimiseks nimetada olukorda, kui meile pakutakse meie enda soovidele neetult sarnanevat asja? Kui me ise oleme altid, saamaks petetud?

---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Välispoliitika arutelu Riigikogus


Alustuseks: kuna olen väga vastu personaalsele ärapanemisele, argumentidele stiilis: „aga vaata kes seda ütles, missugune inimene see on!“, siis alljärgnevas tekstis pole ühtegi nime. See on ülevaade. Mõtisklus, kui soovite. Mitte klikimagnet.

---

Riiklus koosneb rituaalidest. Kirjapandud ja kirjutamata reeglite järgimisest. Alates lipuheiskamisest kuni auvahtkonnani, kõnedest paraadideni ja veel lugemata hulgast muudest suurematest ja väiksematest asjadest. Igaüks eraldi ei loo riiki ja selle ärajätmine ei kaota riiki ära, kuid kokkuvõttes vormivad nad nii meie endi kui ülejäänud maailma arusaamist sellest, et misasi siis on Eesti Vabariik.

Muuseas, ka nääklus ja vaielus kuulub selle pildi juurde. Olukord, kus kogu rahvas tuliselt armastab oma juhti ja on juba ette kõigega nõus – see kuulub ühte teise komberuumi, kas pole?

Kuid jätame selle lüürilise sissejuhatuse ja asume asja juurde. Riigikogus toimus taaskord üks rituaalne akt – välispoliitika arutelu. Kunagi kaks korda aastas toimunud protseduur on nüüd taandunud ühele korrale aastas, kuid oma olemuselt pole see muutunud.

Teoreetiline raamistik
Välisminister käib alustuseks üle olulisematest punktidest, mis parasjagu välispoliitikas laual. Joonistab nö suure pildi sellest, kuidas Eesti rahvusvahelist olukorda näeb ja millele oma ressursse panustab. Veidikese idealistliku ... noh seda küll. Kuid see on ka istuva ministri amet. Väga laias plaanis iga minister tegeleb õigustamisega, sellest rääkimisega, kuidas asjad on ja võiks olla. Kõne sihtgrupp istub suuresti rõdul, mille toolidele on selleks puhuks kirjutatud „diplomaatiline korpus“. Korpus loeb kõne paberilt kaasa, kõrvaklapid peas, tähelepanelikult jälgides, kas ja kuidas markeeritakse nende jaoks olulisi momente.

Järgnevad küsimused. Suuresti rituaalsed. Opositsioon torgib, omad annavad ministrile võimaluse särada. Enamasti küsitakse mitte seda, millest minister rääkis, vaid selle kohta, mida ta EI rääkinud. Ja MIKS ei rääkinud?

Väliskomisjoni juhi kõne. Samamoodi rituaalne. Kui minister räägib sellest, kuidas asjad on, siis väliskomisjoni esimees sellest, kuidas saaks teisiti. Paremini. Kasvõi veidike. Kui komisjoni esimees ja minister on ühes paadis, siis teeb ta seda sõbralikult. Enamasti on.

Küsimusi peale komisjoni esimehe sõnu on tavaliselt vähe. Oma mees ikkagi, niikuinii kõik teada. Kuna selleks ajaks on ka diplomaatiline korpus koos enamike telekaameratega rõdult kadunud, siis kärbub ka küsijate ind.

Lõpuks fraktsioonide sõnavõtud. Enamasti mitte kõnedest tõukuvad, vaid iga partei seisukohti väljendavad. Välispoliitikast üleüldse ja ministrist eraldi. Saal on selleks ajaks enamasti tühi.

Praktika
Millest siis minister seekord rääkis? Multilateraarsest maailmast, mis siiani on meile sobinud. Partnerlusest, mida tuleb hoida. Liitlastest, keda väärtustada. Ühisest Euroopast. Välisteenistusest, mis kõike seda koos hoiab ning Eesti huve edendab.

Mida küsiti? Kuna pidin rõdult mitu korda lahkuma, andmaks riburada pidi intervjuusid, siis jäid mõned küsimused mul kuulmata, kuid neist 24’st teadaolevast olid 10 Venemaa kohta. Otse või kaude, Nord Stream 2 või Yana Toomi kaudu. Selline ebakõla, et minister markeeris Venemaad vaid põgusalt (kui agressorit Ukraina kontekstis) ja saadikud näpivad seda teemat aktiivselt, on loomulik, kuid seda ma juba kirjeldasin siin. Kõne enda täisteksti leiab siit.

Väliskomisjoni esimehe kõnes leidus kaks kõneväärt momenti. Esiteks siis see uuenduslik, „mida saab paremini teha“ moment – väliskaubanduse ministri ametikoha toomine välisministeeriumi alla. Minu meelest väga mõistlik mõte, kuna see võimaldab vähendada ametkondlike laudade vahelistesse tühikutesse takerdumist. Teine soojendab allakirjutanu südant aga erilisel moel – mainiti välispoliitika arengukava koostamist ... ohjeerum, kuipalju kordi olen selle vajalikkusest isegi rääkinud! Kõne teksti leiab siit.

Fraktsioonide sõnavõtud. SDE kiitis Eesti välispoliitika professionaalsust (minister oma parteist ikkagi). EKRE jaoks on kõik halvasti, sest liberaaldemokraatlik välispoliitika ei põhine väärtustel, vaid väärastustel. IRL mainis, et välispoliitika tegemate töö näitajaks on 30 riiki, kuhu Eesti kodanikud peavad viisata taotlema, aga Soome omad mitte! RE kritiseeris skisofreenset koalitsiooni, kus välisministri sõnumile räägib vastu koalitsiooni juhtivpartei ehk KE. KE ise aga rääkis Eesti välispoliitilisest võimalusest – asutada Konfliktilahenduse Instituut ning ära kasutada väikeriigi võimalust olla läbirääkimiste korraldaja. Vabaerakond heitis pehmes vormis ette Euroopa Liidu soovi oma liikmesriikidele midagi ette kirjutada ja kiitis liberaaldemokraatlikku maailmanähemust.

Tühjast saalist
Lõpetuseks sellest, et miks tõuseb tüli tühjast kohast. Ehk tühjast saalist. Nö tavalise maksumaksja seisukohalt on see ju üks jäme jama – miks need seal Toompeal tööd ei tee?

Peab tunnistama, et endalgi oli pisut piinlik. Selle kolme-poole tunni jooksul, mis ma seal rõdul istusin, kappas sealt läbi pool tosinat ekskursiooni. Koolieelikutest välisdelegatsioonideni. Ja kui nüüd neile ette seletati, et saalis toimub „riiklikult olulise küsimusena välispoliitika arutelu“, siis võite üsna elavalt ette kujutada neid nägusid, mis üle rõduääre alla piilusid ja üksteiselt küsisid: „aga kus nad kõik on?“

Asi on tegelikult väga lihtne. Riigikogu liikme töö on seadusloome. See tähendab seaduseelnõude läbivaatamist, taustamaterjalidega tutvumist, vastavates komisjonides istumist, fraktsiooni nõupidamistel ühiste seisukohtade väljatöötamist jne. Eelmisel aastal käis Riigikogu laudadelt läbi u 200 eelnõud. See tähendab, et kui üks riigikogu liige tahab tegelikult ja päriselt ja tõsiselt oma tööd teha, peaks ta iga päev läbi närima end ühest eelnõust, tegema selgeks nt tehtava seadusemuudatuse taga seisvate huvigruppide seisukohad, pidama nõu spetsialistidega jne.

Suurde saali on saadikul asja kahel juhul – kui on käimas oluline hääletus või kui on arutlusel tema jaoks tõepoolest ülioluline teema. Jah, välispoliitika ON oluline teema, aga kui hetkel on sinu jaoks päevakorras nt metsanduse või tervishoiu või hariduse valdkonnas plaanitav muudatus, siis ... siis sa lihtsalt pead tegema valikuid. Et kas istud saalis, üritades kõnede taustal oma tööd teha, või viibid kabinetis, nõupidamisel, kohtumisel vms. Me kõik tegutseme piiratud ressursside tingimustes ning riigikogu liikmetel pole abisid, kes nende eest taustatööd ära teeks.

Vot selline ülevaade. Pole meediakõlbulik, kuid pole selleks ka kirjutatud. Ehk on kellelegi siiski kasulik.
---
pilt isetehtud

Tuesday, February 13, 2018

Välispoliitika arutelu ja Venemaa

Riigikogus traditsiooniliselt toimuva välispoliitika arutelu ajal ja järel tuli anda ridamisi intervjuusid, mille käigus sai räägitud küll peetud kõnedest endist, küll Eesti plaanidest pürgida ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, küll välismajandus-poliitikast. Ent eks ta ole paratamatu, et korduma kippus küsimus: miks oli selles kõnes nii vähe juttu Venemaast.

Eri sõnastustes kordasin laias laastus ühte ja sedasama:
1 - Venemaa oli ministri kõnes markeeritud küll, seda Ukraina kontekstis ja kui agressor

2 - Venemaa vähene mainimine taolistes kõnedes on pika-ajaline tava, kuna Eestil pole vaja end positsioneerida kui "ühe probleemi riik"

3 - Minister peabki rääkima nö positiivsest agendast, ehk sellest, mida ministeerium ja Eesti laiemalt saab ja tahab oma välispoliitikaga mõjutada. Selleks on meie peamine tugi ja kui soovite ressurss - meie suhted liitlastega. Nendega me peame, saame ja tahame tegeleda, Venemaaga on aga lood pisut teistmoodi, kas pole :)

Kuvatõmmis tehtud siit.

Monday, February 12, 2018

Venemaast Reporteritunnis


Nagu ütleb saate kirjeldus: "Uurime, mida on oodata Venemaa eelseisvatelt presidendivalimistelt ning küsime, millised uued probleemid on tekkinud USA ja Venemaa suhetes. Jutuks on ka Läänemere-äärne julgeolekukeskkond, eriti just Soome nurga alt vaadates. Stuudios on Välispoliitika Instituudi värske juht Kristi Raik, Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu ning politoloog Karmo Tüür.
Saatejuht on Peeter Kaldre."

Saade järelkuulatav siit

---

pilt võetud VVP kampaanialehelt

Wednesday, February 7, 2018

Разбор полетов: USA

Donald Trump on nüüd aasta aega võimul olnud USA presidendina - mida oli tal öelda oma aastapäevakõnes? Uus nägemus tuumaheidutusest: mis on muutunud? Missugust signaal üritati edastada nn Kremli nimekirja avaldamisega?

Kõigest sellest rääkisid saatejuht Artur Aukon suunamisel diplomaat Harri Tiido ja politoloog Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Monday, February 5, 2018

Ideaalne välispoliitika


Kõik meie teadmised tulenevad kogemustest. Minevikust. Eilsest. Aga elama peame homses maailmas. See dilemma on igavikuline, kuid muutub inimtekkelise ajatelje tihenemise tõttu üha kõrvetavamaks.

Rahvusvaheliste suhete keskkond pole selles mõttes erand. Muudatuste sügavus ja murrangutest sündivate võngete ulatus paneb meie senised toime-mehhanismid üha enam proovile. Lihtsad ja lineaarsed mudelid pole kuigivõrd usaldusväärsed. Keerulisematest ei saa aga keegi k***t aru.

Aegu tagasi võis põlvkonna või paari jagu inimesi oma elu suhteliselt muretult mööda saata, ilma et laiemas plaanis midagi muutuks. Riigipööre või ka sõjakäik ei ulatanud tavaliselt mõnest hobupäevast kaugemale. Ja ega seegi suurt midagi muutnud, vahetus vaid nägu troonil ja andamikoguja nimi.

Välispoliitika kui instrument
Muudatuste kiirust ei saa endast tõrjuda keegi. Kasvõi tehnogeense mõju eiramiseks peaks olema erakmunk mägikoopas. Ja veel selline munk, kes salamisi wifit ei näpi. Nii et kohanema peavad kõik, nii inimesed kui institutsioonid.

Välispoliitika – kui riigi huvide üks teostamise instrumente – ei saa sellest muudatusest kõrvale jääda. Üha rabedam, et mitte öelda agressiivsem väline keskkond sunnib otsima uusi lahendeid, kuidas tagada kahte peamist ülesannet: eluspüsi ja edenemine. Sisemine vastuolu nende kahe vahel ei muuda asja tonksuvõrragi lihtsamaks, kuid mitte sellest pole praegu jutt.

Väliskeskkonna muudatusi tuleb tajuda, mõtestada ja seejärel reageerida. Välisasja ajamiseks oleks vaja üha enam sisemist ressurssi – kuskohast aga seda õheneva riigi tingimustes võtta? Ja vat siin soovitakski pöörata pilgu sellele, mida ennemuiste nimetati reserviks. Eesti riik on oma toimimisaja jooksul läbi tule, vee ja vasktorude lasknud märkimismäärses koguses inimesi, kes suudaks ehk midagi tagasi anda. Kas nad aga ka tahaksid?

Lisaressursi võimalus?

Nende paarikümne aasta jooksul, mis ma servapidi välisteemasid näppinud olen, tuleb meelde vähemalt kaks välisministeeriumist lähtunud katset kokku ajada midagi foorumi sarnast. Ehk siis kaasata välisteemade arutellu ka neid, kes igapäevaselt ministeeriumi uksest sisse ja välja ei käi. Tuleb küll tõdeda, et ega need just kuigi viljakad katsed pole olnud.

Oh üllatust, tuleb välja et ka eesti eksperdid on kõigest inimesed. Tegelased oma egodega ja vanade solvumistega, mis tihtipeale ühte tuppa ära ei mahu. Ja nii mõnigi endine kolleeg on ukse selja taga kinnikukkumisest niivõrd solvunud, et ei tule enam samasse majjagi.

Ja siin ma näen uuenduskuuri läbiva Eesti Välispoliitika Instituudi võimalust. Panna nö neutraalsel pinnal kokku käima see seltskond, kellel on midagi öelda. Alates temaatilistest tudengiühendustest kuni õppejõududeni, päriseluga kokkupuutuvatest majandus- ja meediainimestest igat masti ekspertideni välja. Mitte kuulajate, vaid kaasarääkijatena.

Ideaali mõistagi ei saavuta
Kas see viiks ideaalse välispoliitika sünnini? Mõistagi mitte – selles osas sai pealkirjaga teadlikult liialdatud – kuid ideaal ongi seepärast ideaal, et temani küünitamise käigus võib sündida midagi põnevat ja vahel kasulikkugi.

Mõttekodadega pole Eestis kuigivõrd laiata. Kunagi sel teemal tehtud uurimuses tõdeti, et sõltumatu mõttekoja tekkeks riigis oleks vaja kahte eeltingimust: sõnavabadust ja 2 miljonit elanikku. Esimese osas on meil asjad enam-vähem jonksus, teisega aga ... noh on nagu on.

Proovigem siis saavutada olemasolevate ressurssidega optimaalset tulemust. Väikeriigi tingimustes on selleks võtmesõnaks kaasamine. Välispoliitika pole enam ammu monopol.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Ukrainast Välismäärajas

Hea kamraad ütles peale saadet, et pole mind ammu kuulnud eetris nii sügavat ohkamas. Eks Ukrainast rääkimine võtab ohkema küll.

Aga kõik pole sugugi lootusetu - väga laias plaanis asju vaadates liiguvad asjad siiski positiivsusesse, seda peegeldab ühiskondlik usaldus oma parimate poegade ehk vabatahtlike suhtes ... ja paraku teiselt poolt sügav umbusladus võimu erinevate kehastuste suhtes. See kõik loob ehk eelduse muudatusteks ja uute tegijate ilmumiseks ning plaanitud reformide elluviimiseks.

Kõigest sellest rääkisid saatejuht Hannes Hanso juhatusel EV suursaadik Kiievis Gert Antsu ja politoloog Karmo Tüür

Saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit