Tuesday, May 31, 2016

Venemaa peamine ressurss


Rääkides võimust ja võimsusest, kaldutakse läänelikus pragmaatilises ruumis mõtlema materiaalsetes märksõnades. Et kas ühel või teisel tegijal on vahendeid ja võimalusi teha seda või toda. Et igal liigutusel on ju oma hind ning enne selle liigutuse tegemist tuleb üheksa korda mõõta. Arvestada, kas teoga kaasnevad kasud kaaluvad üles paratamatud kulutused.

Kuid Venemaa praegusel juhtkonnal on pisut teine mõõtkava. Need argumendid, mida Läänes kiputakse tajuma kulude ja kahjudena, ei pruugi tolles paralleelmaailmas olla üldsegi miinusmärgilised.

Venemaal hetkel võimul oleva seltskonna ressurssideks pole mitte nafta, hiiglaslik territoorium või arvukas elanikkond. Nafta hind kõigub, territoorium ei sõdi ja elanikkond vananeb samamoodi kui Läänes.

Selleks ressursiks on kaks asja, mis tegelikult on ühe medali kaks külge. Selleks on Lääne kaalutlevus (loe: tajutav nõrkus) ja Venemaa võimekus kanda kaotusi.

Kui keegi Läänes hakkab rääkima Venemaa võimalikust järgmisest rünnakust, siis publik hakkab kätega vehkima ja rääkima et „Moskva ei saa seda endale lubada“. Selles ongi Lääne nõrkus, sest ta arvestab kaotuse hinda. Kuid Moskva ei arvesta.

Reputatsiooniline kaotus? Lubage muiata. Nö lordide klubi liige põeb oma staatuse üle, kuid selle klubi ukse jalaga sisselööja ei kaota mitte midagi. Vastupidi, ta on omas taustsüsteemis Tegija suure „T“ga.

Majanduslik kaotus? Te ei mõtle seda ju ometi tõsiselt! See kaotus on võimalik siseriiklikul televisioniseeritud tasandil maha müüa sellise ideoloogilise, sõjalis-patriootilise kasumiga et igasugune rahaline ekvivalent selle kõrval kahvatub.

Võimalik ülim kaotus – inimeludes? Ma ei hakka isegi seletama kui mittepädev see oletus on. Igaüks kes vähegi on kursis Venemaa sõjapidamismeetoditega (ka nö rahuajal, nn terroritõrjeoperatsioonide puhul) teab et see moment morjendab troonitagust seltskonda kõige vähem.

Moskva võimukoridoridesse infiltreerunud seltskond teab täpselt, et Lääs ei oska taoliste mängureeglite järgi toimida. Ning see ongi praeguse Venemaa peamine ressurss.

-----------
pilt võetud siit

Wednesday, May 25, 2016

Ohvitser vahetati kahe töötu vastu

Ukraina ja Venemaa vahetasid vange. Kuna ametlikult pole kumbki pool julgenud välja kuulutada sõda, siis polnud need ka sõjavangid, kuid oluline on siinkohal miski muu.

Eile küsisid mitmed meediakanalid minu käes arvamust Natalja Savtšenko vabastamise kohta. Kuna esimese hooga leidsin, et kogu kommentaar on taandatav banaalsele „see oli ju ette ennustatav“ (kirjutasin-rääkisin sellest kaks kuud varem), siis pole midagi uut lisada. Rääkida on mõtet siis kui on midagi öelda.

Kuid veidi hiljem tabas mind võrdlus, mida soovin teiega jagada, head lugejad. Mõelgem hetkeks, keda vahetati kelle vastu? Jättes hetkeks kõrvale päris- ja kohanimed, kinnipidamise asjaolud, kohtuprotsesside eripärad ning isegi väidetavalt vabastamise taha joonistatavad suuremada seletused, torkab silma üks tohutu suur erinevus.

Venemaa vabastas Ukraina ohvitseri. Inimese, kes käitus julge ja sirgeselgse sõjaväelasena läbi kogu protsessi. Läbi kogu kohtuistungi väitis ta, et on oma riiki kaitsev sõjaväelane ning seetõttu on kõik toimuv farss. Vastupanu sümboliks kujunenud ohvitserist sai kangelane ning teda võeti sellisena ka vastu.

Ukraina vabastas kaks ... eee ... töötut? Kaks inimest, kes kinnipidamise hetkel väitsid end olevat GRU ohvitserid, ent Vene riik ütles neist lahti, teatades et mehed olid sõjaväelase ametist juba enne kinnipidamist vabastatud. Ka kohtualused ise teatasid seepeale, et nad on lihtsalt vabatahtlikena Ukrainasse tulnud. Nende kahe mehe kangelas-staatusest pole midagi kuulda ning ka vastuvõttude erinevus on muljetavaldav.

Kordan. Jätkem hetkeks kõrvale kõik muud detailid ja võrrelge, kes keda vabastas. Oma riiki kaitsenud ohvitser vs kaks võõral territooriumil tabatud „töötut ja vabatahtlikku“ eks-sõjaväelast. Edasised kommentaarid on, nagu öeldakse, liigsed?

---

Ekraanitõmmis on tehtud siit

Oodata on augustit


Septembrikuiste Duumavalimiste eel on oodata ägenemist. Läheb väga hästi, kui see saab olema ainult retoorilisel tasandil.

Võib ju vastu vaielda, et parlamendivalimised Venemaa praeguses poliit-süsteemis pole muud kui pelk näitemäng. Kuid sellel imitatsioonimängul on vähemalt kolm tasandit, mille tõttu läheb (verbaalseks) vemmeldamiseks nii ehk naa.

Mikrotasand. Kui isegi on ette teada, et parlamenti saab see seltskond kes vaja, siis iga konkreetse isendi/osaleja jaoks on tegu siiski võitlusväärse momendiga. Kas pääsed provintsilinna kitsaste võimaluste juurest riigitaseme ressursside manu või põrud ning sulle jääb külge „mitte-läbimineja“ märk (vene keeles on termin „neprohodimõi“ väga huvitavalt tabav).

Seega konkreetse inimese tasandil on tegu vägagi eheda valimisvõitlusega ning praeguses sõjalis-patriootilises faasis paiskavad ka kolkapoliitikud välja fraase „rahvusvahelise imperialismi kiskjalikust palgest.“

Kesktasand. Senise võimuerakonna kui poliitilise gupeeringu jaoks tervikuna on saabunud väga keeruline aeg. Loomulikult mõista huvitab keskmist venemaalast (nii nagu iga teise riigi keskmist elanikku) eelkõige tema olmeline heaolu. Elatustase on aga kolksuga kukkunud, ridamisi laekub teateid väga spetsiifiliste ravimite kroonilisest puudusest ning isegi peaminister Medvedev pidi hiljuti Krimmis (!!!) telekaamerate ees tunnistama, et pensionite indekseerimiseks raha ei ole.

Venemaa Föderatsiooni lähiajaloos on võimupartei nimetus korduvalt muutunud (Naš dom Rossia, Edinstvo, Edinaja Rossia), kuid iga kord on sellega paratamatult kaasnenud ka klanniline roteerumine, sellele proovib aga iga toiduahela segment loomuldasa vastu hakata.

Makrotasand. Suuremas pildis pole aga Duumavalimised muud kui nö proovikivi lähenevate presidendivalimiste eel. Sinna jääb küll veel poolteist aastat aega, kuid küsimus on signaalis, mida Kremli praeguse peremehe taha koondunud seltskond suudab publikule saata. Publikuks selles küsimuses pole aga mitte ainult oma riigi kodanikud, vaid kogu maailm.

Kas ja kuidas Kreml kontrollib olukorda? Kas kasutatakse jälle mobilisatsioonirelva? Mida kasutatakse motivaatorina rahva ühtse tahte tugevdamiseks? Kas suunatakse sotsiaalne raev ja poliitiline frustratsioon sise- või välisvanelase vastu?

Nii et – oodata on augustit. Augustis kipub Venemaaga juhtuma asju, mis lähevad ajalukku enamasti miinusmärgiga.

Monday, May 23, 2016

Okupeeritud Venemaa


Kui Eesti jaoks nõukogude okupatsioon lõppes Nõukogude Liidu lagunemisega, siis Venemaa jaoks pole see paraku läbi saanud.

Nõukogude võim püsis kummalisel sümbioosil vihkamisest ja hirmust. Esmane ideoloogiline palang asendus kiirelt totaalse vägivallaga kõige ja kõigi vastu. Jahti sise-ja välisvaenlastele pidasid eelkõige kõikvõimalikud eriteenistused, kõik muud jõuorganid ning isegi formaalselt riiki juhtinud partei olid pideva jälgimise ja kahtlustamise all. Laastavad „puhastused“ hävitasid nüri järjekindlusega parimaid inimesi.

Needsamad eriteenistused on Venemaal nüüd võimul. 1999.a Putini poolt naljatamisi öeldud sõnad eriteenistuste infiltreerumisest valitsusse polnud nali ei siis ega pole seda enam nüüd.

Jälgides igapäevaselt Venemaa toimuvat, süveneb üha enam tunne, et need eriteenistused loovad nüüd enda ümber omale mugavat keskkonda, mis paljusi meenutab nõukogude ajastu hullemaid hetki. Genereeritakse vihkamise ja kahtlustamise õhustikku, kus sise- ja välisvaenlased muutuvad järjest olulisemaks. Massidega manipuleerimise, nö tajujuhtimise mängud toimivad üha jõulisemalt. Emotsionaalne agressioon, millega toidetakse publikut eelkõige läbi telepurgi, muutub üha õõvastavamaks

Mõtlevate inimeste ja kapitali üle kontrolli saavutamine on eriteenisuste peamine eesmärk. Kõik muu tuleb ju iseenesest järele. Üleskutsed keelata ja mitte lubada on infovoo igapäevased osad, muutudes nö fooniks, mis painutab enda alla vaba tahte. Isegi olmeprobleemide üle kurtmine käivitab vastuluureühiskonna kaitsereaktsiooni, kus kurtja kuulutatakse viiendaks kolonniks, kes õõnestab ja kõigutab, „samal ajal kui Venemaa autoriteet kogu maailmas aina kasvab ja Putin ainsana päästab olukorda“.

Venemaast on siiralt kahju. Elu eriteenistuste kontrolli all laastab ja muserdab, murrab saatusi ja inimesi. Sõjalis-patriootiline palavik hävitab ühiskonda. Et riigi kaaperdajateks ja okupeerijateks on omaenda riigi kodanikud, muudab olukorra veelgi raskemaks.

-----------
pilt on võetud siit

Sunday, May 22, 2016

Разбор полётов: Venemaast

Selle hooaja viimases saates sai räägitud Venemaast. ELja Venemaa avaldasid üksteise järel
taktikalisi mõttepabereid oma suhete seisust. Peamine teema on selles mõttevahetusest Krimm, mille kohta EL ütleb: "me ei tunnusta seda Venemaa osana" ja Moskva vastab "Krõm naš"

Krimmi-teemalised sanktsioonid - tasub silmas pidada, et nad on suuresti pööratud nende Euroopa kompromissialtite ringkondade vastu, kes hea meelega investeeriksid kahte peamisesse Krimmi raha järgi lõhnavasse valdkonda: infra ja turism. Sanktsioonid annavad vastu näppe neile, kes ettevõtlusvabaduse sildi all kiidaksid heaks Krimmi õigusvastase võõrandamise.

Raketitõrje võimekuse suurendamine Euroopas on veel üks moment, mis ärritab Venemaad ning EL nõrgestamiseks on valitud Euroopa rahulolematute toetamine. Lisaks on käima tõmmatud selline retooriline ahel, mis tõestab, et Venemaa tajub ja näitab ennast kui "teine osapool" suures konfliktis, paigutades ennast väljapoole Lääne/Euroopa julgeolekusüsteemi ja väärtusi.

Kõigest sellest rääkisid: saatejuht Artur Aukon, EVI ekspert Karmo Tüür ja diplomaat Harri Tiido. Saadet saab järelkuulata siit.

Järgmise hooajani!

Wednesday, May 18, 2016

Mis muutus Vene meediamaastikul?



Venemaal vahetus ühe meediakanali toimetus. Võib muidugi õlgu kehitada ja küsida, et kas sellest maksab üldse rääkida? Kui on aga tegu seltskonnaga, kes viimase paari aastaga kujunes uuriva ajakirjanduse lipulaevaks, kes mh julges uurida ka Tema Enda ehk praeguse presidendi lähikonna toimetamisi, Moskva patriarhaadi ja Novorossia telgitaguseid jne, siis ilmselt ikka tasub.

Enamik eesti elanikest pole ilmselt kuulnudki sellisest meedianähtusest nagu РБК (РосБизнесКонсалтинг). Venemaa ammu ahtraks kuivanud ajakirjanduspõllul oli/on see aga suurtegija. Konglomeraat, mille palgal on 1500 in, millesse kuulub nii veebiportaal, telekanal kui trükimeedia, kes korraldab konverentse ja iseseisvaid uuringuid.

Erinevad seletuspilved

Jättes kõrvale nimed ja numbrid, võib toimunu lühidalt kokku võtta nii. Oligarh Mihail Prohorovile kuulunud meedia-aktiivis (nagu neid on kombeks Venemaal nimetada) vahetus toimetus. Kõrvalvaatleja seisukohalt on põnevaim jälgida mitte isegi protsessi ennast, kuivõrd neid seletuspilvi, mis toimuva ümber kobrutavad.

Väga suure joonega üldistades on РБК toimetusevahetuse seletusi kaks: küüniline ja idealistlik.

Küüniline räägib, et kõige taga on raha. Suurettevõtjale kuuluv kompanii oli kahjumis ning võlad kuhjusid. Mõni aasta tagasi tööle võetud toimetus ei suutnud olukorda muuta ja lasti lahti. Toimetuse vahetus annab investoritele lootusi, firma aktsiad kasvavad ning saabubki õige hetk see maha müüa – mis olevatki omaniku eesmärk.

Idealistlik räägib mõistagi ajakirjandusvabaduse piiramisest. Sellest, et majandus-ajakirjandusele omasel moel olid ajakirjanikud avalikustanud selliste rahavoogude liikumist, mis võimudele meelepärane polnud. Ja et nö „vastuluureriigis“ (Andropovlik riigimudel, mille järgija on ka Putin) mõjub juba ainuüksi riigi toimemehhanismide kohta küsimuste esitamine keelatud tegevusena.

Allikakriitika kasulikkusest

Mida siis uskuda? Tasub ilmutada veidi allikakriitikat.

Idealistlik seisukoht on levinud eelkõige Venemaalt lahkunud ajakirjanike ja muude väliste vaatlejate hulgas, kes kipuvad olema ülikriitilised (see ei tähenda, et neil pole õigus).

Küüniline, kõike rahale taandav seletus mullitab erineva detailsusastmega eelkõige Runeti (ehk venekeelse interneti) kommentaariumites. See aga lõhnab trollivabrikute töö järele, kui kohtad kümneid teadvaid ja enam-vähem ühtemoodi asju seletavaid kommentaaritekste. Muuseas, ka see ei tähenda, et nendes seletustes poleks tõetera sees.

Metajäreldus

Intellektuaalselt huvitavaks läheb aga asi siis, kui üritad neid kahte seletusvälja oma peas kokku panna. Oletame, et Kremliga heades suhetes olev Prohorov tõepoolest üritab oma meedia-aktiivi kasumiga maha müüa – ettevõtja jaoks loomulik, ehkki vene poliitikat mõjutada soovija jaoks kaheldav samm.

Kuna РБК oli sattunud Kremli surve alla – parim tõestus sellele on Kremli avalik eitus – siis joonistub välja huvitav järeldus. Meedia-aktiivi turuväärtus Venemaal kasvab ja kahaneb vastavalt Kremli suhtumisele. Suurem surve = väiksem müügihind. Täiesti mõistetav, sest kes tahab osta kanalit, mille võimud võivad kinni keerata.

Nii et mis on see järeldus, mida sellest metamõtisklusest kaasa võtta? Oh paraku, see on taaskordne, juba truismiks kujunenud tõdemus. Praegusel Venemaal sõltub nii äri kui meedia Kremli suhtumisest. Kuni seda suhtumist pole, võid tegutseda enam-vähem vabalt. Niipea kui see suhe tekib, pole ei ajakirjandus- ega ettevõtlusvabadusest mõtet enam rääkida, vähemalt mitte selle sõna „vabaduse“ osas.

Valdai vastus


„Krimm on meie ja te peate sellega leppima“ – umbes niimoodi võib kokku võtta Venemaa vastust Euroopale. Täpsemalt Valdai klubi vastust. Aga kõigest järgemööda.

Euroopa sõnastab
Märtsikuus sõnastas Euroopa Komisjon viis põhimõtet suhetes Venemaaga. Nagu üks vene väljaanne õiglaselt märkis, pole tegu strateegilise dokumendiga, vaid puhtalt taktikalise raamistikuga. No aga mis teha, suur Strateegiline Koostöölepe, millest veel mõned aastad tagasi vähemalt räägiti, on nüüdseks mattunud Krimmi okupeerimise, ida-Ukrainas peetava sõja ning vastastike sanktsioonide alla.

Väga lühidalt, millest siis räägivad need viis punkti? Esiteks: Minski rahuleppeid tuleb tingimusteta täita ja EL ei tunnusta Krimmi annekteerimist. Teiseks: EL Idaparterlus jätkub. Kolmandaks: EL sisemise julgeoleku kindlustamine hübriidsõja vastu, sh energeetika mõttes. Neljandaks: EL on valmis tegema valikulist koostööd Venemaaga seal kus see on oluline EL jaoks, nt Iraani ja Põhja-Korea küsimustes. Viiendaks: EL jätkuv toetus Venemaa kodanikuühiskonnale.

Valdai on vastuEnnem kui minna vastuse sisu juurde, tuleb kaks sõna öelda Valdai klubi formaadi kohta. Nimetus määrab taju, kas pole? Novat ja see seltskond nimetab end ise ja korduvalt omaenda tekstis nö kolmanda isiku vormis: „rahvusvaheline diskussiooniklubi Valdai“. Tegu on laialtlevinud demagoogiavõttega stiilis „meie, kommunistid“ või „kõik teavad ju seda“ ... antud juhul „rahvusvaheline ekspert-kogukond sõnastab siis nii“.

Mis on kirjas siis nendes kuues punktis? Esiteks: avatus kõikidele parteritele, toetudes majandus-osalistele. Teiseks: Euraasia liidu riigid võivad teha koostööd Euroopa liidu riikidega seal kus vaja. Kolmandaks: kui on võimalik kokku leppida kahepoolsel tasandil, siis pole vaja viia asja Moskva-Brüssel „suurele tasandile“. Neljandaks: dialoogi tase peab vastama suhete tasemele (loe: pole vaja kõike arutada EL tasemel). Viiendaks: Venemaa peab vähendama oma sõltuvust välismajanduses Euroopa Liidust ning pöörduma rohkem erinevate Euraasia ja Euroopa riikide poole. Kuuendaks: EL peab tühistama kõik sanktsioonid ja piirangud, mis on suunatud Krimmi elanike vastu.

Võrdlev analüüs


EL
VF
Krimm
Ei tunnusta Krimmi annekteerimist
Krimmi-sanktsioonid tuleb tühistada
Koostöö võimalikkus
Valikuline ja eelkõige välispoliitika valdkonnas
Valikuline ja eelkõige majanduses
Koostööformaat

Eelistada tuleb otsesuhtlust riikidega
Koostöö idapartnerlus riikidega
Jätkub
Las jätkub
Kodanikuühiskond
EL jätkab toetust


Kuna tabeli sisu pole mõtet ümber jutustada, siis juhin tähelepanu vaid ühele visuaalsele elemendile Valdai aruande juures. Vaadake seda kaanepilti. Kas pole kõnekas? Venemaa sümbol Kreml on sirgeselgselt püsti, nö õigel teel. Euroopa sümboliks valitud Pisa torn aga näitab selle osapoole vildakust.

----

Ekraanitõmmis tehtud siit.

Tuesday, May 17, 2016

Kremli parempoolsed käed


Kreml kasutab mõnuga ära Euroopa parempoolseid ja muid rahulolematuid. See ei tee igat rahvuslast veel automaatselt Kremli tööriistaks, kuid peaks andma tõsise hoiatuse – teid võidakse "instrumentaliseerida"!

Hiljuti toimus Peterburis Euroopa parempoolsete jõudude kokkutulek. Venemaa rahusvaheline konservatiivne foorum (muuseas, pöörake tähelepanu ainuüksi veebiaadressile, http://realpatriot.ru/ - kõnekas, kas pole?).

Toimus see asi teist aastat järjest, nii et sellest võib välja lugeda Venemaa soovi saada rahvus-konservatiivsete jõudude keskuseks. Eks seda öeldi ka otsesõnu välja.

Milleks seda Kremlile vaja?
Need Euroopa riikide esindajad, kes pidasid vajalikuks kohaletulekuga protsessi heaks kiita, ülistasid erineva innukustasemega Venemaa rolli tõeliste euroopalike väärtuste hoidmisel, USA ülemvõimu ja muu homopropaganda tagasihoidmisel. Meie kõigi lemmik-soomlane Johan Bäckman kinnitas taas, et tegelikult on Venemaal sõna- ja muid vabadusi rohkem kui kuskil mujal.

Kui aga jätta nimed ja muu teisane info kõrvale, siis tasub mõelda, miks Venemaa tegeleb Euroopa parempoolsete (radikaalide) toetamisega? See ei tulene Kremli meeskonna enda erilisest lembusest parem(-äärmuslike) ideede vastu. „Tuu pole ilu, tuu om hädä pärast“ nagu öeldakse.

Asi selles et Kremlit ärritab Euroopa Liit. Eriti aga ärritab see kummaline metamorfoos, mis toimub euroopa poliitikutega, kui nad kogunevad suuri otsuseid tegema.

Ärritav euroopalikkus
Kui enamik nondestsamadest poliitikutest on kodus, rääkides oma kodupublikuga ja/või vene saatkonna esindajatega, siis näivad nad täiesti mõistlike inimestena. Kokkuleppimis võimelised (договороспособные) ja mõjutatavad.

Aga nüüd vaadake mida nad teevad, need va poliitikud, kui nad kogunevad Brüsselisse!? Nad lepivad kokku mingites euroopalikes väärtustes, jahuvad midagi rahvusvahelisest õigusest ning – oh õõva ja raevu – kehtestavad Moskva suhtes mingeid sanktsioone. Mille eest!?! Krimm on Venemaa osa ja üleüldse me pole ju süüdi!

Novat ja nüüd need kontorid, kes peavad tegelema Venemaa huvide kaitsmisega, vaatavad siis Euroopas ringi, et keda ja mida saaks selle va euroopalikkuse vastu ära kasutada? Keda otsib igasugune värbaja? Mõistagi rahulolematuid. Euroopastumise protsess kutsub absoluutselt loomulikult esile rahulolematust ja vastasseisu ... ning see pole kategooriates „hea“ või „halb“. See on loomulik, inimlik vastuseis muudatustele.

Ja nendele rahulolematutele, kes on paratamatult poliitilisest peavoolust eemal, seetõttu ka „äärmuslasteks“ hõlpsasti tembeldatavad, on väga lihtne ka toetust avaldada. Kutsud nad kohtumisele, avaldad sellest fotod ning muudad kodus veelgi marginaalsemaks. Õpetad möödaminnes kasutama radikaalseid meetodeid, et „õiglust taastada“ jne. Kuid see on juba tehniiks.

Varjatud kodune oht
Sellel kõigel on ka oma varjukülg. Toetades parempoolseid, (äärmus-)rahvuslikke jõude välismaal, annab Kreml signaali ka oma parempoolsetele, et „õiget asja ajate poisid“. Ning sestap on sügiseste parlamendivalimiste eel oodata Venemaal taaskord Rodina jt analoogsete jõudude aktiveerumist. Kuid seda ei saa Kremli tajujuhid lubada.

Või noh, saavad, kuniks nad oletavad et suuadavad protsesse kontrolli all hoida ja õigel hetkel omaenda äärmusrahvuslikud jõud ja hääled pihustada. Kas aga suudavad?

------
pilt võetud siit

Monday, May 9, 2016

Miks võiduhullustus õitseb

Iga venemaalase kodus käib viimasel ajal titaanide heitlus: külmkapp võitleb telekaga. Et vältida kodanike tähelepanu keskendumist korisema kippuva kõhuga külmkapile, on vaja telekal rohkem pingutada.

Venemaal viimased viisteist aastat võimul olnud eriteenistused kasutavad seda instrumenti, mida valdavad - ühiskonna mobiliseerimist. Selleks on hea iga põhjus ning 9.mai oma on üks universaalsemaid. Edukalt läheb käiku veel nõukogude aegadest selgeks õpitud formuleering "sõjalis-patriootiline" - ehk siis ainuke tõeline patriotismi ilming on sõjaline. Ja kunagine Suur Sõda on seeläbi muudetud instrumendiks.

Kõik võigas ja õõvastav jäetakse sulgude taha ja keskendutakse võidujoovastusele. Ning sestap on võimalikuks muutunud erineva vulgaarsustasemega loosungid stiilis: "kui vaja, võime korrata!"

Kõigest sellest sai räägitud täna Vikerraadios, intervjuu järelkuulatav siit.
---------
pilt võetud siit

Thursday, May 5, 2016

Võiduhullus


Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9.mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust.

Ühest küljest pole kõiges selles midagi uut ega erakordset. Omad rituaalsed mängud on igal rahval ning nn Suure Kannatuse ja Suure Võidu motiivid kuuluvad iga riigi eneseloo juurde.

Kuid teisalt on midagi õõvatavat selles, kuidas aastast aastasse muutub selle rituaali sisu järjest sisutühjemaks ja agressiivsemaks. Raevukalt eiratakse enda osalust sõja vallapäästmises ja koostööd natsionaalsotsialistliku Saksamaaga sõja alguses (vt nn Ööhuntide pealiku reaktsiooni ajakirjaniku küsimusele). Tänavatele ilmuvad üha uued veteranirolli etendavad tegelased, kuigi on siililegi selge, et vaid väga vähesed tegelikult sõjas osalenud on võimelised veel omal jalal liikuma. Autod ja isegi lapsevankrid ehitakse tankideks (mõistagi on ka see tublis kapitalistlikus vaimus äriks muudetud).

Ausalt öeldes just see viimane on minu jaoks muutunud võiduhulluse sümboliks. Kui emad riietavad oma lapsi sõduriteks ja panevad istuma tanki. Selle kõrval on üsna kahvatud igasugu muud ideed, nagu nt hiljutine ettepanek hakata koostama Venemaa regioonide patriootilisuse reitingut jms.

Kahjuks pole see meie jaoks mingi kauge maa kummaline rituaal. Ka meie ümber ja seas elab neid, kelle meelest on Eesti nn Vene Maailma (Russkii Mir) osa ning kes soovivad siin seda sõda edasi sõdida. Nagu igal aastal 9.mai paiku, algab ka siin aktiiv-agressiivne faas. Sõda kui mitte millegi muu, siis mitte niivõrd mõistuse, kuivõrd südamete üle.

----------
foto võetud siit

Monday, May 2, 2016

Õppused piiri lähedal

Õppused piiri lähedal kutsuvad alati esile huvi teisel pool piiri olejate hulgas. Oleks ausalt öeldes kummaline, kui toimuvat ei jälgitaks. Eriti veel olukorras, kus vastasseis piiritagustega on suuresti see, mille kaudu õigustatakse iseenda võimulolemist.

Reporteri uudislõiku saab kuulata-vaadata siit.

Soome NATO-raport

Soome avaldas hinnangu võimalikule NATO'ga liitumisele. Väga lühidalt: Soome ei tee seda liigutust ilma Rootsita, kuid kui Rootsi liitub, siis ei jää ka Soome välja.

Loomulikult tekitab ainuüksi kahe sõna "Soome" ja "NATO" ühes lauses väljaütlemine närvilist reaktsiooni. Nii Venemaal kui ka nende hulgas, kes on harjunud kogu oma tegevust mõtestama läbi Moskva.

Kõigest sellest sai põgusalt räägitud ka Seitsmestes uudistes.