Tuesday, August 18, 2009

Venemaa valib Ukrainale presidenti

Kui uskuda hiljuti ilmunud küsitluse tulemusi, siis pääseksid Ukraina presidendivalimiste teise vooru kaks kandidaati: Janukovitš ja Timošenko.

Meedias vene- ja pisut lihtsameelsena eksponeeritud Viktor Janukovitš on veidi populaarsem, kuid kavala ja Venemaaga diile tegevana näidatud Julia Timošenkot tajutakse tugevama kandidaadina.

Uuringu tulmustel koguks Janukovitš esimeses voorus 25% ja Timošenko 20,5% häältest. Teises voorus saaks Janukovitš 26,1 ja Timošenko 24,4%. Lisaks on mõlemal ühesuurune reserv (11,9%), kes pole veel otsustanud, kuid võiks vastava kandidaadi poolt hääletada.

Samas aga soovib enamik (54%) küsitletuist, et uus president vastaks määratusele "tugev ja kogenud juht". Vastates küsimusele, kumba siis neist kahest taoline määratlus pigem iseloomustaks, siis hinnati Timošenkot kõrgemalt - teda hindas tugevaks 41,6%, Janukovitšit aga vaid 24,7%.

Kõik ülejäänud kandidaadid, sh praegune president Viktor Juštšenko saaks niipalju vähem hääli, et neil poleks enam teise vooru asja. Juštšenko poolt oleks valimistel, kui need toimuksid nüüd ja kohe, vaid 2,8%.

Ja siinkohal tulebki mängu Venemaa Föderatsioon, kes - oh üllatust - üritab ka siinkohal selgeks teha, keda mitte mingil juhul valima ei peaks. Nimelt olla kõigis hädades süüdi Juštšenko. Kõige selgemalt ja kõlavamalt ütles seda välja oma videoblogis Venemaa presidenditoolil istuv Dmitri Medvedev.

Väga palju kõminat ja kommentaare tekitanud pöördumise mõte oli selge ja lihtne. Venemaa ja Ukriana on määratud olema sõbrad ja liitlased. Nende riikide ja rahvaste vahel ei saa olla midagi muud peale ajutiste arusaamatuste. Ning taoliseks arusaamatuseks tuleb pidada praegust Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot. Väga must-valge sõnum oli ka lavastatud must-valgelt, et mitte öelda dramaatiliselt. Mustas ülikonnas Medvedev esitas oma teksti mustaks tõmbuva (Musta?) mere taustal. Kahinaid tekitasid isegi tausta-elemendid, kes nägi merel sõjalaevade siluette, kes rahutuvisid. Mõjuv šõu nii ehk teisiti.

Mis siis on Venemaa ja Ukraina vahel? Loetelu probleemidest on nii pikk, et see laul ei saakski ota. Piiriprobleemid. GUAM. Vene keele staatuse küsimus. Musta mere laevastik. Gaasitüli. Ukraina poolevalik Gruusia konfliktis. "Tuksi keeratud" eelmised presidendivalimised ja allumine nakkavale nn värviliste revolutsioonide lainele. See on ainult põgus nimekiri. Viimasena ehk võib siia lisada taas-võimendunud kahina Ukraina võimaliku lahkumise kohta SRÜ'st.

Tegelikult on põhjused aga lihtsamad ja samas sügavamad. Lihtne ja paljukorratud väide - ilma Ukrainata pole Venemaa enam impeerium. Pisut pragmaatilisem ja arusaadavam on ehk geostrateegiline soov kontrollida Ukraina territooriumile jäävaid strateegilisi infrastruktuure, alates gaasitorudest ja -hoidlatest kuni sadamate ja tehasteni välja.

Presidendi isik on selles mängu ainult üks, ehkki märgiliselt oluline osa. Kreml ei soovi uuesti osutuda lolliks, nagu eelmine kord, kui ta juba õnnitles presidendivalimiste järel Viktor Janukovitšit. Ning pidi seejärel nägema, kuidas rahvas tõstis hoopis Viktor Juštšenko troonile. Seekord on olukord pisut teine. Ukraina rahvas on poliitikast üsna võõrutatud. Juštšenkost ollakse tüdinud. Niiditõmbajad pingutavad rohkem ja ehk peenemaltki.

Lõpetuseks aga tasub korraks tagasi tulla alguses toodud uudise juurde. Väidetavalt olla küsitluse tellinud "AKPD Message and Media" - USA poliitilise nõustamisega tegelev firma, kes olnud Barack Obama võimustumise juures keskne tegija. Tõsi küll, ei selle kompanii ega uuringute väidetavalt teostanud Ukraina uuringufirma SOCIS kodulehed seda infot veel ei kinnita.

Aga eks Ukraina presidendivalimisteni ole veel ka aega. Need peaks toimuma jaanuaris 2010.a.

Eesti Kaitseuuringute Keskuse blogis kasutas Merle Maigre kõige selle iseloomustamiseks kenasti Ellen Niidu luuletust "Suur maalritöö". Kõigepealt nõudis rahvas värvi. Siis tüdis. Ning nõudis seejärel sama innukalt lärmates puhkust värvidest. Ning nii sündiski.

Keda aga valiks sina? Anna oma mõtteline hääl blogi paremal üleval nurgas.

Sunday, August 16, 2009

Naftaseaduse teine tulemine

Venemaal võib naftaseadust imselt ilma eriti liialdamata nimetada põhiseaduseks. Või vähemalt põhiliseks seaduseks. Umbes pool eelarvetuludest (ehk riigi toimimise põhialusest) tuleb justnimelt nafta ja gaasi müügist.

Nagu lingitud loost näha, on tegu juba teise katsega. Esimene kord, 1995.a. kinnitati see juba ära parlamendi mõlema koja poolt, kuid jäi ilma presidendi allkirjata. Väidetavalt haakumatuse tõttu teiste seadustega. Miskipärast aga pigem arvan, et toona ei järgitud mitte niivõrd seadusetähte, vaid huvisid. Ka nüüd näikse põhirõhk olevat sellel, et enne seaduse teksti avalikustamist toimuks huvigruppide omavaheline kooskõlastusring.

Ma ei paneks imeks, kuid seadus sätestaks, et sõna nafta peab edaspidi olema kirjutatud suure algustähega. See viimane oli nüüd muidugi nali. Kuid oluline ja pikki vaidlusi põhjustav saab see seaduseelnõu kindlasti olema.

Teisest küljest - mingil määral näib see nagu seadus kadunukesest. Sest nafta osakaal nii müügitulus kui energiatootmises langeb paratamatult. Enamik Venemaa suuremaid naftavälju on kasutusel juba aastakümneid ja kipuvad tühjaks jääma (vt.tabelit). Gaasi osakaal aga järjest kasvab. Samas - ehk see ongi nüüd paras aeg rääkida naftast, sellevõrra väiksemad on vaidlused?

Kolmandast küljest aga (jah, on olemas ka selline külg), kogu selle pildi võib lootusetult segi paisata Artktika. Vaidlused, et mitte öelda lahingud selle rammusa piruka (loe: merepõhja ressursside) jagamise ümber alles algavad. Milliseks kujuneb Venemaa käsutuses olev energiapirukas lõppkokkuvõttes, on seni väga raske hinnata.

Thursday, August 13, 2009

Venemaalaste arvates vajab Gruusia uut presidenti

79% küsitletutest arvab, et Gruusia vajaks väärikamat presidenti. Nojah.

Avaliku arvamuse uuringud on alati tänuväärne materjal. Siit võib välja lugeda nii seda, mida arvavad küsitletud, kui ka seda, mida tahavad küsitlejad.


Venemaa ilmselt suurim ja kindlasti riiklikuim agentuur VCIOM viis hiljuti läbi
küsitluse, mille tulemused on tähelepanuväärsed mõlemas mõttes.

Esmalt kuivalt - enamik (ehk 79%) arvab, et Gruusia vajab uut ja paremat liidrit. Enamik (ehk 78%) arvab, et Saakašvili võimu ajal ei saa VF-Gruusia suhted paraneda ning see suhtumine on aja jooksul halvenenud.


Kuid kuidas suhtuda uuringu tulemustesse, kui vaadata püstitatud küsimustesse koos vastusevariantidega?


1. Kuidas suhtute Gruusia presidenti Mihhail Saakašvilisse?

- suhtun lugupidamise ja sümpaatiaga

- mulle ei meeldi kõiges Saakašvili, kuid ma austan rahva valikut

- arvan, et Gruusiale oleks vaja teist, väärikamat presidenti

- raske öelda


2. Kas Teie arvates on võimalik sõbralike suhete areng Venemaa ja Gruusia vahel praeguse presidendi Mihhail Saakašvili ajal?

- kindlasti jah

- pigem jah
- pigem ei
- kindlasti ei

- raske öelda

Kas panete tähele erinevust? Teise küsimuse puhul on vastusevariandid ühetaolised, neutraalsed ja klassikalise viisikjaotusega (kaks positiivi, kaks negatiiv ja nö null-vastus). Esimese küsimuse juures aga on vastusevariandid ebaühtlased ja sisuliselt kallutatud (ainult esimene on positiivne, teine varjatult negatiivne ja kolmas provokatiivne, lisaks "raske öelda").


Mis te arvate, kuidas reageeriks nt Venemaa üldsus, kui ükskõik milline naaberriik viiks läbi küsitluse, mille üks (ja ennustatult populaarseim) vastusevariant oleks, et Venemaa Föderatsioon vajab uut ja väärikamat presidenti/peaministrit?


Praegusel kujul on tegemist suunatud küsitlusega, mille tulemus on ettearvatult provokatiivne. Isegi kui kogu muu uuringu metodoloogia oli korrektne (mida ma isegi usun), siis üldjoontes pole antud juhul tegu sotsioloogiaga, vaid poliitilise tellimustööga. Millest on kahju.


Kuid teisest küljest - seda, kuidas kootakse propaganda kangast, on alati huvitav jälgida:)

Wednesday, August 5, 2009

Kas Vene-Gruusia sõda algab uuesti?

Aasta tagasi algas sõda. Või siis selle sõja nö tuline faas. Võib väita, et infosõda käis ammu enne seda ja jätkub siiani. Võib väita, et ka sõja tuline faas pole lakanud, sest okupeerivad väed pole lahkunud ning aeg-ajalt kõlab laske. Kuid siiski, kas asi algab otsast peale?

Terve mõistus väidab, et ei saaks ju nagu. Tõsiseltvõtavad jõud polevat huvitatud ei Tbilisis ega Moskvas. Ainuke kasusaaja võiks olla väidetavalt Lõuna-Osseetia juhtkond - nii vähemalt on öelnud nii veen kui gruusia eksperdid.


Samas pole sõja vajadus kuhugi kadunud. Kummagi poole nn pistrikud pole saavutanud oma eesmärki. Tbilisi poliitiline tahe pole murtud, geostrateegiline kontroll pole saavutatud. Teiselt poolt pole ka oma territooriumilt võõrvägesid välja suudetud lüüa. No ja ei saa ka unustada kolmandat poolt (või kolmandaid osapooli), kellel on kah oma huvid mängus - alates Lõuna-Osseetia väidetavast soovist liituda Venemaa Föderatsiooniga ning lõpetades kaugete ja küüniliste niiditõmbajatega.

Raadiojaam Eho Moskvõ viis läbi oma
küsitlus, mille tulemused jäid sisuliselt nulli. Telefoni teel oma hääle andnutest arvas enamik, et sõda augustis ei puhke. Veebi teel vastanuist arvas enamik, et puhkeb. Pannes hääled kokku, jäi tulemuseks JAH=719 ja EI=714.

Mida aga arvad sina? Kas julged ennustada? Jätsin teadlikult ära võimaluse "raske öelda." Tõepoolest on raske öelda, aga paku välja oma arvamus! Hääletamisnurgake siin blogilehe paremal üleval nurgas. Tulemused võtan hiljem kokku.