Venemaal võib naftaseadust imselt ilma eriti liialdamata nimetada põhiseaduseks. Või vähemalt põhiliseks seaduseks. Umbes pool eelarvetuludest (ehk riigi toimimise põhialusest) tuleb justnimelt nafta ja gaasi müügist.
Nagu lingitud loost näha, on tegu juba teise katsega. Esimene kord, 1995.a. kinnitati see juba ära parlamendi mõlema koja poolt, kuid jäi ilma presidendi allkirjata. Väidetavalt haakumatuse tõttu teiste seadustega. Miskipärast aga pigem arvan, et toona ei järgitud mitte niivõrd seadusetähte, vaid huvisid. Ka nüüd näikse põhirõhk olevat sellel, et enne seaduse teksti avalikustamist toimuks huvigruppide omavaheline kooskõlastusring.
Ma ei paneks imeks, kuid seadus sätestaks, et sõna nafta peab edaspidi olema kirjutatud suure algustähega. See viimane oli nüüd muidugi nali. Kuid oluline ja pikki vaidlusi põhjustav saab see seaduseelnõu kindlasti olema.
Teisest küljest - mingil määral näib see nagu seadus kadunukesest. Sest nafta osakaal nii müügitulus kui energiatootmises langeb paratamatult. Enamik Venemaa suuremaid naftavälju on kasutusel juba aastakümneid ja kipuvad tühjaks jääma (vt.tabelit). Gaasi osakaal aga järjest kasvab. Samas - ehk see ongi nüüd paras aeg rääkida naftast, sellevõrra väiksemad on vaidlused?
Kolmandast küljest aga (jah, on olemas ka selline külg), kogu selle pildi võib lootusetult segi paisata Artktika. Vaidlused, et mitte öelda lahingud selle rammusa piruka (loe: merepõhja ressursside) jagamise ümber alles algavad. Milliseks kujuneb Venemaa käsutuses olev energiapirukas lõppkokkuvõttes, on seni väga raske hinnata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment