Tuesday, October 31, 2023

Kuriusklikkus ja õigusetus üldistada

Mu kadunud kamraad rääkis oma vanematest kui kuriusklikest, kes on oma karmide piirangute ja elamata elu õigustuseks miskipärast primitiiv-religioossed loosungid kasutusele võtnud. Minu enda süvausklik vanaema oli maailma lahkeim ja abivalmim inimene.

Kommunismist saab rääkida hipilikult õndsalt kitarri näppides ja seletades midagi võrdsusest ja vendlusest, kuid saab rääkida ka kuriusklikult, nagaaniga lauda tagudes ja kuklalaskudega ähvardades.

Igat ideed või ideoloogiat, religiooni või filosoofiast saab praktiseerida leebel ja rahuarmastaval moel, kuid seda saab ka küünilise poliitika ja/või elajalikult verise terrori nimel ära kasutada. Ühestki vaimsest praktikast ei tulene otseselt kurjus ja vägivald. Nagu hiljuti ühes lõimes mainiti: „ka budism ei sega vägivalda“ (st ka budismi viljelevad inimesed võivad „õige asja“ ajamise nimel tappa).

Ka rahvusluse nimel võib rääkida üllastest aadetest ... või siis rakendada see üliküüniliselt rahulolematuse ja agressiivse energia koondamise ning poliitilise kapitali kogumise vankri ette. Pidada hingestatud kõnesid või räusata ja röökida.

Millest räägivad kõik need näited? Aga seda, et nt Hamas ei esinda veel ei Palestiinat ega veel vähem kõiki moslemeid. Hamas on terrori-organisatsioon, kurjuse rusikas, mis on kaaperdanud kitsa Gaza sektori ning mida omakorda kasutab ära seltskond, kes on kaaperdanud võimu Iraanis. Terroristid, keda tuleb nende võika kuriteo eest karistada, kuid kes hoiab pantvangis ja inimkilbina miljoneid.

Samamoodi nagu kuri-Kim, kes on kaaperdanud võimu kuri-Koreas, ei esinda kõiki inimesi, kes selles õnnetus riigis elavad. Sellest vanglast pagenud kindralidki jahmuvad, saades aru, et riik on neile kogu aeg roppu moodi valetanud.

Nn kommunistlik partei, mis on kaaperdanud võimu Hiinas, ei defineeri oma jõhkras inimõigusi eiravas küünilisuses veel kõiki hiinlasi. Isegi ülemaailmselt tegutsevate nö salajaste politseijaoskondade võrgustiku kaudu ei õnnestu muuta ära asjaolu, et suurem osa hiinlastest tahavad lihtsalt elada normaalset elu, olla külalislahked ja naeratavad.

Mis siis on selle lühikese loo moraal? Väide, et kõik õunad on rohelised, hapud ja üsna söödamatud, kõlab ju lollakalt, kas pole? Sama jabur ja ebaõiglane on üldistada kuriuslike äärmustegelaste järgi terve rahva ja/või religiooni üle.
---
lugu ilmus siin

Tuesday, October 24, 2023

Venemaa tükeldumisest

„Peale Venemaa möödapääsmatut kaotust tuleb see territoorium jagada vastutusaladeks teiste riikide vahel samamoodi nagu tehti Saksamaaga peale Teist Maailmasõda“. Hiljuti esitati mulle see tees koos küsimusega, et mis ma sellest arvan. Teesi esitaja seisukohalt olla see ainumõeldav lahendus, ellimineerimaks imperialismi retsidiive Venemaal ja võimaldamaks väiksemate, normaal-mõõdus ja normaalselt käituvate riikide teket selle territooriumil.

Esiteks – sellise mõjualadeks jaotamisele peaks eelnema totaalne lüüasaamine Väga Suures Sõjas ja sellele lõppev kapitulatsiooniakt. Nii et selle jaotamise eelduseks oleks nii palju verd ja kannatusi, et selle teesiga ei tahaks isegi teoreetilise spekulatsiooni korras edasi minna.

Teiseks, juhul kui sellise jagamise eesmärgiks peaks olema nö impeeriumipisiku väljauhamine venemaalaste ajudest, siis ma pole üldse kindel, et jaotamine/allutamine poleks vastupidist tulemust tootev. Igasugune sund tekitab trotsi ja muudab vastikuks viimatise sundija ja „kuldseks vanaks ajaks“ eelmise ehk impeeriumi perioodi.

Kolmandaks – juhul kui Lääneriigid püstitaks endale sellise ülesande, siis mille poolest nad erineks oma mõtteviisilt praegusest Venemaast? Vene imperialism teotseb praegu Ukrainas sama loogika alusel, pidades Ukrainat kui riiki mingiks väärituks ja mõtetuks moodustiseks, mille asukatele tuleb tule ja mõõgaga selgeks teha, kuidasmoodi tuleb „õigesti mõelda“ ja oma vallutajaid armastada.

Neljandaks – võibolla aitab näidetest, kui oleme üritanud kellelegi jõuga oma reegleid peale suruda? Afganistanist ei piisanud?

Jah loomulikult, enda julgeoleku eest peame me hoolt kandma rohkem kui iial varem, kuid seda siiski enda kaitse- ja heidutusvõimet tugevdades, mitte naaber-riigi tükeldamist ja (ajutisele) kontrollile allutamist planeerides.

Ma muidugi möönan, et oleks hea lõpptulemusena näha enda lähedal normaalselt ja pragmaatiliselt tegutsevaid riiklikke moodustusi, tinglikult Pihkva ja Novgorodi vabariike, iseseisvat Ingerimaad jne, kuid selle lõpptulemuseni jõudmiseni peavad viima Venemaa sisemised arengud, mitte välised sekkumised, ammugi siis mitte sõja jõul.

See, et praegune andetu juhtimismudel viib Vene impeeriumit järjekordse lagunemisetapi poole, võib laias laastus kindel olla. See impeerium on eri aegadel, põhjustel ja meetoditel kaotanud kontrolli nt Alaska, Poola ja Soome üle. Seejärel kaotanud NSVL lagunemise käigus Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia, Balti riikidest rääkimata. Praeguse sõja tõttu kaotab ta Ukraina ning nii see Impeerium kahaneb nagu šagrään-nahk.

Kõik see muidugi ei tähenda, et impeeriumi ja üldse kõvakäelise valitsemise ihalus kaoks selle impeeriumi praeguste ja endiste asukate peadest võluväel. Omamoodi atavismina istub see paraku ka paljude meie kaasmaalaste kuklasagarates, rääkimata Venemaa elanikest, keda agressiivne riiklik ajupesu on mõjutanud aastakümneid peale seda, kui meil siin õnnestus sellest vabaneda.

Kokkuvõtteks aga – selle asemel et lasta ennast tõmmata Venemaa tükeldamise avantüüridesse, peame me ennast nii tugevaks ehitama, et vabaduse vastased jõud ei suudaks meid tükeldada. Ja et Venemaa tükeldumise aegu suudaksime aidata selles välja ujuda neil, kes seda tõepoolest tahavad – nii nagu meil aidati välja ujuda NSVL varemetest.
---
lugu ilmus siin  

Thursday, October 19, 2023

Sõjast Iisraeli vastu läbi vabaduse prisma

„Ja taaskord teravnes Lähis-Ida konflikt.“ Seda lauset on ilmselt nii kirja- kui rääkivas sõnas kasutatud umbes sama palju kui ilmateates „võib esineda sademeid“.

Kordamine pole antud juhul tarkuse ema, vaid pigem meie saamatuse mõõdupuu. Nii nagu me ei saa suurt midagi ette võtta klimaatiliste nähtustega, nii ei saa ka lisaks jälgimisele kuigivõrd kontrollida seda, mis toimub juba tuhandeid aastaid selles piirkonnas, mida tänapäeval tähistatakse kui „Iisrael-Palestiina konflikt“ kitsamalt või „Lähis-Ida“ laiemalt. Me ei saa tühistada tuuli ja vihmapilvi, samuti nagu sõdu ja vihakobaraid. Need lihtsalt on osa sellest reaalsusest, milles elame.

Politoloog saab aga endale lubada luksust hinnata asju ilma kasutamata emotsionaalseid termineid „vabastati“ või „vallutati“, „omad“ või „võõrad“. See on kohati ilgelt keeruline, kuid aitab hoida mõistuse selgema ja isiksuse vähem-lõhestununa. Lihtsalt üks jõud allutas mingi piirkonna oma kontrollile ja/või kaotas kontrolli selle üle.

Meetodid ja mõõdikud

Üks oluline muutuja selles muudatuses, kontrolli saavutamises või kaotamises muidugi on. Seda justnimelt politoloogilises, mitte nn ajaloolise õigluse vms raamistikus. See on küsimus meetodis, et „kuidas see juhtus“. Kas sõjalisel/vägivaldsel meetodil või demokraatlikult. Kas rahusvaheline üldsus seda tunnustab või mitte.

Loomulikult räägin ma praegu uuest ja omamoodi pretsedenditust vägivallapuhangust, mis puhkes Iisraeli poolt kontrollitavatel aladel. Selgus, et kontroll polnud siiski täiuslik, kuna seda teostasid inimesed (oh üllatust), kes omakorda liiga palju usaldasid tehnikat ning keda oli võimalik seetõttu nö primitiivsema tehnoloogia kasutusega hanitada (küberkontroll vs paberkandjatel kullerite poolt edastatavad sõnumid).

Nn moraalikompassidest on antud konflikti hindamisel väga vähe kasu. Mõlemad pooled on korda saatnud nii palju ja nii veriseid sigadusi, et nendest rääkides jääb hing kinni ning süüdistus „kasulikuks idioodiks“ olemises on imelihtsad tekkima.

Lääs vs Lõuna

Võtan kasutusele selle politoloogisest tööriistakastist teise instrumendi – võrdluse demokraatlikkuse skaalal. Iisrael on kõigi omapärasustele vaatamata demokraatlik nähtus, milles vabadel ja võistlevatel valimistel on oma kestev roll. Temale vastanduv jõud – nii Hamās vahetult tööriistana kui kogu tema taga olev raskuskese – on aga oma olemuselt sügavalt ebademokraatlik ning nn läänelikke väärtusi pindmiselt narrikspidav, sisuliselt aga hävitada sooviv.

Asjaolu, et meil siin nn kollektiives Läänes on palju neid, kes samamoodi tahaks mis-iganes-motivatsioonil hüljata selle kohmaka ja manipuleeritava nähtuse nimega „liberaalne demokraatia“ (ja muuseas mitteliberaalset demokraatiat ei ole seni tuvastatud, tegemist on petuskeemidega), pole hetkel samuti oluline.

Võtame aluseks need paar mõõdetavat kriteeriumit, et kas meid huvitavad riiklusele pretendeerivad ühiskonnad on tunnustatud, vabad ja demokraatlikud.

Iisraeli tunnustab 165 riiki (85%), Palestiinat 138 riiki, see vahe pole just kardinaalselt suur. Vabaduse indeksis on Iisraelil 77 punkti sajast ja kategooria „vaba“, Palestiina 22 punkti ja „mitte vaba“, siin on vahe on juba vägagi märkimisväärne. Palestiina ja konkreetselt Gaza sektor pole juba ammu näinud midagi valimiste sarnast, ehkk demokraatia paradoksina tuligi Hamās võimule valimiste teel ... peale mida pole ta enam valimisi ise korraldanud.

Sümbolid ja väärtused

Nii et esiteks on ebademokraatlik jõud ründamas demokraatlikku vabariiki. Teiseks on aga laiemas pildis rünnaku all mitte niivõrd Iisrael omaette nähtusena, kuivõrd Lääne/USA sümbolkuvandina, omamoodi eelkindlusena.

Kogu selle jutu kokkuvõte on see, et vaatamata kõigile väga vastikutele ja veristele detailidele on tegu nn „globaalse lõuna“ järjekordse rünnakuga kõige selle vastu, mida meie siin Läänes elukvaliteedina nii väga hindame ja kuhu sellesama kvaliteedi tõttu ka pagevad tolle „globaalse lõuna“ asukad.

Veelgi lühemalt – mittevabad jõud on ründamas vabadust kui väärtust, tehes seda kaugelt rohkemates kohtades kui ainult Iisrael ja Ukraina. Pühkides katkiväänatud moraalsete kompasside verepisarad, võimaldab see tõdemus ehk asju veidi paremini mõtestada.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 18, 2023

Разбор полётов: Iisrael, Hiina, Poola

- USA presidendi visiit Iisraeli - kas mahavisatud pingutus peale Al-Ahli haigla plahvatust? Keegi pingutab hirmsasti, et kogu protsessi eskaleerida suure sõjani

- Hiinas toimuv "üks tee, üks vöö" kogunemine pidi mh alla kriipsutama seda, kuivõrd ühes paadis on Hiina, Venemaa ... ja paraku ka Ungari

- Poola parlamendivalimised on küll läbi, kuid selgust uue valitsuse ja seega võimaliku uue välispoliitilise kursi osas pole veel saabunud

Stuudios saatejuht Andrei Titov nin külalisteks Harrit Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Thursday, October 12, 2023

Soome laht NATO sisemereks

Eesti ja Soome territoriaalvete (uuesti) kokku viimise idee pole küll uus, kuid praeguses kontekstis oleks see igati mõistlik samm. 30 aastat tagasi tekitati nende vahele rahvusvaheliste vete tsoon, kuid praeguseks on kontekst muutunud.

Kes konkreetselt ja miks otsustas 1993.a sellise reveransi teha, ma ei tea ja see pole ka hetkel oluline. See vastas toonasele „Venemaa positiivse hõlmamise“ üldisele õhustikule ning see soov oli laias laastus vastastikune. Idealistlik? Võibolla. Tagantjärele me oleme kõik targad.

Igatahes on jutt muudatusest meie välis- ja julgeolekupoliitikas. Igasugune muudatus on hea siis kui ta on a) enam-vähem üheselt arusaadavalt põhjendatav ning b) teostatav ja c) tulemuslik.

A) Arusaadavuse osas pole ilmselt pikka seletamist vaja. Küsimus pole mitte niivõrd meie idanaabri agressiivseks muutunud käitumises (ärgem laskugem „me oleme lihtsalt sunnitud“ laadsetesse infantiilsetesse eneseõigustusse). Küsimus on laiemas muutunud jugeolekukeskkonnas ning vajaduses kontrollida EU ja NATO piire.

Kõigi taoliste klubiliste ühenduste poliitikad on tõhusad siis, kui neid tehaks koos, kasvõi regionaalses mõõtmes. Kuna nüüd on ka Soome NATO liige ning me jagame enam-vähem ühiseid väärtusi ja riske, siis on mõistlik panna seljad kokku. Seekord siis keset Soome lahte ja muuta need veed ja piirid tõhusamalt kontrollitavaks.

B) Kas see muudatus on teostatav? Seda tuleks muidugi küsida eelkõige rahvusvahelise ja mereõiguse spetsialistidelt, kuid senikaua pole kuulda olnud ühtegi tõsiseltvõetavat vastuargumenti. Jutud stiilis „ärgem provotseerigem“ pole hetkel ei adekvaatsed ega õiguslikus mõttes kohased.

C) Kas see muudatus on tulemuslik? See on ilmselt kõige nõrgem koht, sest igasugune piirang muutub mõtestatuks juhul, kui seda suudetakse jõustada. Antud juhul reaalselt meie merepiire ja territoriaalvetes toimuvat kontrollida. Kas meil on piisavalt elektroonilisi ja mehaanilisi vahendeid, meestest rääkimata?

Ilmselgelt on ressursse alati vähe ning kui küsida vahetult füüsilise julgeoleku teostajatelt, siis pole nendel soovidel ja vajadustel kunagi ülempiire. Kuid meeles tuleb pidada, et igasugune julgeolek, sh ka kõige kindlustatum välispiir on illusioon ja fiktsioon (tuletage meelde kasvõi Iisraeli turvatara ja praegu seal toimuvat).

Nii ehk naa, ka selle nähtuse nagu julgeoleku suurendamise või nõrgendamise jaoks on vaja tahet. Poliitilist tahet, et hakata valitud suunas tegutsema. Praegu võiks seda tahet ju ometigi leida?
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 11, 2023

Разбор полётов: Iisrael, Ukraina, Balticcollector

- Ehkki Iisraeli konflikt kitsamalt ja Lähis-Ida probleemid laiemalt ei ole midagi uut, üllatas seekordne rünnak oma rabava jõhkrusega. See aga ilmselgelt ründava poole eesmärk oligi, saavutamaks Iisraelilt ebatavaliselt jõulist vastulööki. Rünnaku teostaja, Gaza sektori pantvangistanud HAMAS jaoks oli sihiks sel moel tõmmata käima kõik need jõud, kes olid hakanud Iisraeli olemasoluga juba kuidagi leppima. Laiemalt on siin taga nii Iraani kui Venemaa huvid, kelle jaoks on ihaldusväärne rünnata kõike seda, mida nimetatakse Lääne-keskseks rahvusvaheliste suhete süsteemiks.

- "Läänenemeri-rahumeri" nägemus kipub viimasel ajal murenema. Ühest küljest muutub see järjest rohkem NATO sisemereks ning seeläbi stabiilsemaks julgeolekulises mõttes, teisalt on aga selle mere äärde ennast kahte otsa pidi (Piiter ja Kaliningrad) raiunud ka idanaaber, kellele see stabiilsus närvidele käib.

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Saturday, October 7, 2023

Infantiilne Impeerium ehk süü asetamine Venemaast väljapoole

Ilmselt pole maailmas vanemat ja lapsikumat eneseõigustust kui: „Mina pole süüdi, teised teevad ju ka“. Kui sedasi räägib laps, siis ohkad ja proovid kannatlikult seletada, et miks selline seletus ei päde. Kuid kui niimoodi teeb riik ...? Seda enam, kui nii teeb riik, mis pretendeerib maailmariigi staatusele, vähemalt üheks pooluseks olemisele mitmepooluselises maailmas.

Laias laastus pole siin muidugi midagi uut ega erakordset. Süü asetamine endast väljapoole on levinuim retooriline võte, millega soovitakse eelkõige iseennast rahustada. Saamatu inimene süüdistab teisi enda allasurumises, millestki ilmajätmises. Ennast väiksema/nõrgemana mõtestaja räägib ebaõiglasest süsteemist, vaenulikust keskkonnast jne. Indiviidi tasemel on kõik see mõistetav, kuid tajuhäire saab alguses sellest, et sedasi käitub riik, mis käsitleb ise ennast impeeriumina.

Krimmi kaaperdamisel tõi Moskva analoogiks Kosovo, Ukrainasse sissetungimise õigustuseks rääkis „oma huvide kaitsmisest“, viidates nii Afganistanile kui Iraagile jm juhtumitele, kui rahvusvahelised koalitsioonid on kasutanud jõudu, lahendamaks probleeme või ohjeldamaks vägivaldseid režiime.

Segadusekülvamine kui lahingvõte

See, et näiteid kasutati ilmselgelt vihuti, on segaduse külvamise võttena muidugi efektiivne. See on eesmärk omaette, panna ülejäänud maailm õhku ahmima, üritades mõtestada argumente ning ahelvalesid stiilis „need pole meie“, „kui isegi oleme meie, siis me pole süüdi“ ja „me pole kunagi varjanud, et need oleme meie“. Kuni parketi-diplomaadid kohmetunult arutavad, et „mis ta nüüd sellega öelda tahtis“, on jõhkard ennast juba sisse seadnud ning ootab, kuni teised nn uue reaalsusega lepivad.

Hiljuti lasti oma ametist lahti Venemaa USA ja Kanada uurimise instituudi juht, akadeemik Valeri Garbuzov selle eest, et ta julges kritiseerida praegust Venemaa poolt valitud postimperiaalset kurssi. Garbuzovi sõnutsi on praeguses maailmas kaks nö mitteformaalset impeeriumit – USA ja Hiina – ning Venemaa üritab sele foonil taas käima tõmmata ennast kui nö vanakooli impeeriumit. Kasutada ära vahepeal veidi tuhmunud, kuid siiski piisava negatiivse laenguga saed nimega „antikolonialism“ ja „antiamerikanism“.

Nö negatiivsele identiteedile, vaesusele, saamatusele ja solvumisele rajatud liidud on küll haprad, kuid oma lihtsuses ja omamoodi lapsemeelsuses toimivad. Nö ilmaolemise ja saamatuse raevu on üsna lihtne käima tõmmata, näidates näpuga sobivale ning nähtavale süüdlasele. Teha selgeks, et just SEE kuri jõud on kõigis individuaalsetes hädades süüdi. Seda omamoodi lolluseni lihtsat skeemi võib nimetatada raevu kui energia instrumentaliseerimiseks, mida rakendavad populistlikud jõud üle maailma. Et „vaadake, tema on meie hädades süüdi“, olgu selleks „temaks“ siis kas globalism või liberalism, Soros või vabamüürlased (nimekiri on avatud, lisa puuduv nimetus).

Mida siis teeb praegune Venemaa, üritades taastada oma kunagist hiilgust ja kohta maailma suurte laudade taga. Kõigepealt – kuningas üritab luua endale õukonda.

Kui teistel on impeerium, siis mina tahan ka!

USA on siiani atraktiivseim riik nii oma majandusliku, teadusliku, haridusliku, sõjalise kui ka nt kultuurilise standadri mõttes – parim tõestus on vaatamata karmile migratsioonipoliitikale riiki saabuvad miljonärid üle maailma, liht-inimestest rääkimata. Hiina on saamas atraktiivseks riigiks eelkõige oma oskusliku finants-majandusliku poliitika tõttu – parimaks tõestuseks on kümned ja kümned riigid, mis ennast Hiina raha poole küünitades võlaorjusesse satuvad.

Venemaal pole enda atraktiivseks muutmiseks neid hoobasid, ta peab kasutama midagi muud. Nii üritabki ta ennast kõigepealt suureks mõelda, tungides kallale oma naabritele, näitamaks oma sõjalist võimekust. Teiseks üritab ta kokku klopsida seda „vaesemate riikide internatsionaali“, nimetades seda „maailma enamuseks“ ning püüdes täita konstruktsiooni anti-amerikanismi sisuga.

Mis siis on kogu selle loo kokkuvõte. See, et Venemaa üritab ennast (taas-)kehtestada, pole ju midagi erakordset, enamik riike teeb seda mingil moel. See aga, et Venemaa teeb seda teisi ja ka ennast veristades ning samal ajal näpuga näidates teistele kui süüdlastele (alates globaalsetest vandenõudest kuni biolaborite ja lahingsääskedeni), muudab ta tegutsemise infantiilseks.
---
lugu ilmus siin

Friday, October 6, 2023

Kaks põgenike voogu Armeenias - kas potentsiaal etnilisteks konfliktideks?

Esiteks on VF'st pagenud Armeeniasse vähemalt 300 tuh VF kodanikku. Enamasti jõukat kodanikku, sest mittejõukad ei saanud endale lahkumist lubada. Nad on toonud riiki sisse raha, aga löönud üles ka kohalikud hinnad - nii nt elupinna üürimine on eri hinnangutel läinud kallimaks 30-60%

Teiseks aga pagesid Armeeniasse nüüd enam kui 100 tuhat nn Artsahhi kodanikku, etnilist armeenlast, kellel enamikul pole peale pikka piiramisrõngas elamist sisuliselt mingeid vahendeid. Nad lahkusid oma kodudest väheste kaasahaaratud isiklike asjadega, kuid ühtlasi ka täis viha, raevu ja solvumist.

Väheoluline pole ka asjaolu, et nad pidid pagema "tänu" Venemaale, kes nö reetis Artsahhi, lubades selle üle võtta Aseri/Türgi tandemil.

Ilmselt ei pea olema just raketiteadlane, et panna kokku esimene ja teine asjaolu ning näha siin potentsiaali konfliktiks Armeenias resideeruvate venelaste ja armeenlaste vahel. Jah, mõlemad pooled on pagenud sõja eest, kuid VÄGA erinevatel motiividel ning lõppeks - veri on paksem kui vesi. Sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus võib sellele ainult hagu alla kütta.

Oleksin üsna hämmeldunud, kui seda negatiivset energiat ei üritaks kapitaliseerida ka mõni radikaalsem jõud. Või näen ma asju liiga mustades värvides?
---
lugu ilmus siin

Wednesday, October 4, 2023

Разбор полётов: Karabah, Slovakkia valimised, Arktika

- Armeenia on praegu silmitsi pretsedenditu rahva sissevooluga oma riiki, lisaks enam kui 100 tuh põgenikule Karabahhist u teist sama palju Venemaalt lahkunuid topeltkodakondsusega inimesi, kes lahkuvad võimaliku mobiliseerumise eest

- Slovakkia valimiste järel teatavad pealkirjad riigi pöördumisest "venemeelsuse" rajale, kuuldused sellest võivad aga olla tugevalt liialdatud

- Hiina on ennast pressimas Arktikasse ning kui varem Venemaa oli sellele vastu, siis nüüd ei jää tal liitlaste otsingul muud teha kui nõustuda

Saatejuht Andrei Titov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekluulatav siit