Wednesday, November 30, 2016

Tagasilöögi ajastu



Iga muudatus kutsub esile reaktsiooni, iga jõud vastujõu.

Kui keegi arvas et postmodernse, riikideülese tsivilisatsiooni ehitamine saab toimuda ilma tagasilöökideta, siis ta eksis.

Nii umbes 25 aastat tagasi võis idealismi ja universalismi vaimust kantuna mõtiskleda ajaloo lõpust. Et liberaalse demokraatia ja vabaturumajanduse võidukäik on lõplik ja edasikaebamisele mittekuuluv. Tegelikkus tuletab aga meelde vääramatut loodusjõudu – igale energiale leidub vastuenergia.

Teise maailmasõja järel käivitus Euroopa-nimelises maailmanurgas postmoderne projekt. Riikide piirid hakkasid vaikselt hägustuma, suveräänsust delegeeriti kiht-haaval ülespoole. Pikaajalise rahu ja majanduskasvu ajastul tekkis illusioon, et see ongi kõigile sobiv uus normaalsus. Kuid see pole nii.

Postmodernse Lääne väljakutsele reageeris premodernse Lõuna (DAESH) ja alles moderniseeruva Ida (Venemaa) jõud.

Ja olgem ausad, need pole ainult kuskil seal lõunas või idas olevad tegelased. Samasugused mõtted on õhus ka siinsamas. Juba mitmeid aastaid kestev trend näitab, et järjest enam leiavad toetust puhta modernismi (riigiehituslikus, Westfaal’ses mõttes) pooldajad, olgu selleks siis Rahvusrinne Prantsusmaal või Jobbik Ungaris). Ja neid on ka siin. Tsiteerin ühte oma tuttavat: „sel päeval kui ma kuulsin et Donald Trump võitis USA’s ja Eesti senine valitsus kukkus, tundsin korraks et Eesti on jälle vaba, nagu mitukümmend aastat tagasi.“ Ja muuseas see tuttav pole mingi „luuser“ vaid üsna edukas väike-ettevõtja ... ehkki mitmes mõttes ebaharilik tüüp.

Olgu öeldud, et selles mõttekäigus pole hinnanguid „hea-halb“ skaalal. On vaid tõdemus, et globaliseerumine pidi varem või hiljem saama vastulöögi eluterve konservatiivsuse näol. Eluterve seetõttu, et status quo hoidmine on iga süsteemi samasugune lahutamatu koostisosa nagu uuendusvajadus.

Yin ja Yang, kui soovite. Või kaose ja korra teooria. Pendliefekt.
-----------
umbes sel teemal plaanin täna esineda Majandusjulgeoleku konverentsil
-----------
pilt võetud siit

Monday, November 28, 2016

Allaneelatud propaganda


On hämmastav, kui kergelt siginevad meie igapäevasesse keelepruuki ja inforuumi väljendid, mis toetavad meie endi vastu suunatud propagandat.

Ehk siis - me kasutame tihtipeale stampsõnu ja -väljendeid, mis on meie meeltesse asetatud. Nii mõnigi kord nende poolt, kelle suhtes kipume end immuunseks pidama.

Antud juhul on siis jutt vene progandamasina poolt toodetud ja trollifarmide poolt levitatavatest sõnumitest, mis ringlevad meie ümber ja seas. Väljendid, mille kuulmine meie kõrv küll hetkeks kriibib, kuid me laseme neil olla. Ja mis veelgi hullem, mõnikord kasutame isegi.

Kõik teevad ju nii

Pidasin hiljuti lühiloengu Venemaal äri teha tahtvatele ettevõtjatele. Tutvustasin neile võimalikke ohte (poliitiline, julgeolekuline jne). Selle käigus jäi silma üks kodanik, kes praktiliselt iga näite peale kordas: "aga nii on ju igal pool" ja "aga kõik teevad ju nii."

Hiljem arutelu käigus selgus, et tegemist oli adekvaatse kodanikuga, kes sai tegelikult ikkagi aru, et nt oma ettevõtte laiendamisega Soome ei kaasne poliitilisi riske ja suheldes äripartneriga Lätis ei pea ilmselt arvesse võtma eriteenistuste kõrgendatud tähelepanu jne.

Aga nii ehk naa, minu kõrva takerdub viimasel ajal üha enam ütlemisi stiilis: "aga kõik teevad ju samamoodi." See lapsik-demagoogiline väljend on nii süüdimatu, et enamasti me isegi ei pööra sellele tähelepanu. Kuid tegemist on indikaatoriga, et sisuline arutelu asendub plähmimisega.

NATO väed tulevad Eestisse!

Teine samalaadne trolliväljend: "NATO väed ilmuvad Eestisse" - see on puhas kalka Kremli retoorikast. NATO väed on Eestis alates 2004.a. Kõik meie lähikondsed, kes hetkel aega teenivad või kutseliselt mundrit kannavad, on ju NATO sõdurid ning teenivad "NATO baasides, mis piiravad Venemaad ümber."

Seda väljendit pruugivad tihtipeale ka täiesti adekvaatsed ning üldiselt eestimeelsed inimesed, aga kes murelikult kordavad fraase stiilis: "ei maksa ikka vene karu ärritada!" või "kas me peame kogu aeg Venemaaga tüli norima?"

Oleks aeg endale selgeks teha, et see on sisuliselt impeeriumimeelsete jutt, kelle arust Venemaa naabrid saavad ja peavad olema vaikivad ja alandlikud ning enne iga omapoolset liigutust või sõnavõttu peaks saama Moskvast heakskiidu.

Markeerisin põgusalt vaid kaks näidet sellest, kuidas me oleme kasutusele võtnud ja seeläbi legitimeerinud vene propaganda poolt disainitud sõnumid, aga neid on veel.

Nüüd minu küsimus ongi - missuguseid näiteid olete teie tähele pannud, head kaasamõtlejad?
----------
pilt võetud siit

Saturday, November 26, 2016

Suure vastasseisu taastootmine


Valgevene opositsiooniline portaal küsis, mina vastasin. Kuna nende toimetamise stiil on kohati küsitav, siis otsustasin küsimused-vastused algkujul ära tõlkida.
--------------
Kuidas hindate Venemaa tegevust nii Läänemere regioonis kui ka maailmas tervikuna?
Venemaa püüab tõestada endale ja teistele, et praegune maailmakorraldus on ebaõiglane. Et Venemaale on ebaõiglaselt omistatud Külmas sõjas kaotanud riigi roll. Et Venemaa peab taas võtma talle õiguspäraselt kuuluva koha suures poliitikas. Tegevus nii Läänemere piirkonnas kui ülejäänud maailmas lähtub sellest loogikast, mille kohaselt ülejäänud peavad arvestama Venemaaga ja mitte vastupidi.

Kas lennukikandja ilmumine Süüria ranniku lähistel ja Venemaa osalus Süüria konfliktis tähendab et Kremlis jätkatakse impeeriumi taastamise planeerimist?
Mitte päris seda. See pole mitte niivõrd katse taastada impeeriumit selle tsaari- või nõukogude-aegses kehastuses, kuivõrd soov taastada Venemaa kui suurriigi kuvand. Sellise riigi, mis on võimeline võrdselt USA’ga projetseerima oma sõjalist jõudu maailma eri piirkondadesse. Nii et Süüria pole selles mängus eesmärk omaette, pigem vahen. Nagu ka lennukikandja.

Kas meil siin Läänemere piirkonnas on põhjust karta midagi Moskva poolt? Või on kõik minevikus nii nagu Kreml väidab ja et Kreml piirdub ainult Krimmiga?

Geopoliitikast innustunud venemaalaste peades eksisteerib tõepoolest suur soov vaadata, et mida ikkagi USA ette võtab juhul kui läheb asjaks. Et mida ta tegelikult ka ette võtab? Aga järsku tuleb välja et kogu see loba viiendast NATO artiklist osutub lobaks? Kuid enne seda kui ristata mõõki otse NATO’ga, on veel teisi variante, kus saab ja peab ennast tõestama.

Nii et ühest küljest joonistatakse kindralstaapides Balti riikide kohta erinevaid skeeme, kuid see on nende töö, pidevalt erinevaid stsenaariumeid planeerida. Kuid teisal arvan, et kõige haavatavamas olukorras on praegu Moldova.

Hiljuti ilmusid Kaliningradi Iskanderid, milles see Venemaa demaršš räägib?
Nagu ma juba ütlesin esimeses vastuses, annab see tõendust Venemaa soovist näidata oma võimekust projetseerida oma sõjalist võimsust eri piirkondadesse. Noh ja teisalt eks see ole ka too „assümeetriline vastus“, mida Venemaa lubas anda juhul kui Poolas peaks püsti pandama raketitõrje süsteem.

Lähemal ajal ilmub Tapa linna ligi 1000 NATO sõdurit, Lätti ja Leetu paigutatakse samuti Aliansi vägesid. Kremlis väidetakse et sel moel rikub Aljanss kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid kokkuleppeid Venemaaga ja räägitakse ohust.
Väga lühidalt vastates – NATO sõdurid on siin juba ammu. Alates 2004. aastast, mil Balti riigid astusid NATOsse. Nii et rääkida NATO vägede ilmumisest on pehmelt öeldes kummaline, et mitte öelda – see on Venemaa propaganda (tahtmatu) kordamine.

Millest räägib NATO jõudude kohaloleku suurendamine Läänemere piirkonnas?
Kui effektiivselt reageerib NATO Venemaa tegevustele?
Vastan neile kahele küsimusele NATO endise peasekretäri Rasmusseni sõnadega Riia julgeolekukonverentsil: Venemaa on muutunud strateegilisest liitlasest strateegiliseks väljakutseks.

NATO tegeleb praegu tasakaalu taastamisega. Samal ajal kui NATO Euroopa liikmesriigid tegelesid viimastel aastakümnetel oma-algatusliku desarmeerumisega, asus Venemaa juba aastaid tagasi oma sõjalise võimsuse kasvatamisele, tehes seda eriti nähtavalt oma lääne- ja loodesuunal. Kujunes välja selline disbalanss, mida tuleb nüüd tasakaalustada.

Ehkki NATO tegevus on suunatud Moskva agressiivsete kavatsuste blokeerimisele, siis kas see võib viia Venemaa rahvusvahelise isolatsioonini? Kuivõrd reaalseks seda pidada?

Rääkida täielikust isolatsioonist on liialdus. Venemaa jätkab koostööd Hiina ja Indiaga, kui nimetada ainult kahte esimesena pähetulevat riiki. Ja peale selle tegeleb Venemaa eneseisoleerimisega, rääkides endast kui ümberpiiratud kindlusest.

Leedus suhtutakse üsna tõsiselt hübriidsõja ohtu ja „roheliste mehikeste“ ilmumisse, mida sel teemal mõeldakse Eestis?
Meie sõjaväelased ilmselt töötavad läbi eri stsenaariume, kuid mina pole sõjaväelane nii et ei tea sellest suurt midagi. Tean vaid, et Krimmi stsenaariumi kordamine Narvas oleks äärmiselt keeruline. Narvalased teavad väga täpselt kuidas elatakse teisel pool jõge ja kohe väga ei soovi elada Venemaa oludes. Nii et neid oleks väga keeruline lollitada propaganda abil.

Paljud eksperdid hoiatavad, et Neljas Maailmasõda Lääne ja Venemaa vahel käib juba mitmeid aastaid ja peamiselt inforuumis. Mida te arvate sellest?
Mulle meeldib nende ajaloolaste lähenemine kes räägivad et nii Esimene kui Teine Maailmasõda olid tegelikult ühe sõja eri etapid. Nii et öelda, kas käib praegu Kolmas või Neljas, seda ma ei oska. Kuid see, et toimub suhete teravnemine ning vahetatakse sõjakaid signaale, on siililegi selge.

Kas see tähendab, et tänapäeval pole enam eesmärgiks füüsiliselt riigi hõivamine, vaid selle kodanike mõtlemise muutmine?
Noh ei tea. Minu arust pole vana „maadekogumise“ mudel vene tegelikkusest kuhugi kadunud. Sest kuidas muidu seletada Krimmiga juhtunut?

Või siis äärmisel juhul teiste riikide lõhestamine – võtke kasvõi Gruusia näide!

Informatsioonilised ja psühholoogilised operatsioonid on vaid ühed võtetest mõjutamaks naabreid ja kaugemate riikide elanikke. „Vanad head“ sõjalised meetodid pole kuhugile kadunud.

Kumb, kas Lääs või Venemaa on efektiivsem masajakirjanduse kasutamisel informatsioonilises vastasseisus?
Venemaa kasutab väga oskuslikult ära peamist läänelikku vabadust – vaba mõtte avalduse õigust. Lääs alles õpib, kuidas seista vastu taolisele propagandale, mida ei piira miski peale propagandisti fantaasia.

Mida on Eesti ette võtnud, kaitsmaks oma inforuumi? Kui effektiivsed on need meetmed?
Pean ütlema et ma ei ole selle valdkonna spetsialist. Kuid ma tean et vastavad struktuurid tegelevad selle küsimusega ja näiteks küberruumi kaitse osas on meie saavutused täiesti maailmatasemel kui isegi mitte tipptasemel.

-----------
lugu ilmus siin
-----------
pilt võetud siit

Thursday, November 24, 2016

Разбор полетов: Moldova ja Bulgaaria valimised

23.nov eetris olnud saates rääkisime Moldova ja Bulgaaria valimistest. Mõlemal juhul on võimalik
rääkida üldistest tendentsidest (nö aöternatiivide võimuletulek) kui ka eripäradest (mis olid kohalikud valimisloosungid).

Kõnelesid nagu ikka diplomaat Harri Tiido ja EVI ekspert Karmo Tüür. Saatejuht Artur Aukon.

Saade järelkuulatav siit.

---------
pilt võetud siit

Wednesday, November 23, 2016

Vene infoparadoks


Informeeritud inimesega on keeruline manipuleerida. Asendades aga info emotsioonidega, on tulemus palju hõlpsam. Kuidas seda teha – võtteid on mitmeid, kuid vaatleme vaid ühte.

Enamike venemaalaste jaoks on peamine infoallikas televiisor. Mõistagi pole see absoluutne tõde. Loomulikult kasutab noorem põlvkond infohankimiseks üha enam arvutit. Suur osa intelligentsist on loobunud isegi teleka omamisest, rääkimata selle vaatamisest. Kuid ikkagi, u 80% venemaalastest väidab et peamine infokanal on televisioon.

Veelgi enam, vastavaid uuringuid läbi viinud inimesed on juba ammu tõdenud, et „televiisor on kui pereliige, kes on kogu aeg kohal ja keda usaldatakse.“

Kaks näidet

Vaatame nüüd, mida see pereliige räägib ja kuidas käitub. Võtame kaks saadet Balti riikide kohta, mis ilmusid praktiliselt ühel ajal. Üks ilmus peamisel riiklikul telekanalil 1.kanal (Страны Балтии выбирают Европу / Balti riigid valivad Euroopa; 18.nov). Teine kunagisel sõltumatul, nüüd Gazpromi kontrolli all oleval kanalil NTV (Страх и ненависть в Прибалтике?! / Hirm ja vihkamine Pribaltikas?!; 22.nov).

Ma jätan teadlikult kõrvale terve müriaadi detaile, millest võiks pikalt pajatada (alates esinejate valikust kuni kasutatud terminite ja esitatud küsimusteni) ning keskendun antud loo mõttes peamisele. Mitte sellele, millest räägitakse, vaid kuidas seda tehakse.

Kuidas on üles ehitatud saadete formaat? Kaks saatejuhti, publik, kutsutud eksperdid. Stuudio-ekraanil aeg-ajalt lühikesed videolõigud. Kõik nagu ikka. Pisut erinev õhustik, veidi teistsugused juhendid publikule, kuid üks ja seesama äärmiselt lihtne võte. Praktiliselt avalausetest peale tõmmatakse käima emotsioonid, mis sisuliselt välistavad/asendavad arutelu.

Mitu mikrofoni

Korraga on käigus mitu mikrofoni. Ja nii lihtne see ongi.

Isegi kui stuudios viibijad oleks ühel meelel (mida nad mõistagi ei ole), siis käivituks ikkagi egode võistlus. Igaüks tahab oma sõnumi välja öelda. Kui korraga räägib lisaks sinule kaks-kolm inimest, pead sa paratamatult häält tõstma. Või vait jääma ... aga seda sa teha ei saa, kuna mikrofoni antakse sulle vaid lühikeseks ajaks ning iga pikem vastus katkestatakse poole pealt. Sul on võimalus kas end kiirelt kuuldavaks teha või leppida sellega et teine pool domineerib.

Stuudios käivitatakse võistlusmoment. Kui sa oled juba niivõrd tähtis isik, et sind kutsuti telekasse, siis sa lihtsalt pead end kuuldavaks tegema. Seda saad sa teha vaid karjudes ja lühilausetega.

Info asendamine emotsiooniga

Kodudes käivitub aga samal ajal infoparadoks. Oletame et kodanik tunneb tõsiselt huvi, et mis värk seal Baltikumis ikkagi toimub. Kuid info asemel kallatakse ta üle emotsioonidega. Võimsate negatiivsete emotsioonidega. Karjumine, punetavad näod, vehkivad käed, välkuvad silmad.

Nii saabubki olukord, kus infotarbija jaoks lülituvad teatud märksõnade peale kindlad emotsioonid. Reeturlikud ja tänamatud pribaldid. Moraalitu Geiroopa. Sõjahimuline Ameerika. NATO baasid Krimmis. Fašism.

Tunnistan ausalt, et mina ei suuda taolisi saateid ühe soojaga lõpuni vaadata. Vihatase ületab taluvusläve, tekib enesealalhoiuinstinktist tulenev soov taanduda vägivalla ees. Tuttav, kes vaatas puhtalt keeleõppe eesmärkidel 45 minutit ühte neist saadetest, tõdes et selle lõpuks olid emotsioonid üles kerinud ning tekkinud soov kellelegi käratada.

----

Eriti paradoksaalne on aga see, et taolise seletava teksti kirjutamine ei oma mingit mõju eelpoolkirjeldatud paradoksi lahendamisele. Need kes loevad tekste, opereerivad infoga. Need kes vaatavad vene riiklikke telekanaleid, ei loe reeglina tekste.

 
------
ekraanitõmmis tehtud siit

Sunday, November 20, 2016

10. veerandtund väliskommentaatoriga: Mart Nutt - valimised Montenegros

Veerandtund väliskommentaatoriga: Mart Nutt - valimised Montenegros. Saatejuht Karmo Tüür

Montenegros toimusid hiljuti parlamendivalimised. Olid neil vaatlejaks, sestap alustame sellest – mis oli peamine nö veelahe, mille ümber toimus konkurents?

Vaheküsimus – kuidas asi toimus nö protseduraalses mõttes alates kampaaniast kuni valimispäeval toimununi.

Montenegro ja NATO. See liikmelisus on suur muudatus ühele riigile ja nagu iga muudatus, nii ilmselt ka see leiab nii toetajaid kui vastuseisjaid. Mis meeleolusid oli kohapeal tajuda?

Vaheküsimus – kas Montenegro on sisuliselt ja tehniliselt valmis, lisaks poliitilisele tahtele on vaja ju ka palju enamat

Väidetav riigipöördekatse – mis see siis ikkagi oli?

Montenegro ja Eesti – mida meie saame teha ja mida nemad ootaks?

----

Pilt võetud siit

----
Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Wednesday, November 16, 2016

9. veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas – USA presidendivalimistest tagasivaates


Veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas – USA presidendivalimistest tagasivaates. Saatejuht Karmo Tüür.

Kuidas juhtus nii et enamik ennustas valesti? Oli see eliitide soovmõtlemine, et jätkama peab keegi nö omade hulgast? Mina enda puhul tunnistan küll, et ilmselgelt lasksin end juhtida soovmõtlemisel stiilis “no nii ei saa ju ometigi juhtuda”

Kas me näeme mingit üldisemat trendi valmiste mustrites … ja seda tegelikult juba aastaid?

Mida me tegelikult teame USA kui oma olulisima liitlase tulevasest välispoliitikast?

Kas meil / Läänel / NATO’l peaks olema plaan B juhuks kui USA otsustab minna isoleerumise teed?

pilt võetud siit
----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Tuesday, November 15, 2016

Moldova ja Bulgaaria valimstest

Euroopa praegustel ja ilmselt ka tulevastel valimistel on jälgitav üldine seaduspära: võimu juurde (või lihtsalt senisest rohkem hääli) saavad need, keda varem peeti marginaalideks. Ühtse Euroopa ehitamise protsess pidi varem või hiljem andma tagasilööke.

Moldovas ja Bulgaarias toimunud presidendivalistel lisandus sellele üldisele seaduspärale kohalik spetsiifika, milleks eriti Moldova puhul oli väsimus senisest korrumpeerunud eliidist.

Kaks väsimust kokku annavad tulemuseks selle, et kes iganes suudab lubada muudatusi, see ka võidab. Kas lubadusele hiljem ka teod järgnevad, see on hooooopis teine jutt.

Sel teemal sai räägitud Vikerraadio Uudis+ saates, lõik järelkuulatav siit.
-------
pilt võetud siit

Thursday, November 10, 2016

Разбор полетов: USA presidendivalimistest

Seekordse saates oli vaid üks, kuid see-eest väga mahukas teema: USA 2016.a presidendivalimised.

Ilmselt pole võimalik liiga palju kordi korrata, et tegelikult siiski ei vali ameeriklased vahetult ise presidenti. Valimispäeval küsiti valijate käest arvamusi igasuguste asjade kohta, sh mõnes osariigis ka ravikanepi legaliseerimise jne asjus. Presidendivalimisteks koguneb siiski alles 19.dets valijameeste kogu ning pole välistatud, et mõni neist muudab veel meelt ... kuigi tõenäoliselt ei muuda see asja.

Saates siis saigi arutatud, et kuidas praegu teadaoleva tulemuseni jõuti ning mis saab edasi. Saatejuht Artur Aukoni juhtimisel vahetasid mõtteid EVI ekspert Karmo Tüür Tartust ja diplomaat Harri Tiido Varssavist.

saadet saab järelkuulata siit
----------
pildil 2012.a valimissedel, võetud siit

Trump kui russofoob


Mis arvate kui kaua läheb, enne kui Venemaa asub Donald Trumpi süüdistama russofoobias?

Kremlil ei jää lihtsalt midagi muud üle. Kõigi oma siseriiklike hädade senine põhjendus ehk USA salasepitsus ei saa niisama õhku kaduda. Hädad ju ei kao, seega peab ju põhjus samuti jääma. Või kujutate ette, et süüdlaseks hakkab olema Saksamaa või – hoidku taevas – Poola koos mõne muu Washingtoni käpiknukuga?

Hetkel on mõistagi Venemaa peameedia tulvil ootusi. Nii nt sõnastas Rossiiskaja Gazeta veergudel Aleksand Rahr: on suur tõenäosus, et USA ja Venemaa sõlmivad ajaloolise diili. Et Trump hakkab ajama mehejuttu Vladimir Putiniga ja Hiina liidriga Xí Jìnpíng, et lõpetada rahvusvahelisi konflikte.

Oletame et niimoodi isegi juhtub. Oletame et USA uus administratsioon sõlmib tõepoolest mingi vastastikuse mõistmise pakti. On küll tiba keeruline ette kujutada selle pakti sisu ning lisaks ka seda, et USA Kongress ja Senat selle heaks kiidavad, aga nii eksperimendi mõttes ... miks mitte.

Kas sellest tõuseb naftahind endisele tasemele ja Venemaa riigikassa täitub jälle põlatud välisvaluutast? Kas kaovad kõik sanktsioonid ning lõppeb hasartne vastusanktsioneerimine? Kas kaovad NATO baasid, mis on Venemaa sisse piiranud?

Ja mis peamine, kas on võimalik välja lülitada kuriusklik veendumus selles, et Washingtoni oblastikomitee (nagu nimetatakse USA valitsust) tegeleb küpsiste jagamise näol õõnestustegevusega Venemaa naabruskonnas?

Kujutasite?

Lubage mul nüüd korrata oma küsimust – kui kaua läheb aega enne kui kuuleme esimest süüdistust Donald Trumpi kui russofoobi kohta?

------------

pilt võetud siit

Wednesday, November 9, 2016

Antielitarismi võidukäik

BREXIT ja Trump (miskipärast tahaks ka seda kirjutada läbiva suurtähega) on ühe ja sellesama nähtuse eri väljendused. Selle nähtuse nimeks on anti-elitarism.

Nii nagu enne UK, nii nüüd ka USA rahvas on ütlemas rasvast „f*** you“ nö tervemõistuslikule lähenemisele.

Nn arukad, ratsionaalsed, pikemaajalise kasu peale mõtlevad inimesed olid apaatselt kindlad, et „nii ju ometi ei juhtu!“ Emotsionaalselt tegutsevad, erutunud vasturähklejad aga tõid lisaks enda häälele ka kaasa veel portsu endasuguseid.

Üha kiiremas tempos muutuvas maailmas tunneb end heitununa järjest enam ja enam inimesi. See heitumus muundub rahulolematuseks selle vastu, mida peetakse (ja tihti õigustatult) kõiges süüdiolevaks. See on nn süsteem, võimulolev eliit „kes on asjad ajanud sinnamaale kus me praegu oleme.“ Vähenevad töökohad, tõusvad maksud, migratsioonkriis, sõjad – kõiges selles on ju süüdi keegi. Mitte mina. Süüdi on „nemad“, valitsus, parteid, ühesõnaga süsteem. Eliit on süüdi!

See aga tähendab et surve alla satuvad ka kõik elitaarsena tajutavad projektid, sh ka Euroopa Liit ja NATO. Ning seda erutunud olekut on oi kui hõlbus ära kasutada, rahulolematuid värvata eri lippude alla. Ning mis tegelikult peamine, ühe asja vastu. Süsteemi vastu. Sest süsteemi vastu on lihtne olla. Lihtne ja loomulik ja kangelaslik.
---------
pilt võetud siit

Tuesday, November 8, 2016

8. veerantund väliskommentaatoriga: Vladimir Sazonov propagandast


Propaganda üks üldine joon on siltide ja stampide kasutamine, mis võimaldavad mõtlemise ja analüüsi asendada emotsioonidega. Vene propagandast rääkides tulevad koheselt meelde sellised võimsad ja sissetöötatud meemid nagu „fašistid“, „GozDep“, „Geiropa“ jne. Kas Venemaa Föderatsiooni poolt viljeletav propagandal on mingeid kindlaid üldiseid jooni, mida saab pidada ainult sellele riigile omaseks?

Kui propaganda tervikuna on suhteliselt neutraalne mõiste (nt tervislike eluviiside või liiklusohutuse propaganda) siis kui seda kasutatakse infosõja osana, pole enam põhjust rääkida neutraalsusest. Kas Venemaa on infosõjas?

Sul on varsti ilmumas üks raamat sel teemal, millest see räägib?

Välispoliitika nurgake – mida ja kuidas peaks Eesti tegema, seismaks vastu informatsioonilisele mõjutustegevusele?
------------

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

-------------

Pilt võetud siit

Saturday, November 5, 2016

Venemaa väljakutse


Üks üsna ootamatu raadio küsis, no eks ma siis vastasin :) Tuleb välja et RetroFM raadiol on ka Euroopa uudiste blokk, mida tasub ka välispoliitikahuvilistel sirvida.
------------
Briti sisejulgeolekujuhi sõnul kasutab Venemaa riiklike organite ja jõudude laia ringi, et suruda oma välispoliitikat välismaal peale üha agressiivsemal viisil. Kus seda on kõige rohkem näha?

Hetkel eelkõige Süürias ja Ukrainas, aga tegelikult ka Abhaasias ja Transnistrias

Milliseks hindate Venemaalt tuleva julgeolekuohu just Balti riikidele ja teistele ida-poolsetele Euroopa riikidele?

Montenegro on parim näide, kuidas Venemaa üritab vastu astuda kõigile Lääne julgeolekusstruktuuride laienemise katsetele. Moskvas on otsustatud sellest rääkida mitte kui julgeolekutsooni laienemisest, vaid kui enese ümberpiiramisest.

Kas Suurbritannia otsus paigutada Eestisse lahinguvalmis võimas pataljon tankide ja 800 sõduriga, lähtub eelkõige Venemaalt tulenevast ohust?
Siin segunevad kaks nähtust: ühelt poolt on Venemaa taaskäivitanud Euroopa arusaama sellest, et sõjaline oht pole kuhugi kadunud. Teisalt näib, et Suurbritannia püüab sel omapärasel moel kompenseerida BREXIT’i mõju enda ja ülejäänud Euroopa sidemetele.

Millist ohtu võib näha Venemaas kogu Euroopa julgeolekule?
Peale Nõukogude Liidu lagunemist on Euroopa jätnud oma turvalisuse hooletusse, kaitse-eelarveid on pidevalt kärbitud ja sisuliselt on tegeletud vaikiva desarmeerumisega. Venemaa on aga vähemalt aastast 2008 ja tegelikult veelgi varasemast ajast tegelenud enda sõjaväe moderniseerimisega ja seda eelkõige Lääne sõjaväeringkonnas. Nii et Euroopa on julgeoleku mõttes tasakaalust välja läinud ning see pole kuigi hea seisund.

Kuidas hindate NATO vaateid Venemaa tegevusele?
NATO endine peasekretär Rasmussen ütles mõni päev tagasi Riia julgeolekukonverentsil, et Venemaa on muutunud strateegilisest parterist strateegiliseks väljakutseks. Mulle näib, et laias laastus jagavad seda nägemust ka ülejäänud NATO otsusetegijad.

Millist tähendust Euroopa julgeolekule võiks omada Obama visiit sel kuul Kreekasse ja Saksamaale?
Ma ei ületähtsustaks Obama visiiti. Tegemist on osaga ametist peatselt lahkuva presidendi ilmselt viimasest suuremast tuurist mööda maailma – Euroopa järel läheb ta edasi Peruusse, osalemaks Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö foorumil. Kuid eks see ole kindlasti signaal sellest, et USA jaoks on tema liitlased olulised.

Pikemad vastused on kuulatavad siit.
---
pilt võetud siit

Wednesday, November 2, 2016

Vähem raha, rohkem relvi

Meie mätta otsast vaadatuna elab Venemaa president Vladimir Putin paralleelreaalsuses. Tolle reaalsuse loogika kohaselt on sõjaliste kulutuste suurendamine väheneva eelarve tingimustes mitte lihtsalt hea, vaid ka kasulik.

Paradoksaalsel moel toetab taoline rahade ümbersuunamine Kremli retoorikat, mille kohaselt ollakse sisuliselt (külmas) sõjas. Sõjaaja raskused ja piirangud tuleb ju ometigi üle elada sisemise uhkusega oma riigi võimsuse pärast.

Kui võtta kokku kõik eri eelarveridadele peidetud kulud, siis läheb u 24-25% riigi rahast sellistele eesmärkidele, mida eelarvet kinnitav organ ehk parlament ei tea ega tohigi arutada. Jah loomulikult on selliseid suletud ridasid ka kõigil teistel riikidel (nt Uus-Meremaal väidetavalt u 2% ja USA'l 10%) ning on olemas Venemaast veelgi suletumaid riike.

Kui nii ehk naa soovis Venemaa kahaneva tulubaasi juures (2017.a eelarves on nafta arvestuslikuks hinnaks 40 USD/barrel) suunata 800 mlrd RUB kiirendatud korras sõjatööstuse laenude kustutamiseks.

Kõigest sellest sai räägitud TV3 jaoks, uudislõiku saab järelvaadata siit.
------------
ekraanitõmmis tehtud siit.