Tuesday, January 29, 2019

Venezuelast ETV+ jaoks


Juhtusin üks hommik Tallinnas olema ja tassiti kohe telepurki. Seekord ETV+ saatesse Кофе+. Teemaks Venzuela.

Kuidas on võimalik, et piirkonna rikkaim riik on sattunud meeletutesse raskustesse? Miks ja kuidas on juhtunud see, et riigil on hetkel umbes poolteist presidenti? Miks nö ametlikku toetavad Venemaa, Hiina jt, üleminekupresidenti aga tema lähimad naabrid, USA jt?

Kõigest sellest oli juttu saates Кофе+, mida saab järelevaadata siit (alates 01:08:18). Samast tehtud ka kuvatõmmis.

Monday, January 28, 2019

Suur integraator


Venemaa praegustel arengutel on mitmeid seletusi, lihtsamaid ja keerulisemaid. Detailidesse minevaid ja pisiasju ignoreerivaid. Ühed pole paremad kui teised, nad on lihtsalt erinevad. Üks võimalustest on vaadata Venemaa praeguste liidrite lapsepõlve.

Kooliõpikutel on vägi sees. Ükskõik kui põmmpäine ja jonnakas pole õpilane, jääb aastate jooksul korratu kujundama mõningaid väga põhimõttelisi vaateid elule. Praegu Venemaad juhtivate, enamasti 60-tes eluaastates meeste põlvkond kasvas üles sõjaka patriotismi ideoloogiliselt laetud keskkonnas.

Lisaks kooliõpikuile oli kordades võimsam ka multi- ja pärisfilmide mõju kui tänapäeval suudaks ette kujutadagi. Toona polnud isegi võimalust, et kõik ei vaadanud samu filme, isegi kui raamatulugemine üle jõu käis. Alternatiivse meelelahutuse puudumise tõttu kasvasid kõik jõnglased üles üle kogu hiiglasliku NSVL, vaadates ühetaolisi pilte ja imades sisse ühesuguseid lugusid.

Maadekogumise ideaal
Üks keskseid motiive, mille peal kogu see seltskond üles kasvas, on ülimalt lihtsustades järgmine: maade kogumine Moskva ümber oli parim asi, mis sai ajaloos juhtuda. Ja see polnud isegi mitte niivõrd Moskva enda tahe, kuivõrd kurjade välisjõudude surve, mis pani ääremaid Moskva kaitset paluma.

Tolles nägemuses impeerium kasvas ise, see oli maailma kõige loomulikum asi üleüldse. Ning ajaloos kõige positiivsemad inimesed keskmise venemaalase jaoks olid väejuhid, kes emakest Moskvat kaitsesid ning selle suure kaitsmistöö käigus ühtlasi ka Venemaa suurust ja vägevust kasvatasid. Noh teate küll, kõik need akende raiumised ja muud sellised müüdid.

Tõsi küll, nendesamade ääremaade elanike peades polnud kõik see „loomuliku ja heatahtliku“ kasvu lugude rääkimine samavõrra positiivne. Kuskil peas tiksus suure impeeriumi müüdi kõrval ka iseolemise müüt. Konstantin Pätsu pildiga kirjamarkidel ja sinimustvalgel oli siinkandis ka nõukaaegsete koolipoiste hulgas mõnus mässumeelne maik. Aga mitte meist pole praegu juttu, vaid Kremli asukatest.

Taasühendamine hea, lagunemine halb
Kõige eeöeldu taustal on imelihtne mõista, miks Venemaa praegune liider teeb seda mida ta teeb. Omaenda võimuga ja tsaarikuvandiga ühtekasvanud mehe peas hakkab paratamatult varem või hiljem tuksuma mõte: kellena lähen ma ajalukku?

Näiliselt oma rahvast täielikult sõltumatu suverääni jaoks on tegelikult sellesama rahva toetus uskumatult oluline. Reitingu langus kõrvetab võimukandja südant ja hinge, sõltumata sellest mida nõunikud talle kõrva ei sosistaks.

Inimestel on kombeks taaskorrata neid võtteid, mis on varem edu toonud. Krimmi „taasühendamine“ ja „kojutoomine“ küttis nendelsamadel baasinstinktidel üles kasvanud rahva meeled üles, kuid nüüd hakkab see tuli kustuma, kuna päriselu kipub järjest nirumaks minema.

Valgevene pettemanööver
Möödunud aasta lõpul tõmmati käima ammu nurka ununenud generaator nimega „Venemaa-Valgevene liitriik“, ilmses lootuses, et see puhub õhku sisse kahanevasse reitingusse. Ehkki tegu polevat uue „kojutoomisega“, vaid vastastikuse lähenemisega, nagu väitis Kremli pressisekretär.

Olles aga üsna lähedalt vaadelnud seda, mis toimub Venemaa-Valgevene suhetes nö kohtadel, siis mulle näikse, et tegemist on pettemanöövriga. Esiteks möödus 2018.a mitte lähenemise, vaid tõrjumise märgi all. Venemaa kasvatas seni sümboolsel piiril üha enam päris-piirile omast piirivalvet, üha sagenevas tempos püüti kinni Valgevenest tulevaid kaubakoormaid. Iial varem pole sellise põhjalikkusega kuulutatud „sanitaar-epidemoloogilistel“ jms põhjustel keelatuks Valgevenes toodetud kaupade sissevedu jne.

Teiseks ei annaks Valgevene allaneelamine Krimmiga võrreldavat efekti. Pole „fašistlikku riigipööret“, mille eest tuleks seda territooriumi ja kaasmaalasi kaitsta. Nii et Krimmi stsenaariumi kordumist Valgevene puhul oodata pole. Seda enam, et USA poolt mahajäetav Süüria ja Afganistan sunnib isakest tsaari keskendama tähelepanu basurmanide ja muude lapsepõlvest tuttavate multikategelastega võitlemisele.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Thursday, January 24, 2019

Putini pettemanööver


Teine Maailmasõda kestab ikka veel. Ja selle lõpetamine ripub ära ühe mehe tahtest. Selleks meheks on Vladimir Putin.

Vähemalt formaalselt võttes pole sõda lõppenud, kuni pole alla kirjutatud rahulepe. Üldteada on asjaolu, et rahulepe Venemaa ja Jaapani vahel pole siiani sõlmitud, põhjuseks Punaarmee poolt hõivatud ja siiamaani Moskva käes olevad saared.

See, et üsna samamoodi on siiamaani Venemaa käes ka muud sõjas/sõdades kokku riisutud alad ja aarded, pole hetkel oluline. Hetkel nätab Venemaa telepurk oma riigi presidenti kui meest, kelle käes on maailma kõige olulisemad küsimused – sõda ja rahu. Kui vaja, alustab ta sõda (nt Gruusias, Ukrainas või Süürias), kui vaja kuulutab välja rahu.

Maadeloovutamine kui nõrkus
Kõik see tele-reaalsus on ju ilus, kuid siin on küljes üks väga kisuline konks. Venemaa pragune president on ennast ammu ajalooraamatutesse mõtelnud. Ja nende raamatute jaoks on muster väga lihtne – kõva mees on see, kes maid Moskoovia külge liidab, mitte vastupidi.

Niipea kui hakkas õhus heljuma võimalus, et Venemaa võiks ja peaks midagi oma kokkukrahmatud maadest ära andma, tõmbasid kriitikud käima sae, millel on kirjas kõik varasemad territoriaalsed loovutused. Ja vaatamata patriootiliste sõjafilmide leitmotiivile „me ei anna ära jalatäitki oma maad“, on reaalsus teine.

Kriitikud tuletavad meelde tervet rida loovutusi: Gorbatšov andis 1990.a ära 200 meremiili jagu majandustsooni Beringi väinas USA’le; Putin 2008.a osa Amuuri jõe saarestikust ja farvaatrist Hiinale; Medvedev 2010.a jupikese Dagestani alasid Aserile ning samal aastal suure tüki merealasid Norrale. Ja kõik see lõpeb väga lihtsa küsimusega: kes annab õiguse ära anda „meie maid“?

Mugavuspartnerid
Loomulikult tekib küsimus, et miks on Venemaal vaja praegu hakata taaskord rääkima võimalikust rahuleppest Jaapaniga? On see teema ju vedelenud lauasahtlis aastakümneid, miks peaks sellelt taas kord tolmu pühkima?

Kõik see näikse haakuvat Vladimir Putini kõikumalöönud renomeega. Lisaks pensionireformile ja muudele sisemaistele probleemidele on Putini üks suurimaid avantüüre – sõda Ukrainaga – toonud endaga kaasa ka tõsise löögi Venemaa imperiaalsele alusideele. Vankuma on löönud nn Russkii Mir üks alustelgesid – Moskva kui õigeuskliku maailma keskus.

Olles mitte lihtsalt kaotanud Ukraina õigeusu kiriku, vaid muutunud selle suhtes ka nö nooremaks vennaks, kiirustas Vladimir Putin tagasi võtma kasvõi tükikest õigeusklikust hiilgusest. Selleks korraldati visiit Serbiasse, kus Putin isiklikult tuhandete vaimustunud serblaste ja kümnete telekaamerate ees andis panuse suurima õigeusukiriku valmimisse, vajutades kolm mosaiigikillukest selle kiriku hiigel-pannoosse.

Küsitav kasu
Serbia kõrval võib omamoodi mugavuspartneriks nimetada ka Jaapanit. Ei loomulikult pole Venemaa samasuguse positiivse kuvandiga jaapanlaste silmis ning Putini visiit ei tooks endaga kaasa vaimustusest huilgavaid masse. Aga Vladimir Putini ja Jaapani peaministri Shinzō Abe vahel näikse olevat tubli annus positiivset keemiat, mille tõttu Abe peaks olema kõige enam Vladimir Putini kätt surunud valitsujuht maailmas.

Hoolimata sellest on jaapanlastes aga tervikuna kõvasti visadust ning sõjas kaotaud territooriumid jooksevad protokollilise punktina läbi igal kohtumisel. Mida on Jaapanil võita, on ilmselge. Mida oleks aga Venemaal võita, loovutades kasvõi kaks saart neljast?

Oletame et Jaapan oleks valmis investeerima X summa Venemaa majandusse. Kuid kui suur poleks ka see rahakohver, ei kaaluks see üles personaalset reputatsioonikahju Vladimir Putinile. Seetõttu ma ei usu, et ka seekordsed läbirääkimised viiksid Teise Maailmasõja lõppemiseni tingimusel, et Venemaa peaks osa kokkuröövitust tagastama. Rahuläbirääkimised on siin pigem eesmärk omaette, mitte vahend õigluse taastamiseks.

---
lugu ilmus siin, pilt on võetud siit

Tuesday, January 22, 2019

Venemaast Välisilmas

Kuningat teeb õukond. Venemaal on väga vaja endale lojaalseid vasalle, olemaks see, kes tahetakse olla - maailma üks tõmbekeskusi, suurvõim number kaks USA kõrval. Noh või siis äärmisel juhul üks multipolaarse maailma keskuseid.

Ukraina ja Valgevene on olnud selle vasallkonna nö esinumbrid, lojaalseimad järgijad, olles seotud nii vere kui usu kaudu. See seletab ka raevukust, millega reageeritakse Ukraina nö "reetlikkusele" ehk ärapööramisele Venemaast. See, et ärapööramise on ehk põhjustanud Venemaa ise, Moskva maailmapilti ei mahu.

Valgevene kui allesjäänud vasall nr.1 kuulub nüüd veelgi tihedamale sidumisele. Tõsi küll, rahalisi vahendeid selle lojaalsuse ostmiseks on järjest vähem, selleks lähevad käiku uued vahendid. Kuid siiski, täielik allaneelamine ja oblastite kaupa Venemaa osadeks muutmine pole ilmselt eesmärk. Pigem võiks selleks uueks vahendiks olla tolmunud Liitriigi kapist välja koukimine ja puhtaks-kloppimine.

Kõigest sellest sai räägitud Välisima saates, mida saab järelvaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Monday, January 14, 2019

Venemaast Välismäärajas

Te hakkate ilmselt naerma, aga 2018.a olulisim sündmus Venemaal oli .... (trummipõrin) ... Vladimir Putini "valimised".

Ühest küljest on see öeldud irooniaga, kuna Venemaal ei toimu sisulisi valimisi, vaid imitatiivse demokraatia etendus. Teisest küljest aga täiesti tõsimeeli - Vladimir Putini jätkamine oma kohal näitab seda, et Venemaa riiklik-poliitiline süsteem on kristalliseerunud. Stagneerunud.

See tähendab ühtlasi seda, et seni kuni ametis on seesama mees ja tema taga olevad taustajõud, ei toimu ka mingit muudatust. Sest igasugused mõtted muudatustest ähvardaksid stabiilsust ja Teda Ennast, seega need mõtted ellimineeritakse eos.

Kõigest sellest, aga ka pensionireformist, suhetest Ukrainaga ja Valgevenega ja paljust muust sai räägitud saates, mida on võimalik järelkuulata siit. Saatejuht Hannes Hanso.

---
pilt võetud siit (sellel küsib VVP: "no mida ma veel peaks tegema, et te hakkaks mässama?")

Saturday, January 12, 2019

Kas Venemaal leidub poliitikuid?

Tuleb tunnustada Venemaa tajuväänajate oskuslikku tööd. Üsna imetabaselt on nad suutnud kõige muu hulgas tühjaks muuta "poliitiku" mõiste.

Venemaa riiklik poliitiline süsteem on sisuliselt suutnud elimineerida perestroika-järgse pluralistiku poliitiliste ideede võistluse. Ainuke partei, kellel on ette näidata midagigi ideoloogia-sarnast, on kommunistid, kuid reaalsuses pole sellel seltskonnal riigis toimuvale mingit mõju. Parim avalik irvitus nö euroopaliku poliitilise märgisüsteemi üle on mõistagi nn Liberaal-Demokraatlik partei, millel pole midagi pistmist ei ühe ega teisega. Venemaa oma arengutee, eks ole.

Venemaal mõistagi on olemas erinevad poliitikad, alates kultuuri- ja põllumajandus-poliitikast kuni välis-ja julgeolekupoliitikani. Kuid sellega ei tegele mitte poliitikud, vaid ametnikud. Opritšnikud, kui soovite. Inimesed, kes on parasjagu palgal lojaalsuse ja sobivuse tõttu, mitte seepärast et nad on võitnud avatud, võistlevatel ja ausatel valimistel.

Eba-poliitikute edetabel

Parim illustratsioon sellele väitele on eelmise aasta lõpus ilmunud ülevaade "Venemaa 100 mõjukamat poliitikut". No võtame kasvõi kõige tipu: Vladimir Putin, Dmitri Medvedev, Anton Vaino ... eeee ... stop! Missugusest otsast on Anton Vaino poliitik?

Ja edasi läheb asi järjest huvitavamaks. Keda kõike siin poliitikuteks ei nimetata: prokuröre (Tšaika), ärimehi (Rotenberg), vaimulikke (patriarh Kirill) jne.

Jah, nad on kõik võimuvertikaali osad, mutrikesed ühises masinavärgis, omavahel seotud korruptiivsete jms sidemetega. Kuid poliitikud pole nad enamasti mitte. Vähemalt mitte selles märgisüsteemis, mida Läänes kasutatakse. Aga näe, idanaabri meelepetjate kübaratrikk toimib!

Kohaliku tasandi virvendus

Kuid olles öelnud, et tipp-hierarhiasse ei kuulu mitte poliitikud, vaid kollektiivsele Putinile lojaalsed ametnikud, tuleb tõdeda, et nö kohtadel siiski leidub ka poliitikuid. Kohalike omavalitsuste tasandil, selliselt Kremli radariekraanist allapoole jääval tasandil on ajuti ja kohati näha ka poliitikuid, kes vähemalt üritavad pakkuda ka ideoloogilist konkurentsi.

Tõsi küll, see pole ideoloogiline konkurents võimuparteile Ühtne Venemaa. See viimane pole ideoloogiline moodustis,  vaid administratiivne ressurss. Omamoodi võimuvertikaali meeskond, millesse kuulumine tagab juurdepääsu ressurssidele. Seetõttu on kohalikel valimistel näha ka tegelikult tõsist rabelemist - see on konkreetsete inimeste võitus sellesama juurdepääsu eest.

Üleriigilist pilti kopeerib ka kohalik tasand. Näiteks Pihkva oblasti "100 mõjukaima" nimekirja sattusid samamoodi kohaliku hierarhia tipp-tasandi esindajad. Reitingu enda esindajad küll tõdevad, et pilt on lamedamaks muutunud, tasalülitatud: "Kui u 20 aastat tagasi oli pilt kirjum ja nt kuberner oli mõjukuselt kuuendal kohal, siis nüüd on see mõeldamatu"

Poliitika illusioon

Kuid vaatamata sellele on kohtadel olemas ka poliitikuid, kes hea meelega tutvustaks oma alternatiivseid nägemusi sellest, kuidas üles ehitada enda ja oma rahva elu. On liberaale ja isegi libertaane, on rahvuslasi ja isegi šoviniste, on usuvägilasi ja monarhiste, eri masti kommuniste ja sotsiaaldemokraate jne, jne, jne. Aga enamasti on nad nähtamatud, edukalt marginaliseeritud või ise sisepagenduse valinud.

Mis on aga selle loo moraal? Aga see, et kui keegi räägib tõsimeeli valimistulemustest Venemaal ja mitmeparteilisest süsteemist, rääkimata "sõsarparteidest" või koostöölepingutest Venemaa parteidega, siis tasub neile meelde tuletada, et isegi Hiinas ja Põhja-Koreas on formaalselt mitmepartei-süsteem. Ainut et see on tühi nimetaja. Fiktsioon. Suits ja peeglid. Illusioon, mida kasutatakse heausklike "lääne partnerite" lollitamiseks. Ja seesama Lääs on vahel hämmastavalt aldis saada lollitatuks.

Разбор полётов: Vene-Ukraina-Valgevene kolmnurk

Selle aasta esimene saade on justkui kahel eri teemal, kuid tegelikult moodustab omamoodi mõttelise kolmnurga. Venemaa suhted Ukrainaga ja Valgevenega toimuvad mõistagi eri mustrite alusel, kuid vähemalt osa valemist on seletatav sellega, kuidas Minsk ja Kiiev omavahel toimetavad.

Ukraina puhul on antud hetkel kõige olulisem autokefaalia ehk kiriklik-religioosne iseseisvumine. Valgevene puhul on aga (nagu juba oi kui palju aastaid) kõne all Vene-Valgevene liitriigi saatus.

Kõigest sellest rääkisid saatejuhi Artur Aukon juhtimisel Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit.

Thursday, January 10, 2019

Valimiskampaaniast ja välispoliitikast


See on olnud üks üsna erakordne aastavahetus. Seni on Eesti sise- ja välispoliitika olnud üksteisest üsna lahussõitvad laevukesed. Ükskõik kui teravad pole olnud sisemaised kakelungid, säilus laias laastus välispoliitiline üksmeel. Nüüd on aga asjad vähemalt pindmisel tasemel muutumas.

Astun selle kirjatükiga veidi libedale pinnale. Eesti sisepoliitikat ma tavaliselt ei kommenteeri, parteipoliitikat veelgi vähem. Kuid kuna nüüd on toimuval ka tugev välis- ja julgeolekupoliitiline mõõde, siis proovin lisada siia oma viis kopikat.

Samas – kuna mulle äärmiselt ei meeldi personaalne ärapanemine, siis ei kuule siin loos ühtegi isiku- ega muud nime. Veelgi vähem lähen kaasa mürgiste lahmivate üldistustega stiilis „ah no vaata missugune inimene see oma taustalt on“ või „need ongi ju kõik sellised“.

Ühe plakati pragu
Olin üks nendest, kes korralikult ärritus teatud plakati peale. Noh teate küll, see „eestlased siia“ ja „venelased siia“. Sellel lool on ju vähemalt kolm tasapinda. Esiteks poliit-tehnoloogiline: kuidas tõmmata tähelepanu ja kuidas konverteerida see tähelepanu häälteks valimispäeval. Selles osas on tegu ehk isegi edukas.

Teiseks moraalne-eetiline tasand. Et kas sobib piltlikult öeldes lüüa kargu najal komberdaval inimesel jalaga kark kaenla alt maha ja siis öelda, et „tahtsin juhtida tähelepanu liikumispuudega inimeste probleemidele“.

Kolmandaks julgeolekuline mõõde. Olles pidevas informatsioonilis-psühholoogilises kaevikusõjas ühe naaber-riigiga, kas on ikka mõistlik tegu ise lisada püssirohtu teise poole varasalve? Et kas see plakat mitte ei kanguta laiemaks seda pragu, millesse teine pool niigi taob infokiile?

Kelle mängu me mängime?
Ja vaata selle kolmanda – julgeolekulise – momendi pealt lõi mul korraga stopp-tuli põlema. Et oot-oot, kas meie peame ikka midagi siin oma riigis tehes või tegemata jättes arvestama mingi teise või kolmanda riigi reaktsiooniga?

Sellele stopptulele keeras võimsust juurde ühes sotsiaalmeedia lõimes toodud võrdlus: mõelge millistes oludes tegutsevad ukrainlased! Kui nemad hakkaksid iga oma tegevust planeerides arvestama sellega, et naaberriigi telepurk neile taas „fašistide“ sildi külge kleebib, siis jääks neil ju elu elamata!

Kordan siinkohal teesi, mida olen leierdanud pikki aastaid. Venemaad ei saa provotseerida. Kui Moskva tahab, ta provotseerub ise. Leiab või loob põhjuse ja hakkab tegutsema vastavalt oma huvidele. Kui neid huvisid ei ole, siis pigistab silmad kinni ei provotseeru.

Riiklikud huvid välispoliitikas
Tulen seejärel tagasi ühe teise teesi juurde, mida olen samuti korduvalt kasutanud. Meie välispoliitika peab olema üles ehitatud lähtuvalt meie riiklikest huvidest, nii lühi- kui pikaajalistest. Kuna need huvid on eelkõige seotud liitlassuhetega meie läänepartneritega, siis vastavalt sellele võiks mõõta ka sisepoliitilisi askeldusi.

Seega, lähtepunktiks ei saa olla see, et mida arvavad asjast tegelased Kremli müüride taga ja trollivabrikutes. Peaksime ka oma valimis-eelses palangus silmas pidama, et tulemuseks poleks midagi niivõrd küsitava väärtusega nagu BREXIT. Läksid ju isegi pika demokraatiakogemusega britid sellele libedale teele, et tõid poolkogemata sise- ja parteipoliitiliste nägeluste ohvriks oma suhted Euroopaga.

See on olnud üks erakordne aastavahetus. Eelmise aasta sees lõi sisepoliitika mäslema rändepakt, seejärel on hakanud kajama kahtlused Euroopa Liidus olemise mõtekuses, nüüd tõmmatakse valimiseelses madinas käima julgeolekupoliitiliste järelmitega saed. Iga poliitikas osaleja või sinna tikkuja võiks mõtestada, keda ta näeb enda välispartnerina ning kuidas sisemaiseid sõnumeid niimoodi sõnastada, et need meile olulistele liitlastele arusaadavad oleks.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, January 7, 2019

Ukraina kirikutüli


Ukraina autokefaalse kiriku väljakuuutamine ja sellele Konstantinoopoli tunnustuse saamine on mingis mõttes võrreldav uue riigi väljakuuutamisega. Väljakuulutamise aktist endast olulisemaks osutub tunnustamine – kas ja kuivõrd seda uut riiklikku moodustist tunnustavad ülejäänud samasugused tegijad rahvusvahelisel areenil.

Olles öelnud seda, tuleb kohe möönda kahte suurt, ehkki mitte põhimõttelist erinevust.

Esiteks ei kuulutatud välja mingit uut kirikut. Kiievi ja Konstantinoopoli mätta otsast vaadatuna on tegemist lihtsalt ajaloolise õigluse taastamisega. Selle loogika kohaselt pole Ukraina kunagi saanudki olla Moskva patriarhaadi alluvuses, sest isegi Moskva patriarhaadi enda asutamine u 500 aastat tagasi on pehmelt öeldes kahtlase väärtusega.

Teiseks pole tegu iseseisva üksuse loomisega. Taaskord Kiievi mätta otsast vaadatuna lihtsalt nö nullitakse olukord, kus Kiievi õigeusu kirik allub õiguspäraselt Konstantinoopolile, mitte Moskvale.

Moskva mätta otsast vaadates aga on pilt mõistagi risti vastupidine. Ainukene õige ja õiguspärane kirik kaasaegse Ukraina territooriumil saab olla Moskva õigeusu kirik. Kõik muu on, kasutades Venemaa lemmik-argumenti, ajaloo ümberkirjutamine.

Kuna Venemaa riiklik/imperiaalne vägevus on selle eest võitlejate jaoks paarisrakendis õigeusklikkusega (самодержавие и православие), siis on löök viimase pihta nende jaoks ka hoop esimese pihta. Ehk siis vene impeeriumi meelsete inimeste jaoks nn Ukraina kirikutüli lihtsalt järjekordne katse nõrgestada emakest Venemaad.

Aga lõpetuseks tuleme tagasi selle tunnustamise-küsimuse juurde. Ukraina autokefaalse kiriku väljakuulutamise katseid on tehtud mitmeid kordi, märkimisväärseim umbes 100 aastat tagasi, Vene impeeriumi lagunemise aegadel. Ka toona üritati asjale saada tunnustust ja korduvalt, kuid lugu hääbus suuresti poliitilise reaalsuse muutumise taha – Punaarmee võttis Kiievi ära ja Ukraina kuulutati NSVL koosseisus olevaks. Mõnda aega mängis punavõim kokku ukraina kirikuga, kasutades seda ära veel mõjuvõimsa Moskva kiriku vastu, kuid lõpuks kuulutati see eksperiment lõppenuks. Ka praegu leidub Moskvas neid, kes tahaks Kiievi ära võtta ja kogu sealse riikliku ja kirikliku iseseisvuse eksperimendi ära lõpetada. Küsimus ongi nüüd suuresti selles, et kas, kes ja kuivõrd seda tunnustab.
---

Kõigest sellest sai räägitud TV3 Seitsmestele uudistele, saatelõiku saab näha siit. Miks nad aga mind kui "kirikuajaloolane" esitlesid, pole õrna aimugi :)

Sunday, January 6, 2019

Autokraadist türanniks


EPL pavel kirjutatud kommentaar artiklile „Vadim Štepa: kas Putin jääb 2019. aastal võimule?“

---

Vadim Štepa loos on kaks peategelast: Vladimir Putin ja reiting. Loo põhiväide kõlab: kuna raketid on hakanud ära sööma leiba, siis reiting langeb ja see võib viia Putini langemiseni.

Mitmed Putinit toetama kippuvad kodanikud on mulle põlglikult huuli kõverdades väitnud, et see va reiting ei näita midagi! Et miks peaks Putin jälgima mingit reitingut, ta ju teab, et tal pole alternatiivi. Et keegi ei taha tagasi segaseid 90’ndaid ja seetõttu ollakse valmis kannatama stabiilsuse nimel.

Selles väites on omajagu tõtt. Vene rahvas on valmis kannatama. Senikaua kui asi pole nii hull kui nendelsamadel 90’tel, kus palku ja pensioneid lihtsalt ei makstud välja, on rahvas valmis olukorraga leppima.

Kuid siin on kaks suurt ja rasvast „aga“!

Esiteks on muutunud taust-süsteem. Kui 90’te eel oli olnud masendavalt vaene ja ilma igasuguse lootuskiireta nõuka-ajastu lõpp, siis nüüd on rahvas vahepeal saanud maitsta suhteliset häid aegu. Jah, mitte kõik, kuid arvesse läheb nö eliit, kelle arvamus kujundab masside tujusid ja tegusid.

Teiseks pole niivõrd oluline suhtumine alt üles, kuivõrd ülevalt alla. Putin ja tema taustajõud teavad väga täpselt nende poolt kasutatava valitsusmudeli suurimat nõrkust. Demokraatlikus süsteemis võib valitud esiametnik (nt president või peaminister) olla ebapopulaarne, kuid sellest ei juhtu midagi. Võetakse üks ametnik maha ja tuleb teine asemele ning kõik sujub edasi.

Autokraatliku liidri jaoks on olukord aga kardinaalselt teine. Austatud ja armastatud autokraadist saab ilma rahva toetuseta vihatud türann. Lihtsalt niimoodi, sõrmenipsu kiirusega.

Seetõttu on kõva käega valitseja jaoks reiting eluliselt olulisem kui nö nõrga, demokraatlikult valitud liidri jaoks. Seda reitingut on vaja üleval hoida iga hinnaga. Hetkel on reitingu kaminatulle visatud Valgevene-nimeline halg. Ehk siis hakatud taas kütma lootust Venemaa vägevuse suurenemisest maade liitmise läbi. Kas see halg aga piisavalt sooja annab, selgub lähinädalate jooksul.
---
reitingupilt võetud siit
---
lugu ilmus siin