Tuesday, January 27, 2009

Venemaa sõlmib piirilepet

Kui nüüd hea lugeja võpatades otsib uudist Eesti-Vene piirileppe kohta, siis tuleb paraku pettuda. Jutt käib endisest Venemaa-Gruusia piirist, nüüd siis piirist Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga.

Eesti ajakirjandus on Gruusia teema suuresti unustanud, arutades uusi kuumi teemasid ning võib jääda mulje, et olukord Kaukaasias on rahunenud ja lahenenud. Rahunenud ehk jah, kuid lahenenud veel kaugeltki mitte.

Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev määras oma eriesindaja Aleksander Golovini tegelema piiri korraldamisega Venemaa ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahel.

Merepiiri loksutamine

Eriliselt pakub huvi ilmselt merepiiri küsimus. Venemaa ja Gruusia ei saanud omavahel piiri kokkuleppimisega kuidagi hakkama. Põhjuseks – nagu seda väljendab Vene pool – Gruusia põhjendamatud pretensioonid. Üheks selliseks pretensiooniks oli Thbilisi soovimatus loovutada kümneid ruutkilomeetreid merepinda, mille Venemaa loodab nüüd hõlpsamini enda kontrolli alla saada. Uus lepingupartner – Suhhum kui Abhaasia pealinn – on lihtsalt vastutulelikum Moskva soovidele.

Muuseas, Venemaal on välja andmisel uus
maakaart, millel nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia on juba märgitud teiste, Gruusiast erinevate värvidega.

Lääne suhtumist uutesse moodustistesse ja nende piiridesse iseloomustab ehk parimal moel järgmine detail. Täna ehk 28.jaanuar peaks Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (PACE) arutlusele tulema Vene-Gruusia augustisõja tagajärjed. Selles
dokumendis räägitakse nendest piiridest ainult jutumärkides.

Gruusia keeruline seis
Üks teine huvipakkuv
dokument on aga rahvusvahelise inimõiguste-alase organisatsiooni Human Right Watch ülevaade seadusrikkumistest ja tsiviilohvritest samas sõjas. Selle paarisaja-lehelise põhjaliku aruande lõpus jagatakse ka osapooltele soovitusi. Üks põhilisi nendest on nõue Venemaa ja Lõuna-Osseetia poolele lubada oma elukohtadesse tagasi gruusia küladest pagema pidanud elanikud.

Paraku on sõjatsoon siiani veel üsna suletud ala, kuhu ei pääse ei gruusia põgenikud ega isegi mitte rahvusvahelised vaatlejad. Isellomulik detail – samal ajal kui Venemaa süüdistab Gruusiat, et too ei luba Vene vaatlejaid oma sõjaväeüksusi kontrollima, ei pääsenud PACE raportöör Lõuna-Osseetiasse.

Gruusia kaugeltki mitte lihtsat olukorda iseloomustab kasvõi fakt, et hiljuti ilmunud Freedom House maailma riikide vabaduse
indeks näitab, et Gruusia on ainult osaliselt vaba ning suundub pingereas allapoole. Ilmselt ei ole just suureks lohutuseks asjaolu, et nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia on veelgi halvemas seisus ja viimane on tunnustatud „mittevabaks“.

Muutuv väliskeskkond
USA presidendivahetus annab Gruusia praeguse presidendi Mihheil Saakašvili vastaste ootustele ainult tuult tiibadesse. Nii on juba ilmunud arvamusavaldusi, et USA toetus Gruusiale tugines suuresti Georg W. Bushi isiklikul sümpaatial Saakašvili suhtes ning et uus Valge Maja peremees ei pruugi seda tunnet jagada. Kuid siin tuleb siiski muutuste ootajaid jahutada – USA ametlik välispoliitika toetab mitte isikuid, vaid poliitilisi arenguid. USA poolt lubatud 4,5 miljardi USD suurune abipakett Gruusiale räägib just seda keelt.

Saakašvili ise on aga andnud lubaduse riik taasühendada oma ametiaja lõpuks 2013.a. Tõsi küll, selle lubaduse täidetavuses ei kiputa eriti kindlad olema. Kuid juhul kui see ikkagi juhtuma peaks ning nt Abhaasia uuesti Thbilisi alluvusse peaks sattuma, ootab Gruusiat ees juba muutunud piirijoon Venemaaga.

Taolist käitumist – kui kokkulepe sõlmitakse nö pärisperemehe seljataga – võib aga võrrelda klassikalise ärandamistrikiga. See on olukord, kus „heauskne ostja“ ehk Venemaa sõlmib vastavate territooriumite loovutamise lepingud nende tänaste valdajatega (mis siis et ebaseaduslikega). Tulemus ongi fikseeritud isegi juhuks, kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia staatust peaks tagasi keeratama.

Karmo Tüür
27.01.2009

Sunday, January 25, 2009

Разбор полётов: Obamast ja mässust

Tõsi küll, need kaks sõna pealkirjast ei käi kokku, vaid on kaks eri teemat:) Selles saates rääkisime siis USA 44.presidendist ja mäsudest Lätis, Leedus ning mujal Euroopas.

Obama-maania võttis inauguratsiooni aegu lausa jumalikustava mõõtme. Pinge õhus oli nii suur, et koguni vastne president läks ähmi ja puterdas oma ametivande esitamisel. Ootused maailmas on üle-elusuurused ja seetõttu võib olla kindel, et pettumus saabub varem või hiljem. Inimkond pole seni veel muutunud ja probleemid ei lahene.

Rahutused Euroopa riikides on paraku selle probleemide puntra ehe näide. Meeleavaldused (mis on normaalne) ja kiviloopimised (mis on ebanormaalne) käivad lainena riigist riiki. Ehkki põhjused võivad olla erinevad ning ka organistaatoriteks eri jõud, näevad meeleavalduste "kulminatsioonid" välja masendavalt ühenäolised - rahutute kodanike (ja mittekodanike) käest lendavad akendesse kivid, röövitakse poode (miskipärast ikka esimesena alkopoode).

Saatejuht nagu ikka Jevgenia Garanža ja vastajateks Harri Tiido ja Karmo Tüür:) Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi

Thursday, January 22, 2009

Balti mäss?

Järjestikused mäsud Lätis ja Leedus kütavad kirgi ka Eestis. Tihtipeale kiputakse neid panema ühte patta Eesti aprillirahutusega ning tegema sellest järeldusi. Loomulikult võib ja peabki kõike võrdlema, kuid minu järeldus on, et mingist eripärasest Balti kriisist rääkida ei saa. Tegemist on selleks liiga erinevate sündmustega.

Õhus on rahulolematust, see on siililegi selge. Majanduslikult keerukad ajad ning valitsuse kohati saamatud sammud lisavad ainult hagu lõkkesse. Kuid see on normaalne. Riiki, kus kogu rahvas valitsusega nagu üks mees rahul on, pole vist olemaski. Lambalikult vagurad olla olnud ainult nõuka-inimesed, kuid seegi oli ilmselt petlik ettekujutus.

Rahvas ja võim polegi kunagi üks. Ehkki võimukandjad pärinevad enamasti rahva enda hulgast, kipub seesama rahvas peale valimisi tundma, et teda on tüssatud. Rahva ja võimu vahel on seega pidevalt teatud … eee … vahekord või peenemalt öeldes dialoog.

Erinevad vormid
Sellel dialoogil on aga väga erinevaid vorme. Poliitiline aktiivsus valgub mõnikord tänavale ning see on ainult tervitatav. Meeleavaldused, loosungid ja kihutuskõned – kõik see kuulub poliitilise kultuuri juurde. Mõnes riigis on sama loomulikuks nähtuseks streigidki – tuletage meelde kasvõi skandaalset
kunstiteost Brüsselis, kus Prantsusmaa sümboliks ongi vaid see üks sõna „Streik!“.

Kuid seejärel tulevad juba hoopis äärmuslikumad tegevused, mis kultuuri – ei poliitilise ega tavalise – alla kuidagi ei mahu. Inimest, kes sõnadega seletamise asemel üritab oponendi nina lapikuks vajutada või tema aknaid segi peksta, võib vist küll iseloomustada kui ebaadekvaatset.

Aga noh, eks selliseid vennikesi ole alati olnud. Ainult et – neid on alati üsna piiratud arv. Tavapäraselt peetakse selleks nö vea piiriks viite protsenti. Ja nüüd jõuamegi selle põhilise erinevuseni nö Balti mässus.

Põhiline erinevus
Lätis oli tänavail umbes 10 tuhat meeleavaldajat ning hinnanguliselt läks kiva loopima umbes 500, arreteeriti 106. Leedus tuli meeleavaldusele ligi 7 tuhat kodanikku ning – jällegi hinnanguliselt – äkiliseks läks neist kätte umbe 200, arreteeriti 151. Eesti aprillirahutustes osales ligi 1500 inimest, arreteeriti vist 1200, aga rahumeelset meeleavaldust polnud sisuliselt ollagi.

Pealegi, rääkida nö Balti ahelreaktsioonist, nagu seda venekeelses inforuumis tehakse, pole korrektne kasvõi ajalise nihke tõttu. Praktiliselt kaheaastane vahe Eesti ja Läti-Leedu sündmuste vahel ei lase küll erilist seost näha.

Pigem võib öelda, et Läti ja Leedu meeleavaldused koos mäsudega on osake praegu laiemat tuuri koguvast lainest, mille viimased ilmingud nähti Rootsis, Bulgaarias ja Islandil. Majandus-surutis kütab üles poliitilised erimeelsused ning rahvas tulebki tänavaile. Paraku lähevad sellega kaasa ka need „rahutud“ kodanikud, kelle jaoks on iga ettekääne hea, elamaks välja oma tunge. Muuseas, Leedus algas kivide pildumine väidetavalt neljast munaloopijast. Hiljem läheb nõdram osa massist juba ise käima.

Eks võib otsida ka nö puuduvat lüli Balti rahutuste vahel nn karvases käes, mis piiri tagant kõike korraldab. Seekord ma selle sisse ei usu. Loomulikult kasutatakse taolisi olukordi mõnuga ära. Kuid öelda seda, et kogu sündmustik on orkestreeritud nt Moskvast, oleks sealsete poiste ilmne ülehindamine.

Muuseas, Leedus sahistatakse hoopiski, et mäsu oli küll organiseeritud, aga hoopiski eelmise valitsuse poolt, kes praegust heameelega kukkumas näeks.

Oma vigade eest tuleb ikka igaühel ise maksta. Pean siinkohal silmas nii valitsusi kui valitsusvastaseid.

Lõpetuseks aga olgu öeldud, et Eestis planeeritakse üht hoopis teistsugust aktsiooni. Nimelt olla noortel plaanis korraldada omamoodi sõpruse marss, milles kivide ja kaigaste asemel võetakse kasutusele hoopis kallistused.

Karmo Tüür
22.01.2009

Saturday, January 17, 2009

Kasulik gaasitüli

Gaasitüli Venemaa ja Ukraina vahel saab kunagi otsa. Ning tõenäoliselt puhkeb mõne aja möödudes taas. Kahjuks pole mäng ainult kahepoolne, vaid sellesse osutus tõmmatuks suur osa Euroopast, kaude meiegi.

Kogu lugu on ropult keeruline ja kubiseb olulistest detailidest, millest igaüks muudab üldpilti. Tehes südame kõvaks, viskan nüansid välja, proovides anda üldskeemi, vastates kolmele küsimusele: mis toimub, miks toimub ja kuidas see kõik võib kasulik olla?


Mis toimub? Seda teab vist laias laastus igaüks: Venemaa ja Ukraina ei suuda omavahel kokku leppida ning krutivad gaasikraane. Selles paraku juba halvaks tavaks muutuvas mängus on seekord mitu uut tahku.


Olulisim neist on see, et mäng on muutunud kahe- ja isegi kolmepoolseks. Varem süüdistas Venemaa Ukrainat gaasi varastamises ja arvete tasumata jätmises ning keeras ühepoolselt pöidlaid. Nüüd on Ukraina võtnud mängu omaks ja keeranud Vene gaasi transiidi üldse kinni. Seetõttu lisandus kolmas väga huvitatud osaline – külmetav Euroopa.


Venemaa süüdistusi Ukraina aadressil on raske nii tõrjuda kui tõestada, kuna Ukraina gaasipirukas on vähemalt kolmekihiline. Esiteks Ukraina enda väiketarbimine (jaemüük elanikele), mis kaetakse Ukraina omatoodangu arvelt. Teiseks suurtarbijad (tööstus), millele tulevat gaasi vahendab segase taustaga, et mitte öelda kriminaalse korruptsiooni lõhnaga firma RosUkrEnergo. Kolmandaks lisandub läbi Ukraina territooriumi ja torude kulgev gaas Euroopasse.


Juhul kui iga selle asja tarvis oleks eraldi toru, oleks lugu lihtne. Paraku kasutavad nad ikka samu torusid ja pumbajaamu ning mahuteid.


Miks see kõik toimub? Versioone on mitu. Kõige lihtsamad on ametlikud versioonid. Venemaa sõnade järgi pani Ukraina Venemaa ebamugavasse olukorda, sundides teda katkestama tarneid. Ukraina väitel jääb kõiges süüdi Venemaa ise, mis teadlikult surub Ukraina olukorda, kus too ei saa oma transiidimaa kohustusi täita.


Aga on palju põnevamaidki versioone. Lühiduse huvides toon neist välja kolm. Esiteks üritab Venemaa varjata oma suutmatust täita gaasileppeid, kuna tal pole, mida torudesse pumbata. Suuresti müüb Gazprom ju edasi Kesk-Aasia gaasi, kuid selle kättesaamine läheb üha keerulisemaks. Mõni päev enne aastavahetust selgus, et uut lepingut näiteks Türkmenistaniga ei ole.


Teiseks on meeleheitlik soov saada rohkem raha. Kuna nafta hind kukub ja gaasi hind peaks selle järel samuti kukkuma, üritab Venemaa hindu üles lüüa ning nõnda täita kiiresti tühjenevat riigikassat.


Kolmas on lihtsaim ja ehk kõige tõelähedasem versioon. Nimelt üritab Venemaa iga hinna eest saavutada kontrolli Ukraina torujuhtmete üle. Lisades üldisele majandussurutisele Kiievi sisepoliitilise kriisi ja transiiditõrked, võib see isegi õnnestuda. Ehkki Ukraina seadused keelavad strateegilise infrastruktuuri müügi, võib alati seadusi muuta või vältida. Kõige lihtsam, millele Moskva vihjab, on pikaajalisele rendile andmine.


Kuidas see kõik saab aga kasulik olla? Tululikuks võib see osutuda hoopis kolmandale osalisele ehk Euroopale, seega meilegi. Ehk sünnib lõpuks ometi Euroopa ühine energiapoliitika? Seni on olnud tegu hulga üksteisega konkureerivate riiklike visioonidega, mille näiteks võib tuua Vene-Saksa gaasitoru projekti. Euroopa Liit peaks rajama ühise energiavarustuse, mis ei sõltuks ülemäära ühest tarnijast, olgu Venemaast või Alþeeriast, ega ühest kütuseliigist.


Ehk saab nüüd arengutõuke Euroopa enda gaasijuhtme projekt Nabucco, mis annaks Kesk-Aasia riikidele võimaluse müüa oma energiakandjaid otse Euroopasse. Ehk võetakse needsamad Ukraina torujuhtmed pikaajalisele rendile eurooplaste poolt, ostes Venemaa gaasi otse tema piiril. Ja ehk saavutab vajaliku hoo möödapääsmatu üleminek uutele, senisest säästlikematele tehnoloogiatele.


Paraku on need kõik ainult „ehk“. Aga vähemalt annavad kokku väikese lootuse. Ja lootust paremale homsele vajavad kõik, nii Euroopa kui Venemaa.

Karmo Tüür

15.01.2009

Wednesday, January 14, 2009

Kriisivaba mõtlemine

Finantskriis. Eelarvekriis. Majanduskriis. Valitsuskriis. No olgu, viimast veel pole. Aga kõik muud on kohal – meie ajakirjanduses ja seeläbi igamehe suus ja peas. Iga tõrge kirjutatakse kriisi kraesse ja iga isiklik häda mõeldakse mõnuga suure jama osaks.

Narr oleks muidugi eitada, et üle maailma paisunud finantsmulli lõhkemine oleks meid mõjutamata jätnud. Ainult et kas kõik on siis halvasti?

Halb olevat see, et krediidikraanid on kinni kuivanud. Halvasti olid asjad hoopis siis, kui igaühele laenu lausa vägisi pihku topiti.

Kehv olevat, et töökohti vähemaks jääb. Olukord oli ebanormaalne aga tegelikult siis, kui iga talupoiss sai ehitusülemaks ja iga koolilõpetanu nõudis endale kohe keskmisest kõrgemat palka.

Kole olevat, et kinnisvara müük takerdus. Koomiline oli aga olukord, kus kortereid osteti enne vundamendi rajamist ning iga kipskarp põllu peal müüdi häärberi hinnaga.

Neid näiteid võiks veel paberile raputada, aga vast pole mõtet. Praegust olukorda saab vaadelda vähemalt kaheselt. Kas toimuv on haigestumine või paranemine, see sõltub hindaja mõttemaailmast. Ehk siis jääb tegelikult äärmiselt subjektiivseks.

Majandust kiputakse kujutama millegi objektiivsena. Majanduse reeglid arvatakse kehtivat sama vääramatult nagu loodusseadused. Ainult et see on vaid osa tõest. Tegelikult allub suur osa majandusest meie kõigi peades toimuvale.

Loomulikult on võimalik tagantjärele vaadates väita, et majanduses, nagu paljus muuski, ilmneb teatud tsüklilisus. Ainult et see on tarkus, mis ilmneb vaid eemalt. Siin ja praegu määravad majanduse käekäiku miljonid ühesuunalised otsused.

Olgu siis tegu kas multimiljardise investeeringuga või igapäevase tarbimisotsusega, see kõik on kinni meie peades. Kas osta veel ühe firma aktsiaid või keskmisest kallimat suitsuvorsti – vahet pole. Kui enamik otsustab „jah“, siis kasvab tarbimine ning tsükkel läheb ülesmäge. Ja vastupidi.

Ehk siis see, mis toimub, on samapalju meis endis kinni kui selle maailma vägevates. Loomulikult ei saa me muuta korraga ja kogu maailma – see soov oleks ka pisut narr, kas pole? Kuid me saame muuta pisut omaenda mõtlemist.

Me ei pea ilmtingimata käituma nagu paanika-osakonna töötajad Nemvaltsi karikatuuridest. Valik on siiski meie endi teha. Kas soiguda ülemaailmsest ja vääramatust hädast või siis vaadata värske pilguga enda ümber. Kas langeda vaikselt inisedes põhja või tervitada olukorda ning liikuda edasi. Igas hädas on vähemalt üks võimalus, kui mitte rohkem.

Lõpetuseks aga tulen tagasi loo alguses tulnud näpuviibutuse juurde meedia suunal. Ajakirjandust on kombeks süüdistada kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes hädades ning enamik süüdistusi on jaburad. Meedia asi ongi võimendada. Kuid iga lugeja asi on ise edasi mõelda.

Mitte miski ei toida kriisi rohkem kui selle ootamine. Sestap soovitan kriisivaba mõtlemist.

Karmo Tüür
11.01.2009

Tuesday, January 13, 2009

ikka gaasist - seekord Välisilmas

karta on, et see ei jää viimaseks gaasi-teemaliseks kandeks:)

aga kel huvi, saab 12.01 Välisilma vaadata siit. gaasi teemal saatelõigu esimene pool. saatejuhiks Helle Tiikmaa. jutustajaks ikka teie alandlik teener;)

Sunday, January 11, 2009

Разбор полётов: gaasist ja Gazast

Selle aasta esimeses eetris räägime sellest, mis hetkel kõige kuumem. Ehk nagu kõlas tabav poliit-nali eetrikaaslase Harri Tiido suust: mis on ühist Ukrainal ja Iisraelil? mõlemal on probleeme gaasiga (loe seda vene keeles)


Ehk siis kõnelesime gaasikolmnurgast EL-VF-UKR ning nendest segastest skeemidest, mis sinna ümber ja vahele on ehitatud. Kuna talv on kül ja kütuseteema seetõttu kuum, siis läks sellele tublisti üle poole saate-ajast.



Teiseks oli kõne all Iisraeli konflikt Gaza sektoris tegutseva Hamas'iga ning laiemalt kogu sealsest konfliktipuntrast. Kui sellest teemast rääkides on juba nii mõnegi kommentaatori pea halliks läinud (ja karta on, et halliks läheb ka nii Tiido kui minu habe), siis viimasel ajal lisandub siia vähemalt midagi uut - EL rahusobitamine. Mitte et kuigi edukas, aga siiski.



Hea meel on vähemalt öelda, et R4 veebiarhiivis on toimunud edusammud, seega saab saadet kuulata siit.



Pildiks aga panen juurde ühe huvitava skeemi, mis tõestab gaasiprobleemi tähtsuse jätkuvat tõusu.

Thursday, January 8, 2009

Gaasist Gazani


Aastanumbri vahetumisega kalendris ei muutunud reaalses maailmas mitte midagi. Ei hakanud teistpidi tööle ei füüsika- ega loodusseadused ning ei kadunud ka kuhugi tülid ja pahandused.

Aastavahetuse paiku tõmbasid enim tähelepanu kaks konflikti – Venemaa ja Ukraina ning Iisraeli ja Palestiina vahel. Ehkki esmapilgul on tegu äärmiselt erinevate lugudega, võib hea fantaasia korral leida ka mingeid ühisjooni.

Kumbki konflikt pole enam kaugeltki uus. Arusaamatused Venemaa ja Ukraina vahel käivad juba aastaid, näivaks tüliõunaks gaas, selle väidetav varastamine ning keeruline tasustamine. Tüli Iisraeli ja Palestiina vahel kestab veel kauem, ajalehe-uudistes on ühe poole terrorirünnakud ja teise poole vastulöögid.

Tegu tundub olevat nagu kahe absoluutselt erineva konfliktiga, kas pole? Üks oleks kui pelk majandus-vaielus, teine aga verine ja veniv sõda. Kuid siiski väidan, et sarnasus on olemas, ning seda mõttelaadides.

Lahingtegevus Gaza sektoris on ju ainult jäämäe pinnapealne osa. Isegi konkreetselt Palestiina (kellele Gaza sektor formaalselt allub) ja Iisraeli konflikt on vaid osake suuremast pildist. Asja olemus taandub sellele, et üks pool lihtsalt ei talu mõtet teise olemasolust, iseseisvast tegutsemisest rääkimata. Jutt käib Iisraeli riigi kui sellise olemasolust.

Majandustüli kahe (või kolme või nelja) firma vahel gaasiarvete ja transiiditingimuste üle on samuti vaid pinnavirvendus. Venemaa ja Ukraina vahelise gaasiäri segadustesse uppuvad miljonid dollarid on samuti peenraha. Asi selles, et üks poole lihtsalt ei talu teise poole iseseisvat tegutsemist. Ning ehk isegi olemasolu. Jutt on seekord Ukraina iseseisvast välispoliitikast.

Tean, et taoline võrdlus kõlab julge ajakirjandusliku liialdusena. Kuid mida rohkem seda mõtet peas veeretan, seda tõesem see näib.

Venemaa teemal tihti sõna võttev riigikogulane Marko Mihkelson pealkirjastas oma hiljutise arvamuse „
Asi pole Gazpromis, vaid Kremlis“. Mina täpsustaks – asi pole gaasis, vaid poliitikas. Kui Ukraina ei sooviks läheneda Läänega (ja vastupidi), siis Venemaa ei mängiks gaasikraaniga. Muidugi, siia liitub veel soov muuta olukorda maailma energiakandjate turul, kuid see on juba teine lugu.

Kiievi iseseisev välispoliitika on kui kont Kremli kurgus. Gruusia-kampaania järel muutub üha tõenäosemaks, et järgmiseks sihtmärgiks valitakse Ukraina. Kas eesmärgiks on naaberriigi (mille olemasolu õigustatuses paljud Venemaal kahtlevad) kiire tasalülitamine või veniv ja tululik konflikt, võib vaid oletada.

Ma annan endale väga hästi aru, et Gazpromi ja Hamasi võrdlemine võib mõjuda pehmelt öeldes kummaliselt, kuid see võrdlus tikub paratamatult keelele. Mõlemad näikse olevat vaid tööriistad, mille abil viiakse ellu suuremaid eesmärke.

Karmo Tüür
7.01.2009

Tuesday, January 6, 2009

multiajalugu

aasta alustuseks midagi mõnusat.

ehkki küll lätlaste poolt, läti kohta ja läti keeles tehtud, on sobiv ja arusaadav ilmselt kõigile :)


video