Wednesday, January 14, 2009

Kriisivaba mõtlemine

Finantskriis. Eelarvekriis. Majanduskriis. Valitsuskriis. No olgu, viimast veel pole. Aga kõik muud on kohal – meie ajakirjanduses ja seeläbi igamehe suus ja peas. Iga tõrge kirjutatakse kriisi kraesse ja iga isiklik häda mõeldakse mõnuga suure jama osaks.

Narr oleks muidugi eitada, et üle maailma paisunud finantsmulli lõhkemine oleks meid mõjutamata jätnud. Ainult et kas kõik on siis halvasti?

Halb olevat see, et krediidikraanid on kinni kuivanud. Halvasti olid asjad hoopis siis, kui igaühele laenu lausa vägisi pihku topiti.

Kehv olevat, et töökohti vähemaks jääb. Olukord oli ebanormaalne aga tegelikult siis, kui iga talupoiss sai ehitusülemaks ja iga koolilõpetanu nõudis endale kohe keskmisest kõrgemat palka.

Kole olevat, et kinnisvara müük takerdus. Koomiline oli aga olukord, kus kortereid osteti enne vundamendi rajamist ning iga kipskarp põllu peal müüdi häärberi hinnaga.

Neid näiteid võiks veel paberile raputada, aga vast pole mõtet. Praegust olukorda saab vaadelda vähemalt kaheselt. Kas toimuv on haigestumine või paranemine, see sõltub hindaja mõttemaailmast. Ehk siis jääb tegelikult äärmiselt subjektiivseks.

Majandust kiputakse kujutama millegi objektiivsena. Majanduse reeglid arvatakse kehtivat sama vääramatult nagu loodusseadused. Ainult et see on vaid osa tõest. Tegelikult allub suur osa majandusest meie kõigi peades toimuvale.

Loomulikult on võimalik tagantjärele vaadates väita, et majanduses, nagu paljus muuski, ilmneb teatud tsüklilisus. Ainult et see on tarkus, mis ilmneb vaid eemalt. Siin ja praegu määravad majanduse käekäiku miljonid ühesuunalised otsused.

Olgu siis tegu kas multimiljardise investeeringuga või igapäevase tarbimisotsusega, see kõik on kinni meie peades. Kas osta veel ühe firma aktsiaid või keskmisest kallimat suitsuvorsti – vahet pole. Kui enamik otsustab „jah“, siis kasvab tarbimine ning tsükkel läheb ülesmäge. Ja vastupidi.

Ehk siis see, mis toimub, on samapalju meis endis kinni kui selle maailma vägevates. Loomulikult ei saa me muuta korraga ja kogu maailma – see soov oleks ka pisut narr, kas pole? Kuid me saame muuta pisut omaenda mõtlemist.

Me ei pea ilmtingimata käituma nagu paanika-osakonna töötajad Nemvaltsi karikatuuridest. Valik on siiski meie endi teha. Kas soiguda ülemaailmsest ja vääramatust hädast või siis vaadata värske pilguga enda ümber. Kas langeda vaikselt inisedes põhja või tervitada olukorda ning liikuda edasi. Igas hädas on vähemalt üks võimalus, kui mitte rohkem.

Lõpetuseks aga tulen tagasi loo alguses tulnud näpuviibutuse juurde meedia suunal. Ajakirjandust on kombeks süüdistada kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes hädades ning enamik süüdistusi on jaburad. Meedia asi ongi võimendada. Kuid iga lugeja asi on ise edasi mõelda.

Mitte miski ei toida kriisi rohkem kui selle ootamine. Sestap soovitan kriisivaba mõtlemist.

Karmo Tüür
11.01.2009

4 comments:

niizama said...

Nõus 100%

Muud polnudki öelda.

KT said...

vahel piisab vähesestki :)

Brooke Logan said...

Lõpuks ometi on meil kedagi/midagi süüdistada oma ebaedus...eks ikka kole suur kriis ole kõiges halvas süüdi ...teatud osale elanikkonast on majanduskriis ilmselt kergendus, saab ohkida kui halvasti kõik on ;)
Ahjaa, ja kuulsin hiljuti üht huvitavat lauset: "Tuleb ära oodata, kuni kriis möödas, siis saab hakata jälle tegutsema"...hmmm ja kui kõik nii mõtleksid ja ootaksid :)))

KT said...

küllap mõtlesid mõned tegelased kunagi "ootame ära, kuni jääaeg lõpeb". ja ära surivad ;)