Kui nüüd hea lugeja võpatades otsib uudist Eesti-Vene piirileppe kohta, siis tuleb paraku pettuda. Jutt käib endisest Venemaa-Gruusia piirist, nüüd siis piirist Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga.Eesti ajakirjandus on Gruusia teema suuresti unustanud, arutades uusi kuumi teemasid ning võib jääda mulje, et olukord Kaukaasias on rahunenud ja lahenenud. Rahunenud ehk jah, kuid lahenenud veel kaugeltki mitte.
Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev määras oma eriesindaja Aleksander Golovini tegelema piiri korraldamisega Venemaa ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vahel.
Merepiiri loksutamine
Eriliselt pakub huvi ilmselt merepiiri küsimus. Venemaa ja Gruusia ei saanud omavahel piiri kokkuleppimisega kuidagi hakkama. Põhjuseks – nagu seda väljendab Vene pool – Gruusia põhjendamatud pretensioonid. Üheks selliseks pretensiooniks oli Thbilisi soovimatus loovutada kümneid ruutkilomeetreid merepinda, mille Venemaa loodab nüüd hõlpsamini enda kontrolli alla saada. Uus lepingupartner – Suhhum kui Abhaasia pealinn – on lihtsalt vastutulelikum Moskva soovidele.
Muuseas, Venemaal on välja andmisel uus maakaart, millel nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia on juba märgitud teiste, Gruusiast erinevate värvidega.
Lääne suhtumist uutesse moodustistesse ja nende piiridesse iseloomustab ehk parimal moel järgmine detail. Täna ehk 28.jaanuar peaks Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (PACE) arutlusele tulema Vene-Gruusia augustisõja tagajärjed. Selles dokumendis räägitakse nendest piiridest ainult jutumärkides.
Gruusia keeruline seis
Üks teine huvipakkuv dokument on aga rahvusvahelise inimõiguste-alase organisatsiooni Human Right Watch ülevaade seadusrikkumistest ja tsiviilohvritest samas sõjas. Selle paarisaja-lehelise põhjaliku aruande lõpus jagatakse ka osapooltele soovitusi. Üks põhilisi nendest on nõue Venemaa ja Lõuna-Osseetia poolele lubada oma elukohtadesse tagasi gruusia küladest pagema pidanud elanikud.
Paraku on sõjatsoon siiani veel üsna suletud ala, kuhu ei pääse ei gruusia põgenikud ega isegi mitte rahvusvahelised vaatlejad. Isellomulik detail – samal ajal kui Venemaa süüdistab Gruusiat, et too ei luba Vene vaatlejaid oma sõjaväeüksusi kontrollima, ei pääsenud PACE raportöör Lõuna-Osseetiasse.
Gruusia kaugeltki mitte lihtsat olukorda iseloomustab kasvõi fakt, et hiljuti ilmunud Freedom House maailma riikide vabaduse indeks näitab, et Gruusia on ainult osaliselt vaba ning suundub pingereas allapoole. Ilmselt ei ole just suureks lohutuseks asjaolu, et nii Abhaasia kui Lõuna-Osseetia on veelgi halvemas seisus ja viimane on tunnustatud „mittevabaks“.
Muutuv väliskeskkond
USA presidendivahetus annab Gruusia praeguse presidendi Mihheil Saakašvili vastaste ootustele ainult tuult tiibadesse. Nii on juba ilmunud arvamusavaldusi, et USA toetus Gruusiale tugines suuresti Georg W. Bushi isiklikul sümpaatial Saakašvili suhtes ning et uus Valge Maja peremees ei pruugi seda tunnet jagada. Kuid siin tuleb siiski muutuste ootajaid jahutada – USA ametlik välispoliitika toetab mitte isikuid, vaid poliitilisi arenguid. USA poolt lubatud 4,5 miljardi USD suurune abipakett Gruusiale räägib just seda keelt.
Saakašvili ise on aga andnud lubaduse riik taasühendada oma ametiaja lõpuks 2013.a. Tõsi küll, selle lubaduse täidetavuses ei kiputa eriti kindlad olema. Kuid juhul kui see ikkagi juhtuma peaks ning nt Abhaasia uuesti Thbilisi alluvusse peaks sattuma, ootab Gruusiat ees juba muutunud piirijoon Venemaaga.
Taolist käitumist – kui kokkulepe sõlmitakse nö pärisperemehe seljataga – võib aga võrrelda klassikalise ärandamistrikiga. See on olukord, kus „heauskne ostja“ ehk Venemaa sõlmib vastavate territooriumite loovutamise lepingud nende tänaste valdajatega (mis siis et ebaseaduslikega). Tulemus ongi fikseeritud isegi juhuks, kui Abhaasia ja Lõuna-Osseetia staatust peaks tagasi keeratama.
Karmo Tüür
27.01.2009
No comments:
Post a Comment