Rahvas! Medvedev! Putin!

Narod! Medvedev! Putin! Vmeste pobedim! Ehk siis rahvas, Medvedev, Putin, koos võidame. Hüüumärgid ja muud emotsioonid tuleb ise juurde mõelda.

Just sellise loosungi all püüab tuua rahvast tänavale Molodaja Gvardia – Venemaa võimupartei Edinaja Rossia noorteorganisatsioon. Seesama, mis ka Eesti saatkonna ees Moskvas oma meeleavaldusi korraldab.

Proovisin hetkeks mõelda, et mismoodi selline loosung eesti oludes kõlaks. Rahvas! Ilves! Ansip! Mnjaa, kuidagi nagu veider, kas pole? Aga olgu, mitte Eestist pole jutt.

Võimutruud meeleavaldused
Miks siis üritab võimutruu seltskond demonstratsioone korraldada? See peaks ju tavaliselt olema igatmasti protestijate pärusmaa? Aga võta näpust, tänasel Venemaal on pea ainukesed, kes saavad oma üritusi rahumeeli korraldada, just need, kes kõigega nõus on.

Muuseas, seda kasutatakse isegi ära. Nimelt anti luba järjekordse nõusolijate marsi korraldamiseks ning alles siis, kui välja ilmusid loosungid „Me oleme kõigega nõus!“, taipasid võimuesindajad, et neid on haneks tõmmatud. Meeleavaldajad keerati kiirelt koos loosungitega kokku ja topiti miilitsaautosse.

Aga tagasi tõeliste lojalistide ehk Molodaja Gvardia juurde. Nende kodulehel ilmus enne viimaseid üritusi üllatavalt avameelne tekst, kus seletati, et vaja on tänavale tulla enne „oranži tõbrast“. Rahva rahulolematust on vaja kärpida ja ümber suunata.

Hirm rahva ees
Mida tähendab „oranž tõbras“ (originaalis оранжевая или псевдооранжевая сволочь)? Ukrainas, Gruusias ja mujal toimunud nn värviliste revolutsioonide mälestus paneb ilmselt siiani Moskva võimukandjaid võpatama. Rahulolematu rahvas tänaval – see on iga režiimi hirm. Ning mida jäigem on režiim, seda suurem ka hirm.

Ehk siis – Venemaa võimud üritavad iga hinna eest vältida rahutusi. Ning kui vältida kuidagi ei õnnestu, siis on targem asuda ise asja juhtima ning pöörata protsess endale kasulikus suunas. Et siis rahvas on küll tänavail, kuid loosungid paitavad võimude silmi ja kõrvu. Aur on välja lastud, teravik mujale suunatud, kõik õnnelikud.

Mis aga on venemaalastel mureks, miks nad tänavaile kipuvad? Aga ikka seesama, mis ka mujal Euroopas praegu paljudel meelel ja keelel. Rasked ajad ja võimude eba-adekvaatne reageering sellele. Pluss veel kohalikud eripärad.

Kohalikud erimured
Rasked ajad on rasked igal pool. Töökohtade kaotus, sundpuhkus ja külmutatud palgad ei valmista kuskil heameelt. Eriti keeruliseks kujuneb olukord aga nn monolinnades – asulates, mis on tekkinud nö tühjale kohale, ühe ettevõtte ümber. Kui see ettevõte oma kraanid kinni keerab, jäävad kuivale kõik ning terve linnatäis inimesi on hädas. Venemaal loetakse taolisi linnu aga sadades, täpsemalt 460, milles elab kokku 25 miljonit inimest.

Kohalikuks eripäraks tuleb aga Venemaal lugeda kohalikku autotööstust. Žigulid, Moskvitšid ja Volgad on meil muutunud juba harulduseks, enamik on ümber istunud uutesse või pruugitud mujal toodetud masinatesse. Ning keskmine Venemaa elanik ihkab miskipärast sama.

Moskva aga otsustas toetada kodumaist autotööstust ning suurendada välismaiste autode nö kaitsetolli. Eriti valusalt kajas taoline liigutus tagasi ääremaadel, eelkõige Kaug-Idas. Suurem osa sealsest rahvast sõidab odavatel „jaapanlastel“ – mis on muideks parempoolse rooliga. Kohalikud räägivad juba ammu pool-naljatamisi, et sealkandis tuleks üle minna vasakpoolsele liiklusele.

Nüüd on asi aga naljast kaugel, rahvas nuriseb ning kipub tänavale. Kui vaadata arvamusuuringuid, siis selgub huvitav tõsiasi. Venemaalaste probleemitajus on toimunud aastaga märgatav muutus. Oluliseks on muutunud mure homse päeva ees, töö, palkade ja hindade pärast. Tunduvalt on aga vähenenud muretsemine nö riiklike, eriti suurriiklike asjade pärast – suhted Läänega, sõjalised konfliktid ja riigi lagunemine.

Ehk siis - kui kõht täis, mõtled ka riigist. Kui nälg majas, mõtled endast. Inimlik, kas pole?

Karmo Tüür
4.02.2009