Venemaa raskendab USA juurdepääsu Afganistanile, saamaks ise suuremat sõnaõigust. Tegelikult nii lihtne ongi kogu nende sündmuste ja uudiste taust, mis viimastel nädalatel Afganistani ümber toimuvad.
Justnimelt ümber, sest Afganistanis sees pole Venemaal suurt midagi teha. Selleks, et midagi kohapeal ära teha, pole Moskval veel ei õigust ega võimalustki. Küll aga hulganisti tahet.
Selles mõttes on Moskva välispoliitika olnud viimastel aastatel üsnagi järjekindel. Ta taotleb oma tõsiseltvõetavuse taastamist, kohta suurte laudade ääres ja võrdpartnerlust. Nii nagu see oli ennemuiste, nõuka-aegadel. Ehk siis suure vastasseisu ajal.
Soov taastada võrdsus
Kuigi suur vastasseis, mida me tunneme enamasti Külma sõja nime all, on ammu möödas, pole see ununenud mitte. Ning ehkki ka Venemaa poliitikud kutsuvad üksteise võidu loobuma mineviku mõttemudeleist ja väljuma tolle veidra sõja kaevikuist, on selles jutus omamoodi vastuolu.
Ühelt poolt on Külm sõda tõepoolest minevik ja tagasi ta ei tule. Pole idanaabril enam seda võimu ega vormilist soovigi läänega piike ristata. Suisa vastupidi – tagudes Euroopa Liiduga rääkides pikka aega võrdpartnerluse trummi, saavutas Moskva oma. Nüüd on Venemaa ja EL väed ühist asja ajamas Aafrikas, Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis.
Kuid sisuline soov või pigem soovmõtlemine võtta mõõtu oma kunagise pearivaaliga – Ameerika Ühendriikidega – pole kuhugi kadunud. Naftahindade buumi ajal kosunud jõukus ja enesearvamus tõid selle soovi taas pinnale.
Mis on muutunud?
9/11/2001 järel lubas Venemaa ameeriklastel sisse seada oma varustusbaasid Kesk-Aasias, korraldamaks võitlust Afganistanis pesitseva Al-Qaedaga. Tol hetkel küsisid paljud, et kas see oli ikka Moskva lubada, kuid see küsimus polnud nagu väga oluline. USA tahtis endale noid baase ning Moskva tegi näo, nagu lubaks. Nüüd aga on hakanud tekkima tõrked ning seda otseselt Moskva mahitusel. Mis on muutunud?
USA ajab ju ikka sedasama asja – proovib ohjeldada äärmuslasi ja muuta Afganistani pisutki kontrollitavamaks. Kesk-Aasia riigid lasevad jänkidel enda pinnal toimetada ja saavad selle eest kopsaka hüvitise. Ning Venemaale on see kõik endiselt äärmiselt kasulik.
Venemaa jaoks on ju tegu olukorraga, kus kastanid tuuakse tulest välja võõraste kätega. Ehk siis hoitakse ära äärmusliku islami levik Kesk-Aasia riikidesse ja sealt edasi Venemaa enda lõunaregioonidesse. Ning hoitakse pisutki kontrolli all samal marsruudil vohavat narkokaubandust.
Kasvav enesekindlus
Muutunud on aga Moskva ambitsioonid ja võimalused. Nüüd suudab ta pakkuda midagi omalt poolt endistele liiduvabariikidele, praegustele liitlastele SRÜ raames. Nii võlgade kustutamist kui laenu kui lihtsalt investeeringuid nn ühisprojektidesse. „Nn“ sellepärast, et peale objekti valmimist kipub jäme ots minema Moskva kontrolli alla.
Nii et Venemaa sõnum USA’le on äärmiselt lihtne – kui ameeriklased tahavad jätkata transiitbaaside kasutamist Afganistani lähistel, siis võti selleks paikneb Moskvas, mitte Kesk-Aasia riikide pealinnades.
Kas seda sõnumit ka uskuma peab, on muidugi omaette küsimus, kuid soov on ilmne. Kui selles veidravõitu tantsus oli siiani USA juhtiv pool, siis Venemaa soovib nüüd näidata, et ta pole enam nii lihtsalt painutatav. Arusaadav soov, kas pole?
Karmo Tüür
15.02.2009
Justnimelt ümber, sest Afganistanis sees pole Venemaal suurt midagi teha. Selleks, et midagi kohapeal ära teha, pole Moskval veel ei õigust ega võimalustki. Küll aga hulganisti tahet.
Selles mõttes on Moskva välispoliitika olnud viimastel aastatel üsnagi järjekindel. Ta taotleb oma tõsiseltvõetavuse taastamist, kohta suurte laudade ääres ja võrdpartnerlust. Nii nagu see oli ennemuiste, nõuka-aegadel. Ehk siis suure vastasseisu ajal.
Soov taastada võrdsus
Kuigi suur vastasseis, mida me tunneme enamasti Külma sõja nime all, on ammu möödas, pole see ununenud mitte. Ning ehkki ka Venemaa poliitikud kutsuvad üksteise võidu loobuma mineviku mõttemudeleist ja väljuma tolle veidra sõja kaevikuist, on selles jutus omamoodi vastuolu.
Ühelt poolt on Külm sõda tõepoolest minevik ja tagasi ta ei tule. Pole idanaabril enam seda võimu ega vormilist soovigi läänega piike ristata. Suisa vastupidi – tagudes Euroopa Liiduga rääkides pikka aega võrdpartnerluse trummi, saavutas Moskva oma. Nüüd on Venemaa ja EL väed ühist asja ajamas Aafrikas, Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis.
Kuid sisuline soov või pigem soovmõtlemine võtta mõõtu oma kunagise pearivaaliga – Ameerika Ühendriikidega – pole kuhugi kadunud. Naftahindade buumi ajal kosunud jõukus ja enesearvamus tõid selle soovi taas pinnale.
Mis on muutunud?
9/11/2001 järel lubas Venemaa ameeriklastel sisse seada oma varustusbaasid Kesk-Aasias, korraldamaks võitlust Afganistanis pesitseva Al-Qaedaga. Tol hetkel küsisid paljud, et kas see oli ikka Moskva lubada, kuid see küsimus polnud nagu väga oluline. USA tahtis endale noid baase ning Moskva tegi näo, nagu lubaks. Nüüd aga on hakanud tekkima tõrked ning seda otseselt Moskva mahitusel. Mis on muutunud?
USA ajab ju ikka sedasama asja – proovib ohjeldada äärmuslasi ja muuta Afganistani pisutki kontrollitavamaks. Kesk-Aasia riigid lasevad jänkidel enda pinnal toimetada ja saavad selle eest kopsaka hüvitise. Ning Venemaale on see kõik endiselt äärmiselt kasulik.
Venemaa jaoks on ju tegu olukorraga, kus kastanid tuuakse tulest välja võõraste kätega. Ehk siis hoitakse ära äärmusliku islami levik Kesk-Aasia riikidesse ja sealt edasi Venemaa enda lõunaregioonidesse. Ning hoitakse pisutki kontrolli all samal marsruudil vohavat narkokaubandust.
Kasvav enesekindlus
Muutunud on aga Moskva ambitsioonid ja võimalused. Nüüd suudab ta pakkuda midagi omalt poolt endistele liiduvabariikidele, praegustele liitlastele SRÜ raames. Nii võlgade kustutamist kui laenu kui lihtsalt investeeringuid nn ühisprojektidesse. „Nn“ sellepärast, et peale objekti valmimist kipub jäme ots minema Moskva kontrolli alla.
Nii et Venemaa sõnum USA’le on äärmiselt lihtne – kui ameeriklased tahavad jätkata transiitbaaside kasutamist Afganistani lähistel, siis võti selleks paikneb Moskvas, mitte Kesk-Aasia riikide pealinnades.
Kas seda sõnumit ka uskuma peab, on muidugi omaette küsimus, kuid soov on ilmne. Kui selles veidravõitu tantsus oli siiani USA juhtiv pool, siis Venemaa soovib nüüd näidata, et ta pole enam nii lihtsalt painutatav. Arusaadav soov, kas pole?
Karmo Tüür
15.02.2009
1 comment:
Muide, mul on karvane tunne, et Afganistani olukorra tõsisemal halvenemisel mistahes põhjusel võime veel ära näha Venemaa-USA-NATO koostöö sealsetel aladel.
Venemaa ei ole kaugeltki mitte rahul enda kagu- ja lõunapiiril toimuvaga, kuid teisest küljest ei saa mitmetel põhjustel otseselt Euroopa ja USA-ga koostööd ka teha.
Järjest rohkem hakkab tunduma, et Venemaa juhttandem Putin-Medvedev mängivad tegelikult kuratlikult peenikesel nööril tulega nii sise- kui välispoliitilisel rindel ja midagi paremat sealkandis silmapiiril ei ole.
Post a Comment