Seekordses saates kaks teemat, mis pärit küll kaugest maailmast, kuid otsapidi ka Eestiga seotud. Iraagist meie väed lahkusid, Afganistani tõenäeoliselt läheb midagi-kedagi juurde. Konkreetsetest arvudest ja missioonidest olulisem on aga lihtne tõdemus - me oleme üha enam kogu maailma osa.Iraagis võib rääkida olukorra normaliseerumisest - niivõrd kui see üldse meie standardite järgi võimalik on. Peale sisemiste vastuolude (nii rahvuslikul kui religioossel pinnal, poliitilistest erimeelsustest rääkimata) jagub ka küllaga väliseid huvilisi. Lääneliitlaste lahkumine õnneks tõestab seda, et siinsel seltskonnal pole vähemalt soove seda ala endale allutada.
Afganistanis on aga olukord märksa hullem. Sisemisi vastuolusid jagub sellele territooriumile veelgi rohkem, riiklusest meie mõistes ei saa rääkida, probleeme jagub süle ja seljaga. Kolm peamist neist - korruptsioon, narkootikumid ja taliibid kuuluvad pealegi praktiliselt lahendamatute hulka. Või siis - kui paradoksaalne see ka ei näiks - viimane on vähemalt suunatav.
Minu jaoks seostuvad nende kahe maa olukorrad miskipärast külma sõja aegse pärandiga. Kahe suure pooluse õhutatud vaenujooned ja käitumisharjumused elavad siiani.
No comments:
Post a Comment