Venemaa üksindus

Venemaa on üksi ning üpris kehvas seisus. Miks aga see nii on ja mis sellest järeldub?

Käisin möödunud nädalal Novgorodis ühel konverentsil ja olin tunnistajaks äärmiselt põnevale vastuseisule. Kaks kogenud meest, Venemaa enda eksperti rääkisid ühest ja samast asjast, kuid tegid risti vastupidiseid järeldusi. Kuna sellest vaidlusest võib teha suuremaid üldistusi, siis toon asja olemusele lühidalt lugeda.

Üheks kõnelejaks oli Andrei Fjodorov, endine asevälisminister, praegune poliitika-analüütik mitmes eri asutuses. Teine Modest Kolerov, endine Kremli tippametnik, praegune üks portaali Regnum.ru juhtidest.

Kes on süüdi?
Mõlemad mehed kirjeldasid Venemaa praegust olukorda üsna ühtemoodi – karmides, et mitte öelda süngetes toonides. Sisepoliitika, välispoliitika, majandus ja julgeolek – kuhu ka ei vaata, kõikjal on läbikukkumine. Ning et tunneli lõpus ei paista mitte valgus, vaid see koht, kus selg lõpeb ja jalad algavad.

Venemaal oli kõiges selles edenemiseks võimalus, mille kinkis suurepärane olukord maailmaturul. Nüüd on aga rahasadu lõppenud, šanss maha magatud ja maa langemas üpris sügavasse auku. Ning mis peamine, Venemaa seisab selle augu veerel üsna üksi. Siin aga kahe mehe ühisosa lõppes, algasid erimeelsused.

Fjodorovi meelest on Venemaa muutunud okkaliseks siiliks, kellega keegi ei taha asju ajada. Tehes järjest vigu, on Venemaa kaotanud kõik sõbrad ja liitlased.

Kolerovi meelest ongi Venemaa üksi ja teisiti olla ei saagi. Venemaa on omaette manner, mille suurus ja rikkus sunnib teda üksi olema. Sõpru ja liitlasi pole olnudki.

Kuidas edasi?
Fjodorovi sõnul peaks Venemaa mitte mängima lolli, mitte maksma kellelegi sõpruse eest, vaid otsima pragmaatilisi liitlasi, kellega koos end ühisest hädaorust välja sikutada.

Kolerovi arust on aga ümberringi vaenlased. Maksta pole muidugi mõtet, pigem tuleb kõigile esimese hooga vastu hambaid anda. Seejärel pisut mõelda ja vajaduse korral veelkord anda.

Mõistagi ma lihtsustan. Ligi pool päeva kestnud vaidlus ei mahukski muidu leheloo sisse. Kuid peamise andsin ehk edasi. Venemaal kestab edasi see igipõline vaidlus. Üks pool esindab nö rahumeelse näoga Venemaad – riiki, mis teeb vigu, kuid tunnistab neid ja otsib väljapääsu koosööst. Teine pool aga sõjaka näoga Venemaad – riik kui ümberpiiratud kindlus, kõik halb tuleb väljapoolt ning sellele tuleb vastu seista.

Kui minna veelgi filosoofilisemaks, siis taandub see vastasseis küsimusele – kas inimene on inimesele sõber või vaenlane? Kui sõber, siis saab loota koostööle. Kui vaenlane, siis sellega võib sõlmida vaid ajutisi hädatarvilisi liite, mida võib esimesel vajadusel rikkuda. Ehk siis idealism ja realism selle puhtal kujul.

Ühest küljest tuleb tunda heameelt – seni kuni kestab vaidlus, pole kadunud lootus. Teisalt aga mõelda, kumb pool näib peale jäävat? Ning kas see ikka on nii või nõnda ainult näib. Vastused võivad paljutki öelda ka meie enda kohta.

Karmo Tüür
25.02.2009