Eesti võimalused Afganistanis

Kui ma midagi ei salli, siis see on nö väikese inimese virin. Et ahh, mis nüüd mina, minu hääl ja sõna ei maksa ju midagi. Ning eriti kole, kui sama laiendatakse ka oma riigile – et ohh, mis nüüd meie, me oleme nii väike ja mõtetu riik, me ei saa ega suuda.

Igaüks saab ja suudab midagi ning ka Eesti riik saab anda suurte probleemide lahendamiseks oma panuse. Kas see muudab suurt pilti või mitte, pole oluline. Oluline on põhimõte ning ükskõiksust tuleb pahaks panna.

Kuid astume nüüd selle emotsionaalsevõitu sissejuhatuse juurest Afganistani manu. Vaatame, mis seal probleemiks ja mida meie saame teha.

Suurimad probleemid
Tavaliselt, kui räägitakse Afganistani siseprobleemidest, siis nimetatakse kolme asja: korruptsioon, narkootikumid ja Taliban.

Afgaanid peavad korruptsiooni lääne paheks ja nö sisseveetud haiguseks. Omal moel võib neil ju ka õigus olla – enamik raha, mis tiirleb Kabulis, on läänest tulnud. Kuid meelehea andmine ülemusele on siiski ka kohalik komme ning koguni nii sügavalt juurdunud, et tihti ei peetagi seda probleemiks, vaid normaalseks asja-ajamiseks

Narkootikumid, mis moodustavad märkimisvääre osa Afganistani ekspordist – ja paraku veetakse seda ka Euroopasse – on eelmise murega tihedalt seotud. Kohalike ametnike madalad palgad ja pakutav meelehea narkoparunite poolt moodustavad saatusliku lõksu, millesse langevad paljud.

Taliban ei peaks kahe eelmisega kuidagi haakuma, kuid – oh üllatust – kasutavad nemadki korruptiivset narkokaubandust oma tegevuse rahastamiseks. Ning vaatamata pika-ajalisele võitlusele pole Talibani aeg päris mööda saanudki. Praegune laienev võõrvägede kohalolek võimaldab aga taliibidel koguda populaarsust vabadusvõitlejatena.

Poliitiline süsteem
Paraku tuleb öelda, et tavapärane arusaam, mille järgi Afganistan on riik nagu iga teine, vastab ainult osaliselt tõele. Jah, tõepoolest, eksisteerib parlament, toimuvad valimised, paika on pandud seaduslik riigipea ehk president, kuid suuresti on see kõik tinglik.

Afganistan ei ole vähemalt siiani riik selle sõna läänelikus mõttes. Tegu on territooriumiga, mida valitsevad hõimud. See, kas Kabulis on ametlikult pukis kuningas või president, ei morjenda kohtadel eriti kedagi. Kõik toimub vastavalt sellele, kuidas klannis sees ja klannide vahel kokku lepitakse. Kui lepitakse.

Afganistani poliitilise tuleviku osas on kolm põhimõtteliselt erinevat varianti. Üks, ehkki mitte kuigi tõenäoline, on mingis vormis naasmine monarhia juurde. Vana kuningas on küll surnud, kuid järeltulija on olemas ning kerge mullistus selle ümber käib. Teine, muule maailmale ilmselt ebasobivaim, oleks Talibani tagasitulek võimule. Kolmas, keeruliseim, ent tõenäolisim, saab olema praeguse versiooni jätkamine.

Selline olukord, kus formaalselt on võimul nö tehniline president, kes ei taotlegi eriti suurt võimu, sobib paljudele. Kui sellel presidendil saab olema suuremate klannide – eelkõige paštude – toetus, võime läbi rääkida mõõdukate taliibidega ja soovitavalt ka mingi seos kuningasooga, on asi enam-vähem korras.

Julgeolek
Keerulisim on aga olukord julgeoleku tagamise vallas. Selleks, et kontrollida piiri, võidelda narkokaubandusega ja hoida ohjas äärmuslasi, on vaja toimivat riiki, seda eelkõige kohalike omavalitsuste ja jõustruktuuride mõttes.

Nagu öeldud, ei saa keskvõim ilmselt kunagi kontrollima Afganistani kogu territooriumi. Tugevad kohalikud omavalitsused provintsides – olgu nad siis loodud klannide põhjal või valimiste tagajärjel – suudavad seda palju efektiivsemalt. Ülesehitatav rahvuslik armee võiks ja peaks kunagi üle võtma olulisemate julgeolekufunktsioonide täitmise. Ideaalis võiks sellel olla samasugune tasakaalustaja roll nagu Türgis, kus just armee on see filter, mis ei lase äärmuslastel võimule tulla.

Küsimus on aga selle aparaadi ülesehitamiseks kuluvates vahendites. Kust võtta kõigeks ressursse? Üks variant on nii nagu praegu – et välismaailm aitab. Kuid see ei saa kesta lõpmatuseni. Varem või hiljem peab Afganistan üle minema oma ressurssidele, mida on tegelikult ka piisavalt, alustades kasvõi omaenda kasutamata maavaradest ja lõpetades transiidiga.

Kõige selle juures aga saabki olla kasulik Eesti. Me suudame vähe, nõus, kuid me suudame koolitada spetsialiste ning pakkuda oma oskusteavet. Seeläbi tõestada end kasvõi nö doonorriigina, et mitte öelda normaalse lääneriigina. Vat sellised võimalused.

Karmo Tüür
17.02.2009