Thursday, August 16, 2018

Pensionid ja valimised Venemaal


Venemaa ei ole ainulaadne, müstiline ega mõistetamatu. Ta on täpselt sama eriline kui iga teine riik. Igale tema nö eripärale leiab analoogi kuskilt mujalt ja tihti veelgi värvikamal kujul.

Ainuke, mille poolest on Venemaa tõepoolest teistest kordselt erinev, on territoriaalne suurus. Kuid see iseensesest ei lisa vägevust, vaid toodab probleeme. Hiigelsuurt territooriumit ja sellel asuvat rahvast ja ressursse on vaja hallata ning selleks kulub pööraselt raha. Raha aga – nagu ütles praegune peaminister Dmitri Medvedev Krimmis – raha aga pole.

Üks väljund, millele kuluvad hiiglaslikud summa ja mida ei suudeta enam katta, on vanaduspension. Ja muuseas ka selle osas pole Venemaa unikaalne. See nö riigisotsialistlik sünnitis loodi XIX saj lõpus Saksamaal masside ohjamiseks ning on nüüdseks muutunud heaoluriigi peamiseks tugisambaks. Sambaks, mis paraku omaenda raskuse all mureneb.

Pensioniea tõstmise möödapääsmatus

Viimasel ajal on Venemaa elanike jaoks kuumim teema planeeritav pensionireform. Kava tõsta pensionile jäämise vanusepiiri puudutab ju igaühte, sestap ei vaibu vestlused miljonites köökides, valgudes neist kohati ka tänavale. Võimude lootus, et asi õnnestub jalgpalli meistrivõistluste aegu vaikselt läbi viia, luhtus.

Miks siis senine pensioni-süsteem enam ei toimi? Ilmestan seda meie lähinaabruse, Pihkvamaa näitel. Sealsest 620 tuhandest elanikust on pensionäre üle poole (350 tuh), töövõimelisi aga 135 tuh. Noh olgu, Pihkvamaa on ka Venemaa mõistes üsna depressiivne kant, kuid ega üldine demograafiline pilt ei eristu muust Euroopast, kuivõrd sellest ei üritata ka poliitilisel tasandil eristuda ja eemalduda.

See rahvastikupüramiid, mis riikliku pensionisüsteemi loomise aegu toetus laiale põhjale, on nüüd üsna pea peale pööratud. Venemaalaste eluiga kasvab – jällegi nagu mujalgi – ning praeguse 73,5 aastase keskmise asemel ennustatakse aastaks 2030 juba 80 aastat.

Pidev valimistsükkel

Mis aga puutuvad siia valimised? Parlamendivalimisteni on ju veel kolm aastat ja presidendivalimiste nimeline näitemäng möödus ju ka alles hiljuti. Venemaa poliitiline süsteem on aga hetkel selline, et igal aastal on üks ühtne valimistepäev, millal toimuvad kõikvõimalikud eri tasandite valimised, alates kohalikest volikogudest kuni rajooniülemateni, täiendavatest regionaalsete parlamentide omadest kuni kubernerivalimisteni välja.

Sel aastal toimub kogu see mitmekihiline, aga ühenäoline poliit-etendus 9.septembril. Kõikidel neil lasub üks, referendumitaoline pitser. Selleks on toetus võimul olevale Ühtsele Venemaale. Kui volikogudesse lubatakse veel ka teiste parteide esindajaid, siis kõikvõimalike juhtide, olgu selleks ka kõige tähtsusetuma rajooniülemate puhul, loetakse kaotust alternatiivkandidaadile otseseks löögiks kuberneri mainele. Ja selle ning isikliku heaolu nimel peetakse ägedat võitlust.

Iseloomulik on aga kogu toimuva juures see, kuidas käitub Vladimir Putin. Samal ajal kui kohtadel toimuvad protestimeeleavaldused, ametiühingud ja töökollektiivid koguvad allkirju pensioniea tõstmise vastu, on riigi president kogu protsessist taandunud. Vaid korra andis ta umbe kuu aega tagasi segase signaali, et plaanitav pensioniea tõstmine talle ei meeldi, aga ilma selleta ka ei saa.

Augusti viimastel või septembri esimestel päevadel, vahetult enne valimistepäeva selgub igatahes, mida ja kuidas pensionisüsteemis muudetakse. Samamoodi edasi minna Venemaa igatahes ei saa. Ennast erilisena esitleda üritav riik allub samasugustele loodus- ja majandusseadustele nagu kõik muud.
---
pilt võetud siit
---
lugu ilmus siin

Saturday, August 11, 2018

10 aastat Venemaa-Gruusia sõjast

10 aastat tagasi alanud sõja kaja pole vaibunud siiani. Venemaa õppis sellest kahte asja: jõu abil probleemide lahendamine on tehtav ja et "mitte-regulaarsete" üksuste kasutamine on efektiivne vahend.

Lühikest intervjuu TV3'le saab vaadata siit.

Tuesday, August 7, 2018

Putini epitaaf: teda pole siin


Mäletate Vladimir Putini ühte kuulsamat valet: „neid pole seal“ (Их там нет)? See kõlas Venemaa presidendi suust märtsis 2014.a, kui ta eitas vene sõdurite osalemist Krimmi valitsusasutuste ja sõjaväeosade ülevõtmisel.

Aja jooksul muutus see Venemaa häbematu söön-ja-eitan suhtumise sünonüümiks. Naaberriikide küljest endale meelepäraste tükikeste haukamine ning selle eitamine, info-operatsioonide läbiviimine ja eitamine, siseasjadesse sekkumine ja eitamine.

Tegelikult polnud selles muidugi midagi revolutsiooniselt uut. Praegune Venemaa kordab Nõukogude Liidu aegseid praktikaid nii sise- kui välisriiklikult. Vähem või rohkem varjatud osalemine võõramaistes konfliktides pole midagi ennekuulmatut, piisab kui meenutada kasvõi ammuseid „instruktorite“ saatmist nt Korea või Vietnami sõdadesse, Angooladest või muudest Kuubadest rääkimata.

Mis toimis toona, ei toimi täna
Toona võis aga eitada mida iganes ja kodumaine publik neelas selle kõik enam-vähem vaikides alla. Alternatiivsed infokanalid olid kas keelatud või suisa kättesaamatud, siinkandis levinud komme kuulata salaja Ameerika Häält või muid värske õhu halvasti kinni topitud allikaid oli ülejäänud NSVL asukate jaoks üsna teadmatud ventilatsioonikanalid.

Praegusel ajal mõjub aga eitamine narrusena, eriti kui riik ei suuda kontrollida oma tinasõdurite infovahetust sotsiaalmeedia kaudu. Kui 2014.a hakkasid esimesed laibakoormad koduküladesse naasema, siis ei osanud mõistagi ka lähikondsed keelt hammaste taga hoida ning oma meeste-poegade-vendade matustest ja muudest „delikaatsetest isikuandmetest“ räägiti üsna lahtise tekstiga.

Nüüd on aga olukord muutunud. Kui toona üritasid nt Pihkva dessantdiviisi juhtkonna poolt asju varjata, ajakirjanikke minema peksta, hauatähistelt nimesilte maha kruvida ja pärgadelt linte maha rebida, siis nüüd seda kõike enam isegi ei häbeneta. Vanemaid ja uuemaid kääpaid ehivad hukkunud võitlejate nimede ja piltidega bareljeefid, kogu väeosale antud autasudest rääkimata.

Peamine on aga see, et nende hukkunute seni veel elavad lahingukaaslased on ikka veel seal. Kõigis nende kohtades, kus olema ei peaks.

Kes ikkagi ründas?
Ning kui keegi hakkab – ja ma tean et hakkab – taas jaurama teemal et Venemaa tegelikult viidi selle seisundini, kus ta lihtsalt pidi reageerima, siis palun vastake ühele lihtsalt küsimusele. Kas naaberriikide väed seisavad Venemaa territooriumil või vastupidi?

Kas Moldova „rahusõdurid“ seisavad nt Moskva ja Novgorodi vahel või Venemaa omad Kišinjovi ja Tiraspoli vahel? Kas Gruusia võttis ära Põhja-Osseetia või Venemaa Lõuna-Osseetia? Kas Ukraina tankid künnavad Venemaa põlde või vastupidi?

Moskva käitub järjest enesekindlamalt ja jõulisemalt. Ja mida teeb naabruskond? Peab siseriiklikke vaidlusi teemal et kuidas ikkagi kaasata Venemaa kui „strateegiline partner“ ja et ehk peaks kõikvõimalikke kuriteole järgnenud karistusi leevendama, kuna see kahjutab karistajat ennast.

Kui viia nüüd asi teadliku kunstilise liialduseni, siis ilmselt kaunistab Vladimir Putini hauatähist kunagi kirje: „Nad muudkui valetavad. Teda pole siin“ (Да врут они все. Его здесь нет)
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis