Mäletate Vladimir Putini ühte kuulsamat valet: „neid pole seal“ (Их там нет)? See kõlas Venemaa presidendi suust märtsis 2014.a, kui ta eitas vene sõdurite osalemist Krimmi valitsusasutuste ja sõjaväeosade ülevõtmisel.
Aja jooksul muutus see Venemaa häbematu söön-ja-eitan suhtumise sünonüümiks. Naaberriikide küljest endale meelepäraste tükikeste haukamine ning selle eitamine, info-operatsioonide läbiviimine ja eitamine, siseasjadesse sekkumine ja eitamine.
Tegelikult polnud selles muidugi midagi revolutsiooniselt uut. Praegune Venemaa kordab Nõukogude Liidu aegseid praktikaid nii sise- kui välisriiklikult. Vähem või rohkem varjatud osalemine võõramaistes konfliktides pole midagi ennekuulmatut, piisab kui meenutada kasvõi ammuseid „instruktorite“ saatmist nt Korea või Vietnami sõdadesse, Angooladest või muudest Kuubadest rääkimata.
Mis toimis toona, ei toimi täna
Toona võis aga eitada mida iganes ja kodumaine publik neelas selle kõik enam-vähem vaikides alla. Alternatiivsed infokanalid olid kas keelatud või suisa kättesaamatud, siinkandis levinud komme kuulata salaja Ameerika Häält või muid värske õhu halvasti kinni topitud allikaid oli ülejäänud NSVL asukate jaoks üsna teadmatud ventilatsioonikanalid.
Praegusel ajal mõjub aga eitamine narrusena, eriti kui riik ei suuda kontrollida oma tinasõdurite infovahetust sotsiaalmeedia kaudu. Kui 2014.a hakkasid esimesed laibakoormad koduküladesse naasema, siis ei osanud mõistagi ka lähikondsed keelt hammaste taga hoida ning oma meeste-poegade-vendade matustest ja muudest „delikaatsetest isikuandmetest“ räägiti üsna lahtise tekstiga.
Nüüd on aga olukord muutunud. Kui toona üritasid nt Pihkva dessantdiviisi juhtkonna poolt asju varjata, ajakirjanikke minema peksta, hauatähistelt nimesilte maha kruvida ja pärgadelt linte maha rebida, siis nüüd seda kõike enam isegi ei häbeneta. Vanemaid ja uuemaid kääpaid ehivad hukkunud võitlejate nimede ja piltidega bareljeefid, kogu väeosale antud autasudest rääkimata.
Peamine on aga see, et nende hukkunute seni veel elavad lahingukaaslased on ikka veel seal. Kõigis nende kohtades, kus olema ei peaks.
Kes ikkagi ründas?
Ning kui keegi hakkab – ja ma tean et hakkab – taas jaurama teemal et Venemaa tegelikult viidi selle seisundini, kus ta lihtsalt pidi reageerima, siis palun vastake ühele lihtsalt küsimusele. Kas naaberriikide väed seisavad Venemaa territooriumil või vastupidi?
Kas Moldova „rahusõdurid“ seisavad nt Moskva ja Novgorodi vahel või Venemaa omad Kišinjovi ja Tiraspoli vahel? Kas Gruusia võttis ära Põhja-Osseetia või Venemaa Lõuna-Osseetia? Kas Ukraina tankid künnavad Venemaa põlde või vastupidi?
Moskva käitub järjest enesekindlamalt ja jõulisemalt. Ja mida teeb naabruskond? Peab siseriiklikke vaidlusi teemal et kuidas ikkagi kaasata Venemaa kui „strateegiline partner“ ja et ehk peaks kõikvõimalikke kuriteole järgnenud karistusi leevendama, kuna see kahjutab karistajat ennast.
Kui viia nüüd asi teadliku kunstilise liialduseni, siis ilmselt kaunistab Vladimir Putini hauatähist kunagi kirje: „Nad muudkui valetavad. Teda pole siin“ (Да врут они все. Его здесь нет)
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
1 comment:
Kui pätt vangi panna, siis muutub ta veelgi jõhkramaks ning üldises plaanis kuritegevus kasvab.
Sarnane on Venemaa teema. Kui sanktsioone karmistada ja Venemaa rohkem isolatsiooni jätta, siis muutub ta veelgi sõjakamaks. Iga välise surve peale on venelaste patriotism ja armastus oma juhtide vastu kasvanud.
Post a Comment