Venemaa ei ole ainulaadne, müstiline ega mõistetamatu. Ta on täpselt sama eriline kui iga teine riik. Igale tema nö eripärale leiab analoogi kuskilt mujalt ja tihti veelgi värvikamal kujul.
Ainuke, mille poolest on Venemaa tõepoolest teistest kordselt erinev, on territoriaalne suurus. Kuid see iseensesest ei lisa vägevust, vaid toodab probleeme. Hiigelsuurt territooriumit ja sellel asuvat rahvast ja ressursse on vaja hallata ning selleks kulub pööraselt raha. Raha aga – nagu ütles praegune peaminister Dmitri Medvedev Krimmis – raha aga pole.
Üks väljund, millele kuluvad hiiglaslikud summa ja mida ei suudeta enam katta, on vanaduspension. Ja muuseas ka selle osas pole Venemaa unikaalne. See nö riigisotsialistlik sünnitis loodi XIX saj lõpus Saksamaal masside ohjamiseks ning on nüüdseks muutunud heaoluriigi peamiseks tugisambaks. Sambaks, mis paraku omaenda raskuse all mureneb.
Pensioniea tõstmise möödapääsmatus
Viimasel ajal on Venemaa elanike jaoks kuumim teema planeeritav pensionireform. Kava tõsta pensionile jäämise vanusepiiri puudutab ju igaühte, sestap ei vaibu vestlused miljonites köökides, valgudes neist kohati ka tänavale. Võimude lootus, et asi õnnestub jalgpalli meistrivõistluste aegu vaikselt läbi viia, luhtus.
Miks siis senine pensioni-süsteem enam ei toimi? Ilmestan seda meie lähinaabruse, Pihkvamaa näitel. Sealsest 620 tuhandest elanikust on pensionäre üle poole (350 tuh), töövõimelisi aga 135 tuh. Noh olgu, Pihkvamaa on ka Venemaa mõistes üsna depressiivne kant, kuid ega üldine demograafiline pilt ei eristu muust Euroopast, kuivõrd sellest ei üritata ka poliitilisel tasandil eristuda ja eemalduda.
See rahvastikupüramiid, mis riikliku pensionisüsteemi loomise aegu toetus laiale põhjale, on nüüd üsna pea peale pööratud. Venemaalaste eluiga kasvab – jällegi nagu mujalgi – ning praeguse 73,5 aastase keskmise asemel ennustatakse aastaks 2030 juba 80 aastat.
Pidev valimistsükkel
Mis aga puutuvad siia valimised? Parlamendivalimisteni on ju veel kolm aastat ja presidendivalimiste nimeline näitemäng möödus ju ka alles hiljuti. Venemaa poliitiline süsteem on aga hetkel selline, et igal aastal on üks ühtne valimistepäev, millal toimuvad kõikvõimalikud eri tasandite valimised, alates kohalikest volikogudest kuni rajooniülemateni, täiendavatest regionaalsete parlamentide omadest kuni kubernerivalimisteni välja.
Sel aastal toimub kogu see mitmekihiline, aga ühenäoline poliit-etendus 9.septembril. Kõikidel neil lasub üks, referendumitaoline pitser. Selleks on toetus võimul olevale Ühtsele Venemaale. Kui volikogudesse lubatakse veel ka teiste parteide esindajaid, siis kõikvõimalike juhtide, olgu selleks ka kõige tähtsusetuma rajooniülemate puhul, loetakse kaotust alternatiivkandidaadile otseseks löögiks kuberneri mainele. Ja selle ning isikliku heaolu nimel peetakse ägedat võitlust.
Iseloomulik on aga kogu toimuva juures see, kuidas käitub Vladimir Putin. Samal ajal kui kohtadel toimuvad protestimeeleavaldused, ametiühingud ja töökollektiivid koguvad allkirju pensioniea tõstmise vastu, on riigi president kogu protsessist taandunud. Vaid korra andis ta umbe kuu aega tagasi segase signaali, et plaanitav pensioniea tõstmine talle ei meeldi, aga ilma selleta ka ei saa.
Augusti viimastel või septembri esimestel päevadel, vahetult enne valimistepäeva selgub igatahes, mida ja kuidas pensionisüsteemis muudetakse. Samamoodi edasi minna Venemaa igatahes ei saa. Ennast erilisena esitleda üritav riik allub samasugustele loodus- ja majandusseadustele nagu kõik muud.
---
pilt võetud siit
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment