Friday, December 20, 2019

Venemaa probleem 2024


Vladimir Putini praeguse ametiaja peamine ülesanne on välja mõelda see, et kuidas jääda võimule, lahkudes presidendiametist. Vastavates ringkondades „probleem 2024“ nime all tuntud ülesanne koonseb kahest muutujast: kuidas säilitada putinistlik valitsemismudel peale seda kui aastal 2024 lõppeb põhiseaduse kohaselt tema presidentuur.

Üks võimalus on sooritada nö tehnokraatlik siire, mille mudeli väljatöötajateks peetakse praegu presidendi administratsiooni juhi ametis olevat Anton Vainot ja tema esimest asetäitjat Sergei Kirienkot.

Need ja muud siinses artiklis toodud mõtted pärinevad Moskvas tegutseva Carnegie mõttekoja hiljutisest uuringus Venemaa (majandus-)eliidi hulgas. Selle uuringu aruande 20-leheküljeline aruanne on niivõrd põnev lugemine, et vääriks lausa täistekstina eestindamist, kuid annan siinkohal lühiülevaate.

Poliitiline mudel
Niisiis, uuringu „Putini „lapsed“: kes hakkab juhtima Venemaad peale 2024.a“ kohaselt on Venemaa ühiskondlikus arvamuses juurdnud tees „kes siis veel, kui mitte Putin“. 20 aastat tagasi võimule toodud Putini ajal on juurdunud omamoodi uus ideoloogia, riiklik identiteet, mille ümber koonduvad nii massid kui eliit.

Selles identiteedis segunevad konservatiivsed väärtused, imperiaalne eneseteadvus, militariseeritus, läänevastastus ja kõike seda ning kogu rahvast siduv mütologiseeritud ettekujutus nn Suurest Isamaasõjast (Teise Maailmasõja sellest osast, millest Venemaale meeldib rääkida – KT).

Poliitilise mudeli põhisisuks on poliitilise konkurentsi puudumine ja uue administraatorite kohordi kasvatamine, kes siis võiksi nö Putini põlvkonnana riigi üle võtta. Nende „ametnike 2.0“ funktsioon on jätkata senise majanduspoliitilise mudeli elluviimist, vältimaks muutusi. Vastavate koolituste konveier on käivitatud ja tulemusena peaks tekkima efektiivsed, ambitsioonitud ja kiirelt omavahel vahetatavad etturid.

Majandusmudel
Venemaa majanduses on riik muutunud absoluutseks dominandiks, allutades kõik vähegi olulise kas otseselt või kaudselt, läbi suunatud riigihangete süsteemi.

See aga tähendab, et nn rendimajanduse osakaal on u 70% (rendimajandus kui kõik see, mida süsteemi loal võib ajutiselt kasutada konkreetne inimene/ettevõte), samas kui sisuliselt globaalselt konkurentsivõimelise majanduse osakaal on vaid 2-3%. Sinna vahele jääb kohalik, vähetähtis majandustegevus, millel lastakse tegutseda seni, kuni ta pole muutunud piisavalt oluliseks.

Klannilise olemusega majandusmudeli (kus nt olulised pangad, riigiettevõtted jms antakse juhtida vajalike inimeste poegadele jne) peamine probleem on aga igasuguse innovatsiooni tapmine. Sisuliselt rentnikuks-bürokraadiks taandatud majandusjuhi ainus mure on piisavalt hästi vormistatud aruandlus, vältimaks jamasid.

Eliidi kuhtumine
Venemaa eliidi olukorra kirjeldamiseks kasutavad Moskva tunnustatud mõttekoja tegelased pisut üllatuslikult Pihkva tuntuima opositsioonilise tegelase, korduvalt ka Eestis esinenud Lev Šlošbergi sõnu, mis lühidalt kõlavad nii: „Eliit peaks olema ühiskonna avangard, julgem ja avatum. Praegune eliidi nime kandev seltskond on aga midagi häbiväärset, kes on oma hinge müünud hüvede eest“

Praeguse eliidi keskmine esindaja käitub kui „pisike Putin“, vaadates ringi ja mõeldes, et „mida teeks minu olukorras Putin“. Kui Dmitri Medvedevi ümber hakkas moodustuma nö moderniseerumise koalitsioon, siis praegust võimu ümber koonduvat seltskonda võiks nimetada stagnatsiooni koalitsiooniks.

Kõik nad valmistuvad selles mõttes aastaks 2024, et soovivad leida mooduse kohaneda ja ellu jääda, mitte hellitades lootusi positiivsetele muutustele. Oma perekonda soovitakse võimalusel viia kuhugi välismaale, lootes ise jätkata kätteõpitud võimaluste ärakasutamist.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Tuesday, December 17, 2019

Venemaast Välistunnis

Nohuse häälega sai räägitud Venemaa praeguse presidendi viitsimatusest tegeleda sedasorti asjadega, mis enam pole tema jaoks huvitavad. Küll aga huvitab teda väga, mis saab edasi temast ja/või tema mantlipärijast.

Võimu üleandmise erioperatsioon on toimumas kõigi KGB tavade kohaselt. Selles organisatsioonis töötamine on jätnud oma sügava jälje Putini tegutsemisele ning annab meile ka võtme tema tõlgendamisele. Mh ka selle tõlgendamisele, mida peetakse silmas, kui räägitakse stabiilsusest Venemaal ja kaosest mujal maailmas, Ukrainast, Süüriast, Hiinast jne.

Saatejuhi viimane küsimus pani mind hetkeks mõtlema, et mis siis on järgi Putini-eelsest Venemaast. Aga mulle näib, et peamisena on siiani alles suur-riiklik mentaalsus, nii nagu see oli ennem ja saab olema ka peale Putinit.

Saadet saab järelkuulata siit (alates 23:30)

---

pilt võetud siit

Saturday, December 7, 2019

Käsklus "suu kinni" on parlamendisaalis lubamatu!


Pole üleüldse vahet, missugusest konkreetsest riigist, erakonnast või ministrist me räägime. See pole lihtsalt aktsepteeritav.

On olemas kümneid muid võimalusi ennast kehtestada, alates elementaarselt viisakatest väljenditest "palun lubage mu lõpetada" kuni lihtsalt tuima ülerääkimiseni/hääletõstmiseni, aga käsklus "suu kinni" parlamendisaalis, saati veel täidesaatjalt seadusandjale - see on lihtsalt lubamatu!

Juhul kui me soovime, et parlamentaarse demokraatia põhimõtted kestaks, siis peab selline demarš saama vastulöögi. Elementaarne oleks riigikogu spiikri sekkumine, kas koheselt või kasvõi tagantjärele.

Kordan, siin pole olulised isiku- või partei- ega isegui riiginimed. Parlament peab oma õiguste eest seisma, kui tahab parlamentaarsete mängureeglite jätkumist. Olgu Eestis või Etioopias, Inglismaal või Iisraelis.

Meile meeldib tihtipuhku rääkida väärtustest. Nendest väärtustest, mis on väärt kaitsmist, mis määratlevad meie olemist ja tegutsemist.

Parlamentaarne demokraatia on minu meelest üks neist väärtustest. Ja pole vaja siia juurde õmmelda neid kahtlase väärtusega määratlusi nagu „vasakliberaalne“ või „paremkonservatiivne“, mida iganes need ka ei tähendaks.

On riike, kus parlamendil on nukuroll, kohti kus „parlament pole koht diskussioonideks“. Kui seal ei hakka parlament vastu taolisele määratlusele / suhtumisele, siis ta seeläbi legitimeeribki selle suhtumise ja näitab ise endale oma koha kätte.

Kui parlament kollegiaalse organina ei hakka vastu „suu kinni“ kultuurile, siis näitab ka see parlament ise endale oma koha kätte, rääkimata räuskava poliit-kultuuri(tuse) legitimeerimisest.

Riigikogus on ainult üks ameti-isik, kes võib sõna anda ja võtta, selleks on parlamendi spiiker. Tema kohustus on ka sekkuda, kui üks või teine pool rikub nii kirjutatud kui kirjutamata reegleid.

Praegu on aga tegu olukorraga, kus ei peaks sekkuma isegi spiiker, vaid parlament tervikuna, sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Jutt pole konkreetsete inimeste vahelistest suhetest ja isiklikust suhtlusmaneerist. Küsimus on parlamendi kui institutsiooni väärikusest ja parlamentaarse demokraatia põhimõtete kaitsmisest.

---

lugu ilmus siin

Monday, December 2, 2019

Sõjalis-patriootiline Venemaa


Venemaa ühiskondlikus teadvuses toimub sõja ning vägivalla hiiliv normaliseerimine.

Kui mingit nähtust piisavalt kaua vaadelda, siis hakkad nägema mustreid ja nende muudatusi. Nihkeid maatriksis, kui soovite. Mitte niivõrd suurtelt tribüünidelt öeldud deklaratiivsetes sõnades, kuivõrd päriselus toimuvates mikromuudatustes.

Jälgides igapäevast infolõime juba paarkümmend aastat, on viimaste aastatega järjest rohkem hakanud silma jääma sedasorti sõnaühendid, mis eestikeelses kõnepruugis sisuliselt puuduvad ning mõjuvad kummaliseltki. Sõjalis-patriootiline kasvatus, sõjalis-õigeusklikud lastelaagrid, sõjalis-rakenduslikud spordivõistlused, sõjalis-ajaloolised koolituskursused jne.

Tuulenuusutamine ...
Oluline on siinkohal rõhutada, et need sõnad ja teod ei ole mitte niivõrd ülalt alla otsesõnu pressitud, vaid suuresti just nö rohujuuretasandil tekkivad. Seda võiks ju tõlgendada mingi vene ühiskonna ja vaimsuse erilise militariseerituse läbi, kuid ma võtan seda nähtust siinkohal teisiti seletada.

Igapäevaelus ei tegutse ja mõtle vene inimene kuigivõrd teistmoodi kui meie siin. Jah, kindlasti on nö ülemise korruse tunnetuses erinevusi, vene hing on harjunud endast mõtlema suures, imperiaalselt vägevas mõõtkavas, kuid see on hetkel teisejärguline.

Kujutage ennast ette keskmise vene provintsi asukana, kes üritab ennast ja oma peret kuidagi ära elatada, minemata vastuollu seaduste ning omaenda südametunnistusega. Loomulikult üritab siis igaüks ringi vaadata, et kuspool on mingid ressursid saadaval ja kuidas neid ära kasutada. Noh umbes nii nagu koopainimene nuusutab tuult, et kuspoolt on haista saaki ja mis külje pealt on sellele mõistlik läheneda.

... ja suunanäitamine
Sellise tuulenuusutamise käigus saab päris lihtsalt selgeks, et kõige lihtsam on oma tegevustele toetust saada, kui selles on see vähemalt üks, aga soovitavalt kaks komponenti. Esiteks sõjalis-patriootiline ja teiseks õigeusklik.

Noh näiteks oled sa tegev noorsootöös ning huvijuhina otsid toetust oma lastelaagrile. Või oled sa tegev MTÜ’s ja soovid leida rahastust mingile haridus- või kirjastus-projektile. Vaadates ringi, et missugused projektid saavad toetus-süste erinevatest eelarvetest, sh presidendi rahastusest, saab sul väga kiirelt selgeks, kuspoolt tuul puhub.

Samasugusele suunasurvele alluvad mitte ainult kohaliku külaseltsi asja ajajad, vaid ka kõikvõimaliku ministeriaalsed ja ametkonlikud tegelinskid. Seetõttu laskub ka ülevalt alla järjest rohkem selliseid algatusi, millel on kõva nõukogulik-patriootiline lõhn man. Nii näiteks on sisuliselt kohustuslikuks muutunud uuesti sisse seatud VTK normide täitmine (Valmis Tööks ja Kaitseks ehk sõjalis-sportlikud sooritused), juhul kui soovid olla nn kaadrireservis arvestataval kohal.

Vanad viisid uues kuues
NSVL aegsete märgisüsteemide taastootmises pole midagi eriskummalist. Keerulistel aegadel on endiste aegade idealiseerimine paratamatult tekkiv fenomen. Venemaa ühiskonnas tajutakse maailma õmblustest kärisemist teravamaltki kui mujal, sest nende tele-eeter peksab seda trummi agressiivselt ja armutult.

Oluline on mõista, et see pole mingisugune „müstilise vene hinge“ erijuhtum. Nn tuulenuusutamine ja signaalide püüdmine on ellujäämiskunst, mida on harrastatud aegade algusest peale – ega ma ilmaasjate ennem koopainimest maininud. Lihtsalt igas ühiskonnas ja riigis avalduvad need veidi erinevates vormides, Venemaal mh ka opositsionääride ja muude hingerahurikkujate kõrvaldamises.

Vene maatriksi muutumist on meil lihtsalt veidi käepärasem ja olulisem jälgida, seetõttu räägime sellest ehk veidi rohkem kui tahaks. Sest lisaks kõigele muule on vene ühiskonna militariseerumises meie kõigi jaoks siin ka otsest sõja hõngu.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis