Wednesday, July 30, 2008

Venemaa kaitseb meid

Venemaa Föderatsioon hoolitseb oma kaasmaalaste eest. Kas pole kena kuulda? Ning eriti kena on seejuures, et enamik lehelugejaid kuulub sellesse kategooriasse. Nii et – palju õnne, seltsimees kaasmaalane, sinu eest hoolitsetakse!

Kõige mõistlikum on kohe selgeks teha, kes on seltsimees ja kes mitte. Et siis kellel on mõtet edasi lugeda. Ja kellel kadestada. Ning üldse – seadust tuleb ju tunda. Eriti kui see puudutab meid.

Õnnelike hulka kuulub neli kategooriat. Kõigepealt Venemaa kodanikud. No see on selge. Oma kodanike eest hoolitsemine on iga riigi kohus. Kes ja kuidas on selleks kodanikuks saanud, on muidugi omaette küsimus. Näiteks piiriäärsetes alades kipuvad õite paljudel olema kohe mitu passi. Aga no olgu, sellega on siiski kõik lihtne ja mõistlik.

Teiseks. Inimesed, kellel oli NLiidu kodakondsus ja kes elavad endistes liidu-vabariikides. Ükskõik, kas on saanud siis uue kodakondsuse või on jäänud sellest üldse ilma. Seega siis ilmselt suurem osa headest eestimaalastest. Ka mina. Muuseas, tean ise vähemalt ühte sellist eestimaalast, kes pole võtnud mingit kodakondsust, sest tema väitel pole tal selleks vajadust. Ta on ikka veel Nõukogude kodanik. Vähemalt oma südames. Ja see kõlab uhkelt, kas pole?

Kolmandaks emigrandid. Ehk siis kõik need, kes on välja rännanud Venemaalt (ükskõik mis nime see ka tol hetkel ei kandnud) või Nõukogude Liidust. Mis kõlab ka uhkelt. Ja jällegi on ükskõik, kas seesinane emigrant on saanud uue kodakondsuse, elab uue kohas elamisloaga või on suisa kodakondsusetu. Tean jällegi neid, kes on olnud nõuka-kodanik ja nüüd Venemaalt välja rännanud. Tea, kas need on topelt-kaasmaalased?

Neljandaks – ja nüüd palun valvsust – järeltulijad. Kõigi eelpoolnimetatud kategooriate esindajate omad. Väljaarvatud tiitulrahvuse esindajate omad vastavates riikides. Ehk siis nt eestlaste omad Eestis. Või lätlaste omad Lätis. Tõsi küll, segaseks jääb, mis saab eestlaste järeltulijatest Lätis. On nad nüüd siis kaitsealused või mitte? Aga vähemalt minu lapsed on sellest ilust ilma nagu niuhti. Juhul kui nad muidugi Lätti ei sõida.

Vot siis selline lugu. Aga et te, head kaasmaalased, teaksite, millest te seni oma teadmatuse tõttu olete ilma jäänud, siis mõned arvud. Ainuüksi Moskva linnapea eraldas sel aastal kaasmaalaste toetuse tarvis ajavahemikuks 2009-2010.a. 800 miljonit rubla (u. 340 miljonit EEK). Peterburg pisut pikema programmi tarvis (kuni 2011) 200 miljonit RUB (85 milj EEK).

Hiljuti Venemaal läbiviidud küsitlus näitab, et enamik venemaalasi (78%) peavad vajalikuks kaasmaalaste kaitset ning ainult 6% ei pidanud seda tarvilikuks. Küsitlejad pakkusid kaitsemehhanismidena välja erinevaid sanktsioone. Poliitilisi sanktsioone pidasid heaks vahendiks pooled küsitletutest (53%), majanduslikke vähem (23%) ning sõjalisi vaid 2%. Hea seegi, kas pole?

Nii et, seltsimehed kaasmaalased, me võime olla rahulikud. Meie eest hoolitsetakse. Õnneks mitte sõjaliste vahenditega.

(pildil Norra kaasmaalastele mõeldud saidi eelmise aastvahetuse-aegne kujundus)

Karmo Tüür
29.07.2008

Tuesday, July 29, 2008

Uskumatu lugu Moskva lähistelt

Tõeline elu pakub palju uskumatumaid lugusid kui (aja-)kirjaniku fantaasia suudab välja pakkuda.

Moskva-lähine suvilarajoon. Kuum suvepäev. Keset suvilaid pisituruke, kus suvitajad igapäevast toidukraami ostavad.

Turu juures leitsakus istub autos mees, avatud aknast kostavad raadiohelid. Kõrval sätib end jalgrattale osturetkelt tulnud teine suvitaja. Idüll, kas pole. Mis üllatusi selles kärbestest sumisevas suverammestuses ikka olla saab?

Kuid rattur on pisut ebatüüpiline sommerdaja. Selleks linnalähist suvilat üürivaks tegelaseks on Eesti kodakondsust omav Anton Aleksejev. Sünnijärgse Eesti kodanikuna ja moskvalasena elab ta Venemaal elamisloa alusel. Kutseline näitleja ja multimehenea mitmel moel ajakirjanduses tegev. Muuhulgas ka kaitsnud Eestit mitmes vene poliitilises telešõus. Aga mitte see ei ole oluline. Nagu ka mitte see, et ma juhuslikult kodanikku tunnen ning seetõttu lugu edastada saan.

Põnev on see, mis jääb ratturile kõrvu. See raadio, mis autost kostab on ... eesti keeles. Loeb ette ilmateadet ja tutvustab järgmist laulukest. Moskva külje all. Umbes seitsmesaja kilomeetri kaugusel lähimast Eesti raadiomastist.

Hämmeldunud kodanik läheneb autole ja küsib, et kuidas selline asi ometi võimalik on? Et sihandses kohas ja Eesti raadiot kuulda? Küsib loomulikult eesti keeles.

Pisut kohmetunult vastab autojuht, et ta ei saa aru. Vastab vene keeles. Siis selgub loo puänt. Nimelt olla mees käinud mullu Eestis puhkamas. Ning eesti keel olla venelasele meeldima hakanud, et selline meloodiline. Eriti veel kui raadio kaudu kostab.

Eesti keele kõla hakkas kohe nii meeldima, et seltsimees lindistas paar tundi Raadio2 eetrit ning mängitab seda nüüd automakis. Sõidab naisega Moskvast suvilasse, eestikeelne raadio närve rahustamas. Vot mida kõike ei kuule.

Karmo Tüür
26.07.2008

Thursday, July 24, 2008

Abhaasia konflikti taustast

Vähe on konflikte maailmas, millest võiks rääkida lihtsalt ja lühidalt, ilma midagi olulist välja jätmata. Mida rohkem ennast mõnda kokkupõrkesse sisse lugeda, seda kirjumaks läheb pilt. Mõlema – või kõigi – osapoolte rahulolematusel on oma põhjendused ning nõudmistel alused. Ning enamasti viitavad kõik ikka ajaloole, otsides oma õigust ja teise süüd kunagistest tegudest. Sestap teeme seda meiegi – aga õige lühidalt.

Kõik algas aastal 1783. Siis kui Venemaa allutas endale Abhaasia. Ning hiljem liitis Gruusia. Ja veelgi hiljem ühendas need kaks maatükki üheks.

Loomulikult ei alanud alles siis ei Abhaasia ajalugu (sellenimeline riik oli olemas juba 8.sajandil) ega ka konfliktid eri mägirahvaste vahel. Olid nood omavahel tülli läinud ning ühte heitnud varemgi. Nii sai Gruusia alade ühendamine alguse 11.sajandil alguse just Abhaasia aladel valitsenud Bagrationide kaudu. Ning lagunes hiljem jälle. Kuid jätkem see kauge ajalugu, seda enam et tõele au andes on piirkonnas vallutajaid olnud teisigi ning Venemaagi tuli mängu vastukaaluna türklastele.

Tüüpiline post-koloniaalne konflikt
Kui tõsta nina detailidest ja vaadata pisut laiema pilguga, saab ilmsiks, et praegune konflikt on tüüpilise post-koloniaalse olemusega. Endine impeerium üritab otsese kontrolli kadumise järel asju ohjata konflikti kaudu. Kunagise keskvõimu alluvuses näis, et polnudki niiväga oluline, kes kohalikest oli pealikuks seatud. Nii ehk teisiti toimus kõik Moskva hirmu ja armu all. Tõsi küll, ka nõuka-ajal pöördusid abhaasia esindajad korduvalt Moskva poole taotlustega muuta Abhaasia omaette liiduvabariigiks.

See ei ole aga põrmugi Venemaale eriomane käitumine. Kõik suured koloniaalvõimud on oma asumaades rakendanud samasugust taktikat. Tõmmates omavolilisi piire ja pannes põlisrahvaid omavahel purelema, sai keskvõim olla enam-vähem kindel, et konflikti teravik ei pöördu (v)allutajate vastu.

Impeeriumi lagunemise järel lahvatavad vaoshoitud vastuseisud aga seda teravamalt. Abhaasid või siis apsuad mõõtsid mõnuga tagasi grusiinidele, kes omakorda kuulutasid oma vastleitud vabadust ülimaks kogu endisel territooriumil. Moskva aga vaatas kõrvalt ja aitas vajaduse korral kord üht, siis teist.

Moskva kontroll
Venemaa kasutab oma võimet olukorda kontrollida seda jõulisemalt, mida enam tunneb teiste sekkumist. Tajudes, et Gruusiat rebib endisest emamaast eemale Washington, kasvatab Moskva üha hoogsamalt niite Abhaasia eliidi selga. Praktiliselt kogu väliskaubandus toimub läbi Venemaa territooriumi. Väheoluline pole ka see, et suure osa Abhaasia elanike sissetulekust moodustavad Venemaa poolt makstavad pensionid.

Sellele välisele kontrollile aitab ainult kaasa Gruusia enda suutmatus midagi sisulist asemele pakkuda. Loomulik on Tbilisi soov aidata tagasi pöörduda sõjapõgenikke, keda on ligikaudu 300 tuhat. Pole keeruline aimata, et enamasti on need etnilised grusiinid, keda sõja eel oli piirkonnas 46%. Kuid Venemaa ärimehed pakuvad nende mahajäetud varade eest reaalset raha ning olukorras, kus piir Gruusiaga on suletud, võtab Abhaasia lahket vene abi kahel käel vastu.

Suisa kullakarvaliseks tuleb aga hinnata Venemaa pakkumist, et Abhaasia võib endale saada suure tüki 2014.a. Sotši olümpia-eelarve pirukast. Abhaasia vahetus naabruses paiknev ehitustanner vajab nii töökäsi kui materjale ning Moskva on otsesõnu lubanud, et suur osa nii rajatavatest tehastest kui palgarahadest võib voolata separatistlikku piirkonda.

Mille nimel mäng käib?
Oma argumentidele lisakaalu andmiseks punnitavad mõlemad ka lihaseid. Venemaa mängib lähikonnas oma sõjamänge Kaukaasia 2008, kuhu on toodud ligi 8000 meest. Gruusias käivitati vastasmärgilised õppused Kohene Vastus 2008, kus osaleb teadaolevalt 1600 meest. Nendestki 1000 pidada olema USAst kohale toodud. Et ühisõppused või nii.

See viimane asjaolu iseloomustabki ehk parimal moel, mille nimel mäng käib. Abhaasia konflikti venitamine ja tagantkütmine näib olevat Moskva silmis see viimane argument, mis välistab Gruusia libisemist NATO’sse – või nö läände. Sest kui läheb Gruusia, on sisuliselt kaotatud Kaukaasia.

Kurjad keeled ja kurvad kogemused väidavad, et halvad asjad pidada Venemaal toimuma ikka augustis. Paraku ei ole siinkohal muud öelda, kui et elame-näeme. Muuseas, vene keeles on selle kohta hea sõnademäng. Elame-näeme kõlab vene keeli poživjom-uvidim. Teistmoodi kõlab see aga nii – kak govorjat l’võ „Požujom-uvidim“. Nagu ütlevad lõvid „mälume-näeme“. Kes närib ja kes on hammaste vahel, ei hakka ma ette ütlema.

Karmo Tüür
22.07.2008

Wednesday, July 23, 2008

Abhaasia kriisile lahendite otsimine


Kriisilahendusest on saamas üks omaette tegevus-valdkond. Küüniliselt võiks lausa öelda – ettevõtlusliik. Kuid ega selles pole midagi uut. Läbi aegade on inimtegevusega kaasnenud mingid jamad ja leidunud neid, kes tegelevad tülide lahendamisega. Lihtsalt viimasel ajal on üha enam asjapulki, kes sedasorti tegevuse on endale lausa elatusallikaks muutnud.

Abhaasia kriis pole siin mingi erand. On nii neid, kes on otseselt huvitatud asja lõpetamisest, kuid noid, kes näikse iga hinna eest soovivat konflikti külmutada. Või siis õigemini külmutada rahuotsinguid, et konflikt ise kestaks ja kestaks.

Abhaasia juhtumi korral näikse rahuotsijateks olevat eelkõige need, kes on kõige enam kannatanud. Ehk siis sõjapõgenikud, keda eri andmeteil on 150 tuhat kuni 400 tuhat. Nad on ilma jäänud oma kodudest ja lootusest rahulikule elule. Teisest küljest, kui paljud neist tagasipöördumise järel asuks rahulikult otsast alustama ning kui paljud kannaks põues kättemaksu kibedat malakat, võib ainult oletada. Kuid ega nende käest eriti küsita ka. Lõputud ajakirjanikud ning muidu humanitaar-töötajad ainult tülitavad oma lõputute pärimistega, kuid lahendusi sedasorti rahvas tavaliselt ei paku.

Saksa katse
Hiljuti jooksis läbi huviliste ridade kõmin. Nimelt pakkusid saksa soost asjamehed välja oma rahuplaani. Tõsi küll, enamik sellest jäi kinni kõrgete kabinetiuste taha, kuid osa sai siiski teatavaks laiadele massidele.

Tolles plaanis oli kolm punkti. Esiteks panna osapooled allkirjastama lubadust hoiduda sõjalistest toimingutest üksteise vastu ja ehitada üles usaldus kahe osapoole vahel. Teiseks (ümber) korraldada piirkonna majandus, kaasates selleks välisabi. Kolmandaks otsustada Abhaasia staatuse küsimus.

Esimeste puntide osas loodeti hakkama saada mõne aastaga, kolmanda – staatuse osas – jäeti targu otsad lahti, sidumata seda mingite tärminitega. Relvakasutusest hoidumine on muidugi äärmiselt oluline. Majandus otsustab pikas perspektiivis kõik. Kuid plaan sisaldas ka punkti, mida mainiti justkui möödaminnes.

Nimelt pidas saksa pool vajalikuks meelde tuletada vajadust lasta tagasi oma kodudesse sõjapõgenikud. Kuidas siis muidu, eraomandi puutumatus ja muu selline – peavad ju tapatalgute jalust põgenenud kodanikud saama tagasi oma maad ja majad, muust kinnis- ja vallasvarast rääkimata.

Abhaasia poolele see aga punkt ei sobi mitte. Vene kapitali omakasupüüdmatul kaasabil on suur osa põgenike varast vahetanud veelkord omanikke ning paljudel põgenikel poleks enam kuhugi tulla. Nende kodudel on juba uued omanikud, nn heausksed ostjad, müüjad aga omakorda ei taha mõeldagi millegi tagastamisele või kompenseerimisele.

Grusiini lähenemine
Hiljuti Eestit väisanud grusiin Aleksander Rusetski, Lõuna-Kaukaasia Regionaalse Julgeoleku Instituudi juhataja on aga välja pakkunud hoopis uudse lähenemise. Olles pikalt ja põhjalikult lahanud konflikti olemust, on ta koos oma kolleegidega välja töötanud nii tüli mudeli kui pakkunud lahenduse.

Lühiduse huvides jätan kõrvale selle viiekihiline mudeli ja 7-punktise lahenduskäigu ning keskendun peamisel. Rusetski tõlgenduses on välja toodud midagi, mis seni enamikul vaatlejatel kahe silma vahele jäänud.

Nimelt on Rusetski põhiteesiks asjaolu, et konflikti põhilisteks, kandvateks osapoolteks pole mitte Abhaasia ja Gruusia, vaid kodanikud. Abhaasia piirkonna kodanikud, kelle hulgas on nii separatismimeelseid kui –vastaseid. Enamik eraldumis-vastastest pages sõja jalust, kuid keegi pole nendelt ära võtnud hääleõigust.

Rusetski põhiväide – erinevalt nt sakslaste plaanist – et nendele inimestele, selle osapoolele, tuleb anda subjektsus. Et nad pole mitte lihtsalt pagenduses viibiv inimmass, vaid kodanikud, kelle häält tuleb arvestada. Ning et konflikti lahenduse võti peitub selles, et luua foorum, kus eri arvamusel olevad kodanikud saavad teha demokraatlikul moel otsuse piirkonna tuleviku osas.

Kolmanda osapoole vajadus
Enne kui arutlusega edasi minna, passib ehk meelde tuletada, et 47% piirkonna elanikest enne kodusõda olid etnilised grusiinid. Tõsi küll, abhaaside ehk apsuade arvestuse kohaselt saabus enamik sealsetest grusiinidest (või nende esivanematest) 19.sajandi hakul, peale seda, kui apsuad ise olid pagenud Vene vallutajate eest. Et 1886 olla grusiine olnud vaid 6%, 1897.a. 24% ning 1926.a. 32%.

On see nüüd nii või mitte, kuid 1990-te sõdade aegsed põgenikud on reaalsus, nagu ka nendest mahajäänud varade ümberkantimine. Ning see loob aluse pika-ajaliseks konfliktiks. Igasugune veniv tüli, eriti kui sellel on etniline, religioosne vms taust, vajab tavaliselt vahemeest. Kolmandat osapoolt, kes saab kaikamehed ühe laua äärde läbirääkijateks kutsuda.

Oluline siinjuures on üks omadussõna – neutraalne kolmas osapool. Kuidas seda neutraalsust mõõta? Paraku ei millegi muu kui tajuga. Kui mõlemad tülipooled tajuvad seda kolmandat neutraalsena, mitte-huvitatuna, siis nii ongi. Kui ei taju, siis ei ole.

Siit tuleneb minu enda väide, miks ei saa selleks „rahuvalvajaks“ või veelgi enam tülilahendajaks olla Venemaa. Ta on huvitatud osapool, keda ei taju neutraalsena kumbki pool. Separatistid tunnevad teda toetajana, vastalised aga mässuõhutajana.

Paraku sama loogika kohaselt ei kõlba ka neutraalseks kolmandaks osapooleks Gruusia ise. Ei eralduda-tahtjad ega sellele vastuseisjad ei tunneta Tbilisit erapooletu vahemehena – ega saagi seda teha. Seetõttu võib lahendus alguse saada Rusetski ettepanekust – tuua laua taha kaks rühma Abhaasia (endisi) kodanikke. Ainult et vahemeheks peab olema keegi tajutavalt erapooletu. Olgu selleks islandlased, austraallased või Rooma paavst, vahet pole.

Karmo Tüür
22.07.2008

Venemaa annab Hiinale maad

Venemaa annab ära oma kasutuses olnud alasid. Kas ei kõla imelikult? Peale NLiidu lagunemist, mida mõnigi mees on nimetanud XX sajandi suurimaks katastroofiks, pole sedasorti uudiseid just tihti kuulda.

21.-22. juuli viibib Hiina Rahvavabariigis visiidiga Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov, kes muuhulgas peaks lõpule viima piiritüli kahe riigi vahel. Ehkki sellel kohtumisel allkirjastatava piirilepingu lisa peavad ratifitseerima veel mõlema poole valitsused, näib asi olevat otsustatud, lõplik üleandmine peaks toimuma juba augustis.

Enne kui jutuga edasi minna, soovin märgistada kolm olulist küsimust asja mõistmiseks. Mis, kuidas ja miks.

Mis toimub, on justkui juba öeldud. Täpsuse huvides lisan, et ametlikult pole juttu maade loovutamisest, vaid vaidlusaluste territooriumide jagamisest. Kuid sisuliselt on tegu 1929. okupeeritud alade loovutamisega. Huvitav on see, et terminit „okupeerimine“ kasutavad ka Venemaa ametlikud kanalid – vähemalt oma ingliskeelsetes tekstides.

Keeruline ajalooline taust
Kuidas toimub ehk mis on asjade taust, vajab pisut pikemat lahtiseletamist. Vene-Hiina suhted hakkasid paranema 1989.a, mil Pekingit väisas Mihhail Gorbatšov. 1991.a., pool aastat enne NLiidu lagunemist, jõuti piirialade leppeni, mis vähendas sealviibivate sõjavägede arvu.

2004.a. jõuti juba konkreetse piirileppeni, mis järgmisel aastal ka ratifitseeriti. Tegu on erakordselt keerulise piiriga, osaliselt seetõttu, et piir kulgeb kohati piki väga saarerohkeid jõgesid. Neid saari ja saarekesi on sõna otseses mõttes tuhandeid, mida üritati omavahel enam-vähem võrdselt jagada.

Kuigi publikule seletati, et piirilepe peaks lahendama pika-ajalise tüli, oli rahulolematust kõvasti ja mõlemal poolel. Ägedamad seltsimehed rääkisid, et tegu on riiklike huvide reetmisega. Õli lisas tulle asjaolu, et nende alade pärast oldi omavahel korduvalt püsse paugutatud ja verdki valatud, viimati alles 1960-te lõpus.

Kuid nii ehk teisiti, enamik aladest saadi jagatud, lõpuni jäi vaielda suhteliselt pisike jupike. Jupike muidugi nende mõistes, võrreldes piiri ligi nelja tuhande kilomeetrise üldpikkusega. Praeguse lisalepinguga jagatakse ala, mille pindala on u. 375 ruutkilomeetrit – see on umbes kaks Muhu saart või kolmandik Hiiumaad.

Pool sulle, pool mulle
Jagamine toimub jällegi enam-vähem võrdselt. Üle antavas jõesaarestikus on kaks põhilist saart ning peoga pisemaid uhtsaarekesi. Üks neist kahest – Tarabarovski – saab endale uueks nimeks Inlundao ehks Hõbedase Draakoni saar. Teine, mida venelased kutsuvad Bolshoi Ussuriiski, muutub Heisjatszõdao’ks ehk Musta Karu saareks. Õigemini – muutub osaliselt.

See muudabki kogu loo eriti märkimisväärseks. Nimelt antakse see viimane, suurim saar üle ainult poolenisti. Kui siiani oli asi selge – siin on meie kallas ja seal teie oma, siis nüüd saab piir jooksma keset saart. Piiripostid (muuseas, Hiinas valmistatud) on juba maasse kaevatud, asi on ainult vormistamise taga.

Kui piirisaarte jagamise plaan avalikkuse ette jõudis, tõusis kohalik rahvas tagajalgadele. Imekiirelt ehitati keset saart – otse jagamisjoonele – õigeusu kirik ning kuulutati, et kaevamisel saadud leiud kinnitavad, nagu oleks tegu muistse vene asualaga. Keskvõimud küll nihutasid piiri pisut, et kirik jääks vene poolele, kuid protsessi pooleli ei jäetud.

Ootamatult vaikne reaktsioon
Mis on huvitav, et erinevalt kunagisest vahutavast reaktsioonist „mitte jalatäitki maad ei tohi loovutada“ on nüüd meedia vait. Kohalikud ajalehed küll kirjeldavad kahetsusega, et kohalikud ettevõtted kannavad kahju, kaotades heinamaid ning et nii mõnigi majapidamine tuleb üle viia, kuid see ei muuda üldpilti. Isegi teade, et Vene võimud kolivad saartelt ümber nõukogude sõjameeste mälestusmärke (muuseas, ainult paar kuud enne nn pronksiööd), jäi vaid pisikeseks ääremärkuseks.

Nüüd jõuamegi kõige põnevama küsimuseni – miks. Miks Venemaa seda teeb? Miks ta loovutab de facto enda käsutuses olnud alasid? See läheb ju teravasse vastuollu nö pealiiniga piiride muutmise ja ajaloo ümberkirjutamise osas.

Üks võimalik seletus on, et asja taga on puhtalt majanduslik arvestus. Sahistatakse, et piirkonda planeeritakse erimajandustsooni. Või et asi on torujuhtmete vedamises Võimalik, et keegi on kellelegi midagi lubanud, oletavad mõned. Kuid head seletust ei paista olevat kellelgi.

Pretsedendi loomine
Küsimus on ju pretsedendi loomises. Teine pool nõuab tagasi mingeid territooriume ja Venemaa annabki. Tõsi küll, pool ja sedagi osaliselt ühiskasutusse, kuid siiski. Mida siis teha Jaapaniga, kes samamoodi nõuab tagasi okupeeritud territooriume? Või mis saaks, kui keegi hakkaks tagasi tahtma nt Kaliningradi või Karjalat? Võib küll öelda, et see on hoopis teine lugu ja üks juhtum ei ole teisega võrreldav, kuid ikkagi?

Hoopis omaette küsimus on, et kas Hiina võtab sellist lepet millegi enama kui ajutisena, arvestades tema poliitilise mõtlemise eripärasid. Kuid see küsimus viiks meid väga kaugele. Seniks aga soovitan, ajades Eesti-Vene piiri asja, hoida pilku peal ka Venemaa teistel piiridel.

Lõpetuseks, kokkuvõtte asemel, toon hoopis ühe veidravõitu võrdluse. 19.juulil korraldati Vene-Hiina piirijõel Amuuril ametlik ja pidulik ülejõe-ujumine, kus osales kummaltki poolt 75 inimest. Juba seitsmes alates 2001.a. Seekord pühendusega Pekingi olümpiamängudele ja Amuuri oblasti 150.aastapäevale. Võib-olla peaks ka ujuma hakkama?

Karmo Tüür
20.07.2008

Sunday, July 20, 2008

Venemaa murrab Euroopasse

Õigust oma kodu uksest ilma koputamata sisse astuda ei anta just paljudele. Loomulikult on see pereliikmeil, ehk veel mõnel parimal sõbral, kuid isegi mitte igal sugulasel. Euroopa Liidu uks on viisavabaduse mõttes lahti nii mõnelegi riigile, nüüd üritab seda õigust saada ka Venemaa Föderatsioon.

Venemaa on aastaid taotlenud endale viisavabadust Euroopa Liiduga. Otsese põhjenduse selliseks nõudeks andis EL laienemine 2004.a., mil osake Venemaa praegusest territooriumist – Kaliningradi oblast – jäi EL „piiramisrõngasse“. See, miks too tükike Preisimaad, mille NLiit vallutas II maailmasõja käigus, siiani Venemaa käsutuses on, vajaks pikemat lahtikirjutamist, kuid viiks meid teemast väga kaugele.

Moskva raius, et ei saa aru, miks peaks osa venemaalasi oma koju e. Kaliningradi sõitmiseks viisat kasutama. Tõsi küll, viisavabalt oleks ka saanud – õhutsi või meretsi – kuid loomulikult poleks see ei mugav ega odav. Kaliningradi transiidi küsimus lahendati vastavate kokkulepetega, kuid teema ei kadunud.

Esialgsed nõuded
Venemaa nõudis endale üleüldist viisarezhiimi lihtsustust (rõhutades alati sulgudes, et kaugemaks sihiks on viisavabadus), EL nõudis readmissioonilepet. Ehk siis sellist lepingut, millega Venemaa kohustuks tagasi võtma need kodanikud, kes Euroopasse seadusvastaselt sattunud.

Esialgsetele läbirääkimistel ei tahtnud Venemaa kuuldagi, et need kaks lepet võiks omavahel kuidagi seotud olla. EL poolset „pakett-käitumist“, kus Brüssel ütles, et neid kahte lepete me käsitleme kas koos või üldse mitte, nimetas Moskva nimetas väljapressimiseks. Unustades, et kasutab ise pakett-nõudeid oma huvide läbisurumisel alatihti.

Eriti ei meeldinud Moskvale see, et see readmissioonilepe kohustaks Venemaad tagasi võtma ka neid inimesi, kes on EL territooriumile jõudnud läbi Venemaa territooriumi. Ehk siis näiteks Kesk-Aasia või koguni nt Hiina kodanikke. Moskva jaoks tähendas see kahte võimalust – kas muuta kogu oma lõunapiir tõeliselt vettpidavaks või sõlmida omakorda kõigi piiriäärsete riikidega vastavad lepped, millega nood kohustuks tagasi võtma oma territooriumitelt tulnud illegaale.

Muutunud seisukohad
Võttis aega mis võttis, kuid asja sai. Venemaa muutis meelt ning nõustus kahte lepet koos käsitlema ning ühe paketina alla kirjutama. Muuseas, see on vaid üks näide mitmest, kus on näha, et vajaduse korral on Venemaa valmis muutma oma esialgu raudkindlana näivaid nõudeid.

Nüüdseks on jõustunud EL-Venemaa viisarezhiimi lihtsustus. Tõsi küll, see juhtus mitte eile, vaid juba eelmisel suvel, ning selle kohaselt saab lihtsamalt ja odavamalt viisat taodelda terve pilv erinevaid kategooriaid, alates üliõpilastest ja lõpetades ühisettevõtete omanikega. Muuseas, osaliselt jõustus ka viisavabaduse soov – nimelt saavad ilma viisata piiri ületada diplomaatilise passi omanikud.

Kuid kui jätta kõrvale need erandid ning kogu senine läbirääkimiste käik, siis jääb pinnale üks küsimus. Miks on Venemaale seda kõik üldse vaja?

Kolm vastust küsimusele „miks“?
Igasuguste läbirääkimiste juures võib üks pool nõuda endale midagi kolmel põhjusel.

Esiteks – midagi, mida ta tõesti tahab. Teiseks, midagi, mida ta teab, et teine poole ei taha anda. Kolmandaks – nõuab lihtsalt midagi, et oleks üleüldse midagigi nõuda ning mitte jääda läbirääkimistel nö paljakäsi.

Niisiis – esimene variant. Venemaa tõepoolest tahab saada oma kodanikele võimalust viisavabalt reisida Euroopa Liidu liikmesriikides. No lihtsalt tahab ja kõik. Umbes nii, nagu Eesti soovib saada viisavabadust USA’ga.

Andke andeks, aga seda mina ei usu. Esiteks pole Venemaa kodanikele EL viisa saamine niikuinii suurem asi probleem. Eriti nüüd, Schengeni tsooni laienemise järel – taotled endale Soome viisa ja sõidad nagu soovid. Teiseks – neil, kellel vaja, on säherdused viisad käes niikuinii ning oma reakodanike pärast Kreml säärast muret tundma ei pea. Valimislubadusi ta ju andnud ei ole. Ning kolmandaks – säherdust märgilist tähtsust nagu nt Eesti jaoks on USA viisavabadus, siin ka pole. Venemaa on küll EL jaoks oluline majanduspartner, kuid mitte nii innukas liitlane, kes nüüd selle eest preemiat ootaks.

Kauplemiskäitumine
Teine variant. Alati võib taodelda midagi, mis su partnerile on vastukarva. Venemaa teab väga hästi, et EL ei vaata säherdusele võimalusele just liiga vaimustunult. Ning kuna EL omalt poolt nõuab Venemaa käest tervet rida asju, alates Energiaharta ratifitseerimisest kuni mingite arusaamatute inimõiguste järgimiseni konfliktipiirkondades, siis nõuab Moskva omalt pool midagi vastu. Seda nimetatakse kauplemiskäitumiseks. Püstitada omalt poolt mingi vastik nõue (nö kõrge hind), millest järk-järgult taganedes saab partnerilt välja pressida temapoolseid järeleandmisi.

Kolmas variant on kahe esimese kombinatsioon. Nõutakse midagi, et oleks üldse midagi nõuda ning ega nõutav päris ükskõik ka pole. Kui õnneks läheb, annab tükk aega vuntsi muheleda.

Targad inimesed on Venemaa kohta öelnud, et ega ta ei tahagi olla iga klubi liige – igas pulmas peiupoiss ja igal matusel kadunuke. Aga et Venemaa hirmsasti solvub, kui ta kuhugi kutsumata jäetakse. Venemaa kõrged ametnikud ja poliitikud (kuni presidendini välja) on korduvalt ette heitnud, et Euroopa Liit käsitleb Venemaad nagu liikmekandidaati. Et Brüssel muudkui nõuab, et Moskva tehku nii ja tehku naa ning nõndamoodi ärgu kohe mitte üldse tehku.

Sestap soovitan vaadelda Venemaa nõudeid viisavabaduse osas üsna rahulikult ning mitte teha kiirustavalt „järeleandlikkuse alpe žeste, sest Venemaa tõlgendab neid vaid nõrkusena ning asub esitama uusi nõudmisi“. Need sõnad pole mitte minu omad, vaid pärinevad Georg Kennanilt, mehelt, keda peeti omal ajal parimaks Venemaa-eksperdiks.

Enne kui oma uks avada, tuleb ikka hoolsalt mõelda, kas pole?

Karmo Tüür
9.07.2008

Friday, July 18, 2008

Venemaa Arktikas kui koer heinakuhjal

17.juulil peaks Teravmägede lähedale jõudma Venemaa merelaevastiku ristleja Marssal Ustinov, toetamaks juba sinnakanti patrullima asunud allveelaevade-vastast sõjalaeva Severomorsk. Eesmärk – turvata Venemaa kalalaevu.

Kes siis on see ohtlik vaenlane, kelle eest peab rahumeelseid kalureid kaitsma? Pole ju tegu piraatidest kubiseva lõunamaa merega, vaid neutraalse Norra kontrolli all oleva piirkonnaga?

Aga siin ongi konks. Mitte see va kalapüügiks mõeldud terav metalljubin, vaid vahetevahel veelgi kisulisem seadusekonks. Nimelt on rahvusvahelise õiguse kohaselt Teravmägede piirkond no kahetises seisundis. Ühelt poolt on Teravmägede ümbrus kuulutatud Norra kontrolli all olevaks piirkonnaks. Teisalt aga rahvusvahelisele majandustegevusele avatud territooriumiks.

Kelle eest kaitsta?
Seega peavad Põhjamere külmi laineid kündvad sõjalaevad kaitsma Venemaa kalalaevu Norra inspektorite eest. Sel teemal pika
artikli üllitanud Nezavissimaja Gazeta võrdles sisuliselt norrakaid piraatidega. Et omal ajal olla Nõukogude merelaevastiku lipp lehvinud kõikjal maailmamerel, kus oli vaja kaitsta oma laevu rannaröövlite eest. Aga et peale NLiidu lagunemist olla muu hulgas norrakad olukorda ära kasutanud ning kuulutanud vanad ühistsooni oma eriõigus-territooriumiks.

Ka 1982.a. ÜRO mereõiguse säte, mis justkui kinnitaks Norra seisukohti, keeratakse Venemaa poolt teistpidiseks. Väidetakse, et Moskva soov kehtestada ja kindlustada oma õigusi piirkonnas on justnimelt sama õigusakti kohane. Aga jätkem see kiuslik seadus sinnapaika ja vaadakem, mis on asja sisuline taust.

Ega selles sõjalaevade väljasaatmises pole ju midagi uut. Venemaa on oma sõja- ja muidu mõjujõudu piirkonnas demonstreerinud juba jupp aega. Ehk on lugejal meeles, kuidas eelmise aasta septembris teatati strateegiliste pommituslennukite patrull-lendude taastamisest, muuhulgas just Arktika kohal? Või siis kuulusrikast retke, mille käigus Vene allveelaev paigutas väidetavalt merepõhja lipukese, sellega justkui kinnistades ala Venemaa külge?

Energiavarud kui kõige kurja juur
Ega keegi ei tee erilist saladust, et asi pole kalas. Asi on ikka selles õnnetus naftas ja gaasis, või üldisemalt süsivesiniku-põhistes energiakandjates, kui peenemalt väljenduda. Moskvas baseeruv sõjandusekspert Pavel Felgenhauer
ütles, et ega siis nende paari laeva merele saatmine ei muuda ju sisuliselt olukorda. Asi pole julgeolekus, vaid nö territooriumi märgistamises.

Venemaa
Rahvusliku Energiajulgeolekufondi esimees Konstantin Simonov oli veelgi avameelsem. Arktika energiarikaste alade jagamine tuleb varem või hiljem ning Venemaa soovib selles osaleda. Jagamisel võivad käiku minna ka sõjalised argumendid, seda enam et viimasel ajal on tugevalt vähenenud ÜRO ja muude rahvusvaheliste institutsioonide roll.

Endise nõukogude sõjalaeva madrusena võin vaid kergendunult ohata, et saan asju jälgida ohutust kaugusest. Ehkki teoreetiliselt võiks see konflikt puudutada ka Eestit – on ju Eesti osalus Teravmägede vahendite kasutamises siiani nö õhus. Kuid
väidetavalt ei paku see meile erilist huvi.
Siit kaugelt vaadates aga tahaks öelda, et Venemaa käitub Arktikas nagu koer heinakuhjal. Et ise ei söö ja teistele ei anna. Venemaa oma praeguses naftadollarite kümbluses investeerib küll aktiivselt ja agressiivselt igale poole mujale (sh nt
Iraani), kuid omaenda maardlaid ei suudeta kuidagi arendada. Usku sellesse, et Moskva tegelikult suudaks arktilisi energia-põlde harida, on äärmiselt madal.

Karmo Tüür
15.07.2008

Thursday, July 17, 2008

Mineviku varjud Venemaa kohal

Kas ülistada Stalinit või mõista hukka kommunistlik minevik? Venemaal on see küsimus taas tulikuum.

Mitte keegi meist ei saa elada minevikuta. Küsimus on ainult selles, kas ja mida möödanikust õpitakse. Ehkki aeg näikse meie kõigi jaoks kulgevat ühtemoodi, tajutakse ajalugu erinevalt. Venemaal käib praegu taaskord aktiivne vaielus erinevate koolkondade vahel. Toitu selleks aruteluks andsid kaks hiljutist uudist.

Esiteks selgusid esialgsed hääletamistulemused Venemaa olulisima ajaloolise isiku väljaselgitamisel. Kes selleks sai? Eks ikka kõigi rahvaste ja laste suurim sõber, isake ning suur juht Stalin.

Teiseks sattus meediatähelepanu alla lühiteatena ilmunud, kuid tavapärasest erinev teadaanne Moskva õigeusukiriku esindaja suust, mis kutsus üles ümber mõtestama ajalugu, mõistma hukka kommunismi kuriteod ja koristama ära punasümbolid.

Stalini nimel – klikake!
Veebiaadressil www.nameofrussia.ru toimub ülipõnev aktsioon. Algselt, selle aasta maikuus pandi sinna üles 500 Venemaa ajaloo kõlavamat nime. Esimese valiku tegijateks polnud ei-tea-kes, vaid Venemaa Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi kaastöötajad. Kogu aktsiooni korraldab telekanal Rossia, peale ajaloolaste kaasati ka sotsioloogid.

Mängureeglid on äärmiselt lihtsad – neid pole! Igaüks võib klikkida lõpmatu hulk kordi. Kõlab petukaubana? Korraldajate tulihingelise üleskutse kohaselt on asi vastupidi. Nende eesmärgiks ongi panna inimesi arutlema ajaloo üle, panna eri ajaloonägemuste pooldajad meeleheitlikult tegutsema, et mitte lasta „valedel“ kandidaatidel võita.

Nüüdseks on sõelale jäänud 50 enamklikatud nime ning septembriks saab neid olema vaid 12. Ametlikult on hääletanuid juba üle 2 miljoni inimese, ehkki korraldajad tunnistavad, et server jooksis vahepeal lihtsalt kinni massiliste rünnakute all.

Meelehärmi ja suurimat tähelepanu põhjustab asjaolu, et esikohal püsib siiani Stalin. Nii selle nime pooldajad kui vastased käivitavad massilisi klikimootoreid ja kutsuvad arvutirahvast tegutsema. Viimaste suuremate kajastuste järel on ilmselt liitunud uusi klikkajaid, sest pingerida muutus. Kui seni oli esikolmik Stalin-Võssotski-Lenin, siis nüüd Stalin-Nikolai II-Lenin.

Kirik kommunismi vastu?
Samal ajal ületas uudisekünnise vene õigeusukiriku Moskva patriarhaadi esindaja Georgi Rjabõhh, kes teatas, et praegused Venemaa võimud peaks mõistma hukka kommunismi kuriteod. Et 1990’tel alustatu tuleb lõpuni viia. Tänavatele ja linnadele anda tagasi vanad nimed, koristada nõuka-sümboolika riiklikelt asutustelt. Ning mis ilmselt kõige rohkem avalikkust ärritas – koristada mälestusmärgid veristele liidritele peaväljakutelt ning kalmistu Kremli müüri äärest.

Tõsi küll, avalikkus reageeris mitmeti. Osa rahvast ja opositsioonist on ammu rääkinud vajadusest koristada hauakamber riigi peamiselt väljakult. Venemaa enda liidrid väldivad viimastel piduüritustel samuti jalgupidi hauakambrile (nn Lenini mausoleumile) ronimast.

Kuid siiski reageerisid võimule lähedalseisjad kirikuesindaja sõnadele enamasti negatiivselt. Kõige neutraalsem arvamustest kuulub ehk ühele võimupartei esindajale Vene Duumast, väliskomisjoni liikmele Valerii Bogomolov. „Kuivõrd halb või hea ka ei oleks meie ajalugu, tuleb temast eelkõige õppida. Ning puhastada pole vaja mitte fassaade, vaid teadvust ja hinge“.

Rahva hulgas, kelle arvamust võib uue aja kohaselt ammutada blogosfäärist, eelkõige ülipopulaarsest keskkonnast ŽivoiŽurnal (elav ajakiri), arvatakse aga mitmeti. Nii võib kohata koguni üleskutseid kommunismi kuritegude asemel mõista hukka ristiusu kuriteod. Või siis teha kahte korraga. Mõlemad on ju vägivaldselt ümber kujundanud Venemaa nägu ja ajalugu.

Ajalugu igatahes elab. Ning see on ainult rõõmustav. Ajaloo mõtestamise abil saavad ehk selgemaks ka tänased mõtted ja teod.

Karmo Tüür
13.07.2008

Wednesday, July 16, 2008

Venemaa piirid loksuvad meredel

Venemaa välispiiride vaatlemisel jääb silma üks huvitav seaduspära. Meredel ei kipu need kuigivõrd paigas olema. Milles asi?

Asusin lahti kirjutama Eesti-Vene piirilepingu teemat. Tuustisin selleks üles piirilepingu enda teksti, selle ratifitseerimise seaduse, vastavate arutelude protokollid Riigikogus, Tartu rahu, Venemaa-poolsed sõnavõtud antud teemal ja ei leidnud kuskilt pidepunkti. Mida lisada, millest poleks juba kümneid kordi räägitud?

Prooviks taanduda kitsast Eesti-Vene suhete raamistikust ning vaadata pilti laiemalt. Venemaa on maailma suurim riik ning loomulikult on tal maailma pikim piirijoon, millest maismaapiiri kokku üle 20 tuhande kilomeetri. Seda piiri jagab Venemaa Föderatsioon 14 riigiga. Vene-Eesti piir oma ligi kolmesaja kilomeetriga on neist mitte väikseim (pikkuselt kaheksas), kuid siiski lühikesevõitu.

Millest siis see probleem? Miks kulus piirileppe koostamiseks seitse aastat, selle allkirjastamiseks veel kuus? Miks takerdus ratifitseerimine? Millal jõutakse piirijoone reaalse mahamärkimiseni?

Jooksev pilt näib segane
Loomulikult võib neile küsimustele vastust otsides uurida nö jooksvaid tekste. Et mida ütles üks poliitik ja kuidas kommenteeris teine ametnik. Kuid ehkki taoline uurimine pakub politoloogile huvi ja ajakirjanikule leiba, pole see kuigi viljakas. Sest jättes kõrvale retoorilised erinevused (ning soov ennast paremas valguses näha) on kogu taoline sõnavehklus suhteliselt ühetaoline. Üks väidab, et pall on teise poole käes ning teine põrgatab vastu. Keel olla diplomaadile antud ju selleks, et varjata oma tõeliseid eesmärke.

Sestap pöördugem tagasi Venemaa piiride juurde. Nagu öeldud, võib selle jagada neljateistkümneks jupiks ning vaadata, kuidas on kulgenud piirilepete sõlmimine erinevate naabritega.

Kuid ka see ei anna asjast täit pilti, kuna loetelusse tuleb lisada veel ülemerenaabrid, alates kasvõi USA’st ja lõpetades nt Jaapaniga, kellega Venemaa pole siiani suutnud lõpetada Teist Maailmasõda. Kuigi lõpetama peaks siiski Kaliningradi oblasti probleemiga, mis tollesama Teise Maailmasõja järel anti (Nõukogude) Venemaale ajutisele haldamisele.

Aga et kogu seda kirjut pilti mitte veel kirjumaks ajada, ei hakka ma lugejat koormama piirilepete detailse ülesloetlemisega. Selle asemel teen ühe üldistuse, millega pretendeerin teatud algupärale. Või vähemalt pole ma kuulnud, et sel moel oleks asja varem üldistatud.

Meredel saab pilt selgem
Venemaa välispiirid on enam-vähem korras tema maismaa-osades. Isegi poole sajandi vanune vaielus Hiinaga saadi korda, vaatamata protestile Venemaa publiku poolt. Rahvas ei mõistnud, miks Moskva loovutas tükikesi kodumaast – ehkki tegu oli vaid jõesaarekestega. Kuid olgu, rahulolematuid on alati ja igal pool.

Hoopis teine pilt aga avaneb, kui vaadata Venemaa merepiire. Piirilepingut USA’ga (Beringi meres) pole Venemaa siiani ratifitseerinud – ja seda juba alates aastast 1990. Piirilepingust Jaapaniga juba rääkisime, formaalselt ripub asi õhus juba 1945.aastast, ehkki probleem ise on pikema ajalooga.

Liikudes idapiirilt allapoole, jääb järgmiseks ette Kaspia meri. Seda suurimat sisemerd jagab omavahel viis riiki, peale Venemaa veel Kasahstan, Turkmenistan, Iraan ja Aserbaidžaan. Ligi kümmekond aastat pole lakanud vaielused selle mere, täpsemalt merepõhja jagamise üle. Ehkki kõne all on kolm teemat – sõjaline, kalandus ja maavarad, on olulisim viimane. Meeletult suure potentsiaaliga energiavaramu vajab ju jagamist.

Musta mere ümber pole pilt parem. Ukrainaga käivad vaidlused Krimmi poolsaare kuuluvuse või Sevastoopoli mereväebaasi asjus, Kertši väina jagamine ning sellega seoses Aasovi mere staatus. Gruusiaga on merepiir paika panemata, rääkimata sellest, et Gruusia põhilises Musta mere sadamas Suhhumis istuvad piltlikult öeldes Venemaa väed, kaitstes Abhaasiat.

Läänemere olukord on meile ehk paremini tuttav. Eesti-Vene piirileppeid on ju tegelikult kaks, üks maismaa-, teine merepiiri kohta, sõlmimata mõlemad. Seetõttu pole seadustatud ka Eesti-Vene-Soome merepiiri kolmikpunkti. Venemaa soov viia siitkaudu läbi oma torujuhet pole küll justkui otseselt piiriteemaga seotud, kuid territoriaalvete ning võimalike piirimuudatuste kaudu siiski.

Edasi põhja poole liikudes jõuame otsapidi Põhja-Jäämerre, kus on seni korraldamata Norra-Venemaa merepiir. Arktika merepõhja jagamise ümber tõstetud lärm toob Venemaa piiritusse mängu sisse ka Taani, Islandi ning Kanada, lõpetades taaskord USA’ga.

Ring sai täis. Venemaa merepiirid loksuvad nagu kalapaadid laineil, nende paikapanemisega näib olevat raskusi. Suhtes merega näikse Venemaal olevat midagi sakraalset. Territooriumi, seda va maismaad, on Venemaal jagunud alati ning laienemisega pole probleeme olnud. Kuid tung meredele tundub olevat siiani veres ning igasugused katsed piirata neid püüdeid ärritavad tõsiselt. Piir aga piirab. Kas ehk selles tulebki otsida probleemide tegelikku põhjust?

Karmo Tüür
5.07.2008

Friday, July 11, 2008

Miks me Venemaaga jälle tülli läksime?

Juuni lõpus sattus Eesti Vabariigi president Venemaale. See on asi, mida ei juhtu just liiga tihti. Ning see, et ta Venemaa Föderatsiooni presidendiga kohtus, on veelgi haruldasem asi. Ikkagi neliteist aastat viimasest korrast – kui eelmiste presidentide pooljuhuslik trehvung 2005.a. kõrvale jätta. Ja nagu kurjemad keeled ütlevad, peab nüüd järgmist kohtumist taas neliteist aastat ootama. Miks siis nii?

Peale jaanipäeva lahkus Toomas Hendrik Ilves välisvisiidile. Kokkuvõttes kolmekümnendale – kui mu arvestus mind ei peta – millest esimest korda Venemaale. Sihiks
soome-ugri rahvaste 5. maailmakongress.

Muu kena ja kasuliku kõrval pidi Ilves kohtuma oma Venemaa kolleegiga, sealse presidendi Dmitri Medvedeviga. Kuigi Medvedevil ei ole minuteada soome-ugri juuri, viibis ka tema kongressil. Peremeesriigi esindajana või nii. Kaks presidenti kohtusidki, kuid mida nad arutasid, me päris täpselt ei tea. Kohtumine oli kinnine, ametlikud teated pole just kuigi kõnekad.

Eesti presidendi koduleht
annab teada, et kaks riigipead rääkisid piirileppest, sõjahaudade leppest ning laiemalt Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistest suhetest. Kus siin siis skandaal on?

Kõne vabadusest
Aga skandaal puhkes hoopis mujal, mitte presidentide kohtumisel. Nimelt pidas Ilves kongressil kõne, mis oma lennuka mõttekäiguga kippus minema lennartmerelikuks. Omamoodi filosoofiline essee vabadusest, kui kasutada ühe teise kommentaatori sõnu.

Mida sellist Ilves siis ütles?
Kõneles soomeugri ühistegevusest. Sellest, et Euroopa Liidus, kuhu kuuluvad kolm suurimat neist – ungarlased, soomlased ja eestlased – on rahvuskeeltel poliitiline kaitse. Rääkis põlisusest ja euroopalikest väärtustest, vabadusest ja demokraatiast ning omariiklusest. Ning sellest, et „Paljudel soomeugri rahvastel on see valik veel tegemata.“

See viimane lause ilmselt oligi otsustav. Vastukõnega esines Konstantin Kossatšov, Vene parlamendi rahvusvaheliste suhete komisjoni esimees. Kossatšov süüdistas Ilvest separatismi õhutamises, lisades juurde tavapäraseid värvikaid element Kremli retoorikast, rääkides venekeelsete kurvast olukorrast Eestis, nn pronksimässust ja Venemaa kodaniku Ganini tapmisest.

Eesti president ei pidanud vajalikuks taolist juttu vaikides kuulata ning lahkus saalist. Muideks – aplausi saatel. Kodune publik niiväga üksmeelselt ei aplodeerinud. Loomuldasa kerkis küsimus, et kas nii ikka pidi? Kas pidi ikka karu torkima ning ütlema sõnu, mis on küll ilusad, aga asjatult provotseerivad?

Milleks see hea oli?
Ega head vastust sellele küsimusele ju pole. Ilvese ise seletas hiljem, et ta pidas silmas vastupidist, et ta tahtis lihtsalt rõhutada kultuuride üheväärsust, sõltumata nende riikluse olemasolust või puudumisest. Kuid ma tahaks pakkuda hoopis teise seletuse. Või õigemini rääkida muljest, mis toimunu jättis.

Venemaa vähemusrahvuste olukord on sant. Soomeugrilaste, nt mari rahva kaitseks on resolutsioone vastu võtnud isegi europarlament. Sellele vaatamata üritab Venemaa soomeugri liikumist endale allutada, tuua selle peakorter enda juurde üle ning seega justkui näidata, et kõik on korras. Et kõik mured omakeelse kultuuri, hariduse jm ümber on liialdatud, sest näete – siin ju kõik toimib! Siin toimuvad rahvusvahelised üritused, mida austavad oma kohalviibimisega hõimurahvaste riigipead. Telekaamerate ees tegelevad näitliku traditsioonitlemisega käsitöölised, õnnelikud näitsikud rahvariietes laulavad ja tantsivad nagu muiste.

Ilvese oma laineid löönud esinemine aga lõi mõrasid maalitavasse ilupilti. Mina võrdleks seda Läti eelmise presidendi Vaira Vike Freiberga käiguga Moskvasse 9.mail 2005.a. Too vapper naine läks II Maailmasõja lõpu tähistamiseks korraldatud pidustustele, viies endaga sõnumi baltlaste protestist Venemaa ametliku propaganda ja must-valge ajalookäsitluse vastu.

Juhul kui Ilvese kõne oli kantud samast eesmärgist – tõmmata võimalikult laia tähelepanu soomeugrilaste tegelikule olukorrale – siis ma aplodeerin. Ükskõik kui lakutud pidukõne traditsiooniliste üleskutsetega „arendada ja parendada“ poleks pälvinud mingit tähelepanu.

Ehk on see näide sellest, kuidas kõneleda nii, et sind tõeliselt kuulataks ning et sõnum kohale jõuaks?

Karmo Tüür
6.07.2008

Wednesday, July 9, 2008

Valimistejärgne Venemaa

Mõõk on tugevam kui kilp. Selliselt mõeldakse Venemaa kindralstaapides, kallutades relvastuses tasakaalu ründerelvastuse kasuks.

Nii vähemalt väitis Vladimir Juškin juuni keskpaiku korraldatud Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus seminaril „Valimistejärgne Venemaa“. Ausalt öeldes ei näe ma ühtegi põhjust, miks peaks kahtlema selle, Eesti ilmselt parima Venemaa-tundja sõnades.

Ausalt öeldes läks kogu seminar pisut tasakaalust välja. Kui Venemaalt saabunud võtsid asja ilmselt kergelt, pidades oma ettekanded pigem üldhuvi pakkuval tasandil, siis Vladimir Juškini pikk ja põhjalik käsitlus olukorrast Venemaa relvajõududes sobinuks pigem nt kaitseministeeriumi spetsialistidele. Muideks, neid oligi saalis märkimisväärselt.

Sisepoliitiline segadus
Aga kõigest järgemööda. Andrei Kolesnikov, Venemaa poliit-kommentaator rääkis Venemaa sisepoliitilisest olukorrast peale valimisi. Sellest, et valitsemas on kerge peataolek või siis hoopis kahepealisus – pole selge, kes siis ikkagi juhib Venemaad ja milline saab olema areng.

Kas Venemaal saab olema uue presidendi ehk siis liberaliseeruv nägu? Selle kasuks räägib Dmitri Medvedevi meeskonna taust. Noored, äri ja juura taustaga mehed vajavad muudatusi, et mitte jääda alla (teisisõnu jääda ellu) eelmise presidendi poolt loodud tšekistlikule ümbrusele.

Samas aga pole tehnokraatlik, ilma ideoloogilise taustata meeskond valmis ega võimeline järskudeks muutusteks. Ühiskonnas puudub nõudlus liberaalsete ideede järele. Rahvas on poliitiliselt apaatne.

Ülekuumenev majandus
Majandusekspert Sergei Aleksašenko rääkis hoopis teist juttu. Venemaa majanduses olevat esmapilgul kõik korras, eelarve ja reservid suurenevad järjest. Ainus probleem on inflatsioon, mis on väljunud kontrolli alt. Eelmise aasta näitaja oli 7%, nüüd juba 14%. Maikuu andmeil inflatsioon ainult kiireneb.

Majandus kuumeneb üle, sõltudes üha suurenevast raha sissevoolust – eelkõige nafta eest. Iga lisadollar naftabarreli eest maailmaturul toob Venemaale sisse täiendavalt 1,5 miljardit USD.

Probleem on aga VF majanduse suutlikkuses tulla toime püstitatud ülesannetega. Parim näide – Sotši olümpiamängude ettevalmistus. Sisuliselt luuakse selleks „eritsoon“, kus majandatakse mitte reeglite ja seaduste kohaselt, vaid kõik lahendatakse väga suure raha abil. Nt arvutati välja, et Sotši on vaja kohale toimetada 100 miljonit tonni kaupa, kuid isegi kogu olemasoleva raudtee-võimsuse rakendamisel (jättes tegemata kõik muud veosed), saaks jäänud aastate jooksul kohale viia vaid 70 miljoni tonni. Seetõttu otsustati rajada sadam ning seda ilma igasuguste kalkulatsioonide või eelarve-kontrollita.

Päritud sõjavägi
Aleksander Šaravin
sõjandusanalüütikuna kõneles sellest, millise Venemaa sai valitseda uus ülemjuhataja ehk president Medvedev. Sõjaline eelarve on hiiglaslik - 1 triljon tubla e. 45 miljardit USD. Võrrelda seda üks-ühele lääneriikidega aga ei saa, sest nt sõduri toidule kulutatakse Venemaal päevas 58RUB e. 2USD – USA sõdur saab selle eest hommikul mahla juua.

Kui Eesti sai enda sõjaväe üles ehitada nö tühjalt kohalt, siis Venemaa peab tegelema nõuka-aegse pärandiga. Seejuures sõjaväge koondada on mõnikord kallimgi kui seda laiendada.

Venemaal räägitakse, et on vaja kujundada relvajõudude uus pale. See on aga valest otsast lähenemine. VF julgeolekukontseptsioon pärineb 1990-ist, sõjaline kontseptsioon aga 2000-te alult. Kuni ei muudeta neid alusdokumente, ei saa ka muuta sõjaväge.

Vananev relvastus
Eesti Venemaa-ekspert Vladimir Juškin aga tõestas oma ettekandes, et Venemaa au ja uhkus – nö globaalse mõju instrument – ehk raketiväed ongi pärit tollestsamast nõuka-ajast. Enamik praegu kasutusel olevatest õhus, merel või maa peal liikuvates rakettidest ja nende kandjatest on aegunud, nende kasutustähtajad ammu ületaud ja korduvalt pikendatud.

Lähema kümne aasta jooksul saabub suuremat sorti muudatus jõudude tasakaalus. USA jõuab uuele tasandile oma raketitõrje tehnoloogiates, Venemaa raketid aga jäävad kas samale tasandile või muutuvad liiga aeglaselt. Erinevus ollagi selles, et USA panustab kilbi arendamisse, Venemaa aga keskendub senise mõõga imetlemisele.

Kokkuvõtteks saabki öelda, et Venemaal on tõepoolest olemas muljetavaldav mõõk. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see mõõk kipub roostetama. Raha uue sepistamiseks justkui oleks, ainult et sellega ei tegeleta. Poliitiline olukord näikse olevat stabiilne, ainult et seni olulisimaks peetavas küsimusele – sõjalise mõjuvõimu säilitamisele – ei paista see karvavõrdki kaasa aitavat.

Karmo Tüür
21.06.2008

Tuesday, July 8, 2008

Kas Jaapanist tõuseb uus algus?

Tõusva päikese maal, Jaapanis, kogunesid eile, 7. juulil selle maailma vägevad. Ametlikult kannab asi nime G8 tippkohtumine, kus omavahel kohtuvad kaheksa juhtiva riigi liidrid.

Tegelikkuses on kogunejaid palju rohkem kui kaheksa. Peale alaliselt G8 hulka kuuluvate Itaalia, Jaapani, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, USA ja Venemaa kuulub sinna veel ka Euroopa Komisjon. Lisaks on seekord kohal ka 22 liidrit nn arenevast maailmas, ehkki siin võiks vaielda, kes ikkagi peaks olema põhi-tiimis ja kes ukse taga.

Kes peaks kellega ja millest rääkima?
Pikka aega on põhjustanud vaidlusi nt Venemaa kuulumine maailma arenenud tööstusriikide gruppi, seda enam, et teiseks mitteametlikuks kriteeriumiks on demokraatlikkus. Samas peaks siia kuuluma maailma suurima demokraatia e. India. Või siis nt Brasiilia, kelle majandus on suurem kui Kanadal või Itaalial. Või siis Hispaania, Mehhiko või ka Lõuna-Korea, kelle majandused samuti ületavad Kanada oma. No ja kuhu paigutada nt kiirelt arenev Hiina oma 1,3 miljardi inimesega?

Kohtumist võõrustav Jaapan soovis alguses võtta peateemaks võitluse globaalse soojenemisega, kuid muutuv olukord tegi oma korrektiive. Põhilisteks teemadeks said energiahinnad ja nälg. Eile oligi kõne all olukord Aafrikas ning rikaste riikide võimalused midagi olukorra parandamiseks ära teha.

Teiste teemadena on kõne all, tuumaprogrammid Iraanis ja Põhja-Koreas, intellektuaalse omandi kaitse, kliimamuutused ja terrorismivastane võitlus. Mingeid põhjapanevaid, murrangulisi otsuseid ürituselt ei oodata, peamiseks tõmbenumbriks on täna toimuvad maailma liidrite omavahelised kohtumised.

Terrorihirm
Kõnealune terrorioht on loomulikult vägagi päevakajaline kõigi taoliste tippkohtumiste korraldamisel. Seekord kulub ürituse korraldamiseks rekordkogus raha – ligi 60 miljardit jeeni (u. 560 miljonit EEK), millest omakorda ligi pool kulub turvamisele. Kohale on aetud 20 tuhat politseinikku, kellest kolm tuhat tegeleb ainult ligipääsmatu Windsori hotelli turvamisega Toyakos, Hokkaido saarel.

Seekordne kohtumine on ka debüüt kolmele osalejale – Jaapani enda peaministrile Yasuo Fukuda, Briti peaministrile Gordon Brownile ja Venemaa presidendile Dmitri Medvedevile – ning viimane taoline kokkusaamine ametist lahkuvale USA presidendile Georg. W. Bushile.

USA ja Venemaa liidrite kohtumine peakski aset leidma täna, olles kindlasti üheks enam tähelepanu tõmbavaks hetkeks. Juhul kui USA järgmiseks presidendiks peaks saama vabariiklane John McCain, siis muutub olukord eriti põnevaks – on ju presidendi-kandidaat ähvardanud Venemaa G8 hulgast välja heita.

Venemaa intriig
Venemaa osalus on üldse üheks intriigiderohkemaks momendiks. Ammu enne tippkohtumist rääkisid vaatlejad, et sellel üritusel saab omamoodi vastuse küsimusele, et kes ikkagi juhib Venemaad. Juhul kui kohtumisele oleks saabunud eelmine president Vladimir Putin – olgu siis üksi või koos Medvedeviga – oleks saanud öelda, et Putin on siiani isik number üks.

Teine ja äärmiselt põnev on küsimus, kuidas kavatseb Venemaa president välja tulla olukorrast, kus ta paratamatult peab vastama küsimustele Vene-Jaapani piiritüli kohta. On ju kaks naabrit siiamaani formaalselt sõjas, kuna peale II Maailmasõda pole siiani suudetud sõlmida rahu- ja piirilepingut.

Väiksemat sorti skandaali võib põhjustada asjaolu, et kohtumises osalejatele jagatavates infovoldikutes on nn põhjaterritooriumid tähistatud Jaapani omadena. Venemaa omalt poolt ei taha sellest kuuldagi ning käsitleb saari endale kuuluvate Lõuna-Kuriilidena.

Venemaa eksperdid pakuvad, et summiti suurimaks teemaks on hoopiski USA abipalve ülejäänud maailmale. Osa sealsetest politoloogid ütlevad, et Venemaa teeks vea, kui aitaks Ameerikal säilitada vana maailmasüsteemi, selle asemel et asuda aktiivselt uue moodustamise kallale.

Kuna kohtumine on alles pooleli, on vara rääkida tulemustest. Kuid siiski on huvitav, kas tõusva päikese maalt tõuseb uue maailmakorra koidik?

Karmo Tüür
7.07.2008

Thursday, July 3, 2008

Kuidas Sloveenia meid valitses

Nüüdseks on see läbi saanud. Sloveenia poole-aastane eesistumisaeg EL eesotsas. Kas lubadused said täidetud ja euro-asi seeläbi paremaks aetud või mitte, seda üritamegi vaadata.

Nii on kord juba see asi üles ehitatud, et ühendust – formaalselt võttes Euroopa Liidu Nõukogu – juhib pool aastat üks liikmesriik, pool aastat teine
jne. Sloveenia võttis valitsuslipu üle Portugalilt ning nüüdseks on selle üle andnud Prantsusmaale.

Nagu ikka mingit ametit vastu võttes antakse hulk
lubadusi. Mida siis Sloveenia endale ülesandeks seadis? Lissaboni protsessi taganttõukamine, energia- ja kliimaasja ajamine, EL laienemis-lootuse hingeshoidmine Balkanil ja kultuuridevahelise dialoogi arendamine.

Lissaboni leppega ehk siis Euroopa Liidu reformikavaga läks nii nagu läks. Ehk siis ilmselt läks aia taha. Ehkki 18 liikmesriiki jõudsid uue liiduleppe ära kinnitada, juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Või siis ikkagi pidi juhtuma – pikk ja segane paber sattus Iirimaal rahvahääletusele ning skeptilised iirlased ütlesid „ei“. Kuigi euro-inimesed räägivad jätkuvalt, et protsess pole surnud ning küllap kuidagi ikka saab, pole see optimism kuigi kindel.

Vasturääkiv energeetika
Energia ja kliima teemal pole just kuigi suuri edusamme saavutatud. Konverentse peetakse küll hulgem, teadusuuringuid ja ettepanekuid sünnib ridamisi, kuid mingitest põhimõttelistest kokkulepetest pole seni midagi kuulda.

Energeetikast rääkides pole üllatav, et siinkohal tuleb juttu Venemaast, kes Sloveeniasse põhiliselt
energiakandjaid ja muud tooret sisse veab. Moskva pakkus vahetult enne Sloveenia eesistumis-aega välja, et kustutab oma võla endise Jugoslaavia ees. Sloveeniale kuulub sellest u. 800 miljoni USD suurusest üldvõlast u. 130 miljonit, mille Venemaa lubas tasuda tehnika jm kolme aasta jooksul.

Mislaadset tehnikat täpselt silmas peeti, pole küll teada, kuid tundub, et asi lõhnab gaasi järgi. Nimelt suutis Venemaa asja sinnamaani viia, et Sloveenia
teatas oma liitumisest Moskva gaasitoru-projektiga South Stream (Eesti lugejale on paremini tuntud selle sõsarprojekt Läänemeres nimega Nord Stream).

Ega muidu polekski asi ehk nii kõneväärne (on ju varem juba kuus lõuna-Euroopa riiki samale vankrile hüpanud), kui poleks sedasama EL eesistumist.

Venemaa mõju
Vajadusest välja töötada Euroopa Liidu ühine energiapoliitika on räägitud nõrkemiseni. Suurimaks peavaluks – kuidas vältida liigset sõltuvust ühest allikast – Venemaast. Üheks esimeseks suuremaks katseks energiatarneid korraldada oli omaenda torujuhtme ehitamine energiarikka Kaspia mere piirkonda. Ehk siis projekt nimega Nabucco.

Tõsi küll, tuleb tunnistada, et isegi Nabucco-projekti väljatöötaja Austria andis Gazpromi surve ees alla vähem kui aastaga. Kõik otsustajad küll räägivad häbelikult, et South Stream ja Nabucco pole konkurendid, vaid teineteist täiendavad projektid, kuid eriti veenvalt see jutt ei kõla. Seda enam et kriitilisemad analüütikud kipuvad kahtlema Venemaa võimes oma seniseidki gaasi-ekspordi leppeid pikas perspektiivis täita.

Aga nii ehk teisiti, slaavi ühtsust rõhutav Venemaa tervitas Sloveenia eesistumist särasilmil,
kinnitades, et Venemaa-Sloveenia suhete taevas pole pilvekestki. Tõsi küll, siin tuleb tunnistada, et Moskva ametnikud pisut liialdasid – kui nii pehmelt öelda.

Usk EL ravitoimesse?
Sloveenia on olnud üks Kosovo iseseisvumise põhilisi
toetajaid – see aga käib Moskvale tõsiselt vastukarva. Sloveenia pakkus asja lahendamiseks välja skeemi, mis võib küll veider näida, aga võttes arvesse tema eesistumis-lubadusi, kõlab täiesti loogiliselt. Nimelt pani ta ette võtta nii Kosovo kui Serbia mõlemad Euroopa Liidu liikmeks.

Väljaspool loo alguses toodud ametlikke lubadusi loodeti Ljubljanas, et ehk õnnestub samal ajal sõlmida ka EL-Venemaa raamleping. Nagu nüüdseks selge, jõudsid vaevalt alata vastavad läbirääkimised.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Sloveenia on esimene nn „uus liikmesriik“, kes on EL eesistumist maitsnud. Kui teha sellele viidates väike mööndus, siis kas võib hindeks panna „rahuldava“?

Omaette küsimus, et kas me ise oleksime paremini hakkama saanud? Võttes arvesse, et meil on vist ainult üks parlamendiliige, kes
arvab, et pole vaja aega raisata EL „pealisehitusele“, vaid kiirkorras ja jõuliselt välja töötada Euroopa ühine energiapoliitika?

Õnneks on meil oma eesistumisega aastani 2018 aega. Ehk õpime.

Karmo Tüür
28.06.2008

Wednesday, July 2, 2008

Eurominimalism


Varsti on nad jälle käes. Rahva jaoks võimalus, politoloogile pidupäev ja poliitikule tõehetk.

Tulemas on valimised! Seekord siis europarlamendi omad. Tõsi küll, aega oleks veel justkui küll, ligi aasta, kuid poliitikas see polegi nii palju. Kampaania on juba tasapisi tuure võtmas, hiljemalt sügisest läheb asi tõsisemalt käima.

Miks aga üldse peaks keset suurt suve rääkima millestki nii kaugest? Ja mis seal salata – suure osa jaoks ebahuvitavast?

Hiljutine õppetund
Aga seetõttu, et päris hiljutised sündmused näitasid, kuidas näivalt pisikesed valimised võivad panna rappuma kogu Euroopa Liitu. Ning et oluliseks siinjuures osutub mitte kõrgetes kabinettides plaanitu, vaid sootuks lihtne asjake. See, kas rahvas saab asjast aru või mitte.

Jutt käib sellest keerulisest nähtusest nagu Lissaboni leppe ratifitseerimine ja lihtsast asjast nagu Iirimaa rahvahääletus. Iirlased nimelt hääletasid selle suure, kogu Euroopa Liidu jaoks olulise lepingu maha. Peab ütlema, et pole ka midagi imelikku.

Neid, kes Lissaboni leppe sisust aru saavad, on vähe. Dokumenti ennast lugenuid on veelgi vähem. Kuid arutelust asja ümber kajab kogu Euroopa. Nii Iirimaa referendumi eel, ajal kui järel kostsid ametliku optimismi kõrval üksikud hoiatavad hääled, et toimuv ei ole enam arusaadav. Ei enamiku poliitikutele, saati siis rahvale.

Tarvilik järeldus
Siit tulenebki minu loo pealkiri ja põhiväide. Sündinud on vajadus eurominimalismi järele. Üha suuremaks, keerulisemaks ja kohmakamaks muutuva Euroopa Liidu toimimist on vaja muuta lihtsamaks ja arusaadavamaks. Veelgi enam aga vajatakse suutlikkust rääkida inimkeeli, seletada võimukoridorides toimuvat lihtsalt ning piisavalt.

Kui eelmiste europarlamendi valimiste ajal oli märksõnaks „usutavus“, siis nüüd peab selleks saama „arusaadavus“.

Tookord hääletati selle poolt, kes näis parimal moel aru saavat rahvusvahelisest poliitikast ning suutis veenvalt esineda. See, mida tegelikult endast kujutas Euroopa Parlament ning milline peaks olema saadiku roll, polnud ei eriti selge ega olulinegi.

Seekord aga peab edukas kandidaat suutma arusaadavalt seletada, millisena näeb ta Eesti rahvuslikke huve ning kuidas kavatseb just tema neid huve seal kauges kojas kaitsta.

Karmo Tüür
23.06.2008