Varsti on nad jälle käes. Rahva jaoks võimalus, politoloogile pidupäev ja poliitikule tõehetk.
Tulemas on valimised! Seekord siis europarlamendi omad. Tõsi küll, aega oleks veel justkui küll, ligi aasta, kuid poliitikas see polegi nii palju. Kampaania on juba tasapisi tuure võtmas, hiljemalt sügisest läheb asi tõsisemalt käima.
Miks aga üldse peaks keset suurt suve rääkima millestki nii kaugest? Ja mis seal salata – suure osa jaoks ebahuvitavast?
Hiljutine õppetund
Aga seetõttu, et päris hiljutised sündmused näitasid, kuidas näivalt pisikesed valimised võivad panna rappuma kogu Euroopa Liitu. Ning et oluliseks siinjuures osutub mitte kõrgetes kabinettides plaanitu, vaid sootuks lihtne asjake. See, kas rahvas saab asjast aru või mitte.
Jutt käib sellest keerulisest nähtusest nagu Lissaboni leppe ratifitseerimine ja lihtsast asjast nagu Iirimaa rahvahääletus. Iirlased nimelt hääletasid selle suure, kogu Euroopa Liidu jaoks olulise lepingu maha. Peab ütlema, et pole ka midagi imelikku.
Neid, kes Lissaboni leppe sisust aru saavad, on vähe. Dokumenti ennast lugenuid on veelgi vähem. Kuid arutelust asja ümber kajab kogu Euroopa. Nii Iirimaa referendumi eel, ajal kui järel kostsid ametliku optimismi kõrval üksikud hoiatavad hääled, et toimuv ei ole enam arusaadav. Ei enamiku poliitikutele, saati siis rahvale.
Tarvilik järeldus
Siit tulenebki minu loo pealkiri ja põhiväide. Sündinud on vajadus eurominimalismi järele. Üha suuremaks, keerulisemaks ja kohmakamaks muutuva Euroopa Liidu toimimist on vaja muuta lihtsamaks ja arusaadavamaks. Veelgi enam aga vajatakse suutlikkust rääkida inimkeeli, seletada võimukoridorides toimuvat lihtsalt ning piisavalt.
Kui eelmiste europarlamendi valimiste ajal oli märksõnaks „usutavus“, siis nüüd peab selleks saama „arusaadavus“.
Tookord hääletati selle poolt, kes näis parimal moel aru saavat rahvusvahelisest poliitikast ning suutis veenvalt esineda. See, mida tegelikult endast kujutas Euroopa Parlament ning milline peaks olema saadiku roll, polnud ei eriti selge ega olulinegi.
Seekord aga peab edukas kandidaat suutma arusaadavalt seletada, millisena näeb ta Eesti rahvuslikke huve ning kuidas kavatseb just tema neid huve seal kauges kojas kaitsta.
Karmo Tüür
23.06.2008
Tulemas on valimised! Seekord siis europarlamendi omad. Tõsi küll, aega oleks veel justkui küll, ligi aasta, kuid poliitikas see polegi nii palju. Kampaania on juba tasapisi tuure võtmas, hiljemalt sügisest läheb asi tõsisemalt käima.
Miks aga üldse peaks keset suurt suve rääkima millestki nii kaugest? Ja mis seal salata – suure osa jaoks ebahuvitavast?
Hiljutine õppetund
Aga seetõttu, et päris hiljutised sündmused näitasid, kuidas näivalt pisikesed valimised võivad panna rappuma kogu Euroopa Liitu. Ning et oluliseks siinjuures osutub mitte kõrgetes kabinettides plaanitu, vaid sootuks lihtne asjake. See, kas rahvas saab asjast aru või mitte.
Jutt käib sellest keerulisest nähtusest nagu Lissaboni leppe ratifitseerimine ja lihtsast asjast nagu Iirimaa rahvahääletus. Iirlased nimelt hääletasid selle suure, kogu Euroopa Liidu jaoks olulise lepingu maha. Peab ütlema, et pole ka midagi imelikku.
Neid, kes Lissaboni leppe sisust aru saavad, on vähe. Dokumenti ennast lugenuid on veelgi vähem. Kuid arutelust asja ümber kajab kogu Euroopa. Nii Iirimaa referendumi eel, ajal kui järel kostsid ametliku optimismi kõrval üksikud hoiatavad hääled, et toimuv ei ole enam arusaadav. Ei enamiku poliitikutele, saati siis rahvale.
Tarvilik järeldus
Siit tulenebki minu loo pealkiri ja põhiväide. Sündinud on vajadus eurominimalismi järele. Üha suuremaks, keerulisemaks ja kohmakamaks muutuva Euroopa Liidu toimimist on vaja muuta lihtsamaks ja arusaadavamaks. Veelgi enam aga vajatakse suutlikkust rääkida inimkeeli, seletada võimukoridorides toimuvat lihtsalt ning piisavalt.
Kui eelmiste europarlamendi valimiste ajal oli märksõnaks „usutavus“, siis nüüd peab selleks saama „arusaadavus“.
Tookord hääletati selle poolt, kes näis parimal moel aru saavat rahvusvahelisest poliitikast ning suutis veenvalt esineda. See, mida tegelikult endast kujutas Euroopa Parlament ning milline peaks olema saadiku roll, polnud ei eriti selge ega olulinegi.
Seekord aga peab edukas kandidaat suutma arusaadavalt seletada, millisena näeb ta Eesti rahvuslikke huve ning kuidas kavatseb just tema neid huve seal kauges kojas kaitsta.
Karmo Tüür
23.06.2008
No comments:
Post a Comment