Wednesday, July 23, 2008

Abhaasia kriisile lahendite otsimine


Kriisilahendusest on saamas üks omaette tegevus-valdkond. Küüniliselt võiks lausa öelda – ettevõtlusliik. Kuid ega selles pole midagi uut. Läbi aegade on inimtegevusega kaasnenud mingid jamad ja leidunud neid, kes tegelevad tülide lahendamisega. Lihtsalt viimasel ajal on üha enam asjapulki, kes sedasorti tegevuse on endale lausa elatusallikaks muutnud.

Abhaasia kriis pole siin mingi erand. On nii neid, kes on otseselt huvitatud asja lõpetamisest, kuid noid, kes näikse iga hinna eest soovivat konflikti külmutada. Või siis õigemini külmutada rahuotsinguid, et konflikt ise kestaks ja kestaks.

Abhaasia juhtumi korral näikse rahuotsijateks olevat eelkõige need, kes on kõige enam kannatanud. Ehk siis sõjapõgenikud, keda eri andmeteil on 150 tuhat kuni 400 tuhat. Nad on ilma jäänud oma kodudest ja lootusest rahulikule elule. Teisest küljest, kui paljud neist tagasipöördumise järel asuks rahulikult otsast alustama ning kui paljud kannaks põues kättemaksu kibedat malakat, võib ainult oletada. Kuid ega nende käest eriti küsita ka. Lõputud ajakirjanikud ning muidu humanitaar-töötajad ainult tülitavad oma lõputute pärimistega, kuid lahendusi sedasorti rahvas tavaliselt ei paku.

Saksa katse
Hiljuti jooksis läbi huviliste ridade kõmin. Nimelt pakkusid saksa soost asjamehed välja oma rahuplaani. Tõsi küll, enamik sellest jäi kinni kõrgete kabinetiuste taha, kuid osa sai siiski teatavaks laiadele massidele.

Tolles plaanis oli kolm punkti. Esiteks panna osapooled allkirjastama lubadust hoiduda sõjalistest toimingutest üksteise vastu ja ehitada üles usaldus kahe osapoole vahel. Teiseks (ümber) korraldada piirkonna majandus, kaasates selleks välisabi. Kolmandaks otsustada Abhaasia staatuse küsimus.

Esimeste puntide osas loodeti hakkama saada mõne aastaga, kolmanda – staatuse osas – jäeti targu otsad lahti, sidumata seda mingite tärminitega. Relvakasutusest hoidumine on muidugi äärmiselt oluline. Majandus otsustab pikas perspektiivis kõik. Kuid plaan sisaldas ka punkti, mida mainiti justkui möödaminnes.

Nimelt pidas saksa pool vajalikuks meelde tuletada vajadust lasta tagasi oma kodudesse sõjapõgenikud. Kuidas siis muidu, eraomandi puutumatus ja muu selline – peavad ju tapatalgute jalust põgenenud kodanikud saama tagasi oma maad ja majad, muust kinnis- ja vallasvarast rääkimata.

Abhaasia poolele see aga punkt ei sobi mitte. Vene kapitali omakasupüüdmatul kaasabil on suur osa põgenike varast vahetanud veelkord omanikke ning paljudel põgenikel poleks enam kuhugi tulla. Nende kodudel on juba uued omanikud, nn heausksed ostjad, müüjad aga omakorda ei taha mõeldagi millegi tagastamisele või kompenseerimisele.

Grusiini lähenemine
Hiljuti Eestit väisanud grusiin Aleksander Rusetski, Lõuna-Kaukaasia Regionaalse Julgeoleku Instituudi juhataja on aga välja pakkunud hoopis uudse lähenemise. Olles pikalt ja põhjalikult lahanud konflikti olemust, on ta koos oma kolleegidega välja töötanud nii tüli mudeli kui pakkunud lahenduse.

Lühiduse huvides jätan kõrvale selle viiekihiline mudeli ja 7-punktise lahenduskäigu ning keskendun peamisel. Rusetski tõlgenduses on välja toodud midagi, mis seni enamikul vaatlejatel kahe silma vahele jäänud.

Nimelt on Rusetski põhiteesiks asjaolu, et konflikti põhilisteks, kandvateks osapoolteks pole mitte Abhaasia ja Gruusia, vaid kodanikud. Abhaasia piirkonna kodanikud, kelle hulgas on nii separatismimeelseid kui –vastaseid. Enamik eraldumis-vastastest pages sõja jalust, kuid keegi pole nendelt ära võtnud hääleõigust.

Rusetski põhiväide – erinevalt nt sakslaste plaanist – et nendele inimestele, selle osapoolele, tuleb anda subjektsus. Et nad pole mitte lihtsalt pagenduses viibiv inimmass, vaid kodanikud, kelle häält tuleb arvestada. Ning et konflikti lahenduse võti peitub selles, et luua foorum, kus eri arvamusel olevad kodanikud saavad teha demokraatlikul moel otsuse piirkonna tuleviku osas.

Kolmanda osapoole vajadus
Enne kui arutlusega edasi minna, passib ehk meelde tuletada, et 47% piirkonna elanikest enne kodusõda olid etnilised grusiinid. Tõsi küll, abhaaside ehk apsuade arvestuse kohaselt saabus enamik sealsetest grusiinidest (või nende esivanematest) 19.sajandi hakul, peale seda, kui apsuad ise olid pagenud Vene vallutajate eest. Et 1886 olla grusiine olnud vaid 6%, 1897.a. 24% ning 1926.a. 32%.

On see nüüd nii või mitte, kuid 1990-te sõdade aegsed põgenikud on reaalsus, nagu ka nendest mahajäänud varade ümberkantimine. Ning see loob aluse pika-ajaliseks konfliktiks. Igasugune veniv tüli, eriti kui sellel on etniline, religioosne vms taust, vajab tavaliselt vahemeest. Kolmandat osapoolt, kes saab kaikamehed ühe laua äärde läbirääkijateks kutsuda.

Oluline siinjuures on üks omadussõna – neutraalne kolmas osapool. Kuidas seda neutraalsust mõõta? Paraku ei millegi muu kui tajuga. Kui mõlemad tülipooled tajuvad seda kolmandat neutraalsena, mitte-huvitatuna, siis nii ongi. Kui ei taju, siis ei ole.

Siit tuleneb minu enda väide, miks ei saa selleks „rahuvalvajaks“ või veelgi enam tülilahendajaks olla Venemaa. Ta on huvitatud osapool, keda ei taju neutraalsena kumbki pool. Separatistid tunnevad teda toetajana, vastalised aga mässuõhutajana.

Paraku sama loogika kohaselt ei kõlba ka neutraalseks kolmandaks osapooleks Gruusia ise. Ei eralduda-tahtjad ega sellele vastuseisjad ei tunneta Tbilisit erapooletu vahemehena – ega saagi seda teha. Seetõttu võib lahendus alguse saada Rusetski ettepanekust – tuua laua taha kaks rühma Abhaasia (endisi) kodanikke. Ainult et vahemeheks peab olema keegi tajutavalt erapooletu. Olgu selleks islandlased, austraallased või Rooma paavst, vahet pole.

Karmo Tüür
22.07.2008

No comments: