Juuni lõpus sattus Eesti Vabariigi president Venemaale. See on asi, mida ei juhtu just liiga tihti. Ning see, et ta Venemaa Föderatsiooni presidendiga kohtus, on veelgi haruldasem asi. Ikkagi neliteist aastat viimasest korrast – kui eelmiste presidentide pooljuhuslik trehvung 2005.a. kõrvale jätta. Ja nagu kurjemad keeled ütlevad, peab nüüd järgmist kohtumist taas neliteist aastat ootama. Miks siis nii?Peale jaanipäeva lahkus Toomas Hendrik Ilves välisvisiidile. Kokkuvõttes kolmekümnendale – kui mu arvestus mind ei peta – millest esimest korda Venemaale. Sihiks soome-ugri rahvaste 5. maailmakongress.
Muu kena ja kasuliku kõrval pidi Ilves kohtuma oma Venemaa kolleegiga, sealse presidendi Dmitri Medvedeviga. Kuigi Medvedevil ei ole minuteada soome-ugri juuri, viibis ka tema kongressil. Peremeesriigi esindajana või nii. Kaks presidenti kohtusidki, kuid mida nad arutasid, me päris täpselt ei tea. Kohtumine oli kinnine, ametlikud teated pole just kuigi kõnekad.
Eesti presidendi koduleht annab teada, et kaks riigipead rääkisid piirileppest, sõjahaudade leppest ning laiemalt Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistest suhetest. Kus siin siis skandaal on?
Kõne vabadusest
Aga skandaal puhkes hoopis mujal, mitte presidentide kohtumisel. Nimelt pidas Ilves kongressil kõne, mis oma lennuka mõttekäiguga kippus minema lennartmerelikuks. Omamoodi filosoofiline essee vabadusest, kui kasutada ühe teise kommentaatori sõnu.
Mida sellist Ilves siis ütles? Kõneles soomeugri ühistegevusest. Sellest, et Euroopa Liidus, kuhu kuuluvad kolm suurimat neist – ungarlased, soomlased ja eestlased – on rahvuskeeltel poliitiline kaitse. Rääkis põlisusest ja euroopalikest väärtustest, vabadusest ja demokraatiast ning omariiklusest. Ning sellest, et „Paljudel soomeugri rahvastel on see valik veel tegemata.“
See viimane lause ilmselt oligi otsustav. Vastukõnega esines Konstantin Kossatšov, Vene parlamendi rahvusvaheliste suhete komisjoni esimees. Kossatšov süüdistas Ilvest separatismi õhutamises, lisades juurde tavapäraseid värvikaid element Kremli retoorikast, rääkides venekeelsete kurvast olukorrast Eestis, nn pronksimässust ja Venemaa kodaniku Ganini tapmisest.
Eesti president ei pidanud vajalikuks taolist juttu vaikides kuulata ning lahkus saalist. Muideks – aplausi saatel. Kodune publik niiväga üksmeelselt ei aplodeerinud. Loomuldasa kerkis küsimus, et kas nii ikka pidi? Kas pidi ikka karu torkima ning ütlema sõnu, mis on küll ilusad, aga asjatult provotseerivad?
Milleks see hea oli?
Ega head vastust sellele küsimusele ju pole. Ilvese ise seletas hiljem, et ta pidas silmas vastupidist, et ta tahtis lihtsalt rõhutada kultuuride üheväärsust, sõltumata nende riikluse olemasolust või puudumisest. Kuid ma tahaks pakkuda hoopis teise seletuse. Või õigemini rääkida muljest, mis toimunu jättis.
Venemaa vähemusrahvuste olukord on sant. Soomeugrilaste, nt mari rahva kaitseks on resolutsioone vastu võtnud isegi europarlament. Sellele vaatamata üritab Venemaa soomeugri liikumist endale allutada, tuua selle peakorter enda juurde üle ning seega justkui näidata, et kõik on korras. Et kõik mured omakeelse kultuuri, hariduse jm ümber on liialdatud, sest näete – siin ju kõik toimib! Siin toimuvad rahvusvahelised üritused, mida austavad oma kohalviibimisega hõimurahvaste riigipead. Telekaamerate ees tegelevad näitliku traditsioonitlemisega käsitöölised, õnnelikud näitsikud rahvariietes laulavad ja tantsivad nagu muiste.
Ilvese oma laineid löönud esinemine aga lõi mõrasid maalitavasse ilupilti. Mina võrdleks seda Läti eelmise presidendi Vaira Vike Freiberga käiguga Moskvasse 9.mail 2005.a. Too vapper naine läks II Maailmasõja lõpu tähistamiseks korraldatud pidustustele, viies endaga sõnumi baltlaste protestist Venemaa ametliku propaganda ja must-valge ajalookäsitluse vastu.
Juhul kui Ilvese kõne oli kantud samast eesmärgist – tõmmata võimalikult laia tähelepanu soomeugrilaste tegelikule olukorrale – siis ma aplodeerin. Ükskõik kui lakutud pidukõne traditsiooniliste üleskutsetega „arendada ja parendada“ poleks pälvinud mingit tähelepanu.
Ehk on see näide sellest, kuidas kõneleda nii, et sind tõeliselt kuulataks ning et sõnum kohale jõuaks?
Karmo Tüür
6.07.2008
No comments:
Post a Comment