Õigust oma kodu uksest ilma koputamata sisse astuda ei anta just paljudele. Loomulikult on see pereliikmeil, ehk veel mõnel parimal sõbral, kuid isegi mitte igal sugulasel. Euroopa Liidu uks on viisavabaduse mõttes lahti nii mõnelegi riigile, nüüd üritab seda õigust saada ka Venemaa Föderatsioon.
Venemaa on aastaid taotlenud endale viisavabadust Euroopa Liiduga. Otsese põhjenduse selliseks nõudeks andis EL laienemine 2004.a., mil osake Venemaa praegusest territooriumist – Kaliningradi oblast – jäi EL „piiramisrõngasse“. See, miks too tükike Preisimaad, mille NLiit vallutas II maailmasõja käigus, siiani Venemaa käsutuses on, vajaks pikemat lahtikirjutamist, kuid viiks meid teemast väga kaugele.
Moskva raius, et ei saa aru, miks peaks osa venemaalasi oma koju e. Kaliningradi sõitmiseks viisat kasutama. Tõsi küll, viisavabalt oleks ka saanud – õhutsi või meretsi – kuid loomulikult poleks see ei mugav ega odav. Kaliningradi transiidi küsimus lahendati vastavate kokkulepetega, kuid teema ei kadunud.
Esialgsed nõuded
Venemaa nõudis endale üleüldist viisarezhiimi lihtsustust (rõhutades alati sulgudes, et kaugemaks sihiks on viisavabadus), EL nõudis readmissioonilepet. Ehk siis sellist lepingut, millega Venemaa kohustuks tagasi võtma need kodanikud, kes Euroopasse seadusvastaselt sattunud.
Esialgsetele läbirääkimistel ei tahtnud Venemaa kuuldagi, et need kaks lepet võiks omavahel kuidagi seotud olla. EL poolset „pakett-käitumist“, kus Brüssel ütles, et neid kahte lepete me käsitleme kas koos või üldse mitte, nimetas Moskva nimetas väljapressimiseks. Unustades, et kasutab ise pakett-nõudeid oma huvide läbisurumisel alatihti.
Eriti ei meeldinud Moskvale see, et see readmissioonilepe kohustaks Venemaad tagasi võtma ka neid inimesi, kes on EL territooriumile jõudnud läbi Venemaa territooriumi. Ehk siis näiteks Kesk-Aasia või koguni nt Hiina kodanikke. Moskva jaoks tähendas see kahte võimalust – kas muuta kogu oma lõunapiir tõeliselt vettpidavaks või sõlmida omakorda kõigi piiriäärsete riikidega vastavad lepped, millega nood kohustuks tagasi võtma oma territooriumitelt tulnud illegaale.
Muutunud seisukohad
Võttis aega mis võttis, kuid asja sai. Venemaa muutis meelt ning nõustus kahte lepet koos käsitlema ning ühe paketina alla kirjutama. Muuseas, see on vaid üks näide mitmest, kus on näha, et vajaduse korral on Venemaa valmis muutma oma esialgu raudkindlana näivaid nõudeid.
Nüüdseks on jõustunud EL-Venemaa viisarezhiimi lihtsustus. Tõsi küll, see juhtus mitte eile, vaid juba eelmisel suvel, ning selle kohaselt saab lihtsamalt ja odavamalt viisat taodelda terve pilv erinevaid kategooriaid, alates üliõpilastest ja lõpetades ühisettevõtete omanikega. Muuseas, osaliselt jõustus ka viisavabaduse soov – nimelt saavad ilma viisata piiri ületada diplomaatilise passi omanikud.
Kuid kui jätta kõrvale need erandid ning kogu senine läbirääkimiste käik, siis jääb pinnale üks küsimus. Miks on Venemaale seda kõik üldse vaja?
Kolm vastust küsimusele „miks“?
Igasuguste läbirääkimiste juures võib üks pool nõuda endale midagi kolmel põhjusel.
Esiteks – midagi, mida ta tõesti tahab. Teiseks, midagi, mida ta teab, et teine poole ei taha anda. Kolmandaks – nõuab lihtsalt midagi, et oleks üleüldse midagigi nõuda ning mitte jääda läbirääkimistel nö paljakäsi.
Niisiis – esimene variant. Venemaa tõepoolest tahab saada oma kodanikele võimalust viisavabalt reisida Euroopa Liidu liikmesriikides. No lihtsalt tahab ja kõik. Umbes nii, nagu Eesti soovib saada viisavabadust USA’ga.
Andke andeks, aga seda mina ei usu. Esiteks pole Venemaa kodanikele EL viisa saamine niikuinii suurem asi probleem. Eriti nüüd, Schengeni tsooni laienemise järel – taotled endale Soome viisa ja sõidad nagu soovid. Teiseks – neil, kellel vaja, on säherdused viisad käes niikuinii ning oma reakodanike pärast Kreml säärast muret tundma ei pea. Valimislubadusi ta ju andnud ei ole. Ning kolmandaks – säherdust märgilist tähtsust nagu nt Eesti jaoks on USA viisavabadus, siin ka pole. Venemaa on küll EL jaoks oluline majanduspartner, kuid mitte nii innukas liitlane, kes nüüd selle eest preemiat ootaks.
Kauplemiskäitumine
Teine variant. Alati võib taodelda midagi, mis su partnerile on vastukarva. Venemaa teab väga hästi, et EL ei vaata säherdusele võimalusele just liiga vaimustunult. Ning kuna EL omalt poolt nõuab Venemaa käest tervet rida asju, alates Energiaharta ratifitseerimisest kuni mingite arusaamatute inimõiguste järgimiseni konfliktipiirkondades, siis nõuab Moskva omalt pool midagi vastu. Seda nimetatakse kauplemiskäitumiseks. Püstitada omalt poolt mingi vastik nõue (nö kõrge hind), millest järk-järgult taganedes saab partnerilt välja pressida temapoolseid järeleandmisi.
Kolmas variant on kahe esimese kombinatsioon. Nõutakse midagi, et oleks üldse midagi nõuda ning ega nõutav päris ükskõik ka pole. Kui õnneks läheb, annab tükk aega vuntsi muheleda.
Targad inimesed on Venemaa kohta öelnud, et ega ta ei tahagi olla iga klubi liige – igas pulmas peiupoiss ja igal matusel kadunuke. Aga et Venemaa hirmsasti solvub, kui ta kuhugi kutsumata jäetakse. Venemaa kõrged ametnikud ja poliitikud (kuni presidendini välja) on korduvalt ette heitnud, et Euroopa Liit käsitleb Venemaad nagu liikmekandidaati. Et Brüssel muudkui nõuab, et Moskva tehku nii ja tehku naa ning nõndamoodi ärgu kohe mitte üldse tehku.
Sestap soovitan vaadelda Venemaa nõudeid viisavabaduse osas üsna rahulikult ning mitte teha kiirustavalt „järeleandlikkuse alpe žeste, sest Venemaa tõlgendab neid vaid nõrkusena ning asub esitama uusi nõudmisi“. Need sõnad pole mitte minu omad, vaid pärinevad Georg Kennanilt, mehelt, keda peeti omal ajal parimaks Venemaa-eksperdiks.
Enne kui oma uks avada, tuleb ikka hoolsalt mõelda, kas pole?
Karmo Tüür
9.07.2008
Venemaa on aastaid taotlenud endale viisavabadust Euroopa Liiduga. Otsese põhjenduse selliseks nõudeks andis EL laienemine 2004.a., mil osake Venemaa praegusest territooriumist – Kaliningradi oblast – jäi EL „piiramisrõngasse“. See, miks too tükike Preisimaad, mille NLiit vallutas II maailmasõja käigus, siiani Venemaa käsutuses on, vajaks pikemat lahtikirjutamist, kuid viiks meid teemast väga kaugele.
Moskva raius, et ei saa aru, miks peaks osa venemaalasi oma koju e. Kaliningradi sõitmiseks viisat kasutama. Tõsi küll, viisavabalt oleks ka saanud – õhutsi või meretsi – kuid loomulikult poleks see ei mugav ega odav. Kaliningradi transiidi küsimus lahendati vastavate kokkulepetega, kuid teema ei kadunud.
Esialgsed nõuded
Venemaa nõudis endale üleüldist viisarezhiimi lihtsustust (rõhutades alati sulgudes, et kaugemaks sihiks on viisavabadus), EL nõudis readmissioonilepet. Ehk siis sellist lepingut, millega Venemaa kohustuks tagasi võtma need kodanikud, kes Euroopasse seadusvastaselt sattunud.
Esialgsetele läbirääkimistel ei tahtnud Venemaa kuuldagi, et need kaks lepet võiks omavahel kuidagi seotud olla. EL poolset „pakett-käitumist“, kus Brüssel ütles, et neid kahte lepete me käsitleme kas koos või üldse mitte, nimetas Moskva nimetas väljapressimiseks. Unustades, et kasutab ise pakett-nõudeid oma huvide läbisurumisel alatihti.
Eriti ei meeldinud Moskvale see, et see readmissioonilepe kohustaks Venemaad tagasi võtma ka neid inimesi, kes on EL territooriumile jõudnud läbi Venemaa territooriumi. Ehk siis näiteks Kesk-Aasia või koguni nt Hiina kodanikke. Moskva jaoks tähendas see kahte võimalust – kas muuta kogu oma lõunapiir tõeliselt vettpidavaks või sõlmida omakorda kõigi piiriäärsete riikidega vastavad lepped, millega nood kohustuks tagasi võtma oma territooriumitelt tulnud illegaale.
Muutunud seisukohad
Võttis aega mis võttis, kuid asja sai. Venemaa muutis meelt ning nõustus kahte lepet koos käsitlema ning ühe paketina alla kirjutama. Muuseas, see on vaid üks näide mitmest, kus on näha, et vajaduse korral on Venemaa valmis muutma oma esialgu raudkindlana näivaid nõudeid.
Nüüdseks on jõustunud EL-Venemaa viisarezhiimi lihtsustus. Tõsi küll, see juhtus mitte eile, vaid juba eelmisel suvel, ning selle kohaselt saab lihtsamalt ja odavamalt viisat taodelda terve pilv erinevaid kategooriaid, alates üliõpilastest ja lõpetades ühisettevõtete omanikega. Muuseas, osaliselt jõustus ka viisavabaduse soov – nimelt saavad ilma viisata piiri ületada diplomaatilise passi omanikud.
Kuid kui jätta kõrvale need erandid ning kogu senine läbirääkimiste käik, siis jääb pinnale üks küsimus. Miks on Venemaale seda kõik üldse vaja?
Kolm vastust küsimusele „miks“?
Igasuguste läbirääkimiste juures võib üks pool nõuda endale midagi kolmel põhjusel.
Esiteks – midagi, mida ta tõesti tahab. Teiseks, midagi, mida ta teab, et teine poole ei taha anda. Kolmandaks – nõuab lihtsalt midagi, et oleks üleüldse midagigi nõuda ning mitte jääda läbirääkimistel nö paljakäsi.
Niisiis – esimene variant. Venemaa tõepoolest tahab saada oma kodanikele võimalust viisavabalt reisida Euroopa Liidu liikmesriikides. No lihtsalt tahab ja kõik. Umbes nii, nagu Eesti soovib saada viisavabadust USA’ga.
Andke andeks, aga seda mina ei usu. Esiteks pole Venemaa kodanikele EL viisa saamine niikuinii suurem asi probleem. Eriti nüüd, Schengeni tsooni laienemise järel – taotled endale Soome viisa ja sõidad nagu soovid. Teiseks – neil, kellel vaja, on säherdused viisad käes niikuinii ning oma reakodanike pärast Kreml säärast muret tundma ei pea. Valimislubadusi ta ju andnud ei ole. Ning kolmandaks – säherdust märgilist tähtsust nagu nt Eesti jaoks on USA viisavabadus, siin ka pole. Venemaa on küll EL jaoks oluline majanduspartner, kuid mitte nii innukas liitlane, kes nüüd selle eest preemiat ootaks.
Kauplemiskäitumine
Teine variant. Alati võib taodelda midagi, mis su partnerile on vastukarva. Venemaa teab väga hästi, et EL ei vaata säherdusele võimalusele just liiga vaimustunult. Ning kuna EL omalt poolt nõuab Venemaa käest tervet rida asju, alates Energiaharta ratifitseerimisest kuni mingite arusaamatute inimõiguste järgimiseni konfliktipiirkondades, siis nõuab Moskva omalt pool midagi vastu. Seda nimetatakse kauplemiskäitumiseks. Püstitada omalt poolt mingi vastik nõue (nö kõrge hind), millest järk-järgult taganedes saab partnerilt välja pressida temapoolseid järeleandmisi.
Kolmas variant on kahe esimese kombinatsioon. Nõutakse midagi, et oleks üldse midagi nõuda ning ega nõutav päris ükskõik ka pole. Kui õnneks läheb, annab tükk aega vuntsi muheleda.
Targad inimesed on Venemaa kohta öelnud, et ega ta ei tahagi olla iga klubi liige – igas pulmas peiupoiss ja igal matusel kadunuke. Aga et Venemaa hirmsasti solvub, kui ta kuhugi kutsumata jäetakse. Venemaa kõrged ametnikud ja poliitikud (kuni presidendini välja) on korduvalt ette heitnud, et Euroopa Liit käsitleb Venemaad nagu liikmekandidaati. Et Brüssel muudkui nõuab, et Moskva tehku nii ja tehku naa ning nõndamoodi ärgu kohe mitte üldse tehku.
Sestap soovitan vaadelda Venemaa nõudeid viisavabaduse osas üsna rahulikult ning mitte teha kiirustavalt „järeleandlikkuse alpe žeste, sest Venemaa tõlgendab neid vaid nõrkusena ning asub esitama uusi nõudmisi“. Need sõnad pole mitte minu omad, vaid pärinevad Georg Kennanilt, mehelt, keda peeti omal ajal parimaks Venemaa-eksperdiks.
Enne kui oma uks avada, tuleb ikka hoolsalt mõelda, kas pole?
Karmo Tüür
9.07.2008
No comments:
Post a Comment