17.juulil peaks Teravmägede lähedale jõudma Venemaa merelaevastiku ristleja Marssal Ustinov, toetamaks juba sinnakanti patrullima asunud allveelaevade-vastast sõjalaeva Severomorsk. Eesmärk – turvata Venemaa kalalaevu.
Kes siis on see ohtlik vaenlane, kelle eest peab rahumeelseid kalureid kaitsma? Pole ju tegu piraatidest kubiseva lõunamaa merega, vaid neutraalse Norra kontrolli all oleva piirkonnaga?
Aga siin ongi konks. Mitte see va kalapüügiks mõeldud terav metalljubin, vaid vahetevahel veelgi kisulisem seadusekonks. Nimelt on rahvusvahelise õiguse kohaselt Teravmägede piirkond no kahetises seisundis. Ühelt poolt on Teravmägede ümbrus kuulutatud Norra kontrolli all olevaks piirkonnaks. Teisalt aga rahvusvahelisele majandustegevusele avatud territooriumiks.
Kelle eest kaitsta?
Seega peavad Põhjamere külmi laineid kündvad sõjalaevad kaitsma Venemaa kalalaevu Norra inspektorite eest. Sel teemal pika artikli üllitanud Nezavissimaja Gazeta võrdles sisuliselt norrakaid piraatidega. Et omal ajal olla Nõukogude merelaevastiku lipp lehvinud kõikjal maailmamerel, kus oli vaja kaitsta oma laevu rannaröövlite eest. Aga et peale NLiidu lagunemist olla muu hulgas norrakad olukorda ära kasutanud ning kuulutanud vanad ühistsooni oma eriõigus-territooriumiks.
Ka 1982.a. ÜRO mereõiguse säte, mis justkui kinnitaks Norra seisukohti, keeratakse Venemaa poolt teistpidiseks. Väidetakse, et Moskva soov kehtestada ja kindlustada oma õigusi piirkonnas on justnimelt sama õigusakti kohane. Aga jätkem see kiuslik seadus sinnapaika ja vaadakem, mis on asja sisuline taust.
Ega selles sõjalaevade väljasaatmises pole ju midagi uut. Venemaa on oma sõja- ja muidu mõjujõudu piirkonnas demonstreerinud juba jupp aega. Ehk on lugejal meeles, kuidas eelmise aasta septembris teatati strateegiliste pommituslennukite patrull-lendude taastamisest, muuhulgas just Arktika kohal? Või siis kuulusrikast retke, mille käigus Vene allveelaev paigutas väidetavalt merepõhja lipukese, sellega justkui kinnistades ala Venemaa külge?
Energiavarud kui kõige kurja juur
Ega keegi ei tee erilist saladust, et asi pole kalas. Asi on ikka selles õnnetus naftas ja gaasis, või üldisemalt süsivesiniku-põhistes energiakandjates, kui peenemalt väljenduda. Moskvas baseeruv sõjandusekspert Pavel Felgenhauer ütles, et ega siis nende paari laeva merele saatmine ei muuda ju sisuliselt olukorda. Asi pole julgeolekus, vaid nö territooriumi märgistamises.
Venemaa Rahvusliku Energiajulgeolekufondi esimees Konstantin Simonov oli veelgi avameelsem. Arktika energiarikaste alade jagamine tuleb varem või hiljem ning Venemaa soovib selles osaleda. Jagamisel võivad käiku minna ka sõjalised argumendid, seda enam et viimasel ajal on tugevalt vähenenud ÜRO ja muude rahvusvaheliste institutsioonide roll.
Endise nõukogude sõjalaeva madrusena võin vaid kergendunult ohata, et saan asju jälgida ohutust kaugusest. Ehkki teoreetiliselt võiks see konflikt puudutada ka Eestit – on ju Eesti osalus Teravmägede vahendite kasutamises siiani nö õhus. Kuid väidetavalt ei paku see meile erilist huvi.
Siit kaugelt vaadates aga tahaks öelda, et Venemaa käitub Arktikas nagu koer heinakuhjal. Et ise ei söö ja teistele ei anna. Venemaa oma praeguses naftadollarite kümbluses investeerib küll aktiivselt ja agressiivselt igale poole mujale (sh nt Iraani), kuid omaenda maardlaid ei suudeta kuidagi arendada. Usku sellesse, et Moskva tegelikult suudaks arktilisi energia-põlde harida, on äärmiselt madal.
Karmo Tüür
15.07.2008
Kes siis on see ohtlik vaenlane, kelle eest peab rahumeelseid kalureid kaitsma? Pole ju tegu piraatidest kubiseva lõunamaa merega, vaid neutraalse Norra kontrolli all oleva piirkonnaga?
Aga siin ongi konks. Mitte see va kalapüügiks mõeldud terav metalljubin, vaid vahetevahel veelgi kisulisem seadusekonks. Nimelt on rahvusvahelise õiguse kohaselt Teravmägede piirkond no kahetises seisundis. Ühelt poolt on Teravmägede ümbrus kuulutatud Norra kontrolli all olevaks piirkonnaks. Teisalt aga rahvusvahelisele majandustegevusele avatud territooriumiks.
Kelle eest kaitsta?
Seega peavad Põhjamere külmi laineid kündvad sõjalaevad kaitsma Venemaa kalalaevu Norra inspektorite eest. Sel teemal pika artikli üllitanud Nezavissimaja Gazeta võrdles sisuliselt norrakaid piraatidega. Et omal ajal olla Nõukogude merelaevastiku lipp lehvinud kõikjal maailmamerel, kus oli vaja kaitsta oma laevu rannaröövlite eest. Aga et peale NLiidu lagunemist olla muu hulgas norrakad olukorda ära kasutanud ning kuulutanud vanad ühistsooni oma eriõigus-territooriumiks.
Ka 1982.a. ÜRO mereõiguse säte, mis justkui kinnitaks Norra seisukohti, keeratakse Venemaa poolt teistpidiseks. Väidetakse, et Moskva soov kehtestada ja kindlustada oma õigusi piirkonnas on justnimelt sama õigusakti kohane. Aga jätkem see kiuslik seadus sinnapaika ja vaadakem, mis on asja sisuline taust.
Ega selles sõjalaevade väljasaatmises pole ju midagi uut. Venemaa on oma sõja- ja muidu mõjujõudu piirkonnas demonstreerinud juba jupp aega. Ehk on lugejal meeles, kuidas eelmise aasta septembris teatati strateegiliste pommituslennukite patrull-lendude taastamisest, muuhulgas just Arktika kohal? Või siis kuulusrikast retke, mille käigus Vene allveelaev paigutas väidetavalt merepõhja lipukese, sellega justkui kinnistades ala Venemaa külge?
Energiavarud kui kõige kurja juur
Ega keegi ei tee erilist saladust, et asi pole kalas. Asi on ikka selles õnnetus naftas ja gaasis, või üldisemalt süsivesiniku-põhistes energiakandjates, kui peenemalt väljenduda. Moskvas baseeruv sõjandusekspert Pavel Felgenhauer ütles, et ega siis nende paari laeva merele saatmine ei muuda ju sisuliselt olukorda. Asi pole julgeolekus, vaid nö territooriumi märgistamises.
Venemaa Rahvusliku Energiajulgeolekufondi esimees Konstantin Simonov oli veelgi avameelsem. Arktika energiarikaste alade jagamine tuleb varem või hiljem ning Venemaa soovib selles osaleda. Jagamisel võivad käiku minna ka sõjalised argumendid, seda enam et viimasel ajal on tugevalt vähenenud ÜRO ja muude rahvusvaheliste institutsioonide roll.
Endise nõukogude sõjalaeva madrusena võin vaid kergendunult ohata, et saan asju jälgida ohutust kaugusest. Ehkki teoreetiliselt võiks see konflikt puudutada ka Eestit – on ju Eesti osalus Teravmägede vahendite kasutamises siiani nö õhus. Kuid väidetavalt ei paku see meile erilist huvi.
Siit kaugelt vaadates aga tahaks öelda, et Venemaa käitub Arktikas nagu koer heinakuhjal. Et ise ei söö ja teistele ei anna. Venemaa oma praeguses naftadollarite kümbluses investeerib küll aktiivselt ja agressiivselt igale poole mujale (sh nt Iraani), kuid omaenda maardlaid ei suudeta kuidagi arendada. Usku sellesse, et Moskva tegelikult suudaks arktilisi energia-põlde harida, on äärmiselt madal.
Karmo Tüür
15.07.2008
No comments:
Post a Comment