Abhaasia konflikti taustast

Vähe on konflikte maailmas, millest võiks rääkida lihtsalt ja lühidalt, ilma midagi olulist välja jätmata. Mida rohkem ennast mõnda kokkupõrkesse sisse lugeda, seda kirjumaks läheb pilt. Mõlema – või kõigi – osapoolte rahulolematusel on oma põhjendused ning nõudmistel alused. Ning enamasti viitavad kõik ikka ajaloole, otsides oma õigust ja teise süüd kunagistest tegudest. Sestap teeme seda meiegi – aga õige lühidalt.

Kõik algas aastal 1783. Siis kui Venemaa allutas endale Abhaasia. Ning hiljem liitis Gruusia. Ja veelgi hiljem ühendas need kaks maatükki üheks.

Loomulikult ei alanud alles siis ei Abhaasia ajalugu (sellenimeline riik oli olemas juba 8.sajandil) ega ka konfliktid eri mägirahvaste vahel. Olid nood omavahel tülli läinud ning ühte heitnud varemgi. Nii sai Gruusia alade ühendamine alguse 11.sajandil alguse just Abhaasia aladel valitsenud Bagrationide kaudu. Ning lagunes hiljem jälle. Kuid jätkem see kauge ajalugu, seda enam et tõele au andes on piirkonnas vallutajaid olnud teisigi ning Venemaagi tuli mängu vastukaaluna türklastele.

Tüüpiline post-koloniaalne konflikt
Kui tõsta nina detailidest ja vaadata pisut laiema pilguga, saab ilmsiks, et praegune konflikt on tüüpilise post-koloniaalse olemusega. Endine impeerium üritab otsese kontrolli kadumise järel asju ohjata konflikti kaudu. Kunagise keskvõimu alluvuses näis, et polnudki niiväga oluline, kes kohalikest oli pealikuks seatud. Nii ehk teisiti toimus kõik Moskva hirmu ja armu all. Tõsi küll, ka nõuka-ajal pöördusid abhaasia esindajad korduvalt Moskva poole taotlustega muuta Abhaasia omaette liiduvabariigiks.

See ei ole aga põrmugi Venemaale eriomane käitumine. Kõik suured koloniaalvõimud on oma asumaades rakendanud samasugust taktikat. Tõmmates omavolilisi piire ja pannes põlisrahvaid omavahel purelema, sai keskvõim olla enam-vähem kindel, et konflikti teravik ei pöördu (v)allutajate vastu.

Impeeriumi lagunemise järel lahvatavad vaoshoitud vastuseisud aga seda teravamalt. Abhaasid või siis apsuad mõõtsid mõnuga tagasi grusiinidele, kes omakorda kuulutasid oma vastleitud vabadust ülimaks kogu endisel territooriumil. Moskva aga vaatas kõrvalt ja aitas vajaduse korral kord üht, siis teist.

Moskva kontroll
Venemaa kasutab oma võimet olukorda kontrollida seda jõulisemalt, mida enam tunneb teiste sekkumist. Tajudes, et Gruusiat rebib endisest emamaast eemale Washington, kasvatab Moskva üha hoogsamalt niite Abhaasia eliidi selga. Praktiliselt kogu väliskaubandus toimub läbi Venemaa territooriumi. Väheoluline pole ka see, et suure osa Abhaasia elanike sissetulekust moodustavad Venemaa poolt makstavad pensionid.

Sellele välisele kontrollile aitab ainult kaasa Gruusia enda suutmatus midagi sisulist asemele pakkuda. Loomulik on Tbilisi soov aidata tagasi pöörduda sõjapõgenikke, keda on ligikaudu 300 tuhat. Pole keeruline aimata, et enamasti on need etnilised grusiinid, keda sõja eel oli piirkonnas 46%. Kuid Venemaa ärimehed pakuvad nende mahajäetud varade eest reaalset raha ning olukorras, kus piir Gruusiaga on suletud, võtab Abhaasia lahket vene abi kahel käel vastu.

Suisa kullakarvaliseks tuleb aga hinnata Venemaa pakkumist, et Abhaasia võib endale saada suure tüki 2014.a. Sotši olümpia-eelarve pirukast. Abhaasia vahetus naabruses paiknev ehitustanner vajab nii töökäsi kui materjale ning Moskva on otsesõnu lubanud, et suur osa nii rajatavatest tehastest kui palgarahadest võib voolata separatistlikku piirkonda.

Mille nimel mäng käib?
Oma argumentidele lisakaalu andmiseks punnitavad mõlemad ka lihaseid. Venemaa mängib lähikonnas oma sõjamänge Kaukaasia 2008, kuhu on toodud ligi 8000 meest. Gruusias käivitati vastasmärgilised õppused Kohene Vastus 2008, kus osaleb teadaolevalt 1600 meest. Nendestki 1000 pidada olema USAst kohale toodud. Et ühisõppused või nii.

See viimane asjaolu iseloomustabki ehk parimal moel, mille nimel mäng käib. Abhaasia konflikti venitamine ja tagantkütmine näib olevat Moskva silmis see viimane argument, mis välistab Gruusia libisemist NATO’sse – või nö läände. Sest kui läheb Gruusia, on sisuliselt kaotatud Kaukaasia.

Kurjad keeled ja kurvad kogemused väidavad, et halvad asjad pidada Venemaal toimuma ikka augustis. Paraku ei ole siinkohal muud öelda, kui et elame-näeme. Muuseas, vene keeles on selle kohta hea sõnademäng. Elame-näeme kõlab vene keeli poživjom-uvidim. Teistmoodi kõlab see aga nii – kak govorjat l’võ „Požujom-uvidim“. Nagu ütlevad lõvid „mälume-näeme“. Kes närib ja kes on hammaste vahel, ei hakka ma ette ütlema.

Karmo Tüür
22.07.2008