Venemaa annab ära oma kasutuses olnud alasid. Kas ei kõla imelikult? Peale NLiidu lagunemist, mida mõnigi mees on nimetanud XX sajandi suurimaks katastroofiks, pole sedasorti uudiseid just tihti kuulda.21.-22. juuli viibib Hiina Rahvavabariigis visiidiga Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov, kes muuhulgas peaks lõpule viima piiritüli kahe riigi vahel. Ehkki sellel kohtumisel allkirjastatava piirilepingu lisa peavad ratifitseerima veel mõlema poole valitsused, näib asi olevat otsustatud, lõplik üleandmine peaks toimuma juba augustis.
Enne kui jutuga edasi minna, soovin märgistada kolm olulist küsimust asja mõistmiseks. Mis, kuidas ja miks.
Mis toimub, on justkui juba öeldud. Täpsuse huvides lisan, et ametlikult pole juttu maade loovutamisest, vaid vaidlusaluste territooriumide jagamisest. Kuid sisuliselt on tegu 1929. okupeeritud alade loovutamisega. Huvitav on see, et terminit „okupeerimine“ kasutavad ka Venemaa ametlikud kanalid – vähemalt oma ingliskeelsetes tekstides.
Keeruline ajalooline taust
Kuidas toimub ehk mis on asjade taust, vajab pisut pikemat lahtiseletamist. Vene-Hiina suhted hakkasid paranema 1989.a, mil Pekingit väisas Mihhail Gorbatšov. 1991.a., pool aastat enne NLiidu lagunemist, jõuti piirialade leppeni, mis vähendas sealviibivate sõjavägede arvu.
2004.a. jõuti juba konkreetse piirileppeni, mis järgmisel aastal ka ratifitseeriti. Tegu on erakordselt keerulise piiriga, osaliselt seetõttu, et piir kulgeb kohati piki väga saarerohkeid jõgesid. Neid saari ja saarekesi on sõna otseses mõttes tuhandeid, mida üritati omavahel enam-vähem võrdselt jagada.
Kuigi publikule seletati, et piirilepe peaks lahendama pika-ajalise tüli, oli rahulolematust kõvasti ja mõlemal poolel. Ägedamad seltsimehed rääkisid, et tegu on riiklike huvide reetmisega. Õli lisas tulle asjaolu, et nende alade pärast oldi omavahel korduvalt püsse paugutatud ja verdki valatud, viimati alles 1960-te lõpus.
Kuid nii ehk teisiti, enamik aladest saadi jagatud, lõpuni jäi vaielda suhteliselt pisike jupike. Jupike muidugi nende mõistes, võrreldes piiri ligi nelja tuhande kilomeetrise üldpikkusega. Praeguse lisalepinguga jagatakse ala, mille pindala on u. 375 ruutkilomeetrit – see on umbes kaks Muhu saart või kolmandik Hiiumaad.
Pool sulle, pool mulle
Jagamine toimub jällegi enam-vähem võrdselt. Üle antavas jõesaarestikus on kaks põhilist saart ning peoga pisemaid uhtsaarekesi. Üks neist kahest – Tarabarovski – saab endale uueks nimeks Inlundao ehks Hõbedase Draakoni saar. Teine, mida venelased kutsuvad Bolshoi Ussuriiski, muutub Heisjatszõdao’ks ehk Musta Karu saareks. Õigemini – muutub osaliselt.
See muudabki kogu loo eriti märkimisväärseks. Nimelt antakse see viimane, suurim saar üle ainult poolenisti. Kui siiani oli asi selge – siin on meie kallas ja seal teie oma, siis nüüd saab piir jooksma keset saart. Piiripostid (muuseas, Hiinas valmistatud) on juba maasse kaevatud, asi on ainult vormistamise taga.
Kui piirisaarte jagamise plaan avalikkuse ette jõudis, tõusis kohalik rahvas tagajalgadele. Imekiirelt ehitati keset saart – otse jagamisjoonele – õigeusu kirik ning kuulutati, et kaevamisel saadud leiud kinnitavad, nagu oleks tegu muistse vene asualaga. Keskvõimud küll nihutasid piiri pisut, et kirik jääks vene poolele, kuid protsessi pooleli ei jäetud.
Ootamatult vaikne reaktsioon
Mis on huvitav, et erinevalt kunagisest vahutavast reaktsioonist „mitte jalatäitki maad ei tohi loovutada“ on nüüd meedia vait. Kohalikud ajalehed küll kirjeldavad kahetsusega, et kohalikud ettevõtted kannavad kahju, kaotades heinamaid ning et nii mõnigi majapidamine tuleb üle viia, kuid see ei muuda üldpilti. Isegi teade, et Vene võimud kolivad saartelt ümber nõukogude sõjameeste mälestusmärke (muuseas, ainult paar kuud enne nn pronksiööd), jäi vaid pisikeseks ääremärkuseks.
Nüüd jõuamegi kõige põnevama küsimuseni – miks. Miks Venemaa seda teeb? Miks ta loovutab de facto enda käsutuses olnud alasid? See läheb ju teravasse vastuollu nö pealiiniga piiride muutmise ja ajaloo ümberkirjutamise osas.
Üks võimalik seletus on, et asja taga on puhtalt majanduslik arvestus. Sahistatakse, et piirkonda planeeritakse erimajandustsooni. Või et asi on torujuhtmete vedamises Võimalik, et keegi on kellelegi midagi lubanud, oletavad mõned. Kuid head seletust ei paista olevat kellelgi.
Pretsedendi loomine
Küsimus on ju pretsedendi loomises. Teine pool nõuab tagasi mingeid territooriume ja Venemaa annabki. Tõsi küll, pool ja sedagi osaliselt ühiskasutusse, kuid siiski. Mida siis teha Jaapaniga, kes samamoodi nõuab tagasi okupeeritud territooriume? Või mis saaks, kui keegi hakkaks tagasi tahtma nt Kaliningradi või Karjalat? Võib küll öelda, et see on hoopis teine lugu ja üks juhtum ei ole teisega võrreldav, kuid ikkagi?
Hoopis omaette küsimus on, et kas Hiina võtab sellist lepet millegi enama kui ajutisena, arvestades tema poliitilise mõtlemise eripärasid. Kuid see küsimus viiks meid väga kaugele. Seniks aga soovitan, ajades Eesti-Vene piiri asja, hoida pilku peal ka Venemaa teistel piiridel.
Lõpetuseks, kokkuvõtte asemel, toon hoopis ühe veidravõitu võrdluse. 19.juulil korraldati Vene-Hiina piirijõel Amuuril ametlik ja pidulik ülejõe-ujumine, kus osales kummaltki poolt 75 inimest. Juba seitsmes alates 2001.a. Seekord pühendusega Pekingi olümpiamängudele ja Amuuri oblasti 150.aastapäevale. Võib-olla peaks ka ujuma hakkama?
Karmo Tüür
20.07.2008
No comments:
Post a Comment