Nüüdseks on see läbi saanud. Sloveenia poole-aastane eesistumisaeg EL eesotsas. Kas lubadused said täidetud ja euro-asi seeläbi paremaks aetud või mitte, seda üritamegi vaadata.
Nii on kord juba see asi üles ehitatud, et ühendust – formaalselt võttes Euroopa Liidu Nõukogu – juhib pool aastat üks liikmesriik, pool aastat teine jne. Sloveenia võttis valitsuslipu üle Portugalilt ning nüüdseks on selle üle andnud Prantsusmaale.
Nagu ikka mingit ametit vastu võttes antakse hulk lubadusi. Mida siis Sloveenia endale ülesandeks seadis? Lissaboni protsessi taganttõukamine, energia- ja kliimaasja ajamine, EL laienemis-lootuse hingeshoidmine Balkanil ja kultuuridevahelise dialoogi arendamine.
Lissaboni leppega ehk siis Euroopa Liidu reformikavaga läks nii nagu läks. Ehk siis ilmselt läks aia taha. Ehkki 18 liikmesriiki jõudsid uue liiduleppe ära kinnitada, juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Või siis ikkagi pidi juhtuma – pikk ja segane paber sattus Iirimaal rahvahääletusele ning skeptilised iirlased ütlesid „ei“. Kuigi euro-inimesed räägivad jätkuvalt, et protsess pole surnud ning küllap kuidagi ikka saab, pole see optimism kuigi kindel.
Vasturääkiv energeetika
Energia ja kliima teemal pole just kuigi suuri edusamme saavutatud. Konverentse peetakse küll hulgem, teadusuuringuid ja ettepanekuid sünnib ridamisi, kuid mingitest põhimõttelistest kokkulepetest pole seni midagi kuulda.
Energeetikast rääkides pole üllatav, et siinkohal tuleb juttu Venemaast, kes Sloveeniasse põhiliselt energiakandjaid ja muud tooret sisse veab. Moskva pakkus vahetult enne Sloveenia eesistumis-aega välja, et kustutab oma võla endise Jugoslaavia ees. Sloveeniale kuulub sellest u. 800 miljoni USD suurusest üldvõlast u. 130 miljonit, mille Venemaa lubas tasuda tehnika jm kolme aasta jooksul.
Mislaadset tehnikat täpselt silmas peeti, pole küll teada, kuid tundub, et asi lõhnab gaasi järgi. Nimelt suutis Venemaa asja sinnamaani viia, et Sloveenia teatas oma liitumisest Moskva gaasitoru-projektiga South Stream (Eesti lugejale on paremini tuntud selle sõsarprojekt Läänemeres nimega Nord Stream).
Ega muidu polekski asi ehk nii kõneväärne (on ju varem juba kuus lõuna-Euroopa riiki samale vankrile hüpanud), kui poleks sedasama EL eesistumist.
Venemaa mõju
Vajadusest välja töötada Euroopa Liidu ühine energiapoliitika on räägitud nõrkemiseni. Suurimaks peavaluks – kuidas vältida liigset sõltuvust ühest allikast – Venemaast. Üheks esimeseks suuremaks katseks energiatarneid korraldada oli omaenda torujuhtme ehitamine energiarikka Kaspia mere piirkonda. Ehk siis projekt nimega Nabucco.
Tõsi küll, tuleb tunnistada, et isegi Nabucco-projekti väljatöötaja Austria andis Gazpromi surve ees alla vähem kui aastaga. Kõik otsustajad küll räägivad häbelikult, et South Stream ja Nabucco pole konkurendid, vaid teineteist täiendavad projektid, kuid eriti veenvalt see jutt ei kõla. Seda enam et kriitilisemad analüütikud kipuvad kahtlema Venemaa võimes oma seniseidki gaasi-ekspordi leppeid pikas perspektiivis täita.
Aga nii ehk teisiti, slaavi ühtsust rõhutav Venemaa tervitas Sloveenia eesistumist särasilmil, kinnitades, et Venemaa-Sloveenia suhete taevas pole pilvekestki. Tõsi küll, siin tuleb tunnistada, et Moskva ametnikud pisut liialdasid – kui nii pehmelt öelda.
Usk EL ravitoimesse?
Sloveenia on olnud üks Kosovo iseseisvumise põhilisi toetajaid – see aga käib Moskvale tõsiselt vastukarva. Sloveenia pakkus asja lahendamiseks välja skeemi, mis võib küll veider näida, aga võttes arvesse tema eesistumis-lubadusi, kõlab täiesti loogiliselt. Nimelt pani ta ette võtta nii Kosovo kui Serbia mõlemad Euroopa Liidu liikmeks.
Väljaspool loo alguses toodud ametlikke lubadusi loodeti Ljubljanas, et ehk õnnestub samal ajal sõlmida ka EL-Venemaa raamleping. Nagu nüüdseks selge, jõudsid vaevalt alata vastavad läbirääkimised.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Sloveenia on esimene nn „uus liikmesriik“, kes on EL eesistumist maitsnud. Kui teha sellele viidates väike mööndus, siis kas võib hindeks panna „rahuldava“?
Omaette küsimus, et kas me ise oleksime paremini hakkama saanud? Võttes arvesse, et meil on vist ainult üks parlamendiliige, kes arvab, et pole vaja aega raisata EL „pealisehitusele“, vaid kiirkorras ja jõuliselt välja töötada Euroopa ühine energiapoliitika?
Õnneks on meil oma eesistumisega aastani 2018 aega. Ehk õpime.
Karmo Tüür
28.06.2008
Nii on kord juba see asi üles ehitatud, et ühendust – formaalselt võttes Euroopa Liidu Nõukogu – juhib pool aastat üks liikmesriik, pool aastat teine jne. Sloveenia võttis valitsuslipu üle Portugalilt ning nüüdseks on selle üle andnud Prantsusmaale.
Nagu ikka mingit ametit vastu võttes antakse hulk lubadusi. Mida siis Sloveenia endale ülesandeks seadis? Lissaboni protsessi taganttõukamine, energia- ja kliimaasja ajamine, EL laienemis-lootuse hingeshoidmine Balkanil ja kultuuridevahelise dialoogi arendamine.
Lissaboni leppega ehk siis Euroopa Liidu reformikavaga läks nii nagu läks. Ehk siis ilmselt läks aia taha. Ehkki 18 liikmesriiki jõudsid uue liiduleppe ära kinnitada, juhtus see, mis juhtuma ei pidanud. Või siis ikkagi pidi juhtuma – pikk ja segane paber sattus Iirimaal rahvahääletusele ning skeptilised iirlased ütlesid „ei“. Kuigi euro-inimesed räägivad jätkuvalt, et protsess pole surnud ning küllap kuidagi ikka saab, pole see optimism kuigi kindel.
Vasturääkiv energeetika
Energia ja kliima teemal pole just kuigi suuri edusamme saavutatud. Konverentse peetakse küll hulgem, teadusuuringuid ja ettepanekuid sünnib ridamisi, kuid mingitest põhimõttelistest kokkulepetest pole seni midagi kuulda.
Energeetikast rääkides pole üllatav, et siinkohal tuleb juttu Venemaast, kes Sloveeniasse põhiliselt energiakandjaid ja muud tooret sisse veab. Moskva pakkus vahetult enne Sloveenia eesistumis-aega välja, et kustutab oma võla endise Jugoslaavia ees. Sloveeniale kuulub sellest u. 800 miljoni USD suurusest üldvõlast u. 130 miljonit, mille Venemaa lubas tasuda tehnika jm kolme aasta jooksul.
Mislaadset tehnikat täpselt silmas peeti, pole küll teada, kuid tundub, et asi lõhnab gaasi järgi. Nimelt suutis Venemaa asja sinnamaani viia, et Sloveenia teatas oma liitumisest Moskva gaasitoru-projektiga South Stream (Eesti lugejale on paremini tuntud selle sõsarprojekt Läänemeres nimega Nord Stream).
Ega muidu polekski asi ehk nii kõneväärne (on ju varem juba kuus lõuna-Euroopa riiki samale vankrile hüpanud), kui poleks sedasama EL eesistumist.
Venemaa mõju
Vajadusest välja töötada Euroopa Liidu ühine energiapoliitika on räägitud nõrkemiseni. Suurimaks peavaluks – kuidas vältida liigset sõltuvust ühest allikast – Venemaast. Üheks esimeseks suuremaks katseks energiatarneid korraldada oli omaenda torujuhtme ehitamine energiarikka Kaspia mere piirkonda. Ehk siis projekt nimega Nabucco.
Tõsi küll, tuleb tunnistada, et isegi Nabucco-projekti väljatöötaja Austria andis Gazpromi surve ees alla vähem kui aastaga. Kõik otsustajad küll räägivad häbelikult, et South Stream ja Nabucco pole konkurendid, vaid teineteist täiendavad projektid, kuid eriti veenvalt see jutt ei kõla. Seda enam et kriitilisemad analüütikud kipuvad kahtlema Venemaa võimes oma seniseidki gaasi-ekspordi leppeid pikas perspektiivis täita.
Aga nii ehk teisiti, slaavi ühtsust rõhutav Venemaa tervitas Sloveenia eesistumist särasilmil, kinnitades, et Venemaa-Sloveenia suhete taevas pole pilvekestki. Tõsi küll, siin tuleb tunnistada, et Moskva ametnikud pisut liialdasid – kui nii pehmelt öelda.
Usk EL ravitoimesse?
Sloveenia on olnud üks Kosovo iseseisvumise põhilisi toetajaid – see aga käib Moskvale tõsiselt vastukarva. Sloveenia pakkus asja lahendamiseks välja skeemi, mis võib küll veider näida, aga võttes arvesse tema eesistumis-lubadusi, kõlab täiesti loogiliselt. Nimelt pani ta ette võtta nii Kosovo kui Serbia mõlemad Euroopa Liidu liikmeks.
Väljaspool loo alguses toodud ametlikke lubadusi loodeti Ljubljanas, et ehk õnnestub samal ajal sõlmida ka EL-Venemaa raamleping. Nagu nüüdseks selge, jõudsid vaevalt alata vastavad läbirääkimised.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Sloveenia on esimene nn „uus liikmesriik“, kes on EL eesistumist maitsnud. Kui teha sellele viidates väike mööndus, siis kas võib hindeks panna „rahuldava“?
Omaette küsimus, et kas me ise oleksime paremini hakkama saanud? Võttes arvesse, et meil on vist ainult üks parlamendiliige, kes arvab, et pole vaja aega raisata EL „pealisehitusele“, vaid kiirkorras ja jõuliselt välja töötada Euroopa ühine energiapoliitika?
Õnneks on meil oma eesistumisega aastani 2018 aega. Ehk õpime.
Karmo Tüür
28.06.2008
No comments:
Post a Comment