Nii vähemalt väitis Vladimir Juškin juuni keskpaiku korraldatud Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus seminaril „Valimistejärgne Venemaa“. Ausalt öeldes ei näe ma ühtegi põhjust, miks peaks kahtlema selle, Eesti ilmselt parima Venemaa-tundja sõnades.
Ausalt öeldes läks kogu seminar pisut tasakaalust välja. Kui Venemaalt saabunud võtsid asja ilmselt kergelt, pidades oma ettekanded pigem üldhuvi pakkuval tasandil, siis Vladimir Juškini pikk ja põhjalik käsitlus olukorrast Venemaa relvajõududes sobinuks pigem nt kaitseministeeriumi spetsialistidele. Muideks, neid oligi saalis märkimisväärselt.
Sisepoliitiline segadus
Aga kõigest järgemööda. Andrei Kolesnikov, Venemaa poliit-kommentaator rääkis Venemaa sisepoliitilisest olukorrast peale valimisi. Sellest, et valitsemas on kerge peataolek või siis hoopis kahepealisus – pole selge, kes siis ikkagi juhib Venemaad ja milline saab olema areng.
Kas Venemaal saab olema uue presidendi ehk siis liberaliseeruv nägu? Selle kasuks räägib Dmitri Medvedevi meeskonna taust. Noored, äri ja juura taustaga mehed vajavad muudatusi, et mitte jääda alla (teisisõnu jääda ellu) eelmise presidendi poolt loodud tšekistlikule ümbrusele.
Samas aga pole tehnokraatlik, ilma ideoloogilise taustata meeskond valmis ega võimeline järskudeks muutusteks. Ühiskonnas puudub nõudlus liberaalsete ideede järele. Rahvas on poliitiliselt apaatne.
Ülekuumenev majandus
Majandusekspert Sergei Aleksašenko rääkis hoopis teist juttu. Venemaa majanduses olevat esmapilgul kõik korras, eelarve ja reservid suurenevad järjest. Ainus probleem on inflatsioon, mis on väljunud kontrolli alt. Eelmise aasta näitaja oli 7%, nüüd juba 14%. Maikuu andmeil inflatsioon ainult kiireneb.
Majandus kuumeneb üle, sõltudes üha suurenevast raha sissevoolust – eelkõige nafta eest. Iga lisadollar naftabarreli eest maailmaturul toob Venemaale sisse täiendavalt 1,5 miljardit USD.
Probleem on aga VF majanduse suutlikkuses tulla toime püstitatud ülesannetega. Parim näide – Sotši olümpiamängude ettevalmistus. Sisuliselt luuakse selleks „eritsoon“, kus majandatakse mitte reeglite ja seaduste kohaselt, vaid kõik lahendatakse väga suure raha abil. Nt arvutati välja, et Sotši on vaja kohale toimetada 100 miljonit tonni kaupa, kuid isegi kogu olemasoleva raudtee-võimsuse rakendamisel (jättes tegemata kõik muud veosed), saaks jäänud aastate jooksul kohale viia vaid 70 miljoni tonni. Seetõttu otsustati rajada sadam ning seda ilma igasuguste kalkulatsioonide või eelarve-kontrollita.
Päritud sõjavägi
Aleksander Šaravin sõjandusanalüütikuna kõneles sellest, millise Venemaa sai valitseda uus ülemjuhataja ehk president Medvedev. Sõjaline eelarve on hiiglaslik - 1 triljon tubla e. 45 miljardit USD. Võrrelda seda üks-ühele lääneriikidega aga ei saa, sest nt sõduri toidule kulutatakse Venemaal päevas 58RUB e. 2USD – USA sõdur saab selle eest hommikul mahla juua.
Kui Eesti sai enda sõjaväe üles ehitada nö tühjalt kohalt, siis Venemaa peab tegelema nõuka-aegse pärandiga. Seejuures sõjaväge koondada on mõnikord kallimgi kui seda laiendada.
Venemaal räägitakse, et on vaja kujundada relvajõudude uus pale. See on aga valest otsast lähenemine. VF julgeolekukontseptsioon pärineb 1990-ist, sõjaline kontseptsioon aga 2000-te alult. Kuni ei muudeta neid alusdokumente, ei saa ka muuta sõjaväge.
Vananev relvastus
Eesti Venemaa-ekspert Vladimir Juškin aga tõestas oma ettekandes, et Venemaa au ja uhkus – nö globaalse mõju instrument – ehk raketiväed ongi pärit tollestsamast nõuka-ajast. Enamik praegu kasutusel olevatest õhus, merel või maa peal liikuvates rakettidest ja nende kandjatest on aegunud, nende kasutustähtajad ammu ületaud ja korduvalt pikendatud.
Lähema kümne aasta jooksul saabub suuremat sorti muudatus jõudude tasakaalus. USA jõuab uuele tasandile oma raketitõrje tehnoloogiates, Venemaa raketid aga jäävad kas samale tasandile või muutuvad liiga aeglaselt. Erinevus ollagi selles, et USA panustab kilbi arendamisse, Venemaa aga keskendub senise mõõga imetlemisele.
Kokkuvõtteks saabki öelda, et Venemaal on tõepoolest olemas muljetavaldav mõõk. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see mõõk kipub roostetama. Raha uue sepistamiseks justkui oleks, ainult et sellega ei tegeleta. Poliitiline olukord näikse olevat stabiilne, ainult et seni olulisimaks peetavas küsimusele – sõjalise mõjuvõimu säilitamisele – ei paista see karvavõrdki kaasa aitavat.
Karmo Tüür
21.06.2008
No comments:
Post a Comment