Asusin lahti kirjutama Eesti-Vene piirilepingu teemat. Tuustisin selleks üles piirilepingu enda teksti, selle ratifitseerimise seaduse, vastavate arutelude protokollid Riigikogus, Tartu rahu, Venemaa-poolsed sõnavõtud antud teemal ja ei leidnud kuskilt pidepunkti. Mida lisada, millest poleks juba kümneid kordi räägitud?
Prooviks taanduda kitsast Eesti-Vene suhete raamistikust ning vaadata pilti laiemalt. Venemaa on maailma suurim riik ning loomulikult on tal maailma pikim piirijoon, millest maismaapiiri kokku üle 20 tuhande kilomeetri. Seda piiri jagab Venemaa Föderatsioon 14 riigiga. Vene-Eesti piir oma ligi kolmesaja kilomeetriga on neist mitte väikseim (pikkuselt kaheksas), kuid siiski lühikesevõitu.
Millest siis see probleem? Miks kulus piirileppe koostamiseks seitse aastat, selle allkirjastamiseks veel kuus? Miks takerdus ratifitseerimine? Millal jõutakse piirijoone reaalse mahamärkimiseni?
Jooksev pilt näib segane
Loomulikult võib neile küsimustele vastust otsides uurida nö jooksvaid tekste. Et mida ütles üks poliitik ja kuidas kommenteeris teine ametnik. Kuid ehkki taoline uurimine pakub politoloogile huvi ja ajakirjanikule leiba, pole see kuigi viljakas. Sest jättes kõrvale retoorilised erinevused (ning soov ennast paremas valguses näha) on kogu taoline sõnavehklus suhteliselt ühetaoline. Üks väidab, et pall on teise poole käes ning teine põrgatab vastu. Keel olla diplomaadile antud ju selleks, et varjata oma tõeliseid eesmärke.
Sestap pöördugem tagasi Venemaa piiride juurde. Nagu öeldud, võib selle jagada neljateistkümneks jupiks ning vaadata, kuidas on kulgenud piirilepete sõlmimine erinevate naabritega.
Kuid ka see ei anna asjast täit pilti, kuna loetelusse tuleb lisada veel ülemerenaabrid, alates kasvõi USA’st ja lõpetades nt Jaapaniga, kellega Venemaa pole siiani suutnud lõpetada Teist Maailmasõda. Kuigi lõpetama peaks siiski Kaliningradi oblasti probleemiga, mis tollesama Teise Maailmasõja järel anti (Nõukogude) Venemaale ajutisele haldamisele.
Aga et kogu seda kirjut pilti mitte veel kirjumaks ajada, ei hakka ma lugejat koormama piirilepete detailse ülesloetlemisega. Selle asemel teen ühe üldistuse, millega pretendeerin teatud algupärale. Või vähemalt pole ma kuulnud, et sel moel oleks asja varem üldistatud.
Meredel saab pilt selgem
Venemaa välispiirid on enam-vähem korras tema maismaa-osades. Isegi poole sajandi vanune vaielus Hiinaga saadi korda, vaatamata protestile Venemaa publiku poolt. Rahvas ei mõistnud, miks Moskva loovutas tükikesi kodumaast – ehkki tegu oli vaid jõesaarekestega. Kuid olgu, rahulolematuid on alati ja igal pool.
Hoopis teine pilt aga avaneb, kui vaadata Venemaa merepiire. Piirilepingut USA’ga (Beringi meres) pole Venemaa siiani ratifitseerinud – ja seda juba alates aastast 1990. Piirilepingust Jaapaniga juba rääkisime, formaalselt ripub asi õhus juba 1945.aastast, ehkki probleem ise on pikema ajalooga.
Liikudes idapiirilt allapoole, jääb järgmiseks ette Kaspia meri. Seda suurimat sisemerd jagab omavahel viis riiki, peale Venemaa veel Kasahstan, Turkmenistan, Iraan ja Aserbaidžaan. Ligi kümmekond aastat pole lakanud vaielused selle mere, täpsemalt merepõhja jagamise üle. Ehkki kõne all on kolm teemat – sõjaline, kalandus ja maavarad, on olulisim viimane. Meeletult suure potentsiaaliga energiavaramu vajab ju jagamist.
Musta mere ümber pole pilt parem. Ukrainaga käivad vaidlused Krimmi poolsaare kuuluvuse või Sevastoopoli mereväebaasi asjus, Kertši väina jagamine ning sellega seoses Aasovi mere staatus. Gruusiaga on merepiir paika panemata, rääkimata sellest, et Gruusia põhilises Musta mere sadamas Suhhumis istuvad piltlikult öeldes Venemaa väed, kaitstes Abhaasiat.
Läänemere olukord on meile ehk paremini tuttav. Eesti-Vene piirileppeid on ju tegelikult kaks, üks maismaa-, teine merepiiri kohta, sõlmimata mõlemad. Seetõttu pole seadustatud ka Eesti-Vene-Soome merepiiri kolmikpunkti. Venemaa soov viia siitkaudu läbi oma torujuhet pole küll justkui otseselt piiriteemaga seotud, kuid territoriaalvete ning võimalike piirimuudatuste kaudu siiski.
Edasi põhja poole liikudes jõuame otsapidi Põhja-Jäämerre, kus on seni korraldamata Norra-Venemaa merepiir. Arktika merepõhja jagamise ümber tõstetud lärm toob Venemaa piiritusse mängu sisse ka Taani, Islandi ning Kanada, lõpetades taaskord USA’ga.
Ring sai täis. Venemaa merepiirid loksuvad nagu kalapaadid laineil, nende paikapanemisega näib olevat raskusi. Suhtes merega näikse Venemaal olevat midagi sakraalset. Territooriumi, seda va maismaad, on Venemaal jagunud alati ning laienemisega pole probleeme olnud. Kuid tung meredele tundub olevat siiani veres ning igasugused katsed piirata neid püüdeid ärritavad tõsiselt. Piir aga piirab. Kas ehk selles tulebki otsida probleemide tegelikku põhjust?
Karmo Tüür
5.07.2008
No comments:
Post a Comment