Ökosurm ja kuriusklikkus

Kuriusklikkusest olete kuulnud? Noh sellest, kui inimene on oma „hea ja õige“ sõnumi levitamisel äärmuslikult nõudlik enda ja teiste vastu, nõudes karmilt reeglitest kinnipidamist ja karistades kurjalt ning innukalt iga eksimuse eest nii ennast kui teisi. Eriti tigedalt ollakse meelestatud nende vastu, kes justkui oleks usukaaslased, aga viljelevad seda kuidagi „valesti“, mida iganes see ka ei tähendaks. Muuseas, enamik kõige verisemaid ususõdu peetakse ühe religiooni piires, surudes maha igasuguseid sektante ja valestimõtlejaid.

Kurjaks ja lolliks saab minna iga idee ja ideoloogia järgimises, olgu selleks loomaõiguslus või rahvuslus, veganlus või globalismus, sallivus või üleüldine rohe-öko-looduspärasus. Eriti kentsakaks muudab asja see, et kõiki neid erinevaid usundeid mingi teema olulisusest viljeletakse moevooluna, kampaaniakorras, muutes algselt ehk isegi mõistliku mõtte naeruväärseks.

Kampaaniakorras mõtlemispidur

Mõned inimpõlved tagasi viljeleti ka siinsel jahedal paemaastikul maisikasvatust, sest et ... noh oli selline kampaania! Abstraktsevõitu nõukogude võim olla otsustanud põllumajandust turgutada maisikasvatuse kaudu, mis pidanuks andma nii sööki kui sööta rohkem kui varem. Täiesti reaalsed ja justkui mõistuslikud, kuid see-eest innukad kohalikud seltsimehed üritasid tabada konjunktuuri ja tormasid kündma ja külvama, käigupealt valetades kõiki arvandmeid suuremaks. Enamik sai aru toimuva naeruväärsust, kuid iseseisvalt mõtlemise võime oli pidurdatud kollektiivse innukuse poolt.

Mingi aeg hiljem vaimustuti sünteetikast, keemiast, plastikust ja kõigest sellest, mis pidi muutma inimese vabaks looduse ebatäiuslikkusest. Tööstuslikus koguses toodeti nailonit ja krimpleeni, millest õmmeldud kleidid ja ülikonnad elavad ilmselt üle ka maailmalõpu, ilma et nad kortsuks või laguneks. Nüüd ollakse jõutud selle vastandmärgilisuseni, tagasi linaste hamede juurde ja plastikupõlgamiseni.

Tormakalt tervitati avanevat maailma, piiriüleseid toimimisi ... selleks et veidi hiljem viskuda müüride ehitamise õhinasse. Kõige selle juures ilmutades sellist kuriusklikkust, fanaatilisusesse kalduvat agarust, et ükski ohver ei näi olevat liiast, saavutamaks püha eesmärki.

Ühe masina lugu

Kogu selle teoreetilise ilukõne lõpuks räägin lihtsa olmelise loo, mis ajendas kogu seda mõttekäiku tekstiks kujundama.

Ka minu majapidamises on olemas nõudepesumasin. Sest et mugav ja olla loodussäästlikum kah. Et noh vett kulub vähem ja isegi sellesama vee soojendamiseks läheb vähem energiat. Nii et igati win-win olukord, onju.

Palja veega aga hakkama ei saa, vaja on ka nõudepesuvahendit, nt tablettide kujul. Mõistlik mõte näib nagu olevat võtta neid ökoloogilisemaid, eksole? Noh et ega me ju ei tea, milles see ökoloogilisus seisneb, aga enda südametunnistus nagu rahulikum.

Aga näedsa, igal valikul on oma tagajärjed. Need va ökoloogilised tabletid jätavad nõud hallimaks ning mis peamine – filtrid ummistuvad ja andurid ei anna õigeid signaale, sest et need ökotabletid ei lahusta nii efektiivselt rasva.

Isemõtleva masina koostöövõime sinuga väheneb, sest ta ei allu mitte ainult sinu tahtele ja nupulevajutusele, vaid omaenda andurite poolt kogutud infole. Ja nüüd on minu kui tarbija ees kaks valikut – kas pesta masin läbi mingi karmi keemiaga – mis tasalülitab kogu keskkonnasäästlikuse – või tunnistada, et minu masin suri ökosurma. Ning osta uus masin. Hirmus ökoloogiline jällegi, kas pole?

Tsiviliseeritus vs ohjeldamatus

Tsiviliseeritust iseloomustab minu jaoks vaoshoitus, tasakaalukus, hillitsetus. Mh ka moevooludest, eriti nende radikaalsematest, ideologiseeritumatest hoidumine. Tsiviliseerituse vastand on sellel teljestikul ohjeldamatus, äärmuslikkus, räuskamine ja vägivaldsus. Praeguses rohevaimustuses jõutakse aga selleni, et looduse eest ja reostuse vastu võideldakse seal, kus asjad niigi laias laastus korras.

Ahjukütte vastu võitlemine põhjamaises kliimas ja hõredates väikelinnades on ajulage, samas kui metsad hävinevad hoopis mujal, kus rahvast palju rohkem ja primitiivsemal moel majandamas. Kuue prügikasti ja reguleeritud komposteerimise nõudmine näib otsuse- ja sihikindla tegutsemisena, samas kui absoluutne enamik jäätmeid tekib ja läheb otse ookeanisse sootuks mujal.

Kõik see meenutab halenaljakat olukorda, kus kadunud võtmeid otsitakse laternaposti all, sest siin on valge, aga mitte seal, kus need võtmed ära kaotati. Tulemusena võib ökosurma surra mitte vaid üks õnnetu nõudepesumasin, vaid terved ettevõtted või majandusharud. Ning needsamad rohesõdurid tarbivad (rasvastes jutumärkides) „rohetooteid“ alates elektrist kuni autodeni, mille looduslik jalajälg paikneb lihtsalt seal kuskil mujal, väljaspool mugavat ja turvalist laternaposti alust ala.

---

lugu ilmus siin

Sõltuvussõnad

Me sõltume sõnadest. Nendest omamoodi maamärkidest, mis rahustavad ja annavad turvatunnet, et viibime tuttaval maastikul. Umbes nii nagu bussipingil tukastusest ärgates viskame äreva kiirpilgu aknasse, veendumaks et kus viibime. Nähes tuttavaid kohti, lõdestume, sest teame kus viibime ja et kontrollime olukorda.

Hea kamraad jagas tögamisi Supilinna päevade tutvustusest sõnumit „koerte kogukonna“ kohta, kellele päevade käigus teatud tegevused suunatud. Muigasin mis ma muigasin, aga pähe tuli miskipärast võrdlus Lenini tsitaatidega. Kentsakas mõte, kas pole? Aga kohe seletan.

Igal ajastul laiemalt ja kambal kitsamalt on oma sõltuvussõnad. Nende kasutamine annab kuuluvustunde, omamoodi õlalepatsutuse. Me markeerime sellega, et „oleme omad“, sest kasutame õigeid ja vajalikke sõnu. Neid omamoodi transpondereid, mis sisselülitatutena märgistavad lennukite kuuluvust ja kulgemist.

Linnaruumisõnad

Praegusel urbaniseerunud hipsterkonnal on üheks taoliseks märksõnaks „kogukond“. Ja „linnaruum“, autovabadus, kastirattad ja „hästikäituvad koerad“. Iga sõna omaette arusaadav ja isegi nunnu, kuid nende ülemäärane kasutus ühe hingetõmbe või teksti jooksul paneb muigama, ehkki sõltuvuse üle polevat paslik naerda.

Moodsal ministeeriumi-ametnikul on selgelt välja kujunenud oma linnukeel. Jätkusuutlikkus ja tagasiside, kestev areng ja planeerimine.

Kitsad püksid ning sarvraamidega prillid pole küll sõnad kuid märgid on needki. Nagu ka mingitel aegadel kohustuslikud lenks-vuntsid ja bakenbardid meestel ning mikrofonsoengud naistel. Või siis teistel aegadel rõhutatud uniseks-riietus, ikka markeerimaks enda kuuluvust „õigele“ maastikule ning vastandumist „nende teistega“.

Nii nagu näiteks sõnake „kõrvitsalatte“ – ausõna ma ei tea mida see tegelikult tähendab, aga ma tean et selle tarvitamine nii joogina kui sõnana on osade inimeste jaoks oluline kuulumismärk.

Rahvusvahelised sõnad

Kuid tagasi sõnade juurde. Ning minu puhul mõistagi rahvusvaheliste märgisüsteemide juurde, millega globaalsemal mõtteväljal enda kuuluvust mareeritakse.

Meist ida poole jääval mõtteväljal on praegu puhumas kurjad tuuled ning enda lojaalsena märgistamiseks tuleb kasutada vägevamaid sõnu, kuid mis on koordinaat-teljestiku loojana seda reljeefsemad.

Putini võimustumise alguses kasutusele võetud riigivõimu keskne ja konkreetsena mõjunud „võimuvertikaal“ on asendunud hämusemate ja usupõhisemate mõistetega nagu „hingeklambrid“ (kohmakas katse eestindada üsna tõlkimatut mõistet скрепы) ja hingestatus (духовность).

Venesõnad

Venemaad konstrueeritakse ühtsemaks, manades kõiki venelasteks, sõltumata sellest kas ollakse tegelikult tatarlane, baškiir või udmurt. Õigeusk on sisuliselt muudetud riigi-religiooniks, olles riigisuuruse sõnapitsatina kohal kõigis olulistes kõnedes ja telepiltides – nii kasvõi parasjagu käimasoleva üleujutuste-teemalises infovoos.

Narruseni korratavad sõnarelvad „anglosaksid“ ja „hegemoon“, LGBT ja „kollektiivne Soros“ markeerivad seda maailma poolt, mis Kremlist vaadatuna tume ja vaenulik näib. „Maailma enamus“ ja multipolaarsus märgistab heledamat poolt ja suundumust.

Muuseas selles osas on imeline jälgida, kuida sotsiaalse inseneeringu harrastajad langevad ikka ja jälle ülelihtsustamise lõksu. Igasugune propaganda/sõnumiloome, mis üritab kõnetada võimalikult laiu masse, peab muutuma primitiivsuseni lihtsaks ja jääma samas piisavalt hämuseks, et paljud suudaks tunda end samastununa.

Primisõnad

Korduvalt ja korduvalt on kirjeldatud, kuidas millegi vastu kogunenud inimgrupid võidu järel pihustuvad, sest selgub, et neil puudub ühiosa. Kõigi konspiroloogida lemmiksõna „nemad“ (noh NEED, kellele SEE kõik kasulik on) osutub näilise lihtsuse tõttu üheaegu paljudele sobivaks, kuna selle all saab mõista nii kurja naabrit, võimulolevat valitsus kui roosasid tulnuk-sisalikke.

Ahjaa, mis puutuvad siia alguses mainitud Lenini tsitaadid? Lihtsalt oli üks ajastu, kui need olid need turvamärgid, mis tuli õmmelda iga teksti külge, rääkides kas kevadkülvist või kommunaalprobleemidest. Sõnad, millest sõltus kirjutatu ilmumine ja kriitikavabadus. Sõnad, millest olid sõltuvuses nende kasutajad.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et tasub tähele panna, kas ja kuidas ka me ise märgistame enda ümbrust teatud sõltuvussõnadega. Nende omamoodi maamärkidega, mille abil me loome endale illusiooni protsesside juhtimisest ja enda adekvaatsusest. Nagu näiteks „kliimaministeerium“. Ja kõige mõistlikum on kõige selle üle veidi muiata.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, USA, Gruusia, Serbia

- Aegade algusest podisenud Lähis-Ida konfliktis juhtus seekord midagi uut: esiteks pole varem toimunud nii massiivset drooni/raketirünnakut Iraanist Iisraeli pihta ja teiseks pole Iisraeli poolel neid tõrjunud nii palju liitlasi. Kas ja kes oleks Iraani poolel sama tõhusate liitlastena üles astumas?

- USA poolne venitamine sõjalise abi andmisega Ukrainale (eriti võrdluses Iisraeliga) on muutumas juba naeruväärseks

- Gruusia nn välisagentide seaduse juures on suurimaks tajuhäireks asjaolu, et kõige taga olev Ivanišili peaks selle seaduse kohaselt olema välisagent nr.1

- Serbia relvatehing Prantsusmaaga näitab mh Venemaa rolli nõrgenemist maailma relvaturul

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Slovakkia, USA, Hiina, Iisrael

- Slovakkia orbaniseerub - napilt, aga siiski võitis nüüd ka presidenditooli mees, kes rakendas selleks Ukrainale-abi-andmise vastaseid loosungeid (mille taga võib näha Venemaa kõrvu)

- USA Ukraina-abipakett takerdub sisepoliitilise nägeluse taha, mida taaskord võimestab Venemaa susimine nö uue laine sotsiaalmeedia trollide abil

- Venemaa üritab kõigest hingest jätta muljet, et nad on Hiinaga ühes paadis, tasakaalustamaks Ukraina ponnistusi saada enda taha ülejäänud maailma

- Iisrael pole siiani saavutanud oma kahte eesmärki - pantvangide vabastamine ja HAMAS'i purustamine - seetõttu ta jätkab Gaza sektori maa pealt pühkimist

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Türgi, Venemaa, Poola

- Türgis toimunud valimiste kohta võib väikese ettevaatlikkusega öelda: väikesed valimised, aga suur võit! Et ühest küljest olid need ju kõigest kohalikud, mitte parlamendi või presidendivalimised. Teisest küljest vähemalt hetkeks annab see lootust, et Türgi võib väljuda autokraatlike riikide hulka vajumise tendentsist, seega on see suur võit nö demokraatikule laagrile

- Venemaa ja Krookus-halli terrorirünnaku järelmid muutuvad üha hargsemaks ja kentsakamaks, väljendudes mh ka kummalises info-pingpongis Valgevenega

- Poola teade selle kohta, et Euroopa pole valmis sõjaks, on ühest küljest täiesti tõene - sõjaks on valmis ainult agressor, mitte ennast kaitsev pool. Aga õnneks on lisaks EL'ile olemas ka NATO ja eraldivõetud liikmesriigid, mille kaitsevõime on tunduvalt paremal järjel.

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Vene õigeusk ja sõda Ukrainas

- Kas patriarhi sõnum toetusest sõjale on leidnud omaksvõttu? Ega ei ole küll, isegi VÕK vaimulikkonna ja koguni Sinodi liikmete seas pole selles osas üksmeelt

- Kas patriarhi võiks nimetada kasulikuks idioodiks Kremli käsitluses? Tegemist on pigem äärmusliku ja küünilise pragmatismiga mõlemalt poolt. Kiriku jaoks on kasulik, et riik kõrvaldab konkurente (Jehoova tunnistajate sekt on kuulutatud keelatuks, katoliku kiriku tegevus sisuliselt tasalülitatud jne). Riigi jaoks on kasulik aeg-ajalt tugineda kiriklikele&religioossetel argumentidele (nt rõhutades Ukraina nö loomupärast kuulumist Venemaale)

- Venemaa elanikest kuulutab ennast õigeusklikeks 72%, kuid regulaarselt külastab kirikut vaid 7%. Ka Vladimir Putini enda tegelikus usklikkuses võib kahelda, pigem saab teda pidada omamoodi müstikuks, kelle peas toimuvas pudruses nägemuses enda missiooni kohta on oma roll ka õigeusul

Sellest ja muustki sai räägitud Kuku raadio saates Sihik, saatelõik järelkuulatav siit. Saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, kõnelemas Karmo Tüür

De-legitimiseeritud Putin

Vladimir Putinit on korduvalt kirjeldatud kui legalisti, st inimest, kes jätab mulje kui rangelt seadusetähe järgijat. Veelgi enam aga kui legitimisti, kes tunneb muret selle üle et kuidas tema võimu loomupärasust tajutakse. Selle kuvandi murenemine toimub aga praegu raginal, nii otseste kui kaudsete tunnuste alusel.

Alustuseks pean muidugi vabandust paluma võõrsõnalise ja keeruka pealkirja eest, kuid mõistel „legitiimsus“ saab selles tekstis olema korduv ja sisuline roll.

Igasugune võim tugineb mingisugusele õigusele. Kas jõu õigusele või õiguse jõule. Nii ehk naa nimetatakse seda ühiskondlikuks kokkuleppeks, mille alusel on võimukandjal võimalik väita, et tema valitsemine selle maa ja rahva üle on õigustatud.

Kordan lühidalt üle need neli erinevat ühiskondliku leppe staadiumit, mille Vladimir Putin on oma ametis läbinud – vabandan jällegi, kui need on tähelepanelikumale lugejale juba varasemast meelde jäänud.

Legitiimsuse neli mudelit

Need mudelid on siis (järjest vingemas järjekorras): demokraatlik, majanduslik, sõjaline ja jumalik. Ja see on universaalne, mitte ainult Venemaa-keskne astmestik. Asjade mõtestamiseks on alati kasulik silmas pidada universaalset, nö suurt pilti ning siis vaadata, kuidas kohalik spetsiifika sellesse sobitub.

Alustas Putin Venemaa presidendi ametis suhteliselt demokraatlikul moel – niipalju kui see Venemaa reaaliates üldse võimalik. Lihtsalt Boris Jeltsini aegadel oli nii kombeks, et valimised päriselt toimusid ning mõnikord olid ka tulemused mitte ettemääratud. Tolle mudeli ühiskondlik leping on lihtne ja kergekaaluline – rahas valib endale piltlikult öeldes majavalitseja, kelle kogu legitiimsus põhinebki töölepingul, mille ametisseastuja alla kirjutab. Kui hakkama ei saa, võetakse järgmine.

Järgmine on kraad kangem meetod, mille ühiskondlik lepe tugineb majanduslikul heaolul, mida võimustuja peab rahvale pakkuma. See on selline aidamehe roll, kelle käes on võtmed ja kes jagab heaolu vastavalt oma äranägemisele. Rahva roll leppes on tagasihoidlikum – nemad annavad võimuohjad aidamehele lootuses saada toidetud. Kasvava naftamajanduse baasil sai Putin selle ülesande täitmisega üsna hästi hakkama. Tema kamraadid varastasid niipalju kui jaksasid, kuid rahvas elas ka üha paremini.

Kolmas on sõjapealiku legitiimsus, kus kogu legitiimsus taandub jõukasutusele. Ühiskondlik lepe on lihtne nagu nael – rahvas püsib vagusi, sest pealik tagab julgeoleku. Küsimusi ei küsita, vastu ei hakata, sest et sõda. Putin on vägivalla skaalat järjest kõrgemale nihutanud, rakendades jõudu nii riigis sees kui väljas.

Neljas ehk jumalik legitiimsus on kõige vingem, kus rahva käest ei küsi enam keegi midagi, ses võim on jumalast antud. Putini muutumine üha ikoonisarnasemaks on ilmselt kõigile nähtav, lisandub kiriku järjest olulisem roll paarisrakendis.

Teooria ja praktika

Nüüd, kui see loetelu on tehtud, vaadakem sellele hierarhiale otsa muutunud olude ja Venemaa praktikate prisma kaudu.

Demokraatlik legitiimsus on lennanud räbalateks, hiljutiste „Puutini-valimiste“ legitiimsust ei pea tõsiselt võetavaks enam sisuliselt keegi. Siseriiklikult suhtutakse sellesse rituaalsesse vormitäitmisse sügava irooniaga, saades aru, et vaja on niikuinii imperaatorit. Läänemaailma otsus mitte tunnustada Putinit enam legitiimsena on selle kõrval vaid täpe.

Majanduslik legitiimsus on saanud tõsise hoobi – lootus üha paremale elule on mõranenud. Kui mitte millegi muu osas, siis siiani kehtinud elukvaliteedi püramiid, mille tipus oli kinnisvara, puhkus ja ravi Euroopas, on purunenud.

Leppe purunemine

Sõjapealiku legitiimsus sai äsja rängeima hoobi. Vladimir Putin ei kujuta endast ju mingi abstraktse riigivõimu, vaid julgeoleku kuiva kehastust. Krookus-halli verine plärakas ei ole lihtsalt plekk kuuerevääril, vaid nõrguva jõetuse tunnus. Senine alfa-isane ei suuda tagada oma karja julgeolekut.

Jumalik ehk haavamatu legitiimsus on aga illusioon, mis eksisteerib vaid andunud uskuda tahtjate peades. Seeon ressurss, mille peal saab ratsutada vaid juhul kui uskujad on fanaatilised, eirates päriselulisi raskusi. Seda mudelit on võimatu politoloogilisel tasandil analüüsida, sestap tõstan siinkohal käed ja tõden, et seda ressussi võib jätkuda kauaks.

Mis on siis kogu selle legitiimsus-loo kokkuvõte? Aga see, et enamik Vladimir Putini kui Kõrgeima Võimu kandja legitiimsusest on murenenud. Hiljutine terroriakt võib avada Pandora laeka, kus kõik, kellel on Venemaa vastu kauna kanda, hakkavad riigi sisulist nõrkust ära kasutama. „Valimiste“, sõja ja terrori kokkulangemine võiks aga olla surmahoop senisele ühiskondlikule leppele Venemaa rahva ja Vladimir Putini vahel.

Aga võibolla oligi see kogu Krookus-halli operatsiooni eesmärk?

---

lugu ilmus siin

Verisest ja segasest terrorist Kuku raadiole

Mida me siis teame Moskvas Krookuse hallis toimunu kohta? Ausalt öeldes üsna vähe:

- USA hoiatas märtsi alguses millegi kohta, aga väga kitsas ajaraamistikus (7. märtsil ja see miski pidi toimuma 48 tunni jooksul)

- 23.märtsil toimus võigas ja külmavereline sarimõrv

- Vladimir Putin ja tema eri taseme kõneisikud üritasid näpuga osutada Ukraina suunas

Kõik ülejäänud aspektid on kaetud väga suurte küsimärkidega, et kas, kes ja miks seda kõike just niimoodi planeeris ... või juhtus kõik lihtsalt eriliselt halbade asjaolude kokkulangemisena.

Jättes aga kõik küsimärgid kõrvale, on üks järeldus üsna klaar - tegu on Vladimir Putini personaalse läbikukkumisega, kusjuures kolossaalse läbikukkumisega. Puutin ei kehasta ju mitte mingit abstraktset riigivõimu, vaid väga konkreetselt ja rõhutatult jõustruktuuride võimu selle riigi üle.

Kõigest sellest sai räägitud Sihiku saates, saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit.

Sõdadevahelisel ajal

Sõdadevahelisel ajal on kohta idealismil, kuid ka see võib olla õpetlik. Paradoks nimega ÜRO Julgeolekunõukogu tuleb kas likvideerida või põhjalikult ümber ehitada.

Nagu igal elualal on oma märksõnade süsteem, nii ka rahvusvaheliste suhete (ajaloo) mõtestajatel. Mõiste „sõdadevaheline periood“ on midagi nii enesestmõistetavat, et kõik noogutavad ja teavad, et sellega tähistatakse I ja II Maailmasõja vahele jäävat perioodi. Või nii vähemalt oli see tajutav kuni siiani.

On omamoodi hämmastav ja loomulik, kui enesekesksed me oleme nii ajas kui ruumis. Enesekesksed ja idealistlikud. Seda võiks lausa nimetada hobujaama-mõtlemiseks.

Meie mõtlemise hobujaamad

Ajalises mõõtkavas me lähtume endast ja suudame hoomata paar põlvkonda tahapoole. XX sajandi sõjad on veel piisavalt lähedal, et elab ka inimesi, kes on need tsüklid, need omamoodi hobujaamad läbinud ja saavad neist meile rääkida. Toona tehtud otsused ja rajatised on veel piisavalt tugevalt meie elu mõjutamas, et oskame näha sidemeid tänasega.

Ruumilises mõttes oleme samamoodi piiratud ning juba asjaolu, et nimetame peamiselt Euroopas möllanud sõdasid Maailmasõdadeks, on kõnekas. Jah, definitsiooni kohaselt saab maailmasõjaks nimetada protsesse, milles lahingtegevus puudutas enamikke kontinente, kuid reeglina me tajume ikkagi ka seda mõne hobujaama kauguseni – kõik sellest horisondist kaugemale jääv on udune ja väheoluline.

Ning jah, see kõik on loomulik, sest sel moel kaitseb meie igaühe aju end ülekuumenemise ja hulluksminemise eest. Me peame lihtsustama ja lahterdama, et suuta teha valikuid, millele mõelda ja millele mitte. Seeläbi saame luua endale illusiooni, et kontrollime olukorda. Idealistliku mulli, mis võimaldab mitte langeda masendusse sellest, kuidas maailmas asjad kulgevad omasoodu ja meie võimekus seda mõjutada on ülimalt küsitav.

Aju peamine ülesanne ongi käsitleda seda peamist lülitit, mis toimib režiimil: mõelda / mitte mõelda. Soovitavalt mitte mõelda, sest see ei raiska energiat ega kuluta mõtlejat. Mittemõtlemise parim kehastus on kujutluspilt õngemehest, kes täiusliku mittemõtlemise seisundis jälgib ujukit ja arvab ennast seeläbi olukorda kontrollivat.

Idealismi roll rahusvahelistes suhetes

Tulles tagasi idealismi juurde rahusvaheliste suhete kontekstis tuleb tõdeda, et eks ka sõjad ole üks osa rahvusvahelisest suhetest. Poliitika jätkamine teiste vahenditega, kui soovite. Sõdade ajal ja vahel proovib idealistlik alge meis välja mõelda vahendeid, kuidasmoodi järgmisi sõdu vältida.

Idealism oma äärmusvormis viib mõistagi ülelihtsustamiseni. Kui lähtuda loogikast, et kuna sõjad toimuvad rahvuste / rahvusriikide vahel, siis näikse ju olevat mõtekas tegeleda nende riikide väljalülitamisega, et küllap siis kaovad ka sõjad.

Paraku unustab selline idealismivorm ära lihtsa asjaolu, et suuremad või väiksemad sõjad toimusid ammu enne seda, kui mingitest formaalsetest riikidest rääkidagi sai. See mõttekäik meenutab eelpool viidatud kalameest, kes keskendab kogu tähelepanu õngekorgile ja arvab, et kontrollib seeläbi olukorda.

Kui mingi kummalise valemi abil saavutada olukord, et toimiks mingi utoopiline maailmavalitsus (soovitavalt mingi valgustatud monarhi juhtimisel, onju), siis ei kaoks ei kuhugi inimese sotsiaalsest olemusest tulenev vajadus tekitada endale grupikuuluvusele tuginevaid lahterdusi. See on aga absoluutselt mõeldamatu sellele grupile vastanduva / konkureeriva grupi konstrueerimiseta. Noh umbes samamoodi nagu ühed seltsimehed mõtlesid välja klassikuuluvuse ja sellel põhineva permanentse vastasseisu.

Institutsionalism kui idealismi erivorm

Vähema idealismitasandiga on institutsionaalne lähenemine. See tähendab mingite selliste riigiüleste võrgustike loomine, mis peaks võimaldama konflikte ennetavalt läbirääkimiste laua taha suunata ja neid vaidlusi modereerida.

I Maailmasõja järel sündinud Rahvasteliit on selle parim näide, kuid ühtlasi ka parim just mittetoimimise ja läbikukkumise mõttes. II Maailmasõja järel loodud ÜRO näikse olevat olnud veidi edukam, vähemalt on ta kestnud kauem ... kuid selle kestmise käigus ka üha enam puitunud ning vähemtoimivaks muutunud.

Muud, väiksema geograafilise haardega ühendused on osutunud efektiivsemaks, kuid oma eksklusiivsuse (kellegi kaasamise ja välistamise) tõttu tajutavad soovi korral samamoodi tülisid tekitavana – mõelgem kasvõi põgusalt EL ja NATO laienemistele ning selle vastukaaluks soovmõtlemise korras loodud BRICS mehhanismile.

Väikseima näilise idealismitasandiga mõttekäik oleks nö maailmapolitsei loomine, mis kõik tülinorijad ja röövallutajad ohjes hoiaks. Kuid paradoksaalselt jõuab see hoopis jällegi idealismi tipptasemele, sest ... kes/mis saaks olla see kõigi jaoks õiglasena tunduv politseinik? Missugused saaks olla selle politseiniku taga olevad õigus- ja kontrollimehhanismid? Kui me Ülima Olendi ja muud marslased kõrvale jätame, siis näib lootus selles kõiges kokku leppida ülima idealismina.

ÜRO JN paradoks

Mis siis oleks selle politoloogilis-filosoofilise targutuse kokkuõtteks öelda? Esiteks seda, et hüüatused stiilis „kuidas saab olla, et sõjad ikka veel puhkevad“ on kasutud. Teiseks aga seda, et võibolla oleks lahenduseks ühe paradoksi likvideerimine.

Nimelt üritab idealismil baseeruv ÜRO endas tuumikuna sisaldada absoluutse realpolitik kehastust ehk Julgeolekunõukogu. Selle nõukogu alalised liikmed on alalised lihtsa ja toore jõu pinnal – nimelt nad olid Teise maailmasõja võitjad.

Me ei saa kontrollida seda, mida nimetavad järgmiste põlvkondade rahvusvaheliste suhete mõtestajad „sõdadevaheliseks perioodiks“. Ilmselgelt saab see olema mingite järgmiste sõdade/hobujaamade vahele jääv aeg. Kuid me saame kontrollida seda, et me ise astuks välja eelmise hobujaama ehk Teise Maailmasõja varjust. Sest muidu me jääme kalamehena jälgima õngekorki, antud juhul ÜRO Julgeolekunõukogu suutmatust toimida ning unustame ära, et see on vaid inimeste loodud instrument, mis mitte-toimimise korral tuleb ümber ehitada.

Viigem oma ajus olev lüliti mõtlemise režiimile ja leidkem selleks muudatuseks võimalus.

Vastupanuliikumine Venemaal - hõre ja kaootiline, aga paratamatu

Soov kujundada Venemaast monoliitset poliitilist monstrumit ei arvesta ei ajaloolise kogemuse, inimloomuse ega loodusseadustega.

Üha enam laekub teateid Venemaa valimisjaoskondades toimuvatest "avaliku korra rikkumistest", plahvatustest, põlengutest sõjakomissariaatides, väiksematest ja suurematest diversioonidest raudteel, sildadel jne.

Ametivõimud räägivad mõistagi "ukraina jäljest" kõigi nende asjade taga. Samamoodi nagu omal ajal räägiti "tšetšeenia jäljest". Või nii nagu nõuka-aja lõpus räägiti igasuguse nö teisitimõtlemise ilmingu korral "lääne hukutavast mõjust", veel varasemal ajal aga nt "briti spiooniks" olemisest.

Riigikeskne nägemus

Iseloomulik on see, et taolised seletused jätavad alati kõrvale inimese enda vaba tahte. Kollektivistliku/riigikeskse mõttemaailma jaoks on individualistliku/isikukeskse "mina" olemasolu vastuõetamatu.

Õigemini igasugune "mina" on selle nägemuse jaoks lubatud ja õigustatud vaid selleks, et kinnitada "meie" hulka kuulumist. " Я - русский", " Я - за Путина" („mina olen venelane“ ja „mina toetan Putinit“) – sedasorti lojalismiavaldused on riiklikult soositavad ja propageeritavad, isegi kui selle sõnumi telekaamerasse ütleja näeb välja kõike muudmoodi kui slaavi rahvuse esindaja.

Tegelikkuses on igas ühiskonnas läbi aegade olnud vastupidi mõtlejaid. Praeguses alternatiivide-küllases ajastus (alates antivakseritest kuni kõikvõimalike omapeagamõtlejateni) on see suisa paratamatult suurem ja häälekam seltskond, ehkki oma olemuselt lootusetult kaootiline.

Koordineerituse soovmõtlemine

Vastupidi mõtlejaid ja vastuhakkajaid on nii Prantsusmaal kui Saksamaal, Iisraelis kui USA's, meie väiksel maakamaral kui ka suurel Venemaal. See on loodusseadusega võrreldav paratamatus.

Näha selles kõiges aga hästiorganiseeritud vastupanuliikumist on pigem soovmõtlemine. Lihtsalt pika-aegne ühesuunaline surve pressib vastuolijaid ühtsemaks massiks, loob oma survega ise endale vastuvälja/-surve. Mõju on võrdne vastasmõjuga, mäletate?

Koordineeritud ja ühe eesmärgi nimel tegutsejatena üritavad neid hajategevusi näidata – nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks – nii režiimi vastu tegutsejad kui riigikaitsel olevad eriteenistused. Esimesed tahavad näidata, et nad haldavad mingit veidi hoomamatut, kuid seda ohtlikumat ressurssi. Teised aga selleks, et näidata omaenda tööd tähtsamana ning läbikukkumisi vaenlase kurikavalusest, mitte enda käpardlikkusest tulevana.

Jäikus vs vastupidavus

Lõpetuseks peab vist taaskord välja tooma erinevused jäiga ja vastupidava režiimi vahel. Need on umbes samad mis kehtivad nt ehituskunstis.

Näiliselt jäik, monoliitne rajatis on tegelikult habras, võides puruneda ootamatult ja paljusid enda rusude alla mattes. Vastupidav hoone on aga sissehitatud paindlikkusega, mida riigi puhul nimetatakse demokraatliku tagasiside mehhanismiks.

Putinlik Venemaa tõmbab oma riiklikke kruve järjest enam pingule, üritades hirmu ja vägivalla najal betoneerida kinni kõik võimalikud mõttepraod. Selles monoliidis ei saa ega tohi valimis-imitatsioon tuua kaasa ootamatuid arenguid. Luues aga täieliku kontrolli illusiooni (nii sise- kui välispoliitilise vägivalla abil), unustavad kontrolli-ihalejad aga illusioonide purunemise paratamatuse.

---

lugu ilmus siin

Kuidas Venemaa hiljutist terroritegu ära kasutab

Kesiganes ja mis iganes motiivil ei pannud toime neid terroritegusid Moskva lähistel, on selge et Venemaa praegune režiim kasutab seda ära nii oma välis- kui sisriiklikes huvides.

Välismaal võimaldab see viia läbi suisa hiilgava info-operatsiooni, laialdase mõjutustegevuse, külvata segadust Lääne inimeste peades ja südametes. Ühekorraga on võimalik näidata Venemaad mitte enam agressorina, vaid juba ohvrina. Ohvrina, kes kannatas hingetu, koletu ja (peamine) ühise vaenlase – terrori all. See peaks Moskva meelest panema paljusid kõhklema, kui on vaja kehtestada järjekordseid sanktsioone või jõustada seniseid.

Siseriiklikult on aktsent mõneti teine, võimaldades sama tegu kasutada mitte kaastunde, vaid viha kütmiseks. Ühiskonda on lihtsam mobiliseerida, kui teda rünnata ühise hirmuga ja osutada näpuga vaenlasele – antud juhul siis Ukrainale. Ametliku retoorika kohaselt olla ju need terroristid liikunud läbi Ukraina ning neile olla osutatud ka Ukrainast kaasabi.

Nii et see on suurepärane näide sellest, kuidas ühte ja sedasama sündmust on võimalik kasutada kahe erineva eesmärgi saavutamiseks

---

saatelõik järelvaadatav siin

Разбор полётов: Puutini-valimised, läänelitlased, Armeenia

- kuidas nimetada Puutinit nüüd, kuna tavapärane nimetus "president" on kohatu? kuidas kõlaks "usurpaator"?

- lääneliitlaste seas on järjest tomivamaks muutunud nö tahte-koalitsioonid. et kui kõik koos otsusele ei jõua (mis on halb), siis panevad seljad kokku need, kes jõuavad (mis on hea)

- Armeenia eemaldumisel Venemaast on üks oluline erinevus nt meist, neil puudub nö ootav sõbrakäsi, mis aitaks eemaldumisele kaasa

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Järjest vähem usutavad tulemused

Valetamisel ja võltsimisel on üks ühine omadus – piiri tuleb pidada. Vastasel juhul hakkab tööle nö kalamehejuttude fenomen, kus isegi kiitleja lähimad kamraadid naerda turtsuvad, kuulates mõõdutundetuid liialdamisi.

Venemaa Föderatsiooni presidendi valimistega on sama lugu. Seda ametit siiani miskipärast enda omaks pidav Vladimir Putin on kunagi suutnud endale luua nö legalisti kuvandi – see tähendaks justkui, et ta üritab kõiges vähemalt formaalselt järgida seadusetähte.

Reaalsuses on ta selle kuvandi ammu, korduvalt ja eri aspektides ribadeks tulistanud. Kuid jäägu siinkohal muud sarivaletamised kõrvale, hetkel on juttu valimistest. Täpsemalt „valimistest“, sest eile toimunud tsirkust ei saa pidada õiguspäraseks mitte mingil moel.

Jätan kõik muud aspektid kõrvale ja keskendun seekord Putini ametlikele valimistulemustele, mis moodustavad järgmise aegrea: - 2000.a 53,4%, 2004.a 71,31%, 2012.a 65,34%, 2018.a 76,69%, 2024.a 87,32%.

Mis siin siis valesti on?

Esiteks valimiste hulk. Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse kohaselt tohtis ta olla ametis esimesed kaks ametiaega. Kõik, mis on toimunud peale esimest kahte valimist, on olnud sulitemp nii ehk naa, eriti jõhkralt peale põhiseaduse enda vägistamist „rahva soovil“.

 
Teiseks usutavuse määr, mis minu jaoks läheb uduseks peale 70% piiri saavutamist, eriti kui see on pidevas kasvutrendis. Kui panna praegused tulemused tabelarvutuse mudelisse, siis selle kohaselt saabub 100% lae purustamine kuskil 2036.a paiku.

Kolmandaks nn Vedernikovi kriteerium. Viimatistel kubernerivalimistel sai Pihkva oblasti kuberner Mihail Vedernikov totakalt kõrge tulemuse 86,3%. Peale seda läks asjaomastest ringkondades ringlema nali, et sellega seati latt Putini-valimisteks.

Nii ka läks. Vaatamata sellele, et ka Venemaa enda ametliku sotsioloogia järgi ennustati Putinile tulemuseks 75%, joonistati lõpuks ekraanile Vedernikovist kõrgem tulemus.

Valetamisega tuleb piiri pidada. Venemaal seda piiri enam ei peeta (mitmes halvas mõttes). Seega ei saa ka nende valimistulemuste käsitlustes teisiti, kui rõhutada nende valelikkust.
---
(tabel @Mihkel Liivo)

---

lugu ilmus siin  

Kolm põhjust, miks me ei tohi tunnustada Puutinivalimisi

Vladimir Putini saamist veel üheks tähtajaks Venemaa Föderatsiooni presidendiks ei saa tunnistada legitiimseks. See seisukoht on üsna laialt teada, kuid nüüd ma proovin lisada siia kolm argumenti et MIKS seda ette teada tulemust ei saa tunnustada.

Hüüda see mitte-tunnustamine välja loosungina või emotsionaalse purtsatusena on üks asi, kuid esitada selle mõtte toestuseks välja ratsionaalseid argumente on hoopis teine. Ning nagu ammu teada, on kõige parem kui neid argumente on kolm – niipalju jõuab meeles pidada soovi korral igaüks.

Esiteks – Valgevene

Esiteks on alati hea tugineda mingitele varasematele ja arusaadavatele pretsedentidele, sarnastele juhtumitele. Võrdlused on kasulik ja õpetlik meetod, isegi kui võrdlus toob välja ka erinevusi.

Valgevene poliitiline süsteem ja õhustik on üsna sarnane Venemaaga ja muu maailma pretensioonid sealsetele „presidendivalimistele“ on üsna samasisulised. Viimatised „valimised“ Valgevenes toimusid samamoodi mitte-vabalt, mitte-võistlevalt, poliitiliste repressioonide tingimustes ning ... tadaaaa ... Läänemaailm teatas, et ei tunnusta enam Aleksandr Lukašenkat presidendina.

Jah muidugi, siin on ka erinevus, et on olemas alternatiivne kandidaat, keda vähemalt formaalselt käsitleda kui mõnevõrra legitiimsemat oma riigi esindajat, Venemaa puhul seda hetkel nii reljeefselt näha pole.

Teiseks – Krimm

Krimmi kaaperdamine 10 aastat tagasi ja selle õigustuseks korraldatud „referendum“ annab meile veelgi sisulisema argumendi. Nii nagu ei saa iga tsirkust nimetada referendumiks, mille tulemusi peaks ülejäänud maailm tõsiselt võtma, nii samamoodi ei saa igat tsirkust nimetada valimisteks.

Krimmi kaaperdamine, Ida-Ukraina piirkondade okupeerimine ja täiemahuline röövsõda Ukraina vastu avas täielikult Venemaa praeguse režiimi kuritegeliku olemuse, millest varem sooviti enamasti mööda vaadata, isegi peale Venemaa sissetungi Gruusiasse.

Vladimir Putin on nüüdseks kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, süüdistatuna laste deporteerimises Ukraina vallutatud territooriumitelt. Kui see kurjategija proovib luua endale immuniteeti „valimiste“ korraldamise ja oma ametivolituste pikendamise näol, siis juba see on piisav põhjus seda protseduuri ning tulemust mitte-siduvaks pidada.

Kolmandaks – „valimiste“ korraldus okupeeritud territooriumitel

Valimised muutuad legitiimseks siis, kui on järgitud terve rida tüütuid, kuid tarvilikke protseduure. Alates valimisnimekirjade koostamisest (kes saab osaleda, kes mitte), kandidaatide ülesseadmisest jne kuni valimiskampaania korraldamiseni ja valimisprotseduuride läbipaistvuseni.

Isegi kui me oletaks, et kõigi nende protseduurireeglitega on asjad enam-vähem OK Venemaal endal, siis kõik selle keerab pea peale valimiste korraldamine okupeeritud aladel. See asjaolu, et Venemaa on need enda põhiseaduslikuks osaks kuulutanud, pole hetkel oluline. Oluline on, et need alad on Venemaa kontrolli all ainult osaliselt ning valimis-imitatsioon toimub sõjategevuse tingimustes.

See viimane argument muudab mitte-tunnustatavaks ka kogu muu protsessi. Isegi kui kuskil Omskis või Tomskis toimuks kõik otsekui valimisreeglistiku õpiku alusel, tühistab naaberriigi osade okupeerimine ning nendel iseenda „legitiimsuse“ ja „normaalsuse“ tõestamine sõja tingimustes kõik muu.

Enesest lugupidamise küsimus

Seega – mis iganes tulemusega ei lõpeks reedest pühapäevani kestvev valimiste imitatsioon, ei ole muul maailmal mingit alust pidada neid legitiimseks ja siduvaks. Vladimir Putin pole enam tunnustatav Venemaa Föderatsiooni presidendina.

Muidugi võib esitada küsimuse – aga mis sellest muutub, et kas meie seda tunnustame või mitte? Kas Vladimir Putini kui usurpaatori võim sellest väheneb näiteks Venemaal sees või mingites rahvusvahelistes formaatides, kus teda tahetakse tunnustada (nt BRICS süsteemis)?

Vastus sellele küsimusele on umbes sama mis küsimusele „kas sanktsioonide kehtestamisel on mõtet?“ Esiteks on mõtet küll, sest rahvusvaheliste suhete keskkond koosneb suuresti erinevate signaalide mustritest. Rakendades mingi karistusmeetme, anname me signaali selle kohta, mida me aktsepteerime ja mida mitte. Ja lõppkokkuvõtteks – see annab meiel võimaluse säilitada enesest lugupidamine, et me ei peaks punastama vastusena küsimusele: „aga mida mina olen teinud?“

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: paavst, Portugal, Europarlament, Venemaa

- paavsti "valge lipu" sõnum läks omadega nii metsa, et tema abilised pidid hakkama seletama, et mida too "tegelikult" mõtles ja öelda tahtis

- Portugali järjekordsed, juba kolmandad erakorralised parlamendivalimised ei pruugi jääda viimaseks, aga see toimib väga ilusa õppematerjaline parlamentaarse esindusdemokraatia kui valitsusvormi kohta, koos kõigi oma sissekirjutatud vigadega

- see, et Europarlament proovib Euroopa Komisjoni kohtu alla anda, on suurepärane uudis, näidates teed, kuidas ka siin on võimalik parlamentaarse kontrolli kehtestamine täitevvõimu üle

- Venemaa Riigiduumas on taaskord arutlusel võimalus kuulutada Krimmi üleandmine Ukrainale Hruštšovi poolt õigustühiseks. Ainult et see ei muuda mingil moel ära asjaolu, et kuriteo toimepanemise hetkel - Krimmi kaaperdamise ajal - kehtinud õigusraamistiku järgi oli Krimm ikkagi Ukraina territoorium

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Putini vasakpööre

Venemaa võimu ja varade vaheline suhe on taas pöördumas vasakule, see tähendab riigi ülemvõimu poole. Seekord on põhjuseks mitte niivõrd riiklik ideoloogia, kuivõrd Venemaa võimu usupeerinud Vladimir Putini isiklik soov üles ehitada uus lojaalsusvõrgustik.

Parem-vasak skaala on viimasel ajal nii lootusetult väärkasutust leidnud, et ma enamasti panen pahaks selle kasutamist. Seekord proovin aga ise seda pruukida, aga enne seletan mida ma selle all silmas pean. Nimelt seda kõige lihtsamat, majanduspoliitilist telge. Skaala vasakpoolne ots = rohkem riigipoolset kontrolli, parempoolne = vähem riigi sekkumist.

Lihtlabasel kadedusel ja ahnusel baseeruv idee varade ümberjagamisest pole midagi uut. Läänelikus kultuuriruumis esitatakse seda tihti „sotsiaalse õigluse“ loosungi all, Venemaal pole sääraste sõnafiltrite kasutamisest eriti kunagi hoolitud, isegi nõukogude korra ajal oli see „sotsialistlik unistus“ nii hõredalt läbipaistev, et siiralt ei uskunud selle sisse praktiliselt mitte keegi.

Jeltsini aegne parempööre

Igatahes sai Nõukogude korra lõppemise järel see variseri mängimine otsa. Tegelikult sai see otsa juba varem, nõukogudeliku majandusmudeli kokkuvarisemise ajal, kuid Jeltsini ajal see muutus valitsevaks riigikorralduslikuks mudeliks. „Võtke nii palju iseseisvust kui suudate alla neelata“ – see kehtis mitte ainult Venemaa regioonide kohta öelduna.

Ettevõtlikum seltskond suutis asja nii edukalt kasutada, et nõukogude aegsest „rahva omandi“ müüdist jäid vaid räbalad järgi. Erastamine toimus sellise raginaga, et mõistagi sündis koletutes kogustes ebaõiglust kui ebaõigust, nii sotsiaalses kui juriidilises mõttes.

Igatahes sünnitas too ajastu mõiste „oligarhid“ ja Kremlit hakati kujutama mitmetornilisena ning võimu seitsmepäise pankurina. Ajutiselt nihkus raskuskese skaala paremasse otsa, kus rahal oli suurem kontroll võimu üle kui riigi kontroll majanduse üle.

Putin alustas paremalt

Putin alustas Peterburi kui megapolise välismajanduse kuraatorina ning nägi väga lähedalt, kui saamatu oli riigipoolne kontroll ning kui suurte jõgedena voolas raha eelarve asemel isiklikesse taskutesse. Ootamatult presidenditoolile sattununa (tal puudusid selleks nii eeldused kui ambitsioonid) suutis ta aga justnimelt eelarveliste jõu- ja kontrollstruktuuride toel ja mõjul ennast koguda ning hakata oligarhilist süsteemi lammutama.

Asja mõte oli väga lihtne, luua „uus eliit“, uus omanike kiht, kes olid personaalselt tänulikud Putinile. Uutele/vanadele omanikele anti jõuliste võtete abil mõista, et need varad võivad küll jääda nende omandusse, kuid nad peavad vastutasuks jääma poliitiliselt passiivseks, mitte enam sekkuma.

Kõige nähtavam ja mõneti viimasem oli ilmselt Jukose/Hodorkovski juhtum, kui saavutati omamoodi tasakaalupunkt. Riik sekkus küll üha enam majandusse ja toimusid ka pidevad pahatahtlikud ülevõtmised, kuid suuremate varade hoidjatel oli ikka veel võimalik oma vahendeid riigist välja kantida ja/või kasvõi formaalselt allutada välismaal registreeritud katus-organisatsioonidele, nö „offshoriseerida“ (sõnast „offshore“ ehk mugavuriigis registreeritud juriidilisele kehale allumine).

Riigirong pöördub vasakule

See termin „offshoriseerumine“ on oluline, kuna nüüdseks on välja kuulutatud „de-offshoriseerimine", st kõik olulised aktiivid tuleb tuua Venemaa jurisdiktsiooni. Ettevõtjal endal on võimalik küll füüsilise isikuna jääda Läände elama, kasõi koos perekonnaga, kuid siis kaotab ta kontrolli oma senise vara üle.

Viimatine ja säravaim näide Tšeljabinski metallihiiglase „deprivatiseerimine“. See tähendab et aastakümnete taguses privatiseerimis-protsessis leiti väidetavaid vigu ja objekt kuulub seniselt omanikult (Juri Antipov) äravõtmisele.

Protsessi taga on jällegi uus ja lihtne loogika. Senised ja/või uued omanikud võivad olla varade haldurid, kuid nüüd pole passiivsusest enam piisav. Kui eelmises tsüklis pidi ettevõtja „mitte sekkuma“ poliitikasse, siis nüüd ta peab olema innukalt ja püüdlikult režiimi toetav.

Mitte nihe, vaid pööre

Kokkuõtteks saab möönda, et Putin alustas põhiseaduse üle põlve murdmisega ning lõpetab nüüd lähipäevil ette ebalegitiimsete „valimistega“ uue lojaalsusvõrgustiku ülesehitamist. Kõik vähegi oluline peab Venemaal nüüd olema aktiivselt Vladimir Putinile ustav (üsna stalinlikul moel).

Alguses mõtlesin artiklit sõnastada kui „vasaknihe“, kuid teksti valmimise käigus mõistsin, et see pole enam nihe, vaid suisa pööre. Jeltsini-aegsest suhtelisest parempoolsusest, liberaalsusest ja demokraatiast (niipalju kui see Venemaal iial võimalik on olnud) on nüüd tehtud personalistlik, illiberaalne ja vasakpoolne moodustis, kus riigi ülimuslikkusele rõhudes on jõutud sõjaliselt agressiivse monstrumini.

Lõpulõigus pean vajalikuks üle rõhutada – parem-vasak skaala on vigane, kuid riigi sekkumise määra mõõdikuna arusaadav. Vladimir Putin peab ennast riigi kehastuseks ning allutab kõike endale. Meie jaoks seisab ees aga moraalne otsus: kas me tunnustame seda usurpaatorit legitiimse riigipeana või mitte.
---

lugu ilmus siin

ETV+ Epitsentr: kas peaksime olema valmis Ukrainat toetama veelgi otsustavamalt?

See pealkirjas toodud küsimus oligi kogu saate teemaks. Etteruttavalt võib öelda, et kõik saates osalised vastasid sellele küsimusele jaatavalt, publiku arvamus oli aga üsna vastupidine: 70% oli vastu ja 30% poolt.

Tõukekohtadeks a) Macroni poolt õhku visatud mõte võimalikust vägede saatmisest Ukrainasse ja b) Saksa Tauruse rakettide saatmise ümber käiv segadus.

See võib olla suurepärane avang järgmisele tasemele Ukraina toetamises. Umbes samamoodi nagu alguses oldi üldse relvastuse saatmise vastu, siis rakettide üleandmise vastu, seejärel tankide, hiljem lennukite jne ... mis algsest isegi võimaluse eitamisest jõudis üsna kiirelt reaalse lahingvõimekuse "tekkimiseni" Ukraina poolel.

Minu enda seisukoht: just meie otsustamatus on olnud põhjuseks, miks see sõda kestab nüüd juba üle kahe aasta. Otsustavuse musternäidis: Iraagi väljalöömine Kuveidist 1991.a. Praegune otsuskindlus võiks aga väljenduda alustuseks selles, et antakse Ukrainale kõik see, mida on kokku lubatud.

Saatejuhtt Andrei Titov, külalisteks stuudios Artjom Dudtšenko, Pavel Solovjov, Igor Taro ja Karmo Tüür, videosilla vahendusel Kiievist Aleksei Melnik. Saade järelvaadatav siit

Разбор полётов: Macroni avaldus, Taurus, Naval'nõi jne

- Macroni avaldus vägede Ukrainasse saatmise võimalikkusest - strateegilise kommunikatsiooni suurepärane näide, kuidas sõnad hakkavad elama oma elu, tuues tulemusi ilma reaalsete vägede liigutamiseta

- Taurus raketid kui samamoodi stratkom näide - need raketid juba osalevad (inforelvana) sõjas, isegi mitte veel kohale jõudnuna

- Naval'nõi matused kui omapärane protestivorm

- Putini aastakõne

- Transnistria pöördumine Moskva ja kogu muu maailma poole

- USA valimiste vaheetapp

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulata siit

Valimistest ja vangidest

- Venemaal oleks justkui tulemas valimised, mis kõigi formaalsete tunnuste järgi on nagu päris. Ühed väga ja niivõrd erilised valimised, et nad ei toimu Ühtsel Valimispäeval (kõik muud kohalikud, regionaalsed ja üleriigilised valimised toimuvad ühel sügisesel nädalavahetusel), vaid omaette sündmusena kevadel. Eriline värk ja eriline korraldus, kus kandidaat nr.1 ei osale valimisdebattides, ülejäänud kolm peavad aga telekaamerate ees pidama surmigavaid debati-imitatsioone, mida ei vaevu vaatama ka enamik VF enda asjaomaseid inimesi

- Naval'nõi matused olid erakodsed mitmes mõttes. Esiteks rikuti siin riigi poolt kõiki kirjutatud ja kirjutamata reegleid, nii seadusest tulenevat kohustust anda surnukeha lähedastele välja paar päeva jooksul kui ka õigeusu reeglistikust, mille kohaselt tuleb kadunuke matta kolmandal päeal peale surma. Teiseks oli kummaline see, et rahval lasti kujundada hüvastijätu tseremooniast omamoodi vaikiv protest ... ehkki nüüd tagantjärele on selles osalejaid juba hakatud välja nokkima.

- Venemaa Vanglate amet kitsamalt ning riik ja ühiskond laiemalt on uue ja kummalise probleemi ees. Nimelt on kõikides riikides alati probleemiks mehed, kes on sõjas väändunud ja keda peab tagasi ühiskonda sulatama. Venemaa spetsiifikaks on aga see, et rindelt tulevad tagasi endised vangid, kes on saanud sõjas osalemise eest amnestia ja veteranistaatuse. Tihtilugu need kriminaalse taustaga mehed jätkavad sealt, kus nad pooleli jäid ehk siis satuvad peatselt tagasi vanglasse. Venemaal üldvalitseva vanglakoodeksi järgi on aga võimudega (raha eest) koostööle läinud vangid reeturid, nö kitsed. Aga veteran-kitsed. Ehk siis kõrgenenud eneseteadvusega ja sõjaveterani paberitega kitsed, kelle suhteid kaasvangidega tuleb hakata kuidagi korraldama. Ühe võimalusena nähakse koguni omaette koloonia ehitamist/eraldamist neile.

Saatejuht Timo Tarve, lõik järelkuulatav siit

See oli Venemaa kodanike riigistamise kõne

Pearõhk sellel esimesel pooleteist tunni sees, mida mina jõudsin kuulata,oli ühel sõnumil - riik võtab inimese oma hoole alla. 

Uued riiklikud programmi (lisaks olemasolevatele!), mida kuulutati välja vähemalt neli, katavad inimese kogu elukaare alates sünnist kuni surmani. 

"Perekond", "noorsugu", "tõõjõud/kaadrid" ja "aktiivne vanadus", kui lühidalt kokku võtta, pakuvad illusiooni, et riik külvab iga oma praeguse ja eriti tulevase kodaniku üle hoolitsuse ja rahadega, nii et inimese enda ülesanne on ainult rõõmsalt oma riigi hüvanguks tegutseda. 

Jah loomulikult oli kõnes kohta ka USA süüdistamisele ja tuumarelvaga ähvardamisele. Lääne üldiselt ja eraldi G7 allkäigule osutamisele ning BRICS õitsengust rääkimisele. Ametnike noomimisele ja kodanike kiitmisele. 

Kuid laias laastus täitis see kõneakt ühte poliit-tehnoloogilist ülesannet: innustada "valimiste" eel vaatama heldimusega Hea Riigivanema poole, kes isiklikult ja käsijuhtimise korras viib riiki ja rahvast helge tuleviku poole. 

Muuseas, tegi see esineja kõike seda heas toonuses, energiliselt, puistates tavapäraselt komakoha täpsusega protsente, miljardeid ja triljoneid rublasid ... ja ebatavaliselt unustades seejuures köhatada.
---

lugu ilmus siin

Roosad ponid ja NATO

„Roosad ponid“ on ilmekas kujund, millega üks Eestis resideeruv Venemaalt pagenud inimene tähistab oma kaasmaalasi, kes jahvatavad midagi Venemaa võimalikust helgest tulevikust. Selle jahvatamise asemel tuleks aga tegutseda selle nimel, et Venemaa kaotaks enda algatatud sõjas Ukraina vastu, sest muidu pole jutud muutumisest muu kui tühi loba.

Selle pagenu nime ma ei maini, sest muidu takerdub tähelepanu persoonile ja jääb soiku arutelu idee kui sellise üle. Idee sellest, et me sisuliselt oleme kõik sõjaseisukorras. Meie kõik kollektiivse Läänena, eraldivõetult Euroopana ning eriti meie siin rinderiigis Eestis.

Sõjaseisukord mõistagi ei tähenda seda, et igasugused jutud ja arutlused alternatiivide üle oleks keelatud. Õnneks me elame demokraatia ja sõnavabaduse tingimustes, kuniks suudame maailmas pead tõstvaid vastupidiseid suundumusi mitte-vabadusele tõrjuda.

Venemaa tegutsemise tõkestamine

Kuid sõjaseisukorra teadvustamine peaks meid sundima idealismi asemel ümber lülituma pragmatismile, nii kahju kui seda ka teha pole. Venemaa ei muutu ise mitte-impeeriumiks, meie võimuses on vähendada tema imperiaalset toimimist läbi tema takistamise. Igasugune Venemaa katse toimida sõjalise jõuna väljaspool omaenda piire peab saama tõrjutud, selleks tuleb tegutseda ka meil.

Hiljuti saime kuulda suurepärast uudist selle kohta, et viimane tõke Rootsi saamisel NATO liikmeks on kadunud. Absoluutselt loomulikult tõi see endaga kaasa vaikse vaimustuse sellest, et Läänemeri olla nüüd NATO sisemeri ja seeläbi julgeoleku olukord siin kardinaalselt muutunud.

Peaks aga siinkohal meenutama, et NATO on sõjalis-poliitiline liit. Rõhuga sellel kaheosalisusel, eraldi sõjaline ja poliitiline pool. Poliitiliselt on nüüd tõesti asi muutunud, formaalselt istuvad nüüd Läänemere rannarahvad enamuses ühes paadis ... aga Venemaa ei ole siit mitte kuhugi ikkagi kadunud.

Mundrid alluvad pintsakutele

Teine pool, see va sõjaline on aga hoopis teine tera. Olemata küll ise sõjaväelane, tean ma aga väga täpselt, et mundrid alluvad pintsakutele. Teisisõnu – sõjaväelased saavad tegutseda ainult tsiviilvõimude poolt antud volituste ja ressursside raames ning range tsiviilkontrolli all. Pintsakud on aga tihtipeale needsamad roosad ponid, kui laenata algset kujundit. Mitte selles mõttes, et nad oleks Venemaa kodanikud, aga nad armastavad rääkida ja kardavad tegutseda, vastutamisest rääkimata.

Kordan sajaseitsmendat korda ühte lihtsat mõtet – NATO’l ei ole sõjaväge. NATO on katusorganisatsioon, mille kaudu saab koordineerida tema liikmesriikide sõjavägede (ühis-)tegutsemist. NATO on täpselt nii tugev kui on iga tema liikmesriik.

Kui kogu NATO’s olemise mõte taandub sellele lootusele, et „küll teised meid kaitsevad“, siis on see roosade ponide klubi. Tore ja armas, aga üsna kasutu. Võib kuidas iganes suhtuda USA eelmise ja võimaliku tulevase presidendi isikusse, aga idee sellest, et ka Euroopa liitlased peavad panustama omaenda sõjalisse võimekusse, on absoluutselt õige.

Raudteeühendus kui osa meie julgeolekust

Nüüd Rootsi liitumise järel kohtasin sellist imetabast mõttekäiku, et noh „nüüd on raudteeühenduse väljaehitamine süda-Euroopaga veel vähem mõtekas“. Vaidlen vastu. Raudtee ei ole taristuna kuidagimoodi vähem või rohkem sõjaliselt haavatav kui on lennu- või laevaühendus. Nad ei ole ka väga suurel määral üksteist asendavad. Vaadake kasvõi Odessa sadamat ja Kiievi lennuühendust.

See, et Läänemeri on nüüd NATO sisemeri ja laevaühendus võiks olla nüüdsest turvaline asendus raudtee-ühendusele, on illusioon. Muuseas, täpselt samasugune ideaal-ettekujutlus / illusioon on igasugune turvalisus. Me saame vähendada erinevate riskide tõenäosust, kuid ei saa kunagi luua absoluutset turvalisust. Riske tuleb maandada mh läbi nende hajutamise. Raudtee-ühenduse loomine kesk-Euroopaga on meie julgeolekupildis sama oluline nagu (kasin ja kallis) lennuühendus või jää- ja ilmaoludest sõltuv mereühendus. Lootus, et teised meid kaitsevad on tore, aga ise tuleb ka midagi teha.

Lõpetuseks tueb mõistagi tõdeda, et ressursse on alati vähe. Millessegi panustamine tuleb alati millegi muu arvelt. Praeguses sõjaolukorras tuleb aga eelistingimustel panustada julgeoleku tagamisse kõigil võimalikel meetoditel, alates Ukraina aitamisest kuni enda (logistilise) võimekuse ülesehitamiseni. Vastasel juhul oleme me roosade ponide klubi liige, kelle saatuseks on tahtetu unistamine ilusast tulevikust.

---

lugu ilmus siin

Mida siin luurata on?

Iga kord, kui antakse teada mõne võõramaise eriteenistuste kasuks töötanud inimese kinnipidamisest Eestis, kostab kajana küsimus: „a mida meil siin luurata on?“ Tihtilugu esitatakse seda põlastav-üleolevas toonis, pidades silmas et „me oleme siin ju sihuke mõttetu väikeriik, millest midagi ei sõltu!“

Väga lihtsalt üldistades: suurim väärtus on see, mis toimub meie peades. Missugune on ühiskonna meelsus, mis on valupunktid, missugused teemad on potentsiaalselt kõige lõhestavamad. Kuhu, kuidas ja kellele tuleb survet avaldada, et saavutada soovitav eesmärk.

Mõistagi on olulised ka need nö klassikalised huvikohad, nagu et kus on see kivi, mille alla on peidetud relvad? Kes on need mehed, kes relva peavad haarama? Missugused sidekanalid neil on, missugused kaitseplaanid jne.

Kuid mina pole ei militarist ega nt andemsidespetsialist, nii et sellest poolest ma ei oska midagi pajatada. Samuti nagu tööstus- või teadus-spionaažist ja veel ilmselt kahekümnekuuest valdkonnast, mille kohta ma midagi isegi aimata ei oska.

Uurimisväärsus asub meie peas

Küll aga ma tean midagi ühiskonna kohta. Tean näiteks seda, et mitte see kivi ega relv ei kaitse, vaid inimene. Veel täpsemalt see, mis toimub selle inimese peas, missugune on tema motivatsioon tõusta oma riigi kaitsele ... või siis vastupidisele tegevusele.

Kelle poole see inimene vaatab kui moraalse autoriteedi poole, kelle sõnad, mõtted ja peanoogutus panevad võimalikku riigikaitsjat toimima. Töötama oma riigi ja ühiskonna poolt või vastu. Mis paneb seda tegelast vaikselt vandudes tegutsema või hoopis teiste tegutsemist takistama?

Esmapilgul lihtne ülesanne – mõista selle sihtmärgiks oleva ühiskonna sisemise toimimise mustreid, et neid hakata mudima, nügima ja mõjutama, pole kaugeltki nii lihtne kui see pealevaadates paistab. Et nt võtad aga nt mingi piiriäärse valla kodulehe lahti ja tuvastad need kuus nime, keda tuleb vastavasse nimekirja kanda / üles osta / ära hirmutada / kõrvaldada.

Ühe uurimuse lugu

Osalesin kunagi ühes laiavõrgulises akadeemilises uurimuses, mille metodoloogia tundus esmapilgul kummaline ja aegaraiskav. Selle käigus pidi iga võrgustiku liige minema uurimisobjektiks olevasse asumisse ning kõigepealt elama seal lihtsalt nädal aega. Selle käigus tuli välja selgitada, et kes on selle väikese sootsiumi sisulised liidrid, kelle arvamus tegelikult maksab, kelle poole vaadatakse lugupidamisega ning kelle juurde minnakse nõu küsima.

Oh üllatust, tihtipeale selgus, et need nö võtmeinimesed ei pruugi üldse olla formaalse võimu kandjad, ei tähtsad administratsiooniülemad ega isegi mitte suurimad tööandjad. Selleks võib lihtsalt olla kohalik kõige vanem memm või hoopiski postiljon või sotsiaaltöötaja jne.

Seejärel tuli minna ja ära kuulata selle inimese lugu, milleks võis minna tunde või isegi päevi, sest esmane umbusk ja/või mõistetav viisakus pani selle inimese otsima sulle kui küsijale sobivaid sõnu. Alles mõne aja pärast hakkas selguma selle inimese tegelik taust ja mõttemaailm, tema lugu ja selle sisemine loogika. Identiteet, enesemääratlus ja motivatsioon, kuidas iganes seda ka nimetada.

Nii sõprade kui vaenlaste hulgast

Milleks ma seda lugu räägin? Aga selleks, et oleks arusaadav minu peamine sõnum. Meie siin Eestis oleme mitmeti rinderiik, meeldib see meile või mitte. Piiriala. Seda nii passiivses kui aktiivses mõttes. Tsivilisatsioonilises ja militaarses võtmes. Omamoodi eelkindlus.

Meie ühiskonna ja riigi sisemine toimemehhanism huvitab kõiki osapooli, nii liitlasi kui vaenlasi. Selle mõistmiseks tuleb teada nii riigi ametlikku (kohati väga vasturääkivat ja seega raskeltmõistetavat) retoorikat kui ka sellele vastanduvat. Moodsas eliidivastases õhustikus on selle teise poole lugu, motivatsioon ja tegutsemisloogika veelgi olulisem (ning mõistagi oma kaootilisuses veelgi raskemini hoomatavam).

Nende kahe, omavahel kummaliselt põimunud mõttelaagri vaheliste konfliktide ja erinevuste peale saab mängida. Eriteenistused pole enamasti nende lõhede loojad, kuid kindlasti ärakasutajad ja võimendajad.

Mis siis on selle loo kokkuvõte ja moraal? Kui teie peaks endale püstitama ülesande purustada vaenlase kindlus, siis üritaksite ilmselt eelnevalt võimalikult vaikselt ja tähelepandamatult seda kindlust detailselt uurida ja murendada. Seda ongi siin luurata. Kui mind ei usu, siis vaadake Ukrainat.

---

lugu ilmus siin

Katkestusteta kuningriik

Puutusin hiljuti kokku ühe väga teistmoodi majandusliku käitumis-mudeliga, mis takerdus küsimärgina alateadvusse. Mõni päev hiljem laekus sellele ajusügavustest ootamatu vastus ja hoopiski ühiskondlik-poliitilisest valdkonnast. Noh politoloogi aju, mis sa teed.

Lähtepunktiks üks Eesti paiknev suur ja näilisel lootusetu investeerimisprojekt. Koha- ja isikunimed jätan ma teadlikult kõrvale, nagu alati kui jutt on fenomenist, igasugused nimed viiks tähelepanu mujale.

Sellesse hiiglaslikku mutiauku matavad aegamisi, aga järjekindlalt raha põhjamaade investorid. Seda fenomeni mulle tutvustanud kohalik asjapulk vahendas mulle vestlust, kus siis tema imestas – miks küll lugupeetud härrased tegelevad sellise tegevusega, mis neile põhimõtteliselt ei saa lähiajal midagi tagasi tuua. Mis lähiajal, isegi mitte eluajal!

Vastus kõlas meie komberuumis tavatult: „Aga meie elatume ju investeeringutest, mida tegid meie vanaisad, nüüd on meie kord investeerida oma lapselaste tulevikku!“

Katkestuste olemus

Siinkohal tekibki paratamatult see suur ja elektrisinine küsimärk – et nagu mismõttes? Meil siin on tavapärase ärimudeli tsükliks ... noh ütleme kaks aastat, et kui selle jooksul pole lootust kulutusi tagasi osta, siis jääb projekt realiseerimata. Suvine välikohvik peab kasumlikkust saavutama ühe hooajaga, suurem kinnisvaraarendus viie aastaga, aga et mõelda üle põlvkondade!?!

Peale esmast hämmingut jäi küsimus kuhugi kahe kõrva vahele undama, samas kui käed ja pea tegelesid igapäevatoimingutega. Ja siis laekus vastus: „katkestusteta kuningriik“. Umbes samal moel nagu ühest ulmelisest hiigelarvutist laekunund „vastus kõikidele küsimustele on 42“ (kasutades „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ abi).

Lühidalt kokku võetuna – selle investeerimismudeli esindajad on pärit riigist, mis on ilma suuremate katkestusteta kulgenud juba nii palju põlvkondi, et dünastiline panustamine on muutunud enesestmõistetavaks. Kõik selle elukorralduse liikmed on sündinud teadmisega, et keegi ei tule nende elu ja vara kallale niimoodi, et reeglitel põhinev elukorraldus neid ei kaitseks.

See hämmastav vahe tolle normaalsuse ja meie oma vahel – kus neid katkestusi on olnud liigagi palju – pani mind kui Venemaa arengutele keskenduvat politoloogi mõtlema selle mõttelise kolmnurga kolmandale küljele.

Kolmnurga kolm otsa

Mentaalselt kauge ja kargena tunduv põhjamaa pole meist ju füüsiliselt kuigivõrd eraldatud. Samamoodi ka praegune Venemaa Föderatsiooni nime all tuntud riiklik nähtus, kus järjekordne katkestus on praegu parasjagu käimas, sügavam ja sisulisem kui me seda tajume.

Või mis meie, venemaalased ise ilmselt ei saa absoluutses enamikus ise aru, et nende ajaloolise arengu kulg on jälle katkemas, sest nad on läinud peamiste väärtuste kallale, mis võiks neid lähendada läänelikule mudelile. Need on inimelu ja omandi puutumatus, mille kaitsel on riik, ühiskond ja kohtusüsteem koos neljanda võimu ehk ajakirjandusega.

Nende katkesuste nimi ja olemus on pea alati olnud sõda. Sõda kirjutab korstnasse kõik, nii võlad kui elud, moraali kui eetika. Ethose, pathose ja logose, kui soovite.

Venemaal on praegu murdumas kõik. Õigussüsteem muutub naeruväärseks mitte ainult rahvusvahelise, vaid ka siseriikliku õiguse mõttes. Kallaletung Ukrainale ühelt poolt, vangide mobiliseerimiseni (vt Jevgeni Prigožini fenomen) ja enam kui 30 aasta taguste erastamistulemuste ümbervaatamiseni teiselt poolt (Tšeljabinski metallurgiakombinaadi juhtum kui värskeim näide). Aleksei Naval’nõi kui absoluutselt kristalliseerunud poliitvangi juhtum on lihtsalt parim illustratsioon selle sõna kõige halvemas mõttes.

Muutuste takerdumine piiridel

Jah, tõsi küll, selles kõiges ei ole midagi esma- ega erakordset. Sellest, kui kiirelt ja reljeefselt võivad välja kujuneda kardinaalselt erinevad eetosed, räägivad nii Ida- ja Lääne-Saksamaa või Põhja- ja Lõuna-Korea näited.

Mõeldes aga sellele, et mis võiks meile olla sellise „katkestusta kuningriigi“ parimateks näidisteks, on ilmselt Šveits, mis on oma absoluutse enamike sotsiaal-majandusliku-poliitilise mõõtkavade mõttes erandlik. Küsimus pole mõistagi kuningriigis kui valitsusvormis, vaid ilma katkestusteta kulgemises.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et me peaks kogu oma olemuse ja eluenergia suunama sinna, et praegu meie idanaabri poolt peetav pseudkonservatiivne sõda Lääneliku elukorralduse vastu, reeglipõhisuse vastu ja labase jõukesksuse poolt ei tekitaks järjekordset katkestust mujal kui vaid Mordoris endas.

---

lugu ilmus siin

Naval'nõi surm võib osutuda Pyrrhose võiduks Kremli jaoks

Kremli jõhker surve ei ole suutnud murda suurimat vastuhakkajat välispoliitikas ehk Ukrainat. Kuid nüüd saavutati suurima sisepoliitilise vastuhakkaja ehk Naval'nõi surm. 

Mis iganes ei saanud selle äkksurma põhjuseks ning kuidas iganes ka suhtuda Naval'nõi isikusse, on märgiliselt asi selge ja Kremli jaoks väga vastik. Türmi pandud kõige nähtavam opositsionäär suri vanglas keset lõputuid ja üha uusi kohtuprotsesse. 

Ühest küljest võiks ju seda tõlgendada Kremli eduloona. Märgina stiilis: "ärge mõelgegi meile vastu hakata!" 

Teisest küljest võib see aga saada ka Pyrrhose võiduks. See tähendab võiduks, mis kaasneb nii suurte tagasilöökidega, et on hullem kaotusest. 

Juhul kui Naval'nõi surm peaks mõjuma piisava raputusena ning tooma tänavatele piisava koguse inimesi, siis peaks Kreml vastama uue vägivalla-lainega. Aga ka kõige vägivaldsemal režiimil saabub kunagi oma purunemispunkt.

---

lugu ilmus siin

Välistund. Venemaa ja Ukraina

- kolmnurk Trump/NATO/Venemaa

- see veider kõneakt, mida nimetatakse "Putini intervjuuks" meenutas kõige rohkem võitleva ateisti palangut, kes on valmis kireliselt rääkima sellest, et jumalat pole olemas - nii nagu Puutin rääkis sellest, et Ukrainat pole olemas

- see veider elektoraalne akt, mida nimetatakse "presidendivalimisteks" Venemaal, räägib väga kõnekalt selle süsteemi kildudeni minevast jäikusest, mida eelkõige hoiavad koos hirmuõhustik ja innukus kohtadel

- kas Nadeždin andis lootust muutusteks?

- miks süsteem surub maha kõike, mis tundub kontrollimatuna

- kas see Venemaal toimuma hakkav toetushääletus Puutinile (mitte valimised!) võib kaasa tuua suuremat survet Ukrainas?

- reeturite fenomen venemaalaste maailmatunnetuses, miks nii Balti riike kui Ukrainat ja konkreetselt Oleksandr Sõrskõid tajutakse reeturitena

- sõjad kui tehnoloogilise hüppe võimalused, mistõttu Ukraina sõjas võib muudatuse tuua mitte suurem mürkude arv, vaid toimuv uus võidurelvastumine uute relvasüsteemide osas

- kas liitlaste tegevuse koordineeriva rolli nihkumine USA'lt NATO'le on hea või halb mõte

Saatejuht Astrid Kannel, külalisteks Indrek Kannik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

Venemaast Sihikus

Venemaal valmistutakse mühinal "elektoraalse tsükliga seotud sündmusteks"

- Tallinnas toimuvad need samamoodi nagu kaaperdatud Krimmis ja sellest on kahju

- VF ratsionaalsuse teistsugusus

- alternatiivsete kandidaatide, täpsemalt Nadežhdini rollist

- mis võiks olla muutumise mehhanism

- kellele toodetakse uudiseid Ukraina jagamise uudiseid

Stuudios Timo Tarve, Ainar Ruussaar ja Karmo Tüür, saatelõik järelkuulatav siit

Разбор полётов: Türgi, Põhja-Iiri, Ukraina, Venemaa

- Türgi kasutab ära oma üsna asendamatut rolli NATO's ja kompab kogu aeg piire, et kui vastuvoolu ta võib ujuda, mh ka kutsudes Putinit külla

- Põhja-Iirimaa ja "valetpidi käituv" Inglise impeerium

- miks levivad visalt jutud Zalužnõi oma kohale mahavõtmise kohta

- Venemaa ja "elektoraalse tsükliga seotud sündmus"

Saatejuht Andrei Titov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Ust-Luga, ukrainlaste asualad, Norra, Slovakkia

- droonirünnak Ust-Luga sadamakompleksile on löök VF eliidi erogeensesse piirkonda, kuna selle väljaehitamine ja kaubavoogude ümbersuunamine oli riiklik auasi + paljude rikastumiskoht

- "ukrainlaste ajalooliste asualade" väljakuulutamine UA riiklikul tasandil on omamoodi vastus agressiivsele "Russkii Mir" kontseptsioonile

- Norra sõjaväe juhtkond soovib kasutada võimalust ning taas üles ehitada aastakümnetega nõrgendatud kaitsevõimet

- Slovakkia kui Ukraina piiririik on geopoliitiliste mõjuvõitluste keskmes

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Hamas ja Putin

Mingis veidras mõttes on Hamas tegevus ratsionaalsem kui Vladimir Putini oma. Samas – ratsionaalsusel on erinevaid vorme.

Missugune kummaline võrdlus, kas pole? Et mis on ühist ühel üsna hajusal terroristlikul organisatsioonil ja vägagi konkreetse riigi konkreetsel pealikul? Noh peale selle et nad mõlemad kasutavad toorest ja ebainimlikku vägivalda naaberriigi kallal?

Alustuseks üks samavõrra kulme kergitama panev numbriline lähedus. Ehkki Hamas kui konkreetne nähtus tekkis alles 1980’te lõpus, on tema alged üsna üheselt viidavad tagasi Iisraeli loomise aegadesse cirka 76 aastat tagasi. Vladimir Putini vanus on praegu 71 aastat, kuid ka tema sisuline formeerumine praeguse türannina algas 80’te lõpus/90’tel seoses praeguse Venemaa Föderatsiooni moodustumisega NSVL varemetel.

Emotsionaalsed sarnasused

Kui nüüd vaadata numbritest mööda ja otsida olemuslikke sarnasusi, siis mõlemad tegelevad mingisuguse, nende peades eriti akuutsena tajutava ebaõigluse tõrjumisega, kunagise poolmüütilise õigluse taastamisega. Kas ülejäänud maailm seda samamoodi tajub, pole esimese hooga oluline.

Hamas vaenab Iisraeli riigi loomist, seda nii vahetu territoriaalse ühikuna kui ka laiema Läänest tuleneva ebaõigluse kehastusena. Selle seltskonna nägemuse kohaselt peaks olema tegemist jagamatu Palestiina territooriumiga, kus misiganes muul riiklikul moodustisel pole lihtsalt kohta. Eriti veel, kuna kõigis vastavates käsitluses on Iisrael lihtsalt USA omamoodi käepikendus, nö Suure Saatana kehastus maapeal.

Putin vaenab Ukraina riigi loomist ja seda üsna samasugustel motiividel, manades seda nn Vene maailma lahutamatuks osaks. Jättes väga hoolikalt valitud ajaloolistel/kulturoloogistel väidetele tuginedes arvestamata, et Ukraina argumendid omariiklusele on vähemalt sama veenvad kui Moskoovia omad. Ja samamoodi rääkides, kuidas kõik see on eelkõige kurikavala Lääne, eriti USA niiditõmbajate vandenõu „tõelise ja õiglase maailmakorralduse“ vastu.

Näilised erisused

Esimene ja suurim erinevus on osapoolte staatuses. Putini Venemaa on vaatamata kõigele vägagi tunnustatud ja näiliselt isetoimiv riiklik moodustis, eriti veel tema koha tõttu ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena – ükskõik kui vaieldav poleks ka tema õiguspärasus vastava koha hoidjana. Hamas on aga enamikus maailmas tunnustatud vaid terroristliku organisatsioonina, mis hoiab oma kontrolli all üsna kitsukest maariba Vahemere idarannikul.

Teine erinevus on sisuline – Hamas kui nähtus müüb terroriteenust, kasseerides selle eest sisse kahelt poolt tulevat rahavoogu. Ühelt pool need tinglikult idapoolsed tegelased, kes rahastavad ühenduse tegevust lahingrusikana Lääne vastu. Teiselt poolt aga pehmesüdameliste läänlaste rahastus, kes on valmis üsna lõputult pumpama vahendeid Hamasi taskutesse, lootuses et midagi pudiseb ka väljakuulutatud humanitaarprojektidesse, toetamaks pantvangi staatuses olevat Gaza sektori rahvast.

Venemaa aga müüb tooraineid ja relvi, teostades selle eest terrorit oma naaberriikide kallal, millest Ukraina on lihtsalt värskeim ja veriseim näide. Nii suur kui poleks ka see näiline erinevus, on tegelik sarnasus see, et neid üüratuid ressursse (nii raha kui inimelude mõttes) ei kulutata mitte heaolu rajamiseks oma territooriumil (kui eliit välja arvata).

Ratsionaalsuse mitu palet

Üks suurim valestilugemine, mida Lääs teeb tihti nii Putini kui teiste taoliste tõlgendamise puhul, on omaenda kaupmehe-mentaalsuse projetseerimine teistele. Eeldus on siin see majanduslik-kaubanduslik ratsionaalsus, et kas „see-ja-see tegevus tasub ennast majanduslikult ära“

Sellise rahas mõõdetava ratsionaalsuse kõrval on aga olemas ka emotsionaalne ratsionaalsus. Et kui millegi tegemine paneb mind ennast hästi tundma, siis on see tegevus ju ratsionaalselt tõlgendatav, kas pole? Maksku see mis maksab!

Kui naabri ukse kirvega segipeksmine ja ukse taga peituvate inimesta tõurastamine paneb tegutsejat tundma ennast alfa-isasena ja elu-peremehena, siis on ju kõik sellega seoses kantud kulutused ja võimalikud mainekahjud täiesti õigus- ja ootuspärased, või mis?

Miks aga Hamas tegevus on selles kontekstis ratsionaalsemgi kui Putini oma? Aga see, et Hamas’il on õnnestunud oma lugu paremini müüa. Tal on olemas fanaatiliselt / väljapääsmatusest meeleheitev toetajaskond enda poolt kontrollitud territooriumil, lisaks päris häälekas kisakoor ka kõikjal Läänes ehk oma põlisvaenlase tagalas. Venemaa toetajad aga alles kompavad võimalusi, kuidas sellelsamal tähelepanu ja ressursside turul endale enda „velitšiele“ väärikalt võimsaid toetajaid leida.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: huthid, VF-NATO vastasseis, VF kommunaalkollaps, valimised Taiwanis ja USA's

- väikese sündmuse suur mõju: madala intensiivsusega sõjaline tegutsemine Punases meres on väga palju suurema, peaaegu globaalse olulisusega sündmus

- saksa ajakiri Bild viskas õhku järjekordse infopalli teemal, et VF-NATO konflikt võib leida aset Läänemere regioonis - milleks ja kellele seda vaja?

- Venemaa tegeleb sõjapidamisega riigist väljas, kuid kodus kipub lihtlabane kommunaalmajandus kokku kukkuma - kas siin on seost?

- valimised Taiwanis ja eelvalimised USA's

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaast Kuku Shikus

- A-50 luurelennuki allalaskmine tähendab kolme halba asja Venemaa jaoks

- Venemaal süvenevad olmelised ja kommunaalprobleemid, ms nö normaal-oludes oleks kontrolli all

- "Pribaltika" on järgmine?

- VIP-lesed Puutini ümber

Kõigest sellest sai räägitud Sihikus, mida saab järelkuulata siit.