Thursday, June 30, 2011

Uus-Stolõpinluse juurutamine Venemaal?

Venemaa poliitilise mõtte maastikul on hetkel käimas kaks väga vastastikkust protsessi. Üks tuleneb arusaamast, et kaua enam samal moel jätkuda ei saa. Teine aga lähtub vajadusest võita valimised ehk meeldida rahvale – seega teha kõike sedasama, mis võimude populaarsust viimasel ajal suurendanud on.

Esimene mõtteareng kujutab endast pisut varjatud, kuid järjekindlat rahva suunamist eneseabi, ettevõtluse ja iseseisva jõukuse tootmise radadele. Selle liikumise käilakujuks upitatakse Stolõpinit – XX sajandi alguspoole Vene impeeriumi riigimeest.

Pjotr Stolõpini nimi on läbi aegade püsinud mälestusmärk Venemaa võimalikule nö normaalsele arengule. Võimalusele, et nn sotsialistlikule arenguteele oli olemas edukas ja elujõuline alternatiiv (tuleb muidugi meeles pidada, et tegelikult polnud nõuka-korral ja sotsialismil omavahel kuigipalju ühist).

Kas panna inimesed tööle ...

Põhiline mälestuspilt seoses isand Stolõpiniga selles kontekstis on agraar-reform. Ülimalt lihtsustatult oli selle sisuks talupoja tööle panemine omaenda maal varasema ebaefektiivse kogukondliku kasutamise asemel.

Praegu on olukord ja ülesanne võrdlemisi sarnane. Ülimalt ebaefektiivne ühismajandamine on peaaegu lõppenud. Paradoksaalselt aga seisavad maad enamasti tühja ning rahvas kiunub järjest kasvavate toiduhindade käes. Lahendus: panna inimesed taas tööle ning seda mõistagi mitte ainult põllumajanduses. Selleks antakse praegu nii maksusoodustusi kui toetusi, seda koos näpunäidetega väike-ettevõtluse arendadamiseks.

Tõsi küll, kõik see kõlab kaunimalt kui tegelikkus. Enamasti on maapiirkondades järel ainult vanurid või siis muidu töösuutmatu seltskond. Väike- ja keskmise ettevõtluse aretamine (mida võimud kahe suupoolega toetavad) on tegelikkuses palju keerulisem kui sõnades. Takistuseks ikka needsamad postsovjetlikud hädad: korruptsioon ja bürokraatia.

... või võita valimised?

Teise mõttevoolu – õigemini käitumismustri – taga on aga lähenevad valimised. Ehkki Venemaa valimistel on oma eripärad, soovitakse detsembrikuistest parlamendivalimistest välja pigistada maksimum. Sisuliseks eesmärgiks jäävad mõistagi järgmise aasta presidendivalimised ... kuid sellest rääkimine viiks meid väga kaugele peateemast.

Peamine on aga hetkel see, et võimude viimaste aastate tegevus on end näidanud üsna heast küljest. Vladimir Putini võimustumisest saadik on riigi kuvand ning selle juhtide populaarsus tugevnenud. Järelikult tuleb jätkata selle tegemisega, mis seni head tulemust andis – loogiline, kas pole?

Putini ajastu langes aga kokku naftahindade kosmilise tõusuga ning seetõttu sai riik külvata kõikvõimalikke toetusi vasakule ja paremale. Raha andmine ning rahva rahulolu käivad omavahel käsikäes. Annad – oled populaarne. Ei anna – ei ole.

Kaua niimoodi ei saa

Kõikuvad naftahinnad ning riigi pidurdamatult kasvav rahavajadus viivad aga paratamatu mõttekäiguni – kaua enam niimoodi ei saa! Kui oleksite ise samas olukorras, jõuaksite varem või hiljem samasuguse järelduseni: vaja see ahne rahaküsijate parv tööle panna, las teenivad ise endale elatist ning maksavad hoopis selle pealt riigile makse, mitte vastupidi!

Vene riigi kanda on niigi üha kasvavad kulutused, olgu selleks nö au ja uhkuse küsimused (nagu Sotši olümpiamängud) või vanade lolluste lappimine (nt Tšetšeenia lojaalsuse kinnimaksmine). Rääkimata sellest, et Venemaa seisab silmitsi sama hädaga kui ülejäänud põhjapoolkera tsivilisatsioon: vananev rahvastik ehk vähem maksulaekumisi ning rohkem sotsiaalseid kulutusi.

Nüüd ongi küsimus, kumb mõttekäik jääb peale? Kas pikaajalise kasu saamise nimel tehtavad tülikad reformid või lühiajalise poliitilise ülesande lahendamine? Jõhkralt lihtsustades: kas ellujäämine või valimisvõit?

Mõistagi on võimalik, et õnnestub nii üks kui teine. Selle nimel, mulle näikse, juurutataksegi seda poliitilise mõttelaadi nihet. Uus-Stolõpinlus kui Venemaa ellujäämise mudel. Kõlab ju uhkelt? Vähemalt suvise fantaasiana kindlasti!

Karmo Tüür
26.06.2011
-
---------

lugu ilmus 29.juuni PP veergudel

Tuesday, June 28, 2011

Uued salvestised taskuhäälingus


ABVKeskuse taskuhäälingu lehel on vahepeal lisandunud kaks uut salvestist:

----------


5.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse iganädalane jutusaade (28.06.2011).
Teemaks
Peterburi rahvusvaheline majandusfoorum, Venemaa majandusdiplomaatia eredaim sündmus. Mis roll sellel üritusel on ning mida sellel kõneldu räägib Venemaa eliidi meeleoludest?
Vestlemas Karmo Tüür ja Stanislav Tkachenko, foorumil osalenud Peterburi rahvusvahelise majanduse ekspert.

Salvestise pikkus 14:36, faili suurus ca 14 Mb. (saade vene keeles)

-----


4.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse iganädalane jutusaade (17.06.2011).

Teemaks Venemaa Föderatsiooni poliitika Kaspia regioonis. Kui lai on see regioon Moskva jaoks ning miks on ta oluline?
Vestlemas Karmo Tüür ja Aleksei Vlasov Moskva riiklikust ülikoolist, Kesk-Aasia, Kaukaasia ning Kaspia regiooni asjatundja. (MGU).
Salvestise pikkus 13:19, faili suurus ca 13 Mb. (saade vene keeles)

Monday, June 20, 2011

Разбор полётов: Türgi ja kurk :)

Selle hooaja viimane saade, teemadeks Türgi parlamendivalimised ja nn kurgiskandaal.

Türgis võitis parlamendivalimised arvatult peaministri islamistlikuks peetav Arengupartei. Mida aga see "islamistlik" tähendab Türgi kontekstis? Missugused on üldse Türgi valimiste mängureeglid ja kes seekord sisse said? Kas on oodata uut põhiseadust? Kas senine sõjaväe juhtivroll kaob sootuks?

Nn kurgiskandaalist ei peaks üks tõsiseltvõetav saade rääkimagi, kui see poleks järjekordne näitlik õppetund sellest, kui vähe ollaks jamadeks valmis. Kuidas piirata EL sisest kaubavahetust ning mis teha juhul, kui väljaspoolt piir kinni pannakse?

Stuudios saatejuhina Jevgenia Garanža, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, toimetajana asju ohjamas Artur Aukon. Kuulda saab Raadio4 veebist.

Sunday, June 12, 2011

ABVKeskuse taskuhääling


Vaikselt hakkab võtma jumet uus iganädalane formaat: ABVKeskuse taskuhääling. IT-spiigis podcast.

Eksperimentalne saade igas mõttes. Kui seni on sedasorti taskusserääkimist harrastanud eri meediakanalid - põhiliselt mõistagi raadiod - siis nüüd on seda laias laastus võimalik teha igaühel. Ainuke küsimus, et kas on midagi öelda? :)

Venemaa temaatika on suur ja lai. Põnevat toimub kuhjaga nii sealmaal endal kui sünnib ka üht-teist sellega seonuduvat siinkandis. Jõudumööda proovimegi neid teemasid katta. Päevakajalisus pole eesmärk omaette - kord nädalas tehtav salvestus ei võimaldagi olla kiir-reageerija rollis ... ning see pole ka eesmärk.

Esimese hooga teen seda saadet oma heade kolleegide, ABVKeskuse liikmete ja lähedalseisvate isikute ringis. Kaasaegsed vahendid: arvuti, Skype ja vastavad salvestus- ning toimetustarkvarad võimaldavad kogu asja teha üsna mugavalt. Ehk siis pole üldse oluline, kuskohas hea kolleeg viibib, peamine et oleks suhteliselt hea veebiühendus ning mikriga kõrvaklapid.

Seni olnud teemadeks:
- Ukraina-Vene suhted (Tüür-Matsulevits)
- Venemaa 2030 majanduspoliitiline prognoos (Tüür-Vare)
- loodav Ühendatud Rahvarinne (Tüür-Piirsalu)

Huviline kiikab siia. Tagasiside ja kriitika teretulnud (esimese saate kvaliteediprobleemidest olen teadlik). Soovitused samuti oodatud :)

Saturday, June 11, 2011

Putini nimeline Rahvarinne

Kujutage hetkeks ette, et teid on tabanud õnnetus olla Venemaa president. Ning mitte lihtsalt vormipärast riigi etteotsa määratud hallivõitu kuju, vaid aktiivne ja võitlev tegelane? Endine luuraja, kelle jaoks näib selge, et kui lasta asjadel omasoodu areneda, siis kaob see riik varem või hiljem?

Vladimir Putin sai pärandiks Jeltsini-aegse Venemaa, mis oli üsna kindlal kursil liikumas üha suurema vabaduse, kuid veelgi suurema segaduse suunas. Kaootiline ja äärmiselt ebaefektiivne, kohati üsna demokraatia-hõngune ehk siis üsna juhitamatu.

See seltskond, keda politoloogiline vennaskond nimetab „kollektiivne Putin“, ei suuda orgaaniliselt taluda juhitamatust. Vähemalt mitte oma haldusalas. Kaos võib olla mõnikord kasulik, kuid ainult kontrollitud kujul ning sedagi erioperatsiooni sihtriigis. Mitte oma tagalas.

Võimupartei lugu
Kõige hõlpsam oleks riiki päästa ning olukorda kontrollida täielise monarhia või lihtsa diktatuuri tingimustes. Kuid Putini maailmapildis on kindel roll parteilistel mängudel ning parlamentaarsel riigikorraldusel.

Valimised ja parlament on vahendid, mis pakuvad kogu süsteemile legitiimsust. Legitiimsus ja väline usutavus – need mõisted kuuluvad olemuslikult iga eduka operatsiooni juurde, on osa luuraja mõttemaailmast.

Venemaa parteimaastiku eripära oli (ja paljuski on siiani) selle de-ideologiseeritus. Valimisi võitma loodud Ühtne Venemaa (Edinaja Rossia) pole koormatud ühegi nö suure ideega. Tegu on ülalt alla konstrueeritud huvigrupiga, mis ühendab kõiki, kellel piisavalt huvi ja suutlikkust olla võimul.

See aga tähendab, et nn partei ühisnimetaja alla satuvad eripalgelised inimesed, kellest paljude jaoks on peamiseks motivaatoriks võim ja sellega kaasnevad hüved. Paraku kuuluvad need mõisted tihtilugu karjeristide ja kaabakate juurde.

Kõik see toob endaga paratamatult üsna kiire populaarsuse languse. Rahvasuus ringlebki Ühtse Venemaa kohta mõisteseletus „sulide ja varaste partei“ (Partia zhulikov i vorov). Seetõttu tuleb iga valimise eel partei fassaadi kindlustada uue toega. 2007.aasta eel loodi selleks liikumine „Putini eest“ (Za Putina!), nüüd „Ühendatud Rahvarinne“ (Objedinjonnõi Narodnõi Front).

Rindele küll, aga milleks?
Rahvarindeid on loodud läbi aegade. Ka Venemaal endal võib sellenimelisi ühendusi loetleda mitmeid. Nende ühiseks olemuseks
peab aga olema alati võitlus – ning loomulikult võitlus millegi vastu. Olgu see siis võõrvõimu vastu (nagu nt terve müriaad rahvarindeid omal ajal Aafrikas) või omamaise, aga vale režiimi vastu (nagu nt Valgevenes jm).

Mille vastu siis kavatsetakse Venemaal võidelda? Kas korruptsiooni ja bürokraatia vastu, nagu Kremlist aeg-ajalt ikka tavatsetakse hüüda?

Kuid ma soovitaks asjale läheneda pisut pragmaatilisemalt. See rinne ei ole loodud „millegi nimel“, vaid „millegi jaoks“. Nii nagu Ühtne Venemaa pole ühegi ideoloogia kandja, nii ka uuel Rahvarindel pole vaja välja mõelda muud ideed peale võimu enese. Sest – Putini enda sõnul – uus ühendus peab andma võimaluse liituda Ühtse Venemaa ka nendele, kes ei ole partei liikmed.

Nagu öeldud, kipub Ühtse Venemaa kaubamärk hakanud viimasel ajal kuhtuma. Selle märgi alla koondunud eliidil on kaks võimalust – kas hakata enda nahka päästma pagemisega või maine parandamisega. Pageda pole aga kuhugi, võimule meelepärast ehk sooja koha säilitamist võimaldavat alternatiivi pole. Õiglase Venemaa (Spravedlivaja Rossia) hiljutine tasalülitamine tegi selle olukorra äärmise teravusega selgeks.

Kõik näivuse nimel
Soovitangi esitada endale nö kolmas küsimus – milleks on kogu seda janti praegusele võimule vaja? Kas ilma sellise struktuuri loomiseta midagi muutuks?

Oletame et Ühtse Venemaa valimistulemus oleks vastavuses küsitlustulemustega ehk siis selle populaarsus langeks detsembrikuistel valimistel 70% piirimailt nt 50% peale. Ning et vastav fraktsioon saaks Riigiduumas mitte konstitutsioonilise enamuse, vaid lihtenamuse. Mis muutuks võimu ehk nn kollektiivse Putini jaoks? Kas oleks olemas mingi tõenäosus, et ülejäänud parlamendierakonnad ühineksid Kremli käepikenduse vastu? Kas parlamendi arvamus muudab Venemaa praeguses võimustruktuuris üldse midagi?

Vastused on ju üsna ilmsed. Sisuliselt ei muutuks tandemi jaoks midagi. Muutuks vaid näiline pool. Sellel muutusel oleks aga kaks külge. Ühest küljest paraneks ju Venemaa demokraatia maine: „näete, ka meil kaotab võimukandja populaarsust ning ka opositsioonil on võimalus.“ Teisest küljest annaks see aga ka nö vale signaali lihtsameelseile – et opositsioonil on tõesti võimalust ning astla vastu saab karistamatult üles lüüa!

Seetõttu otsustai ühendada kaks meeldivat omavahel. Ühelt poolt antakse samasugune väljapoole demokratiseerumise-signaal: „kõige laiemate rahvahulkade kaasamine“. Teiselt poolt aga tehakse kodupublikule imelihtsate vahenditega selgeks: „tahad hästi elada – mängi koos meiega, mitte meie vastu!“

Edukas kombinatsioon
Vladimir Putini hiljutine visiit Pihkvasse, kus ta esimest korda rääkis pikemalt Rahvarinde olemusest, näitas taolise lähenemise tõrkevaba edukust. Ainus kohalik populaarne protestimeelne ühendus, kes jauras võimude saamatuse vastu teede remondi teemal, kutsuti kohtumisele Putiniga ning liitus koheselt Rahvarindega.

2011.a Venemaa parlamendivalimised on omamoodi sissejuhatuseks 2012.a toimuvatele nö päris- ehk presidendivalimistele. Kuigi Duumavalimiste tulemusi saab ju vabalt korrigeerida vastavaks nö ettenähtud arvudega, pole seda jama Kremlile vaja. Tarvis on luua õhkkond, kus kellelgi ei teki kahtlustki, et rahva poolehoid kuulub õigetele tegijatele.

Nii parem- kui vasakpoolsed jõud on edukalt marginaliseeritud, sisuliselt ainsaks kandvaks poliitiliseks jõuks konstrueeritakse lauspopulistlik, kuid oma konjunkturismis hästijuhitav ühendus. Osade intellektuaalide irooniline põlgus taolise mängu suhtes ei muuda midagi, teatud protsent rahulolematuid jääb alati … ning nende olemasolu on isegi tervitatav. Omamoodi näidiseksemplar või nii.

Lõpetuse asemel küsin aga uuesti loo algusküsimuse – mida teeksite teisiti olles samas olukorras? Kui kõik – nii nõunikud, poliittehnoloogid kui ka oma mõistus – sosistavad: „Riik on hädaohus! Kui mitte sina, kes siis veel?“ Kas läheksite täielise demokratiseerumise libedale teele?

Karmo Tüür
26.05.2011

-------------
lugu ilmus juunikuise Kes-kus veergudel.

Thursday, June 9, 2011

Разбор полётов: Läti ja Valgevene

Läti president saatis laiali parlamendi: mis saab edasi? Kas on õiguspärane seda nimetada "riigipöördeks", nagu seda kergekäeliselt on juba ette tehtud? Mida teha kurioosses olukorras, kui rahvas ei toeta laialisaatmise ettepanekut ning põhiseaduse kohaselt peaks president tagasi astuma ... aga ettepaneku teinud president Zatlers pole enam ametis?

Läti poliitilise olukorra eripära tuleneb suuresti selle parteilise süsteemi puudumisest või äärmisest kaootilisusest. Parlamenti sattuvad jõud pole enamasti seotud mingite arusaadavate ideede või ideoloogiatega, kodanikud hääletavad üsna juhuslikul /reklaami alusel. Seetõttu on raske loota, et ka uued valimised midagi väga palju muudavad.

Teiseks teemaks oli kõne all Valgevene. Tuleb välja, et eelmiste Valgevene-teemaliste saadete eest olla meid kirutud ... et tegelikult olla seal ju kõik hästi. Nüüd aga paraku pole kellelgi hästi, ei Valgevene võimudel ega rahval. Devalveerimine lõi pika puuga vastu kõiki. Senine näiline stabiilsus osutus petlikuks. Pragune olukord meenutab paljuski NLiidu lõpupäevi.

Saatejuhi omapärase kalambuuri kohaselt paikneb Valgevene kahe krediidi vahel: kas võtta laenu idast või läänest. Venemaa ehk EvrAzES raha seab ühed ja väga lihtsad tingimused - müüa maha oma vara. Lääne krediit seab teised ja keerulisemad tingimused: vajadus läbi viia süsteemsed reformid ... aga võimaldaks varad alles jätta. Kumma kasuks otsustatakse?

Stuudios nagu ikka Karmo Tüür, Harri Tiidoa ja Jevgenia Garanža. Kuulda saab 5.juunil eetris olnud saadet
siit.

Wednesday, June 8, 2011

Valgevene must vöönd

Valgevene elab justkui keset mingit musta vööndit. Kui usuks sellistesse asjadesse, võiks lausa öelda, et keegi on Valgene ära kaetanud. Ainult et poliitikas, eriti suures poliitikas ei saa asju sel moel seletada, ratsionaalne inimene otsib mingeid mõistuspärasemaid seletusi.

Kui väga lihtsustatult vaadata, siis võiks öelda, et see halbade sündmuste ahel algas eelmisest detsembrist. Viimatised presidendivalimised pöördusid kui mitte õudusunenäoks, siis vähemalt tohutuks jamaks väga paljude jaoks.

Kannatas nii valgevene opositsioon, kelle esindajad väänati vangitorni, kui ka ametlik võitja ehk praegune president Vladimir Lukašenko. Kui esimesi peksti otse linnaväljakul ja füüsiliselt, siis Lukašenko sai moraalse nähvaka ning veelgi avalikumalt. Presidendi inauguratsiooni tseremoonia ajaks selle aasta jaanuaris lahkus demonstratiivselt linnast enamik välisriikide diplomaatidest ning hiljem on üha valjemalt hakatud rääkima valgevene võimude täiendava karistamise vajalikkusest.

Sellele järgnes aprillis veider ja verine terrorirünnak Minski metroos. Veider seetõttu, et siiani pole selge, kellele ja milleks oli taolist mõrvarlikku akti tarvis – ehkki väidetavalt on juhtum lahendatud. Verine ja õõvastav aga oli taoline tegu kahtlemata – Valgevenes kaovad küll aeg-ajalt inimesed, kuid juhuslikud möödakäijad on end seni siiski turvaliselt tunda saanud.

Devalveerimine ... ootamatu nagu ikka
Nüüd, maikuu lõpus sai Valgevene uue litaka – nende rahvusvaluuta devalveeriti üleöö, elanikkonna kaotust hinnatakse umbes miljardile dollarile. Ehkki nii president kui keskpanga pea kinnitasid veel hiljuti kõige siirama näoilmega, et mingit devalveerimist pole tulemas, ei uskunud rahvas neid ning ostis paaniliselt kokku valuutat. Justkui vastuseks sellele lõpetati valuuta müük ja valgevene rubla kurssi dollari suhtes langetati 56%.

Siseturul kallinesid hinnad 30-50%, alates toidukaupadest ja bensiinist, lõpetades mitmesuguste teenustega. Muuseas, kui varem Valgevene riik üritas kontrollida vähemalt nö sotsiaalselt tundlike toidukaupade hindu, siis nüüd on sellesse nimistusse jäänud minimaalne valik, nagu nt mõni sort leiba-saia ning vist ka mõni lihatoode. Enamikku kaubast pole aga lihtsalt saada – ostupaanikas rahvas on tühjaks pühkinud isegi kalli kodutehnika poed.

Tavaliselt annab valuuta kiire devalveerimine eelise kodumaisele tootjale, kelle kaup läheb välismaale. Odavnenud tootmine võimaldab ajutiselt tõsta oma konkurentsieelist välisturgudel ning seeläbi kompenseerida kaotusi nii endale kui riigile suurenenud maksutulu näol. Paraku on aga enamik Valgevene ekspordist suunatud Venemaale ning seotud pika-ajaliste lepingutega nii tarnemahtude kui ka hindade osas. Nii läheb nt tõeliselt suurepärane piimatoodang välja endise hinnaga, samas kui siseturul tegid hinnad järsu hüppe.

Sõjaväeline vastus probleemidele
Lukashenko vastas sellele viimasele jamale tavapärasel moel – kõik see on vaenlase sepitsus! Kõiges on süüdi vaenulik ajakirjandus, eelkõige Venemaa oma, kes puhub üles alusetuid hirme. Vastus taolisele välisele rünnakule kõlas sama militaarselt kui ohu määratlus: välise vaenuliku propaganda suu tuleb kinni lüüa ning kodumaine majandus üle viia sõja-aja reeglitele. Kui vaja, töötagu tehased kasvõi viiskümmend tundi päevas, aga rahvas olgu kõige vajaminevaga kindlustatud.

Armastus kiirete ja jõuliste lahenduste järele mängib aga Lukashenkaga järjest halvemat mängu. Viimaste presidendivalimiste kuuest vastaskandidaadist istub kolm kinni, üks on pagenduses, ühe asi on veel uurimises ja viimane loobus kiirkorras kõigist oma varasematest veendumustest.

Taolisi tempe aga Läänes ei armastata. Ehkki Euroopa liit annab küll vaid 20% Valgevene väliskaubandusse, on Lukashenko jaoks oluline nii välisabi kui ka poliitiline manöövriruum. Oma majanduspoliitilistes mängudes peamise partneri ehk Moskvaga on Minsk alati armastanud näidata, et ega ta ikka ei pea küll kõigele alla kirjutama. Et Valgevenel on alternatiive ida-integratsioonile ning et Kreml ei saa kõike, mida soovib.

Kellele on see kasulik?
Nüüd näib Minsk aga üsna nurkasurutuna. Lootes Venemaa kontrollitud majandusühenduselt EvrAzES saada kolme miljardi dollari suurust abipaketti, peab ta vastu võtma sellega kaasnevad tingimused. Täpsemalt kohustuse erastada 7,5 mlrd USD ulatuses riiklikke aktiive, eelkõige osalusi masinaehituses, keemiatööstuses jne.

Lukashenka põrutab küll kaamera ees rusikaga vastu lauda ja teatab, et mingit rööv-erastamist ei tule. Et ta teab küll, kes mida endale soovib saada, kuid ükski tehing ei toimu ilma tema isikliku nõusolekuta. Kas taolisel bravuuril aga on ka mingit alust? Moskva vihjab üha pealtikkuvamalt, et ainus lahendus on minna oma rahvusvaluutalt üle vene rublale (see aga poleks üleminek nö konsensuslikule ühisrahale nagu Eesti üleminekul eurole, vaid otsene allumine teise riigi keskpangale).

Nüüd tuleks ilmelt küsida, et kellele on kõik see kasulik? Vastan kaude – ilmselgelt mitte tavalisele valgevenelasele.

Ainuke asi mis annab lohutust – mustale vööndile järgneb alati valge.

Karmo Tüür
30.05.2011

----------------

Lugu ilmus 06.06.2011 DzD veergudel