Venemaa poliitilise mõtte maastikul on hetkel käimas kaks väga vastastikkust protsessi. Üks tuleneb arusaamast, et kaua enam samal moel jätkuda ei saa. Teine aga lähtub vajadusest võita valimised ehk meeldida rahvale – seega teha kõike sedasama, mis võimude populaarsust viimasel ajal suurendanud on.
Esimene mõtteareng kujutab endast pisut varjatud, kuid järjekindlat rahva suunamist eneseabi, ettevõtluse ja iseseisva jõukuse tootmise radadele. Selle liikumise käilakujuks upitatakse Stolõpinit – XX sajandi alguspoole Vene impeeriumi riigimeest.
Pjotr Stolõpini nimi on läbi aegade püsinud mälestusmärk Venemaa võimalikule nö normaalsele arengule. Võimalusele, et nn sotsialistlikule arenguteele oli olemas edukas ja elujõuline alternatiiv (tuleb muidugi meeles pidada, et tegelikult polnud nõuka-korral ja sotsialismil omavahel kuigipalju ühist).
Kas panna inimesed tööle ...
Põhiline mälestuspilt seoses isand Stolõpiniga selles kontekstis on agraar-reform. Ülimalt lihtsustatult oli selle sisuks talupoja tööle panemine omaenda maal varasema ebaefektiivse kogukondliku kasutamise asemel.
Praegu on olukord ja ülesanne võrdlemisi sarnane. Ülimalt ebaefektiivne ühismajandamine on peaaegu lõppenud. Paradoksaalselt aga seisavad maad enamasti tühja ning rahvas kiunub järjest kasvavate toiduhindade käes. Lahendus: panna inimesed taas tööle ning seda mõistagi mitte ainult põllumajanduses. Selleks antakse praegu nii maksusoodustusi kui toetusi, seda koos näpunäidetega väike-ettevõtluse arendadamiseks.
Tõsi küll, kõik see kõlab kaunimalt kui tegelikkus. Enamasti on maapiirkondades järel ainult vanurid või siis muidu töösuutmatu seltskond. Väike- ja keskmise ettevõtluse aretamine (mida võimud kahe suupoolega toetavad) on tegelikkuses palju keerulisem kui sõnades. Takistuseks ikka needsamad postsovjetlikud hädad: korruptsioon ja bürokraatia.
... või võita valimised?
Teise mõttevoolu – õigemini käitumismustri – taga on aga lähenevad valimised. Ehkki Venemaa valimistel on oma eripärad, soovitakse detsembrikuistest parlamendivalimistest välja pigistada maksimum. Sisuliseks eesmärgiks jäävad mõistagi järgmise aasta presidendivalimised ... kuid sellest rääkimine viiks meid väga kaugele peateemast.
Peamine on aga hetkel see, et võimude viimaste aastate tegevus on end näidanud üsna heast küljest. Vladimir Putini võimustumisest saadik on riigi kuvand ning selle juhtide populaarsus tugevnenud. Järelikult tuleb jätkata selle tegemisega, mis seni head tulemust andis – loogiline, kas pole?
Putini ajastu langes aga kokku naftahindade kosmilise tõusuga ning seetõttu sai riik külvata kõikvõimalikke toetusi vasakule ja paremale. Raha andmine ning rahva rahulolu käivad omavahel käsikäes. Annad – oled populaarne. Ei anna – ei ole.
Kaua niimoodi ei saa
Kõikuvad naftahinnad ning riigi pidurdamatult kasvav rahavajadus viivad aga paratamatu mõttekäiguni – kaua enam niimoodi ei saa! Kui oleksite ise samas olukorras, jõuaksite varem või hiljem samasuguse järelduseni: vaja see ahne rahaküsijate parv tööle panna, las teenivad ise endale elatist ning maksavad hoopis selle pealt riigile makse, mitte vastupidi!
Vene riigi kanda on niigi üha kasvavad kulutused, olgu selleks nö au ja uhkuse küsimused (nagu Sotši olümpiamängud) või vanade lolluste lappimine (nt Tšetšeenia lojaalsuse kinnimaksmine). Rääkimata sellest, et Venemaa seisab silmitsi sama hädaga kui ülejäänud põhjapoolkera tsivilisatsioon: vananev rahvastik ehk vähem maksulaekumisi ning rohkem sotsiaalseid kulutusi.
Nüüd ongi küsimus, kumb mõttekäik jääb peale? Kas pikaajalise kasu saamise nimel tehtavad tülikad reformid või lühiajalise poliitilise ülesande lahendamine? Jõhkralt lihtsustades: kas ellujäämine või valimisvõit?
Mõistagi on võimalik, et õnnestub nii üks kui teine. Selle nimel, mulle näikse, juurutataksegi seda poliitilise mõttelaadi nihet. Uus-Stolõpinlus kui Venemaa ellujäämise mudel. Kõlab ju uhkelt? Vähemalt suvise fantaasiana kindlasti!
Karmo Tüür
26.06.2011
----------
lugu ilmus 29.juuni PP veergudel
No comments:
Post a Comment