Kujutage hetkeks ette, et teid on tabanud õnnetus olla Venemaa president. Ning mitte lihtsalt vormipärast riigi etteotsa määratud hallivõitu kuju, vaid aktiivne ja võitlev tegelane? Endine luuraja, kelle jaoks näib selge, et kui lasta asjadel omasoodu areneda, siis kaob see riik varem või hiljem?
Vladimir Putin sai pärandiks Jeltsini-aegse Venemaa, mis oli üsna kindlal kursil liikumas üha suurema vabaduse, kuid veelgi suurema segaduse suunas. Kaootiline ja äärmiselt ebaefektiivne, kohati üsna demokraatia-hõngune ehk siis üsna juhitamatu.
See seltskond, keda politoloogiline vennaskond nimetab „kollektiivne Putin“, ei suuda orgaaniliselt taluda juhitamatust. Vähemalt mitte oma haldusalas. Kaos võib olla mõnikord kasulik, kuid ainult kontrollitud kujul ning sedagi erioperatsiooni sihtriigis. Mitte oma tagalas.
Võimupartei lugu
Kõige hõlpsam oleks riiki päästa ning olukorda kontrollida täielise monarhia või lihtsa diktatuuri tingimustes. Kuid Putini maailmapildis on kindel roll parteilistel mängudel ning parlamentaarsel riigikorraldusel.
Valimised ja parlament on vahendid, mis pakuvad kogu süsteemile legitiimsust. Legitiimsus ja väline usutavus – need mõisted kuuluvad olemuslikult iga eduka operatsiooni juurde, on osa luuraja mõttemaailmast.
Venemaa parteimaastiku eripära oli (ja paljuski on siiani) selle de-ideologiseeritus. Valimisi võitma loodud Ühtne Venemaa (Edinaja Rossia) pole koormatud ühegi nö suure ideega. Tegu on ülalt alla konstrueeritud huvigrupiga, mis ühendab kõiki, kellel piisavalt huvi ja suutlikkust olla võimul.
See aga tähendab, et nn partei ühisnimetaja alla satuvad eripalgelised inimesed, kellest paljude jaoks on peamiseks motivaatoriks võim ja sellega kaasnevad hüved. Paraku kuuluvad need mõisted tihtilugu karjeristide ja kaabakate juurde.
Kõik see toob endaga paratamatult üsna kiire populaarsuse languse. Rahvasuus ringlebki Ühtse Venemaa kohta mõisteseletus „sulide ja varaste partei“ (Partia zhulikov i vorov). Seetõttu tuleb iga valimise eel partei fassaadi kindlustada uue toega. 2007.aasta eel loodi selleks liikumine „Putini eest“ (Za Putina!), nüüd „Ühendatud Rahvarinne“ (Objedinjonnõi Narodnõi Front).
Rindele küll, aga milleks?
Rahvarindeid on loodud läbi aegade. Ka Venemaal endal võib sellenimelisi ühendusi loetleda mitmeid. Nende ühiseks olemuseks peab aga olema alati võitlus – ning loomulikult võitlus millegi vastu. Olgu see siis võõrvõimu vastu (nagu nt terve müriaad rahvarindeid omal ajal Aafrikas) või omamaise, aga vale režiimi vastu (nagu nt Valgevenes jm).
Mille vastu siis kavatsetakse Venemaal võidelda? Kas korruptsiooni ja bürokraatia vastu, nagu Kremlist aeg-ajalt ikka tavatsetakse hüüda?
Kuid ma soovitaks asjale läheneda pisut pragmaatilisemalt. See rinne ei ole loodud „millegi nimel“, vaid „millegi jaoks“. Nii nagu Ühtne Venemaa pole ühegi ideoloogia kandja, nii ka uuel Rahvarindel pole vaja välja mõelda muud ideed peale võimu enese. Sest – Putini enda sõnul – uus ühendus peab andma võimaluse liituda Ühtse Venemaa ka nendele, kes ei ole partei liikmed.
Nagu öeldud, kipub Ühtse Venemaa kaubamärk hakanud viimasel ajal kuhtuma. Selle märgi alla koondunud eliidil on kaks võimalust – kas hakata enda nahka päästma pagemisega või maine parandamisega. Pageda pole aga kuhugi, võimule meelepärast ehk sooja koha säilitamist võimaldavat alternatiivi pole. Õiglase Venemaa (Spravedlivaja Rossia) hiljutine tasalülitamine tegi selle olukorra äärmise teravusega selgeks.
Kõik näivuse nimel
Soovitangi esitada endale nö kolmas küsimus – milleks on kogu seda janti praegusele võimule vaja? Kas ilma sellise struktuuri loomiseta midagi muutuks?
Oletame et Ühtse Venemaa valimistulemus oleks vastavuses küsitlustulemustega ehk siis selle populaarsus langeks detsembrikuistel valimistel 70% piirimailt nt 50% peale. Ning et vastav fraktsioon saaks Riigiduumas mitte konstitutsioonilise enamuse, vaid lihtenamuse. Mis muutuks võimu ehk nn kollektiivse Putini jaoks? Kas oleks olemas mingi tõenäosus, et ülejäänud parlamendierakonnad ühineksid Kremli käepikenduse vastu? Kas parlamendi arvamus muudab Venemaa praeguses võimustruktuuris üldse midagi?
Vastused on ju üsna ilmsed. Sisuliselt ei muutuks tandemi jaoks midagi. Muutuks vaid näiline pool. Sellel muutusel oleks aga kaks külge. Ühest küljest paraneks ju Venemaa demokraatia maine: „näete, ka meil kaotab võimukandja populaarsust ning ka opositsioonil on võimalus.“ Teisest küljest annaks see aga ka nö vale signaali lihtsameelseile – et opositsioonil on tõesti võimalust ning astla vastu saab karistamatult üles lüüa!
Seetõttu otsustai ühendada kaks meeldivat omavahel. Ühelt poolt antakse samasugune väljapoole demokratiseerumise-signaal: „kõige laiemate rahvahulkade kaasamine“. Teiselt poolt aga tehakse kodupublikule imelihtsate vahenditega selgeks: „tahad hästi elada – mängi koos meiega, mitte meie vastu!“
Edukas kombinatsioon
Vladimir Putini hiljutine visiit Pihkvasse, kus ta esimest korda rääkis pikemalt Rahvarinde olemusest, näitas taolise lähenemise tõrkevaba edukust. Ainus kohalik populaarne protestimeelne ühendus, kes jauras võimude saamatuse vastu teede remondi teemal, kutsuti kohtumisele Putiniga ning liitus koheselt Rahvarindega.
2011.a Venemaa parlamendivalimised on omamoodi sissejuhatuseks 2012.a toimuvatele nö päris- ehk presidendivalimistele. Kuigi Duumavalimiste tulemusi saab ju vabalt korrigeerida vastavaks nö ettenähtud arvudega, pole seda jama Kremlile vaja. Tarvis on luua õhkkond, kus kellelgi ei teki kahtlustki, et rahva poolehoid kuulub õigetele tegijatele.
Nii parem- kui vasakpoolsed jõud on edukalt marginaliseeritud, sisuliselt ainsaks kandvaks poliitiliseks jõuks konstrueeritakse lauspopulistlik, kuid oma konjunkturismis hästijuhitav ühendus. Osade intellektuaalide irooniline põlgus taolise mängu suhtes ei muuda midagi, teatud protsent rahulolematuid jääb alati … ning nende olemasolu on isegi tervitatav. Omamoodi näidiseksemplar või nii.
Lõpetuse asemel küsin aga uuesti loo algusküsimuse – mida teeksite teisiti olles samas olukorras? Kui kõik – nii nõunikud, poliittehnoloogid kui ka oma mõistus – sosistavad: „Riik on hädaohus! Kui mitte sina, kes siis veel?“ Kas läheksite täielise demokratiseerumise libedale teele?
Karmo Tüür
26.05.2011
lugu ilmus juunikuise Kes-kus veergudel.
No comments:
Post a Comment