Sunday, February 24, 2019

Venemaa jagatakse ümber. Jälle.


Kujutage ette, et teie õlule langeks vastutus Venemaa eest. Selle aja jooksul kokku kahmatud hiigelsuure territooriumi eest, mis on nii eriilmeline kui vähegi saab olla, seda alates klimaatilistest kuni kultuuriliste eripäradeni välja.

Justkui selle hiiglasliku ala haldamise jamadest vähe oleks, tuleb teil tegeleda veel ka kõikvõimalike kohalike klannide, perekondade, mini- ja oligarhide ristuvate huvide ohjeldamisega. Tasakaalustada igivanadest aegadest põlnevaid konflikte ja nõuka-ajastu pärandina saadud väärastunud jõujooni.

Ilmselgelt tuleks teil pigem varem kui hiljem pähe mõte võtta kätte ja kõik ümber korraldada. Võtta kogu see kaadervärk kuidagi algosadeks lahti ja panna uutmoodi kokku. Noh et oleks lihtsam ja efektiivsem ja muidu mõistlikum.

Makroregioonide võluvits?
Venemaa praegune peaminister Dmitri Medvedev kuulutas hiljuti välja plaani moodustada 12 makroregiooni (teise tõlgenduse kohaselt kokku 14, aga see pole hetkel oluline). Mõte iseenesest ilus ja lihtne. Määrata tõmbekeskused, anda seda ümbritsevale piirkonnale oma tööülesanne, tõmmata masinavärk nöörist käima ja vaadata kuidas kõik hakkavad lippude lehvides uues taktis tööle.

Sisuline eesmärk on veelgi mõistlikum ja kaunim. Tekitades regioonide vahel tööjaotus, optimeerida seeläbi tootmiskulud, hakata looma konkurentsivõimelist kraami ja seeläbi vähendada riigi sõltuvust toormemüügist. Arvuliselt on sihik seatud nii, et aastaks 2025 peab Venemaa ekspordis olema mitte-toormelise kauba (loe: mitte energiakandjate) osakaal olema 50% praguse 39% asemel.

Tegemist ei oleks uute administratiivsete üksustega, vaid nö sotsiaal-majanduslike klastritega. Siiamaani on neid Venemaa nägemuses välja kujunenud kaks: Kaug-Ida ja Põhja-Kaukaasia. Nüüd on veel vaja välja joonistada 10-12 ning määrata vastavad tõmbekeskused.

Ümberjagamise valulikkus
Igasugune muudatus põhjustab absoluutselt arusaadavat ja inimloomusest tulenevat vastuseisu. Nagu hiljuti Eho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktov värvikalt iseloomustas inimeste vastuseisu Kuriilide üleandmise küsimuses: kolimine on umbes sama nagu lõbumajas toimuks tulekahju üheaegselt üleujutusega. Kõik jooksevad karjudes ringi ning ei tea mida peale hakata. No kellele see ikka meeldib.

Kõigepealt oleks siis väljatöötamisel oleva territoriaalse arengu strateegia kohaselt vaja määrata 35-40 tõmbekeskust. Siililegi on selge, et siin sünnib tõsine konkurents, ehkki ilmselt on kava koostajad lähtunud lihtsast aritmeetikast, mille kohaselt Venemaal on 500 tuhande ja enama elanikuga linnu viimase teabe kohaselt 37.

Kuna aga Venemaal on praegu olemas juba kõikvõimalike jaotuste hulgas ka föderaalringkondade kihistu, siis sellel oksal istujad vaatavad uutele kavadele sügava umbusuga – kas nemad ja lähikondsed jäävad oma senisele haljale oksale istuma või mitte? Suurim vastuseis on senise Siberi föderaalringkonna poolt – see plaanitakse nimelt jagada kolmeks makroregiooniks.

Kogu seda kava kokku võttes aga tekib pähe tahtmatu võrdlus Krõlovi tuntud valmiga muusikute ümberpaigutamise kohta. Ja teine meenutus isand Medvedevi teise algatuse asjus, mille kohaselt Skolkovost oleks pidanud saama Venemaa Silicon Valley. Ja peotäis igasugu muid rahvatarkusi heade kavatsuste kohta. Aga tegelikult küsigem endalt uuesti – mida teeksime me ise, kui peaksime Venemaa eest vastutama?
___
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Wednesday, February 20, 2019

Putini aastakõne

Vladimir Putini eilne kõneakt oli suurepärane. Kui hinnata seda omaette sooritusena, siis peaksid ilmselt kõik kohtunikud panema 10 punkti kümnest. Energiline, tulevikku vaatav, lahendusi pakkuv. Omasid hoidev ja vaenlasi ründav. Helde ja riigimehelik.

Kui aga panna asi konteksti, siis on pilt pisut teine. Nii pehmelt öeldes. Kontekst järgmine: Putini reiting on langemas, võim lubjastumas, ressursid üha napimad.

Languse üks päästikuid on pensionireform, mis tuli vastu võtta mitte hea elu, vaid vananeva elanikkonna ja vähenevate tulude tõttu. Kuidas seda olukorda lahendada? Vaja on tõsta sündivust! Seetõttu kuluski pooleteise tunni pikkusest kõnest esimene pooltund ja veidi pealegi perepoliitikale. Tõsta toetusi, vähendada koormisi. Panna sisuliselt kogu noore pere elu sõltuma laste arvust - kui järeltulijaid on palju, siis kustub eluasemelaen ja paraneb elujärg. Suurepärane plaan, kas pole?

Ilma igasuguse irooniata, absoluutne enamik ettepanekuid kõlavad kui sissejuhatus helesinisesse ellu. Tekib ainult kaks küsimust - miks sama mees pole kõike seda teinud juba varem ning kuskohast võtta kogu selleks iluks raha? Eile õhtuks ilmus juba rahandusministri esmane hinnang, et seekordse lubaduste hunniku hinnasilt on u 150 mlrd RUB.

Kui kõne esimene pool oli sihitud elu nö pehmemale poolele, siis lõpupoole lükati hagu alla karmima maailma pooldajate vaimustuseleegile. Otsesõnu öeldud ähvardused USA aadressil ja mõnitused tema liitlaste kohta, rääkimine rakettidest ja allvee-droonidest ning ebasümmeetrilisest vastulöögist - eks see paneb ju südame põksuma ja adrenaliini vulisema nagu kevadised mahlad, kas pole?

Kõigest sellest sai põgusalt räägitud ka TV3 Seitsmeste uudiste jaoks, uudislõiku saab järelvaadata siit.

Wednesday, February 13, 2019

Putini riik kui Suur Alternatiiv


Venemaal ilmus üks üüratult põnev artikkel, mis oma ambitsioonikuselt ei jää kröömikestki alla Vladimir Putini nime all imunud artiklile, millega juhatati sisse sama mehe võimustumine.

Aastal 1999 ilmus ajalehes Nezavisimaja Gazeta artikkel „Venemaa aastatuhande künnisel“, milles räägit vajdusest Venemaa uuel moel üles ehitada, et vältida tema libisemist teise või kolmanda ešeloni riigiks.

Nüüd, aastal 2019 ilmus samas lehes artikkel „Putini kauakestev riik“. Autoriks on seekord märgitud Vladislav Surkov. Väga lühidalt kokku võttes räägitakse sellest, kuidas uue mudeli järgi üles ehitatud Venemaa on nüüd valmis.

Lääne peturiik
Lugu jaguneb laias laastus kaheks. Esiteks räägitakse sellest, kuidas Läänes on kõik halvasti. Teiseks sellest, et Venemaal on kui mitte kõik hästi, siis vähemalt teistmoodi ja pisut parem ka ikka.

Läänes on halvasti see, et inimestele on loodud valikuvabaduse illusioon. Pettekujutelm sellest, et inimesed saavad ise midagi valida. Et tegelikult on demokraatia üks fiktsioon ja tegelikult on kõige taga süvariik. See kuri ja kaval ning hingetu monstrum, mis paneb masinavärgi tööle eliidi heaks.

Ja halvasti on ka see, et Läänes valitseb arusaam, et kaupmehe maailm on realistlikum reaalsus kui väejuhi maailm. See nüüd pole mõistagi otsene tsitaat, vaid äraspidi ütlemine sellest, mida kõnealuses kirjatükis peetakse Venemaa tugevuseks. Viitega Angela Merkeli kuulsale ütlusele, mille kohaselt olla Putin kaotanud sideme reaalsusega. Muuseas erineva kaudsusastmega vihjeid ja tsitaate on on loos väga palju.

Venemaa mudel
Venemaa riikluse ajalugu võivat selle leheloo järgi jagada neljaks suureks etapiks, milledele annavad nime selle mudeli juurutajad: Ivan Kolmanda riik (Moskva vürstiriik, VI-XVII saj), Peeter Esimese riik (Vene Impeerium, XVIII-XIX saj), Lenini riik (Nõukogude Liit, XIX saj) ja Putini riik (Venemaa Föderatsioon, XXI saj).

Mis siis olla Putini riigi eripära? Aga see, et kogu mudel taandub usaldusele ülemjuhataja vastu. Sellisele usaldusele, kus iga inimene saab otse usaldada juhti ning bürokraatia ei saa seda usaldust lõhkuda. Et kui bürokraatia isegi üritab suhet moonutada, siis võetakse appi alternatiivsed suhtluskanalid (viide seekord siis Putini nn otseliinidele).

Omamoodi elegantne on siinkohal reveranss, mille teeb loo autor: Putin ise pole kindlasti putinist. Nii nagu ka Karl Marx polnud marksist ja oleks ilmselt vastu vaielnud, kui saanuks teada, mida see tähendab.

Suur Alternatiiv

Peamine olla aga koguni see, et taoline mudel pole ainult sisemaiselt tarbimiseks, vaid omab ka ekspordipotentsiaali. Et mujal maailmas olla süvariigi vastu protest ja rahulolematud vaatavad ringi, otsides alternatiivi. Ja siis näevad nad Venemaad. Autor tõdeb, et Venemaal pole küll kõik ideaalne, kuid alternatiivina olla ta siiski atraktiivne.

Venemaa olla peale hävitatavaid 90’ndaid toibunud, asunud ise mõtteid tootma ja asunud Lääne suhtes informatsioonilisele vastupealetungile. Lääs aga laguneb ise, maailmas tõstavad pead taas-iseseisvumise, deglobaliseerumise ja rahvusluse ideed.

Venemaal aga näe pole süvariiki, vaid on süvarahvas. Rahvas, kes ei lase endaga manipuleerida. Rahvas, kelle eest ei varja keegi riigi olemust – olla kaitse ja rünnaku riist! Tõsi küll, selles kohas peitud ka üks kirjatüki nõrkus. Nimelt vene rahva pidamine gigantse supermassi omajaks, millel on oma külgetõmme. Pakistanil ja Bangladeshis on seda massi rohkem, aga maailmale alternatiivi nad vist väga ei paku.

Lõpetuseks aga – kui auväärse lugeja peas tekkis paralleel Putini ja Surkovi vahel ning oletus, et viimane üritab „tõelise putinistina“ riigivalitsemise taaka enda peale võtta, siis mina pole seda öelnud. Igasugused seosed on juhuslikud ja autor ning Postimehe toimetus selle eest vastutust ei kanna! (Siin peaks olema postmoderne naerumärgike, kui leheformaat seda vaid võimaldaks).
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Välispoliitikast AK's

Eile toimus Riigikogu suures saalis välispoliitika teemaline ... ütleme nii et kuulamine. Asja sisust kirjutan lähiajal veidi pikemalt, aga möödaminnes torkas AK mikrofoni nina ka mulle.

Uudislõiguke nähtav siit, alates 09:13, samast tehtud ka kuvatõmmis

Friday, February 8, 2019

Разбор полётов: Venezulea

Kui ühes riigis on kaks seadusandlikku kogu ja kaks presidenti, siis kumb on õiguspärane? Kumba peaks toetama välismaailm? Mis on peamiste välis-partnerite huvid selles mängus?

Kõigest sellest rääkisimegi saates, mis on järelkuulatav siin. Stuudios saatejuht Artus Aukon ja rääkivate peadena Harri Tiido ja Karmo Tüür
---
pilt võetud siit

Thursday, February 7, 2019

Autoriteetide kadumise aeg


Vertikaalne hierarhiline elukorraldus on lagunemas. Lühemalt pole kõike toimuvat kokku võtta vist võimalik. Mida ma selle all silmas pean? Toon alustuseks vaid mõned näited.

Nö teaduspõhise meditsiini autoriteet on surve all. Selle asemele ja kõrvale ilmuvad üha uued alternatiivipakkujad alates MMS ja TRS joojatest kuni kristallide ja inglite väe jutustajateni. Sest noh, teate ju küll, need valgetes kitlites arstid on kõik ravimitööstuse palgal!

Harjumuspärase pabermeedia tõsiseltvõetavus muutub üha küsitavamaks. Suur osa endisest lugejaskonnast läheb kas mujale portaalidesse või lülitab end üldse uudise-tarbimisest välja. Sest eks need peavoolumeedia kirjatsurad on ju propagandistid.

Muudatused alt kuni ülesse välja

Mis on saanud õpetajate autoriteedist? Igaüks võib ilmselt rääkida näiteid sellest, mis toimub koolides. Traditsiooniliste religioonide kõrvale pole vist iial varem kerkinud sellisel mühinal alternatiisest vaimuväest pajataid.

Või mis neit pehmetest asjadest rääkida. Riigi enda vägivallamonopol, kõigi hierarhiate ema, on kõikuma löönud – siit ka kõik need värvilised revolutsioonid ja muud araabia kevaded kuni Venezuelani välja.

Ja isegi üldine maailmakorraldus vangub. Seni ülivõimuna toimetanud USA tõmbab siin ja seal juhet seinast välja, pannes küsima, et kelle huvides see ümberjagamine käib. Kui maailmapolitseinik uinub, siis kasutavad võimalust kõik need, kes on pikalt oma võimaluste akent oodanud.

Horisontaalne üleminek
Ehkki mõned ülaltoodud näited võivad panna õlgu kehitama ja ütlema, et kõike seda on ju varemgi toimunud, on siiski täheldatav pika-ajaline tendents. Vanade hierarhiliste sturktuuride kõrvale on üha enam muutumas oluliseks horisontaalsed võrgustikud, mille kooshoidvaks tsemendiks on uued infotehnoloogilised kanalid.

Mõneti näib kummastav, kui palju ressursse kulutatakse tegevpoliitikute poolt sellele et taas-kindlustada vertikaalset maailma. See sarnaneb üha enam sooviga muistse maadeavastaja kombel kinnitada mäe otsa oma lippu, andmata endale aru, et tegu on jäämäega.

Sellest kõigest tuleneb kaks tõdemust. Esiteks – pikas perspektiivis võidab see, kes suudab parimal moel ära kasutada horisontaal-nihke mehhanisme. Teiseks – lühikeses plaanis võidab muudatuste ja segaduste ajal alati see, kes lubab püsimise turvatunnet.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis