Friday, February 27, 2009

Venemaa üksindus

Venemaa on üksi ning üpris kehvas seisus. Miks aga see nii on ja mis sellest järeldub?

Käisin möödunud nädalal Novgorodis ühel konverentsil ja olin tunnistajaks äärmiselt põnevale vastuseisule. Kaks kogenud meest, Venemaa enda eksperti rääkisid ühest ja samast asjast, kuid tegid risti vastupidiseid järeldusi. Kuna sellest vaidlusest võib teha suuremaid üldistusi, siis toon asja olemusele lühidalt lugeda.

Üheks kõnelejaks oli
Andrei Fjodorov, endine asevälisminister, praegune poliitika-analüütik mitmes eri asutuses. Teine Modest Kolerov, endine Kremli tippametnik, praegune üks portaali Regnum.ru juhtidest.

Kes on süüdi?
Mõlemad mehed kirjeldasid Venemaa praegust olukorda üsna ühtemoodi – karmides, et mitte öelda süngetes toonides. Sisepoliitika, välispoliitika, majandus ja julgeolek – kuhu ka ei vaata, kõikjal on läbikukkumine. Ning et tunneli lõpus ei paista mitte valgus, vaid see koht, kus selg lõpeb ja jalad algavad.

Venemaal oli kõiges selles edenemiseks võimalus, mille kinkis suurepärane olukord maailmaturul. Nüüd on aga rahasadu lõppenud, šanss maha magatud ja maa langemas üpris sügavasse auku. Ning mis peamine, Venemaa seisab selle augu veerel üsna üksi. Siin aga kahe mehe ühisosa lõppes, algasid erimeelsused.

Fjodorovi meelest on Venemaa muutunud okkaliseks siiliks, kellega keegi ei taha asju ajada. Tehes järjest vigu, on Venemaa kaotanud kõik sõbrad ja liitlased.

Kolerovi meelest ongi Venemaa üksi ja teisiti olla ei saagi. Venemaa on omaette manner, mille suurus ja rikkus sunnib teda üksi olema. Sõpru ja liitlasi pole olnudki.

Kuidas edasi?
Fjodorovi sõnul peaks Venemaa mitte mängima lolli, mitte maksma kellelegi sõpruse eest, vaid otsima pragmaatilisi liitlasi, kellega koos end ühisest hädaorust välja sikutada.

Kolerovi arust on aga ümberringi vaenlased. Maksta pole muidugi mõtet, pigem tuleb kõigile esimese hooga vastu hambaid anda. Seejärel pisut mõelda ja vajaduse korral veelkord anda.

Mõistagi ma lihtsustan. Ligi pool päeva kestnud vaidlus ei mahukski muidu leheloo sisse. Kuid peamise andsin ehk edasi. Venemaal kestab edasi see igipõline vaidlus. Üks pool esindab nö rahumeelse näoga Venemaad – riiki, mis teeb vigu, kuid tunnistab neid ja otsib väljapääsu koosööst. Teine pool aga sõjaka näoga Venemaad – riik kui ümberpiiratud kindlus, kõik halb tuleb väljapoolt ning sellele tuleb vastu seista.

Kui minna veelgi filosoofilisemaks, siis taandub see vastasseis küsimusele – kas inimene on inimesele sõber või vaenlane? Kui sõber, siis saab loota koostööle. Kui vaenlane, siis sellega võib sõlmida vaid ajutisi hädatarvilisi liite, mida võib esimesel vajadusel rikkuda. Ehk siis idealism ja realism selle puhtal kujul.

Ühest küljest tuleb tunda heameelt – seni kuni kestab vaidlus, pole kadunud lootus. Teisalt aga mõelda, kumb pool näib peale jäävat? Ning kas see ikka on nii või nõnda ainult näib. Vastused võivad paljutki öelda ka meie enda kohta.

Karmo Tüür
25.02.2009

Sunday, February 22, 2009

Разбор полётов: julgeolek

Julgeolek. Kui lai ja kõlav sõna, kas pole? Siia alla mahutatakse tänapäeval üha enam ja enam.

Seekordses saates olid kõne all julgeolekunägemused. Nii Venemaal kui Soomes kui Eestis.

Seekord rohkem ei kirjeldagi. Keda huvitab, kuulab siin (umbes alates 5.minutist). Ja hiljem siin.

Stuudios KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Friday, February 20, 2009

Eesti võimalused Afganistanis

Kui ma midagi ei salli, siis see on nö väikese inimese virin. Et ahh, mis nüüd mina, minu hääl ja sõna ei maksa ju midagi. Ning eriti kole, kui sama laiendatakse ka oma riigile – et ohh, mis nüüd meie, me oleme nii väike ja mõtetu riik, me ei saa ega suuda.

Igaüks saab ja suudab midagi ning ka Eesti riik saab anda suurte probleemide lahendamiseks oma panuse. Kas see muudab suurt pilti või mitte, pole oluline. Oluline on põhimõte ning ükskõiksust tuleb pahaks panna.

Kuid astume nüüd selle emotsionaalsevõitu sissejuhatuse juurest Afganistani manu. Vaatame, mis seal probleemiks ja mida meie saame teha.

Suurimad probleemid
Tavaliselt, kui räägitakse Afganistani siseprobleemidest, siis nimetatakse kolme asja: korruptsioon, narkootikumid ja Taliban.

Afgaanid peavad korruptsiooni lääne paheks ja nö sisseveetud haiguseks. Omal moel võib neil ju ka õigus olla – enamik raha, mis tiirleb Kabulis, on läänest tulnud. Kuid meelehea andmine ülemusele on siiski ka kohalik komme ning koguni nii sügavalt juurdunud, et tihti ei peetagi seda probleemiks, vaid normaalseks asja-ajamiseks

Narkootikumid, mis moodustavad märkimisvääre osa Afganistani ekspordist – ja paraku veetakse seda ka Euroopasse – on eelmise murega tihedalt seotud. Kohalike ametnike madalad palgad ja pakutav meelehea narkoparunite poolt moodustavad saatusliku lõksu, millesse langevad paljud.

Taliban ei peaks kahe eelmisega kuidagi haakuma, kuid – oh üllatust – kasutavad nemadki korruptiivset narkokaubandust oma tegevuse rahastamiseks. Ning vaatamata pika-ajalisele võitlusele pole Talibani aeg päris mööda saanudki. Praegune laienev võõrvägede kohalolek võimaldab aga taliibidel koguda populaarsust vabadusvõitlejatena.

Poliitiline süsteem
Paraku tuleb öelda, et tavapärane arusaam, mille järgi Afganistan on riik nagu iga teine, vastab ainult osaliselt tõele. Jah, tõepoolest, eksisteerib parlament, toimuvad valimised, paika on pandud seaduslik riigipea ehk president, kuid suuresti on see kõik tinglik.

Afganistan ei ole vähemalt siiani riik selle sõna läänelikus mõttes. Tegu on territooriumiga, mida valitsevad hõimud. See, kas Kabulis on ametlikult pukis kuningas või president, ei morjenda kohtadel eriti kedagi. Kõik toimub vastavalt sellele, kuidas klannis sees ja klannide vahel kokku lepitakse. Kui lepitakse.

Afganistani poliitilise tuleviku osas on kolm põhimõtteliselt erinevat varianti. Üks, ehkki mitte kuigi tõenäoline, on mingis vormis naasmine monarhia juurde. Vana kuningas on küll surnud, kuid järeltulija on olemas ning kerge mullistus selle ümber käib. Teine, muule maailmale ilmselt ebasobivaim, oleks Talibani tagasitulek võimule. Kolmas, keeruliseim, ent tõenäolisim, saab olema praeguse versiooni jätkamine.

Selline olukord, kus formaalselt on võimul nö tehniline president, kes ei taotlegi eriti suurt võimu, sobib paljudele. Kui sellel presidendil saab olema suuremate klannide – eelkõige paštude – toetus, võime läbi rääkida mõõdukate taliibidega ja soovitavalt ka mingi seos kuningasooga, on asi enam-vähem korras.

Julgeolek
Keerulisim on aga olukord julgeoleku tagamise vallas. Selleks, et kontrollida piiri, võidelda narkokaubandusega ja hoida ohjas äärmuslasi, on vaja toimivat riiki, seda eelkõige kohalike omavalitsuste ja jõustruktuuride mõttes.

Nagu öeldud, ei saa keskvõim ilmselt kunagi kontrollima Afganistani kogu territooriumi. Tugevad kohalikud omavalitsused provintsides – olgu nad siis loodud klannide põhjal või valimiste tagajärjel – suudavad seda palju efektiivsemalt. Ülesehitatav rahvuslik armee võiks ja peaks kunagi üle võtma olulisemate julgeolekufunktsioonide täitmise. Ideaalis võiks sellel olla samasugune tasakaalustaja roll nagu Türgis, kus just armee on see filter, mis ei lase äärmuslastel võimule tulla.

Küsimus on aga selle aparaadi ülesehitamiseks kuluvates vahendites. Kust võtta kõigeks ressursse? Üks variant on nii nagu praegu – et välismaailm aitab. Kuid see ei saa kesta lõpmatuseni. Varem või hiljem peab Afganistan üle minema oma ressurssidele, mida on tegelikult ka piisavalt, alustades kasvõi omaenda kasutamata maavaradest ja lõpetades transiidiga.

Kõige selle juures aga saabki olla kasulik Eesti. Me suudame vähe, nõus, kuid me suudame koolitada spetsialiste ning pakkuda oma oskusteavet. Seeläbi tõestada end kasvõi nö doonorriigina, et mitte öelda normaalse lääneriigina. Vat sellised võimalused.

Karmo Tüür
17.02.2009

Wednesday, February 18, 2009

Vene-USA tants Afganistani ümber


Venemaa raskendab USA juurdepääsu Afganistanile, saamaks ise suuremat sõnaõigust. Tegelikult nii lihtne ongi kogu nende sündmuste ja uudiste taust, mis viimastel nädalatel Afganistani ümber toimuvad.

Justnimelt ümber, sest Afganistanis sees pole Venemaal suurt midagi teha. Selleks, et midagi kohapeal ära teha, pole Moskval veel ei õigust ega võimalustki. Küll aga hulganisti tahet.

Selles mõttes on Moskva välispoliitika olnud viimastel aastatel üsnagi järjekindel. Ta taotleb oma tõsiseltvõetavuse taastamist, kohta suurte laudade ääres ja võrdpartnerlust. Nii nagu see oli ennemuiste, nõuka-aegadel. Ehk siis suure vastasseisu ajal.

Soov taastada võrdsus
Kuigi suur vastasseis, mida me tunneme enamasti Külma sõja nime all, on ammu möödas, pole see ununenud mitte. Ning ehkki ka Venemaa poliitikud kutsuvad üksteise võidu loobuma mineviku mõttemudeleist ja väljuma tolle veidra sõja kaevikuist, on selles jutus omamoodi vastuolu.

Ühelt poolt on Külm sõda tõepoolest minevik ja tagasi ta ei tule. Pole idanaabril enam seda võimu ega vormilist soovigi läänega piike ristata. Suisa vastupidi – tagudes Euroopa Liiduga rääkides pikka aega võrdpartnerluse trummi, saavutas Moskva oma. Nüüd on Venemaa ja EL väed ühist asja ajamas Aafrikas, Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis.

Kuid sisuline soov või pigem soovmõtlemine võtta mõõtu oma kunagise pearivaaliga – Ameerika Ühendriikidega – pole kuhugi kadunud. Naftahindade buumi ajal kosunud jõukus ja enesearvamus tõid selle soovi taas pinnale.

Mis on muutunud?
9/11/2001 järel lubas Venemaa ameeriklastel sisse seada oma varustusbaasid Kesk-Aasias, korraldamaks võitlust Afganistanis pesitseva Al-Qaedaga. Tol hetkel küsisid paljud, et kas see oli ikka Moskva lubada, kuid see küsimus polnud nagu väga oluline. USA tahtis endale noid baase ning Moskva tegi näo, nagu lubaks. Nüüd aga on hakanud tekkima tõrked ning seda otseselt Moskva mahitusel. Mis on muutunud?

USA ajab ju ikka sedasama asja – proovib ohjeldada äärmuslasi ja muuta Afganistani pisutki kontrollitavamaks. Kesk-Aasia riigid lasevad jänkidel enda pinnal toimetada ja saavad selle eest kopsaka hüvitise. Ning Venemaale on see kõik endiselt äärmiselt kasulik.

Venemaa jaoks on ju tegu olukorraga, kus kastanid tuuakse tulest välja võõraste kätega. Ehk siis hoitakse ära äärmusliku islami levik Kesk-Aasia riikidesse ja sealt edasi Venemaa enda lõunaregioonidesse. Ning hoitakse pisutki kontrolli all samal marsruudil vohavat narkokaubandust.

Kasvav enesekindlus
Muutunud on aga Moskva ambitsioonid ja võimalused. Nüüd suudab ta pakkuda midagi omalt poolt endistele liiduvabariikidele, praegustele liitlastele SRÜ raames. Nii võlgade kustutamist kui laenu kui lihtsalt investeeringuid nn ühisprojektidesse. „Nn“ sellepärast, et peale objekti valmimist kipub jäme ots minema Moskva kontrolli alla.

Nii et Venemaa sõnum USA’le on äärmiselt lihtne – kui ameeriklased tahavad jätkata transiitbaaside kasutamist Afganistani lähistel, siis võti selleks paikneb Moskvas, mitte Kesk-Aasia riikide pealinnades.

Kas seda sõnumit ka uskuma peab, on muidugi omaette küsimus, kuid soov on ilmne. Kui selles veidravõitu tantsus oli siiani USA juhtiv pool, siis Venemaa soovib nüüd näidata, et ta pole enam nii lihtsalt painutatav. Arusaadav soov, kas pole?

Karmo Tüür
15.02.2009

Sunday, February 15, 2009

paar raadiosahinat

esiteks RSR. oma muude tegemiste hulgas olen üliõpilasselts RSR akadeemiline juhendaja. sel semestril sai käima tõmmatud ka uus projekt - RSR saade Ringjoon Noorteraadios. kuna asi on veel toores, siis ei hakka pikemalt seletama. aga veikest uhkust ei suuda kah vaka all hoida, sestap edvistangi ;)

teiseks sai möödunud nädalal kõhistatud Vikerraadios Afganistani teemal. klibakas on kuulda siin ... nii umbes minutitel 5-20.

Tuesday, February 10, 2009

Aedniku loogika

Sõdi vastu, palju tahad, ikka on rasked ajad meie peamine jututeema. Ning põhilise lahendusena nende aegade üleelamiseks pakutakse välja kokkuhoidu. Valitsuse keeli – kärpimist. Võtame siit maha ja sealt vähemaks, kõlab igast intervjuust.

Nojah, kes see vastu vaidleb. Kui ikka raha pole, siis tuleb kuskilt väljaminekuid kokku tõmmata. Vähemalt esmapilgul on see nii. Kuid mingi kübeke talupojatarkust, mis igas linnavurles veel alles on, kipub nagu vastu rääkima.

Kui võtta appi aiapidaja loogika, siis peaks asjad nagu vastupidi käima. Et kui on veerohke aeg ja vihma sajab, siis tuleb vett korjata. Ja kui saabub kuivem aeg, peab kastma. Sest no kuidas muidu kapsas kasvaks?

Äraspidine loogika
Meil aga toimuks kõik justkui vastupidi. Kui olid prisked ajad, siis kasvas eelarve nagu pärmi peal ning põld ujutati vee ehk vaba rahaga üle. Kitsamate aegade saabudes keeratakse aga kraanid kinni ning kastmise asemel proovitakse kapsale öelda, et optimeerigu (vee-)kulusid ja kasutagu sisemisi ressursse.

No olgu, eks ma pisut liialdan. Õnneks midagi jõukamatel aegadel ikka koguti ka, kuigi toonagi oli küllalt ussitajaid, kes nõudsid kõige kohe laiali jagamist. Aga siiski – kui mujal maailmas räägitakse majanduse turgutamisest ning täiendavate vahendite kallamisest majanduse põllulapile, siis Eestis kõneldakse kulutuste vähendamisest. Ent kui eelarve kaudu ringlusse vähem raha lasta, siis jääb ju suur osa majandusest vereringest kiratsema, makse laekub vähem ja järgmine eelarve saab veelgi kasinam.

Omaette küsimus muidugi on, et kas Eestil on sellist kopsakat reservi, kuskohast majanduse veskile kopaga üha peale kallata. Ja kui jätkata seda aedniku loogikat, siis tõepoolest, kui põuaaeg on pikem tulemas, tuleb veekulu optimeerida ning igale janusele mõõdu järgi anda. Ning ehk – kui valusalt see ka ei kõla – mõni kiduram taimeke hoopis kastmata jätta, sest ega sest tolku niikuinii pole. Ütleb ju rahvasuugi, et põllurammu pane ikka sellele taimele, mis kosub. Julm, aga eluline.

Piiratud reservid
Valitsuse veeaam pole põhjatu. Ning isegi kui see kõik kasutusele võtta, kas tõuseks oodatud tulu ja Eesti majandus tärkaks kohe uuele elule? Kuna olen ise majanduses tuhmivõitu, siis konsulteerisin hea kolleegi ja majandus-eksperdi Raivo Varega.

Targa mehe seletusest selgus, et ega ei jätkuks ikka küll. Et ainult tarbimise hoogustamisega me sellest supist välja ei rabele. Ja et lihtsalt rahapressi tööle panna ja uusi rahatähti juurde trükkida nagu mitmel pool kombeks, me ka ei tohi. Kui mitte miski muu, siis seda ei luba peamine majanduspoliitiline eesmärk – eurole üleminek. Eelarve peab tasakaalus olema ja inflatsioon ei tohi liiga kõrge olla.

Vaja oleks suuremaid investeeringuid ning seda ikka väliskapitali abil. Või siis kasvõi laenude peal, kuid kes see praegu ikka laenu annab, eriti nö tarbimislaenu.

Kasutamata võimalus
Siinkohal lõi aga minu kui majanduskauge inimese peas lambike sirama – aga meil ju seisab kotitäis välisraha nurgas. Seda va eurotoetust ikka. Ning pannes arve kokku, selgub põnev pilt. Ühest küljest räägitakse meil eelarvekärpest nii umbes 7 miljardi krooni kandis. Ja et tegelikult sellest ei piisa, teist niipalju jääb ikka veel puudujääki. Ehk siis kokku 15 miljardi kanti jääv auk.

Aga seda eurotoetust – mille ärakulutamiseks me oleme sisuliselt kohustatud – on käesoleval aastal kasutamisvalmis umbes sama palju. Ehk siis 15 miljardit. Ja mitme aasta lõikes on seda kasutamisvalmis abiraha kordades rohkemgi. Ning et vajalike tööde peale, mida peame selle toetuse saamiseks tegema, on võimalik ka laenu saada.

Ainult et me ei kipu seda võimalust kasutama. Sest ei suuda. Või ei oska. Või ... ?

Igaljuhul kiilus siin minu esivanemate poolt pärandiks saadud talupojamõistus kinni. Kui põua ajal oma veevarusid kipub nappima, siis oleks ju sulaselge rumalus jätta teises nurgas seisev reserv kasutusele võtmata. Seda enam teades, et kui me seda ära ei kasuta õigeaegselt, võetakse ta meil käest ära. Ning saamatajäänud kasu asemel peame koguni kahju kandma.

Eurotoetused on teadupärast suunatud pika-ajalistele projektidele, nagu infrastruktuuri loomine, olgu selleks teevõrk või veepuhastusjaam. Nende rajamine praegu annaks meile tööd ja leiba, tooks eelarvesse maksuraha ja laseks rasked ajad üle elada. Pikas plaanis aga tõstaks meie konkurentsivõimet, mis laseks hiljem edukam olla.

Aga võib-olla saan ma kõigest kuidagi liia lihtsustatult aru?

Karmo Tüür
kah-aednik
5.02.2009

Sunday, February 8, 2009

Разбор полётов: Iraak ja Afganistan

Seekordses saates kaks teemat, mis pärit küll kaugest maailmast, kuid otsapidi ka Eestiga seotud. Iraagist meie väed lahkusid, Afganistani tõenäeoliselt läheb midagi-kedagi juurde. Konkreetsetest arvudest ja missioonidest olulisem on aga lihtne tõdemus - me oleme üha enam kogu maailma osa.

Iraagis võib rääkida olukorra normaliseerumisest - niivõrd kui see üldse meie standardite järgi võimalik on. Peale sisemiste vastuolude (nii rahvuslikul kui religioossel pinnal, poliitilistest erimeelsustest rääkimata) jagub ka küllaga väliseid huvilisi. Lääneliitlaste lahkumine õnneks tõestab seda, et siinsel seltskonnal pole vähemalt soove seda ala endale allutada.

Afganistanis on aga olukord märksa hullem. Sisemisi vastuolusid jagub sellele territooriumile veelgi rohkem, riiklusest meie mõistes ei saa rääkida, probleeme jagub süle ja seljaga. Kolm peamist neist - korruptsioon, narkootikumid ja taliibid kuuluvad pealegi praktiliselt lahendamatute hulka. Või siis - kui paradoksaalne see ka ei näiks - viimane on vähemalt suunatav.

Minu jaoks seostuvad nende kahe maa olukorrad miskipärast külma sõja aegse pärandiga. Kahe suure pooluse õhutatud vaenujooned ja käitumisharjumused elavad siiani.

Saatejuht nagu ikka Jevgenia Garanža ja vastajateks Harri Tiido ja Karmo Tüür. Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi ... juhul kui ikka kolib, sest tolle arhiiviga näikse olevat jälle probleemid.

Thursday, February 5, 2009

Rahvas! Medvedev! Putin!

Narod! Medvedev! Putin! Vmeste pobedim! Ehk siis rahvas, Medvedev, Putin, koos võidame. Hüüumärgid ja muud emotsioonid tuleb ise juurde mõelda.

Just sellise loosungi all püüab tuua rahvast tänavale Molodaja Gvardia – Venemaa võimupartei Edinaja Rossia noorteorganisatsioon. Seesama, mis ka Eesti saatkonna ees Moskvas oma meeleavaldusi korraldab.

Proovisin hetkeks mõelda, et mismoodi selline loosung eesti oludes kõlaks. Rahvas! Ilves! Ansip! Mnjaa, kuidagi nagu veider, kas pole? Aga olgu, mitte Eestist pole jutt.

Võimutruud meeleavaldused
Miks siis üritab võimutruu seltskond demonstratsioone korraldada? See peaks ju tavaliselt olema igatmasti protestijate pärusmaa? Aga võta näpust, tänasel Venemaal on pea ainukesed, kes saavad oma üritusi rahumeeli korraldada, just need, kes kõigega nõus on.

Muuseas, seda kasutatakse isegi ära. Nimelt anti luba järjekordse nõusolijate marsi korraldamiseks ning alles siis, kui välja ilmusid loosungid „Me oleme kõigega nõus!“, taipasid võimuesindajad, et neid on haneks tõmmatud. Meeleavaldajad keerati kiirelt koos loosungitega kokku ja topiti miilitsaautosse.

Aga tagasi tõeliste lojalistide ehk Molodaja Gvardia juurde. Nende kodulehel ilmus enne viimaseid üritusi üllatavalt avameelne
tekst, kus seletati, et vaja on tänavale tulla enne „oranži tõbrast“. Rahva rahulolematust on vaja kärpida ja ümber suunata.

Hirm rahva ees
Mida tähendab „oranž tõbras“ (originaalis оранжевая или псевдооранжевая сволочь)? Ukrainas, Gruusias ja mujal toimunud nn värviliste revolutsioonide mälestus paneb ilmselt siiani Moskva võimukandjaid võpatama. Rahulolematu rahvas tänaval – see on iga režiimi hirm. Ning mida jäigem on režiim, seda suurem ka hirm.

Ehk siis – Venemaa võimud üritavad iga hinna eest vältida rahutusi. Ning kui vältida kuidagi ei õnnestu, siis on targem asuda ise asja juhtima ning pöörata protsess endale kasulikus suunas. Et siis rahvas on küll tänavail, kuid loosungid paitavad võimude silmi ja kõrvu. Aur on välja lastud, teravik mujale suunatud, kõik õnnelikud.

Mis aga on venemaalastel mureks, miks nad tänavaile kipuvad? Aga ikka seesama, mis ka mujal Euroopas praegu paljudel meelel ja keelel. Rasked ajad ja võimude eba-adekvaatne reageering sellele. Pluss veel kohalikud eripärad.

Kohalikud erimured
Rasked ajad on rasked igal pool. Töökohtade kaotus, sundpuhkus ja külmutatud palgad ei valmista kuskil heameelt. Eriti keeruliseks kujuneb olukord aga nn
monolinnades – asulates, mis on tekkinud nö tühjale kohale, ühe ettevõtte ümber. Kui see ettevõte oma kraanid kinni keerab, jäävad kuivale kõik ning terve linnatäis inimesi on hädas. Venemaal loetakse taolisi linnu aga sadades, täpsemalt 460, milles elab kokku 25 miljonit inimest.

Kohalikuks eripäraks tuleb aga Venemaal lugeda kohalikku autotööstust. Žigulid, Moskvitšid ja Volgad on meil muutunud juba harulduseks, enamik on ümber istunud uutesse või pruugitud mujal toodetud masinatesse. Ning keskmine Venemaa elanik ihkab miskipärast sama.

Moskva aga otsustas toetada kodumaist autotööstust ning suurendada välismaiste autode nö kaitsetolli. Eriti valusalt kajas taoline liigutus tagasi ääremaadel, eelkõige Kaug-Idas. Suurem osa sealsest rahvast sõidab odavatel „jaapanlastel“ – mis on muideks parempoolse rooliga. Kohalikud räägivad juba ammu pool-naljatamisi, et sealkandis tuleks üle minna vasakpoolsele liiklusele.

Nüüd on asi aga naljast kaugel, rahvas nuriseb ning kipub tänavale. Kui vaadata
arvamusuuringuid, siis selgub huvitav tõsiasi. Venemaalaste probleemitajus on toimunud aastaga märgatav muutus. Oluliseks on muutunud mure homse päeva ees, töö, palkade ja hindade pärast. Tunduvalt on aga vähenenud muretsemine nö riiklike, eriti suurriiklike asjade pärast – suhted Läänega, sõjalised konfliktid ja riigi lagunemine.

Ehk siis - kui kõht täis, mõtled ka riigist. Kui nälg majas, mõtled endast. Inimlik, kas pole?

Karmo Tüür
4.02.2009