Sunday, January 29, 2017

Trumpi viis telefonikõnet


Iga ametisseastuva riigipea puhul järgitakse erilise tähelepanuga tema esimesi liigutusi. Et kas uus tegelane käitub tavakohaselt või mitte. Kui esimesed sammud tehakse vastavalt protokollile, järgides eelkäijate poolt sissetallatud rada, siis võib kergendatult hingata – asjad jätkuvad teada teid pidi. Iga kõrvalekalle tekitab aga küsimusi – et mida nüüd siis sellest kõigest välja lugeda?

Kuna USA presidenditoolile on aga praegu asunud kehastunud kõrvalekalle eelnenust, siis põrisevad trummid juba ette ja pasunad kuulutavad hädasignaali: „Kel kõrvad on, need kuulgu! Olge valmis!“ Tõsi küll, milleks valmis olla, pole veel selge. Või ikkagi on?

Iga uudis ei vaja kommentaari. Aga mõtestamist?
Nii ehk naa oli täiesti ootuspärane, et ka minu tagasihoidlikku isikut torgiti mitmete meediakanalite poolt küsimusega: „Kuidas tõlgendada Trumpi telefonikõnet Putinile?“ Ja seda torkimist tehti juba ette, ilma et teada oleks vähimatki infokübet.

Ajakirjanike poolt vaadatuna on mõistetav soov saada uudise kõrvale ka kommentaar. Kuid no ausõna, ei osanud ma etteulatuvalt mingit mõtestatud kommentaari anda ega leidnud ka midagi sisukat nendes pudemetes, mida mõlema poole (USA ja VF) ametlikud säutsud pakkusid.

Kuid siis hakkas kiusama professionaalne huvi. Et no kas tõesti ei saa endast välja pigistada mingit mõtestatud üldistust. Ning hakkaski idanema. Noh ja nüüd ma siis proovingi selle millegi kirja panna. Mitte ehk ajakirjanduse jaoks, vaid nii endale ja kaashuvilistele.

Ratsukäiguga Hiinast Austraaliasse
Esiteks. Viis kõnet. Austraalia, Jaapan, Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa. Seda siis mitte kõnede tegemise, vaid tähestikulises järjekorras.

Mis on sellel pildil valesti? Aga kuhu jäi Hiina? Et nagu ikkagi ÜRO julgeolekunõukogu liige? Suurbritanniaga on asi selge – selle peaministriga Theresa May toimus esmakohtumine juba näost-näkku formaadis. Seega on ülejäänud julgeolekunõukogu liikmed esimese soojaga kaetud. Aga Hiina?

Ja Austraalia? Einoh suur riik mõistagi, terve kontinent ja puha ... no aga ikkagi? Miks peab Valge Maja uus peremees vajalikuks rääkida Canberraga ja mitte Pekingiga? Ilmselt on vähemalt osa vastust selles, et Trumpi ärritab selline konkurents, mis kuidagigi tema seisundit pisendab. Sellest ka loosung: „America First!“

Trumpi gloobus
Teiseks. Proovime nüüd ennast lahti rebida oma harjumuspärasest Tootsi gloobusest ja istuda Trumpi gloobuse otsa. Selle gloobuse, kus USA on esma-, au- ja keskkohal. Kuhu siis helistati?

Helistati itta. Sellesse suunda, mida me seni tunneme trans-atlantilise koostöö teljena. Euroopasse. Saksamaa ja Prantsusmaa – loogiline, kas pole? Euroopa Liidu võtmeriigid ikkagi. Noh ja Suurbritannia kui nüüdseks selle veidi väline liige. Mis võisid olla teemaks? Eks mõistagi seesama transatlantiline koostöö ehk NATO. Ja ilmselt ka kollektiivsed vabakaubanduslepped, mis Trumpile nii väga ei meeldi.

Helistati läände. Ehk siis üle Vaikse ookeani. Jaapan ja Austraalia – kah loogiline ... suuremad tegijad selles piirkonnas, suurimad kaubanduspartnerid ja senised liitlased. Ilmselgelt kõne all selle piirkonna regionaalne ja rühmaviisiline koostöölepete nägemus, mida Valge maja tahab asendada Ameerikale kasulikumana näivate kahepoolsete lepetega. Mäletate: „America First!“

Blokiväline Moskva
Noh ja siis helistati Moskvasse. Kohta, millega ei seo USA’d ei NATO, NAFTA, TTIP, TPP ega muud keerulise nimega ühendused, mida on raske meelde jätta ja seetõttu ka ära katkestada. Aga kellega seob vähemalt üks huvi. Nn terrorismivastane sõda (mis minu meelest on jabur mõttekonstruktsioon, sest tagajärje vastu suunatud tegevus on väheviljakas, aga see selleks). Ehk siis võimalik koostöö Süürias ja regioonis laiemalt.

Ja (mis on oluline) ei räägitud sellest, mida Kreml tegelikult kuulda tahtis, ehk siis sanktsioonide tühistamisest.

Noh ja loomulikult ei räägitud sellest, millest kõnelevad see-eest urgitsevad ajakirjanikud, analüütikud ja muu ärritav luurerahvas, ehk siis kahte meest ja meeskonda siduvatest ärihuvidest. Näiteks naftast. Seekord väiksete tähtedega kirjutatust. Kui mis huvitab vägagi Ameerikat. „America First“ ikkagi!

Alternatiivne reaalsus
Mida siis kõigest sellest järeldada? Midagi umbes sellist nagu seni on öeldud Vladimir Putini kohta, et too elab ja askeldab oma reaalsuses.

Donald Trump elab ka enda reaalsuses. Alternatiivses. Ja tegutseb vastavalt selles kehtivale loogikale.

Seega tuleb tema tegude tõlgendamisel ja ennustamisel lähtuda mitte enda peas eksisteerivast soovmõtlemisest (et küllap kõik läheb nii nagu senini kombeks), vaid hoopis tolle efektse juuksepahmaka all toimuvast. „America First!“

-----------

pilt võetud siit

Saturday, January 28, 2017

Aeg NATO muutmiseks?


NATO peakorteri ette Brüsselis tuleb rajada kaksikausammas. Umbes nagu Tartus on kahe Vilde kuju. Ainult et Brüsseli omale tuleks istuma panna kaks ühel ajal tegutsenud meest: Vladimir Putin ja Donald Trump.

Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin tegi kõikvõimalikele parketi- ja päriskindralitele selgeks, et sõjaline julgeolek on ikka veel relevantne teema. Mis seal kindralitest rääkida, isegi iga teine poliitik sai aru, et lisaks heaolu kasvust või ümberjagamisest rääkimisele peab meeles pidama ka esmatasandi ülesannet – eluspüsi. Mis sest et sellega on valijate hääli palju keerulisem võita.

Ameerika Ühendriikide presidendiks saanud Donlad Trump aga pani mugavateks pürjeliteks muutunud eurooplased üllatusega tõdema, et enda julgeoleku eest tuleb maksta. Tegelikult ka. Päriselt ja ise maksta!

Kas NATO on oma aja ära elanud?
Kui nüüd aga nali kõrvale jätta, siis mõlemad mehed on välja öelnud mõtte, mis paljudele ei meeldi. Et NATO on oma aja ära elanud nähtus. Need kaks omamoodi üüratult erinevat, kuid kohati vähemalt vormiliselt ühtemoodi mõtlevat riigipead pidasid ilmselgelt silmas sama probleemi eri tahke, kuid ... kuid mõneti on neil ju õigus.

Tõepoolest, NATO loodi ja disainiti teistel aegadel ja teiste ülesannete täitmiseks. See oli ühe ülivõimu ehk USA liitlaskogum, hoidmaks vaos teist ülivõimu ehk Nõukogude Liitu koos tolle liitlastega.

Nõukogude Liit lakkas olemast ning tõepoolest tekkis üsna koheselt nii teoreetikute kui praktikute peades küsimus – kas senine julgeolekut tagama kutsutud institutsioon enam pädeb? Kas seniseid liitlasi seob peamine: kõigi osapoolte ühesugused ootused soovitava tulemuse saavutamiseks ning valmidus sellesse panustamiseks?

Ebakindluse dilemma
Sõjalisi liite ajendab looma ebakindlus. Riskide ja ohtude summa, mida loodetakse rajatava ühenduse abil ohjeldada või siis vähemalt muuta nende tõrjumise kulud mõistlikuks.

Nende liitude lagunemist hoiab aga tagasi veelgi suurem ebakindlus – et mis saab siis kui ühendus ja /või selle haldamiseks loodud institutsioon toimimast lakkab?

Taolises, üksteisest lahutatavate ebakindluste olukorras, tuleb endale esitada kolm küsimust: kas senine mudel on toimunud, mis oleks alternatiivid ja kas olemasolevat instrumenti saab ümber disainida, vastamaks muutunud oludele?

Kolm vastust

Esiteks saab mõningaste mööndustega tõdeda, et NATO nimeline kollektiivkaitse organ on toiminud seni üsna hästi. Mitte ükski riik pole seni söandanud ühtegi NATO liiget sõjaliselt rünnata. Mööndused tulevad selles kohas, kui me hakkame rääkima liikmesriikide omavahelistest pingetest (nt Kreeka ja Türgi) või mittekonventsionaalsest rünnakust (nt küberrünnak või rünne mitteriikliku osalise poolt).

Teiseks – NATO toimimise suhtes võib loomulikult esitada küsimusi, kuid mis on alternatiivid? Parafraseerides tuntud ütlust demokraatia kohta – jah see pole täiuslik, kuid midagi paremat pole ka seni välja pakutud. Või olgu, Venemaa poolt on paaril korral pakutud ebamääraseid julgeoleku-garantiisid (Jeltsin 1996) või uut julgeolekuarhitektuuri (Medvedev 2008), kuid need pole seni olnud usutavad. Vähemalt NATO idaservas ollakse Moskva pakkumiste osas ülimalt ettevaatlikud. Nagu öeldakse – kes kord on kõrvetada saanud, see puhub ka külma vee peale.

Kolmandaks – praeguse instrumendi ümberdisainimine vastavalt muutunud oludele? Jah see on ilmselgelt vajalik ning töö selle nimel ka käib. Olgu näiteks kasvõi Küberkaitsekeskuse avamine Tallinnas, Strateegilise kommunikatsiooni keskuse rajamine Riiga või planeeritav hübriidohtudega tegelev oivakeskus Helsinkis.

Omalt poolt lisan – mõelda võiks ka NATO välispiiride turvamise funktsiooni peale. Tean, et see põhjustab spetsialistide hulgas pahameeletulva, kuid see on üks valdkond, mis paneb NATO liikmesriikide kodanikke ilmselt üksteisele mõistvamalt otsa vaatama. Vajadus tugevdada piirivalvet võib küll kõlada esmapil tsiviil-ülesandena ning millegi Euroopa Liidu jaoks sobilikumana, kuid võtkem seda kui välisperimeetri julgestamist. Euroopa Liidule sõjalise võimekuse külgekruvimine näib tunduvalt kunstlikum. (Ärge pange pahaks mu kulunud võrdlust: Euroopa Liit kui aiatööriist ja NATO kui relv. Rehale automaadi funktsiooni omistamine ei kõla just mõistlikult.)

Eluliselt vajalikud muutused

Vaadates siis uuesti otsa eelpool toodud kolmele küsimusele, siis: senine julgeolekumudel toimib, usutavaid alternatiive silmapiiril ei paista, kuid muudatused on absoluutselt vajalikud. Nii nagu muuseas iga organisatsiooni jaoks – ilma pideva kohanemise ja muutumiseta saabub stagnatsioon ja seejärel hääbumine. Kui mitte muu, siis institutsioonide bürokratiseerumise tõttu, mis kipub minnalaskmise korral ära sööma kogu saadavaloleva ressursi.

Kui vaadelda praegust globaalset julgeolekukeskkonda kui väga paljude tundmatutega võrrandit, siis ühe tundmatu lisandumine (küsimärk USA välis- ja julgeolekupoliitilise käitumise kohal) vaid suurendab ennustamatuse määra. Sellele omalt poolt hoo lisamine NATO teovõimetuks kuulutamise läbi näikse olevat üsna ennasthävitav käitumine. Tõsi küll, institutsiooniteoreetikud väidavad, et uue ülesehitamine on lihtsam kui vana remontimine, kuid hobuseid pole mõistlik vahetada keset koolmekohta.

Tulles lõpuks tagasi alguses naljaga pooleks välja käidud kaksikmonumendi juurde – siis tõepoolest on nende kahe mehe panus NATO arengusse hindamatu. Arutelu esilekutsumine NATO funktsiooni ja disaini üle aitab pigem kaasa selle alliansi püsimisele kui millelegi muule.

-------------

lugu ilmus Postimehes, lühikese kokkuvõttena ka Stolitsas.
--------------
pilt võetud siit

Thursday, January 26, 2017

Veerandtund väliskommentaatoriga: Kristi Raik Soome välispoliitikast 2017 a. Saatejuht Karmo Tüür.

- Soome välispoliitika aastal 2017. Nii nagu ka teistel väikeriikidel, on Soomel väljakutseid palju, kuid ressursse vähe. Millele on neid vaja panustada?

- Kui Eestis nähakse välis- ja julgeolekupoliitikat tihti peaaegu kattuvate mõistetena, siis kuidas on olukord Soomes?

- Missugune on Soomes parlamendi roll välispoliitika kujundamises? Aga kolmanda sektori oma?

- Eestis on aeg-ajalt kuulda, et me käitume Soomega suheldes valesti, püstitame ebaõigeid ülesandeid jne. Millega peaks Eesti välispoliitika kujundajad arvestama, planeerides oma suhteid ülelahe naabriga ehk Soomega?

----
pilt võetud siit

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Monday, January 23, 2017

Taustalugu Poroshenko visiidile

Samal ajal kui toimus Ukraina ja Eesti presidentide kohtumine, kõlas Vikerraadio eetris intervjuu, mis avab veidi Ukraina hetkeolukorra seisu sise- ja välisriiklikult.

* Milline on hetkel Ukraina sisepoliitiline seis? Millised on presidendi ja parlamendi suhted? Kuidas reformid edenevad? Kuidas Porošenkot hinnatakse (arvamusküsitlustes)?
 70% arvab et Ukraina liigub vales suunas, peamiselt taandub see sellele, et majanduslik olukord riigis halveneb (80%). Ainuke hetk kui see „vales suunas“ arvamus peaaegu võrdsustus „õiges suunas“ arvamusega, oli 2014.a revolutsioonilise tuhina ajal, hiljem on arvamus taandunud samale tasemele mis oli Janukovitši ajal. Ettepoole vaadates on inimesed loomulikult optimistlikumad, u kolmandik arvab et asjad võiks paremaks minna.

* Ida-Ukrainale lahenduse leidmisest. Nn. Normandia kõnelused pole edasiminekut toonud. Kes või mis võiks muutusi tuua?
Sisuliselt on Venemaa ainuke, kes suudab ida-Ukrainas toimuvale piiri panna. Nii et küsimus on pigem, kes suudab mõjutada Venemaad? Siiani peeti selleks USA'd, kuid peale presidendivalimisi on USA välispoliitika muutunud suureks küsimärgiks.

*Kas või mida võib muuta USA uus administratsioon (kui neil peaks üldse huvi olema Ukraina vastu)? Joe Biden oli Kiievis sage külaline, veel vahetult enne ametist lahkumist käis seal ja avaldas toetust. Porošenko loodab veebruaris Valgesse Majja jõuda, kas ta saab sinna?
Poroshenko ja Turmpi kohtumise lootus toetub kahele eesdusele. Esiteks novembris 2016.a toimunud telefonivestlus, kus olla jutuks olnud sellise kohtumise vajadus.
Teiseks asub Ukraina 2017.a veebruaris ÜRO JN eesistuja ametisse ning see suurendab taolise kohtumise tõenäosust. Iseasi, kas Donlad Trumpi see eesistumine ja kohtumine huvitab.

* Ukraina suhted ELiga. Viisavabaduse Ukraina sai, aga mis seisus on assotsiatsioonilepe?
Detsembri keskel lepiti kokku, et assotsiatsioonilepe ei anna Ukrainale liikme kandidaadi staatust ega kohusta EL’i osutama Ukrainale mingit sõjalist abi või julgeolekugarantiisid. Hollandi peaminister lubas seepeale teha ettepaneku Hollandi parlamendile vaadata üle viimatise referendumi tulemus

* Eesti ja Ukraina suhted. On head ja oleme üks tugevamaid Ukraina toetajaid. Mida Ukraina meilt veel ootab ja mida me saame pakkuda?

Esiteks nö mikrotasandi abi, mida osutavad erinevad MTÜ'd rindepiirkonnas elavatele inimestele.

Suurim mida saame pakkuda on see kui suudame kaasa aidata Lääne ühtsuse hoidmisele, olgu seda siis NATo või EL näol, puudutagu see kas Venemaa vastaseid sanktsioone või toetust Ukrainale. Kui Lääne ühtsus säilub, suudame me midagi sisulist Ukrainale pakkuda. Kui see peaks aga kaduma, kui nn Lääne klubid peaks lagunema, siis hakkame me tegelema omavahelise konkureerimisega, mitte aga Ukraina või mõne muu riigi toetamisega.
-------
saade järelkuulatav siin
-------
pilt võetud siit

16. veerandtund väliskommentaatoriga: Veiko Spolitis Läti välispoliitikast 2017.a.


Veerandtund väliskommentaatoriga: Veiko Spolitis Läti välispoliitikast 2017.a. Saatejuht Karmo Tüür

Läti välispoliitika aasta 2017 – mis on peamised väljakutsed?

Välispoliitika ja julgeolekupoliitika seosed – kuidas Lätis neid tõlgendatakse? Eestis pole selles osas vähemalt parlamendi tasemel erimeelsusi, kuidas on lood Seimis?

Liitlasvägede täiendav saabumine ja NATO tulevik – kuidas vaadatakse neile Riiast? Kas see on see koht, kus Lätis võiks avalduda erimeelsus nö eliidi ja laiema elanikkonna vahel?

Missugune on parlamendi roll Läti parlamendi roll välispoliitika kujundamisel? Aga kolmanda sektori oma?
------

pilt võetud siit

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Friday, January 20, 2017

Infomonopoli kadumine


Kes meist poleks kuulnud väidet, et „elame nüüd tõejärgses ühiskonnas!“ Eks selles üteluses ole omajagu tõtt (vabandust korduse pärast, kuid see sõnake „tõde“ saab siin tekstis ohtralt esinema).

Kuid sama palju kui on selles väljendis tõtt, on temas ka midagi kunstlikku, konstrueeritut, et mitte lausa öelda – eksitavat.

Esiteks, kui me väidame, et elame tõejärgses ajastus, peaks olema võimalik määratleda ka tõe-eelset ja tõe enda valitsemise ajastu. Noh olgu, põhimõtteliselt võib väita, et valgustus-eelne ajajärk oli ühtlasi ka tõe-eelne, pelgalt uskumustele rajanev. Ning et positivistlik, teaduspõhine, kõik-on-mõõdetav mõtteviisi etapp oli Puhta Tõe võidukäik. Ning et nüüd on Tõde langenud ja veheldakse taas vaid uskumuste ja (väär-)arvamustega.

Kas tõde on tõesti otsa saanud?
No aga ei ole ju nii. „Tõde“ (seekord teadlikult jutumärkides) on ju alati olnud see, millele me ise selle tõeväärtuslikkuse omistame. Küsimus on vaid kriteeriumites, mida me selleks kasutame. Kuid ma ei hakka sellel teemal pikalt peatuma, sest jutu iva saab olema muus.

Teiseks pole see „tõde“ (mida iganes see ka ei tähendaks) ka nüüd kuhugi kadunud. Pole lakanud eksisteerimast igavene püüdlus teadmiste järele. Uued avastused, täpsustavad metoodikad jne lükkavad vanu pool- või väärtõdesid ümber. Kuid ka see pole oluline.

Oluline on aga see, et tegelikult elame me paljude tõdede ja hägustuva autoriteedi maailmas. Internet koos sotsiaalmeediaga on vallandanud tõelise revolutsiooni, lammutades hierarhiaid. Perekondlikke, pedagoogilisi, riiklikke, kõige laiemas mõttes ühiskondlikke hierarhiaid.

Inforevolutsioon
Kui veel hiljuti oli info monopoliseeritud ressurss, siis see olukord on lakanud olemast. Tõde oli see, mida rääkis tõeteadja, tõehoidja, tõekuulutaja.

Piltlikult istus laua otsas pereisa, kes lõikas teabepätsist infoviile ja jagas seda jaopäralt. Ning ülejäänud lauasolijatel polnud mingit muud varianti, kui tänulikult tarbida seda, mida anti. Ja kui ei olnud piisavalt tänulik või muidu patune, siis sind nuheldi.

Pedagoog klassi ees oli Tõe vardja. Tema räägitu lihtsalt pidi tõde olema. Ja ninatark õpilane, kes püüdis klassis oma arvamust öelda, sattus heal juhul ebasoosingusse. Ning hoidku taevas, kui sa eksamil proovisid oma nägemust kirja panna, mitte korrata õigeid sõnu.

Riigivanemad nautisid sisuliselt usujuhi rolli. Mida ikka võimu või kiriku kantslist lausuti, see ka vastuvaidlematule täitmisele kuulus. Või muidu ... noh teate küll! Seaduse vääramatu jõud, kirikuvande alla panemine jne.

Monopoli kadumise ärritus
Võrdne juurdepääs infole on aga need vanad hierarhiad lõhkunud ja tekitanud illusiooni, et igaüks on tõe juurde pääsenud ja võib seda levitada. Või kas see ikka on illusioon?

Pereisa väljamõõdetud infokääru tarbimine on läbi. Õpetaja ei pruugi enam olla targeim inimene ruumis, iga naga võib nutiseadet näppides esitada küsimuse või vastuväite, mis paneb heal juhul pead vangutama ... või siis ärrituma. Riigil pole enam absoluutset autoriteeti, sest iga ilmakodanik võib leida piisavalt mõttekaaslasi, kes kinnitavad, et süsteemis on midagi mäda ja vaja on vastu hakata!

Atomiseerunud (info-)ühiskond on senise tõehoidmise illusioonis olnud tingliku eliidi jaoks mitte lihtsalt ärritav, vaid ka ohtlik. Kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ja araabia kevadete laine näitab, et senise jaotusahela alumised otsad võivad vastu hakata.

Tõdede paljususe ajastu ohud
Pihustunud ühiskond, vanade tõepüramiidide varisemine, kaosele sarnanev olukord on kaheti ohtlik.

Esiteks võimaldab see ülihõlpsalt manipuleerimist. Üha uute pooltõdede ja võltsuudiste joaga on võimalik suunata heitunud seltskonda, keda ei ohja enam seni vankumatuks peetud hierarhia. Antielitaristlikku ängi saab konverteerida valimistulemusteks, tänavarahutusteks või muul moel senistele nö eluperemeestele vastuhakkamiseks.

Teiseks aga tekitab segadus ja „uute väärtuste“ levik absoluutselt loomuliku iha ankurdada end millegi vana ja väärika, tuntu ja kontrollitud külge. Ka seda osa heitunuist, keda otsivad rahutul ajal tuge rahvuslikest, religioossetest vms väärtustest, on võimalik mõne alternatiivi pakkuva infokahuriga suunata.

Nii et me elame mitte niivõrd tõejärgsel, kuivõrd paljude alternatiivsete tõdede ajastul. Omamoodi (info-)revolutsioonilisel ajastul, mille kohta üks klassik on öelnud, et „ühed enam ei saa, teised ei taha vanaviisi jätkata.“ Infomonopol on kadunud. See muudatus lõhub tuntud ja loob tundmatuid võimalusi. Kas suudame neid tunnetada ja kasutada?

----------

pilt võetud siit

Thursday, January 12, 2017

Itaallase uskumatud seiklused Europarlamendis


Euroopa parlamendi siseelu ületab harva uudisekünnist, kuid ühel itaalia poliitikul õnnestus see päris edukalt. Beppe Grillo juhitud Viie Tähe Liikumise soov Europarlamendis fraktsiooni vahetada osutus üsna tähelepanuväärseks.

Iseenesest pole fraktsioonivahetustes midagi eriskummalist – taolisi liikumisi esineb selles esindukogus päris tihti, küll üksikute liikmete kui tervete nimekirjade kaupa. Mis selles konkreetses juhtumis siis nii erilist on?

Asi selles, et Itaalia koomiku, äärmiselt värvika Beppe Grillo juhitav Viie Tähe liikumine on Itaalia üks juhtivaid euroskeptilisi ühendusi. Selle kuulumine Europarlamendis koos Suurbritannia Iseseisvusparteiga ja teiste euroskeptikutega ühte fraktsiooni (EDPP) mõjus loomuliku liiduna.

Nüüd aga, kui ees terendab briti saadikute lahkumine Europarlamendist, otsustas Beppe Grillo, et aeg on mõelda, mida teha edasi. Laias laastus on valikuid kolm. Esiteks jääda samasse fraktsiooni, mis aga muutub brittide lahkumise korral marginaalseks ning võib üldse laguneda. Teiseks liituda mõne teise fraktsiooniga, saades seeläbi juurdepääsu ressurssidele ning tõsta oma häälte kaalu. Kolmandaks minna üle nö mitte-liitunute kategooriasse.

Otsedemokraatiat propageeriv ja online-hääletusi armastav Grillo pani oma ülipopulaarse blogi kaudu hääletusele järgnevad variandid: kas jääda samasse fraktsiooni, liituda ALDE nimelise ühendusega või jääda gruppide väliseks. Hääletusel osalenud enam kui 40 tuhandest inimesest pooldas 78,5% liitumist ALDE’ga.

Kõik oleks ju tore, rahvas on rääkinud ning demokraatia võidutseb. Kui paraku on ALDE säärane grupp, mis ühendab mitte euroskeptikuid, vaid vastupidi – Euroopa ühtsuse idee toetajaid. Mõistagi oleks ka ALDE sellest liitumisest oma kasu saanud – nende saadikugrupp oleks tõusnud arvukuselt kolmandaks ning muutunud seeläbi mõjukamaks. Läheneva Europarlamendi presidendi valimistel oleks see olnud üsnagi oluline, kuid lõppkokkuvõttes lükkas ALDE siiski šarmantse itaallase pakkumise tagasi.

Mille poolest siis kogu lugu tähelepanu väärib – plaanitav liitumine jäi ju ära? Aga asi selles, et see liitumisettepanek pani ALDE enda liikmed kihama ning rääkima taas euroopalike väärtuste ja muu sellise teemal, mis muidu tihtilugu ununema kipuvad. Suurema tähelepanu sai ka euroskepsise idee kui selline ning uue hoo said sisse ka arutelud Euroopa Liidu miinuste üle.

Nii et paradoksaalsel moel võitsid toimunust kõik. Nii need euro-idee vastased, kes Peppe Grillo ettepanekut kahetsusväärseks või koguni reeturlikuks nimetasid, kui ka need ühtse Euroopa pooldajad, kes liitumissoovi jaburaks pidasid. Omamoodi karismaatiline eks-koomik sai aga kuhjaga tähelepanu, mis tihtipeale tundubki tema tegude peamotiiv olevat.
--------
--------
pilt võetud siit

Wednesday, January 11, 2017

15. veerandtund väliskommentaatoriga: Marko Mihkelson Eesti välispoliitikast aastal 2017


Veerandtund väliskommentaatoriga: Marko Mihkelson Eesti välispoliitikast aastal 2017. Saatejuht Karmo Tüür

Aasta esimeses saates vaatab Riigikogu väliskomisjoni esimees ja Eesti välispoliitika instituudi nõukogu liige Marko Mihkelson sellele, millele Eesti välispoliitika peab algaval aastal keskenduma.

Välispoliitika suundi saab nö ruumilises mõttes laias laastus jagada kolmeks tasandiks: kahepoolsed suhted lähimate naabritega, regionaalne koostöö ja globaalne rahvusvaheliste suhete võrgustik. Väikeriigi paradoks on selles, et meid mõjutab enim see kolmas, suurim tasand, kuid selle osas saame me ise kõige vähem ära teha. Me peame oma väheseid ressursse kasutama mõistlikuimal moel, suunates neid sinna, kus midagi tegelikult ka suudame ära teha.

Minu esimene küsimus ongi – millele algaval aastal Eesti peaks oma välispoliitikas keskenduma, võttes aluseks sellesama kolmikjaotuse?

Nö ruumilisele lähenemisele alternatiiviks on sihiratsionaalne käitumine. Ehk siis mis on see välispoliitiline üli-ülesanne, millele peaksid olema omal moel allutatud kõik ülejäänud … ning ehk mille nimel peame me koguni mõnest teisest eesmärgist vähemalt ajutiselt loobuma?

Eesti välispoliitikat aastaid jälginud inimesena väidan, et see – ehk välispoliitika – on suuresti täidesaatva haru kujundada, parlamendi roll on selles sekundaarne, puhuti lausa marginaalne. Kas oled selle väitega nõus ning kui jaa, siis kas seda peaks muutma, olukorda tasakaalustama?

----

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Sunday, January 1, 2017

Montenegro mäss ja Eesti


Montenegro liitumine NATO’ga näib praeguses segasevõitu rahvusvaheliste suhete keskkonnas ilmselt kuuenda järgu küsimusena ning jääb seega enamiku jaoks radariekraanilt välja. Kuid siin on vähemalt kaks momenti, mille tõttu tasub tolle näilselt kauge ja isegi Eestist väiksema riigi arengutel silma peal hoida.

Esiteks kannab pealkirjaks tõstetud „Montenegro mäss“ kahetist mõtet. Ühelt poolt on see Montenegro enda mäss nö slaavi maailma ehk nn Russkii Mir vastu. Venemaa ja Serbia tahte vastaselt soovib Montenegro astuda ühendusse, mille mõttetusest ja vaenulikkusest räägivad kõik Kremli-meelsed propagandatorud.

Teisalt, mis on aga olulisemgi, on see et Montenegrost võib saada järgmine platsdarm, millel Venemaa harjutab oma versiooni nö rahvarevolutsioonist.

Kirudes nn värvilisi revolutsioone ja sajatades nende korraldajaid-niiditõmbajaid Washingtoni oblastikomiteest, asusid Venemaa vastavad kontorid mõtlema, kuidas saaks üha globaalsemalt levivat, tänava-aktsioonides väljenduvat rahulolematuse lainet ise ära kasutada või vähemalt võimaluste piires suunata.

Krimm, Donetsk ja Lugansk on need kohad, kus nö uue rahvavõimu mudeli kasutamine on enam-vähem õnnestunud. Odessas läks asi veriselt valesti. Kuid need kolded ei jää viimaseks.

Montenegro viimatiste parlamendivalimiste ajal toimuski midagi riigipöördekatse sarnast. Kas ja kuivõrd oli see ühe või teise poole lavastus, on veel vara öelda, uurimine alles käib. Kuid igatahes on teada, et mõjuvõimas Serbia õigeusu kirik on lubanud peatselt korraldada protestiaktsioone, takistamaks Montenegro liitumist NATO’ga.

Kuna NATO’ga liitumise peavad heaks kiitma senised liikmed, siis loodavad vastusebijad tekitada piisavalt suure probleemi, et umbes kuu aja pärast asja arutama asuv USA Senat liitumisprotsessi läbi kukutaks.

Ja miks see kõik siis Eesti jaoks oluline on? Noh kasvõi selle pärast et NATO liikmesriigina oleme meie Montenegro liitumise juba heaks kiitnud ning peame selle asjaga edasi tegelema nii ehk naa. Teiseks aga see, et venemeelsete mäsude lihvimiskatseid oleme lihtsalt sunnitud tähelepanelikult jälgima.

-----------

Pilt võetud siit ning kajastab Montenegro 2016.a okt toimunud parlamendivalimiste ajal toimunud mäsu ajakirjanduslikku uurimust