Vana sõjaratsu ägedus

Venemaa presidendi suurele pressikonverentsile kogunenud ajakirjanikud nägid seekord energeetilist, elavat ja kohati lausa agressiivset Vladimir Putinit. Umbes nii käitub vana sõjaratsu, kes tunneb sõõrmeis taaskord püssirohu lõhna ja kuuleb sõjasarvede hüüde – ta elavneb, rapsib ratsmetega ja tambib jalgadega, soovides tunda taas maa müdinat jalge all.

See kunstiline liialdus polegi niiväga liialdus. Putini esinemistel on varasematel aastatel olnud näha väsimust ja isegi tülpimust, mõnedel aastatel lausa silmnähtavat vaeva ja painavat köha. Seekord aga oleks nagu riigipea välja vahetatud. Ma ei pea silmas siinkohal vandenõuteoreetilisi seletusi teisikute kohta, vaid tõepoolest lihtsalt palju energelisemat inimest.

Kohatine ägenemine, elavad žestid ja hääletõus olid eriti märgatavad hetkedel, kui oli jutuks suhted Läänega, mis eelkõige taandusid sõnapaarile USA ja NATO. Ning loomulikult kõlasid nendes lausetes pea alati ja sõnad „Ukraina“ ja „laienemine“.

Vladimir Putini sõnum polnud küll uus, kuid jõulisem kui varem. See aeg olla läbi, kui Venemaa kuulas kedagi, nüüd olla tulnud aeg, kui on vaja kuulata Venemaad. Moskva ei lase enam ennast tüssata.

Putini sõnul olla antud Venemaale lubadusi mitte laiendada NATOT, kuid selle järel oli viis laienemise lainet. Viis korda petmist. Nüüd on küllalt. Vastates USA ajakirjaniku küsimusele: „kas te olete valmis garanteerima seda, et te ei tungi kallale ühelegi naabrile“ käratas Putin, et „mitte Venemaa ei pea andma mingeid garantiisid, vaid Venemaale on vaja anda garantiisid, nüüd ja kohe“.

Venemaa presidendi sõnade kohaselt üritab Lääs Venemaad igal võimalikul moel kahjustada, nõrgestada ja lammutada. Algas see Putini sõnul Leninist (seda mainis ta lausa kaks korda), kes rajas omavoliliselt Ukraina, andes sinna üle vene inimestega asustatud alasid, jätkus NSVL lagundamisega ja nüüd üritatakse Venemaad seespoolt lõhestada-killustada välisagentide abil. Ainuke, mida Venemaa tegevat / tahtvat, on enda julgeoleku tagamine. Enda riigi ja oma inimeste.

Oma inimeste kaitsmine toimus 2014.a Krimmis, peale verist riigipööret Kiievis (see on otsene tekst tänaselt pressikonverentsilt). Ja nüüd tundub, et valmistutakse maha suruma mässulisi Donbassis, rõhutades Venemaale, et „ärge isegi mõelge neid kaitsma tulla“. Venemaa aga ei kavatse enam välistele korraldustele alluda!

Nii et kui võtta tänane 4-tunnine kõneüritus kokku, siis meie jaoks oluline osa taandubki sellele kunstilisele liialdusele: vana sõjaratsu tunneb end hästi ja mugavalt, rääkides sõja keeles. Me elame erinevates reaalsustes, see et meie tunneme end sõjatrummi kõminat kuuldes ebamugavalt, on juba meie probleem.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Putini nõuetest Välisilmale

Välisilm küsis, mina vastasin

1. Mis saab, kui Lääs jääb üksmeelseks ja ei allu ühelegi sisulisele Venemaa nõudmisele?

Need tekstid on esitatud nö paketina ja sisaldavad punkte, mis põhimõtteliselt pole täidetavad ka Venemaa enda poolt, kuna mh näeksid ette Kaliningradi demilitariseerimist, kõigi rakettide sealt välja viimist.

Seega on tegemist irratsionaalse ultimaatumiga, mis polegi mõeldud täitmiseks. Selliseid pabereid saaks allkirjastada kapituleerimisaktina, kuid minu teada pole NATO kaotanud sõda Venemaaga.

See on nö viimane-viimane hoiatus. Läänel pole siin alternatiivi kui olla valmis ka kõige halvemaks, sh kineetiliseks lahendiks.

2. Milles me (Lääs) saame järeleandmisi teha, nii et see meid ei kahjustaks?

Ainuke mõistlik variant on allkirjastada mingi relvastuse kontrolli leping, mis vastaks muutunud oludele ja sõjapidamismeetoditele. Seda aga ei saa teha ilma pikaldaste läbirääkimisteta ning spetsialistide kaasamiseta – see ongi see, mida Lääs saab pakkuda nö positiivse alternatiivina Venemaale.
---
saade järelvaadatav siit

Venemaalt sõja ja diplomaatiaga

Venemaa tegeleb enda ja ümbruse korrastamisega. Eesmärk – tulla välja varasemast kaosest ja vältida uue kaose teket. See, et meile kui välisvaatlejatele ja lähinaabritele toimuv ei meeldi, pole hetkel üldse oluline. Oluline on proovida lugeda oma naabri käitumissmustreid, aimata selle taga olevaid motivatsioone ning seejärel kohandada enda ellujäämis-taktikaid, vältimaks sattumist soovimatusse keerisesse.

Entroopia seaduseid pole keegi ära muutnud. Kaose tingimustes kerkivad korra elemendid ning vastupidi, korrastumise sirgjoontes sünnivad uue kaose kõverused.

Venemaa tajub, et nad sattusid NSVL lagunemise järel kaosesse. Ning ega seda ei saa ka eitada, kaos tõepoolest valitses kõiges, alates elementaarsest toidukaupadega varustatusest kuni kodusõjani välja (teisiti ju ei saa Tšetšeenia sõdu kuidagi nimetada, muudes regionaalsetest konfliktidest rääkimata).

Soov taolises kaosest väljuda on loomulik ning universaalne. Pole mingit „müstilist vene eripära“ soovis rajada toimiv riiklik raamistik, mis võimaldaks kui mitte enamat, siis vähemalt efektiivset halduspoliitikat, alates toimivast maksukogumisest kuni kriminaalsete struktuuride ohjeldamiseni.

Siseriiklik võitlus välismaailmaga

Siseriiklikult on see korrastamine jõudnud aga üsna veneliku ülepingutuseni. Keerukas föderaalne haldus-struktuur üritatakse jõuga unifitseerida, parimaks näiteks soov kaotada föderatsioonisubjektide hierarhiast ametinimetus „president“, rääkimata etniliste nimetustega osiste tasalülitamisest läbi liitmiste.

Selline unifitseerimine on riigi keskvõimu seiskohalt loomulik halduspoliitiline soov, kuid sünnitab kohtadel proteste, mida praegu ainult võimendab pandeemilise olukorra tõttu süvenev usaldamatus keskvõimu toimevõime suhtes. Ehk siis – korrastamine sünnitab kaose elemente, mäletate?

Siseriikliku korrastamise nurinäited kuuluvad rubriiki „võitlus õige ajaloo eest“ ja jõulise stabiilsuse kehtestamine. Kuna riigiloomeks hädavajaliku teljena on võetud kasutusele nn Suure Isamaasõja müüt, siis selle puhastamine kõigest ebameeldivast on endaga kaasa toonud mh ühingu Memoriaal sulgemise. Põhiseaduse väänamine stabiilsuse nimel näitab valmisolekut minna uue õigluse ehitamisel lõpuni. Seda enam et vastutöötamine stabiilsusele tuleneb selle loogika kohaselt väljaspoolt ja välisagentide abil.

Vastulöök välisele domineerimisele

Vladimir Putin tegeleb praegu enda ajaloolise profiili viimaste detailide lihvimisega. Ta näeb end tõepoolest Venemaa jaluleaitajana kõige laiemas, maailmapoliitilises võtmes. Venemaa lagunemise peatajana on ta end juba oma peas kirjutatavates ajalooõpikutes põlistanud. Maadekogujana tegutsemise nähtavad viljad on füüsiliselt veel vähesed, kuid retooriliselt seda mõjukamad.

Ühe suure peaülesandena näeb Venemaa praegune kapten aga vastulöögi andmist Lääne senisele domineerimisele, seda enam et Läänt tajutakse praegu nõrgenevana. Maailma (vähemalt nn Vene Maailma, Russkii Mir mõttes) on asutud korrastama sõja ja diplomaatia abil.

Sõjalises mõttes pole Venemaa ju seni otseselt tagasilööke saanud, jõu projetseerimise momendid lähemale ja kaugemale on olnud vähemalt taktikaliselt edukad (üksikud korrad, kui nn Wagneri sõjasalgad on vastu näppe saanud, pole nii olulised, et oleks tegutsemisindu vähendanud).

Diplomaatiline iseseisvumine

Diplomaatilises mõttes on Venemaa asunud ennast ümbritsema läbirääkimisformaatidega, kuhu ta pole ligi lasknud Läänt. Jah, need mullid pole meile siin Läänes ka väga nähtavad, kuid nt katse tõmmata käima formaati 3+3 Kaukaasia teemal on selle ere näide (Kaukaasia kolmik + Venemaa, Türgi ja Iraan). Samasugune formaat eksisteerib nt Kaspia regiooni jaoks, Kesk-Aasia jaoks, BRICS’ist rääkimata.

Vladimir Putin on enda ümber loonud nö strateegilise üksinduse mulli. See ei väljendu mitte niivõrd selles, et vananev liider istub üksinda oma punkris, kuivõrd selles, et ta päriselt tunnetabki: Venemaal pole liitlasi. Välja arvatud mõistagi tema armee ja laevastik. Et Venemaa liidril pole kedagi, kellega samal tasemel arutada õiglase maailmakorra üle, mille üheks sambaks on Venemaa vägevus – see tõlkimatu velitšije!

Arvate et Putini väljend: „Peale Indira Gandhi surma polegi enam kellegagi rääkida“ oli nali? Ei, virtuaalset monomahhi mütsi kandev Vladimir Putin mõtestabki end ajaloolise suurmehena, kelletaolisi sünnib harva. Ja kahjuks pole tema üksinduse mullis kedagi, kes julgeks vastu vaileda. Taoline illusoorne stabiilsus sünnitab aga paratamatult uut kaost.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Eesti peaks loobuma armeest?

Millest ma täna EI rääkinud: Venemaa nõudeid võib vaadelda kui klassikalist kahekäigulist skeemi (mida KGB'šnikud niiväga armastavad): alguses luua probleem ja siis pakkuda välja "lahendus".

Nõuete esitamine on see probleem, mida "klient" ehk Lääs ei suuda lahendada, sest ta põhimõtteliselt ei saa neid vastu võtta ja isegi suuresti mitte arutama hakata. Seega on oluline käik nr 2, mis järgneb esimesele. 

Missugune see käik nr.2 on? Sellist tinamütsikest pole mulle veel partei ja valitsus väljastanud, et ma oskaks sellele vastata, ehkki arutleda võib.
---
Millest ma aga täna rääkisin Reporterile: üks osa Venemaa nõuete absurdsusest, rõhutatud lahendamatusest on see, et nonde nõuete kohaselt sisuliselt ei tohiks meil olla oma sõjaväge, sest et see ongi NATO väeüksus, mida eks-NSVL riikides olla ei tohiks.

Saatelõik järelvaadatav siin

Biden-Putini kõnelusest veel

Kremli pressiteadete üks kõnekamaid kohti on viimane lause, millega antakse iseloomustus kohtumise iseloomu kohta. Kahetunnise videokohtumise kokkuvõte oli lühike ja lõppes lausega: "В целом разговор носил откровенный и деловой характер"

Tõlgituna diplomaatlisest keelest maakeelde tähendab "Kohtumine toimus avameelses ja asjalikus õhustikus" seda, et vahetati ähvardusi. Kumbki osapool andis teada oma seisukoha, tegemata teisele järeleandmisi.

Nüüd on aga aeg hakata vaatama, mis saab edasi, kas hakatakse tegema teineteise suunas hea tahte märke või mitte. 

Kuku raadiole antud intekas sel teemal on kuuldav siit, TV3'le (kuskohast on pärit pilt) antu pole nende veebilehelt miskipärast leitav.

Putin-Biden kohtumisest Välisilmas

Õhtul ennem kohtumist sai välja pakutud selline mõttekäik:
---
Küsimus pole mitte niivõrd kui Ukrainas kui sellises, kuivõrd selles, mida Vladimir Putin näeb õiglusena. Tema maailmanägemuses on Venemaad ebaõiglaselt koheldud, talt vaip nö jalge alt ära tõmmatud Lääne poolt tervikuna, eelkõige aga USA poolt eraldivõetuna.

Tema nägemuses pole Venemaga piirnevatel riikidel oma tahet. Kui keegi neist eemaldub Venemaa mõjuväljast, siis ei saa see juhtuda selle pärast, et nood rahvad seda ise tahavad. Ei, see on null-summa mäng ning see tähendab ainult seda, et keegi teine (loe: USA) võtab nad endale.

Kui NSVL lagunemise järel nt Balti riigid ühinesid NATOga, siis tajuti seda reetmisena, USA poolse tüki ampsamisega Venemaa nö loomulikust mõjusäärist. Nüüd tajub Moskva, et USA tahab haarata järgmist tükki Venemaa „omandist“, Ukrainat. Ja nüüd tunneb Putin, et ta on valmis panema kanna maha ja ütlema: „ma ei anna seda ära, see on minu oma!“

Nii et Putini nägemuses edastab ta praegu Bidenile, USA’le ja Läänele lihtsat sõnumit: „Kui te tahate seda endale, siis ma olen valmis kaklema! Tahate Ukrainat, saate sõja!“

See on ultimaatum ning Vladimir Putin loodab, et see kohtumine saab olema Lääne kapituleerumise alguseks. Et Lääs tervikuna ja USA hakkavad arutama, mis tingimustel nad on nõus Venemaa nõudmisi täitma, andma lubadust, et NATO enam ei laiene Venemaa huvisfääri arvelt.

---

Korraga on mängus ja omavahel üksteist mõjutamas kolm tasandit:

- USA-Venemaa suur geostrateegiline suhe, kus Moskva üritab kehtestada mõjusfääride loogikat;

- Euroopa Liidu - Ukraina suhe, kus Brüssel üritab aidata Ukrainal kehtestada õigusriiki;

- Ukraina-sisene tasand, kus üritatakse tasalülitada oligarhide võimu.

---

Otse-eetris esinemise hädad: nurga tagant ilmusid minu selja taha kolm noort, kellest kaks taandusid kaamerat nähes, üks aga otsustas hakata kätega vehkima ja lõugama. Paraku ei kuulnud ma seetõttu esitatud küsimust, pidin paluma seda korrata ning edasine esinemine tuli sellevõrra konarlikum. Loodan, et ekraanilt see jama väga piinlik välja ei paistnud :)

Ränne - kas ebaseaduslik või ebaregulaarne

Spioon või luuraja või infovahendaja? Vabastaja või vallutaja või sõdur?

Sõnadel on tohutu tähtsus. Markeerides mingit mõistet eri sõnadega ja täites neid erineva sisuga, võime saavutada kardinaalselt erinevaid arusaamu.

Nagu ütles vana laulusalm ammusest multikast "Как вы яхту назовёте, так она и поплывёт" (samast on pärit ka pildike, millel jahist nimega Pobeda (võit) on saanud Beda (häda)

Sattusin ühes FB-lõimes mõtteid vahetama rände-eksperdiga Eero Janson, teemaks see, mida mina näen illegaalse immigratsioonina, kuid Eero sõnastab kui "ebaregulaarne ränne". Kuna see mõttevahetus näib minu enda jaoks olevat mitte ainult vormiline, vaid ka sisuline, siis panen selle siia üles - järsku on ka teistel huvitav lugeda (mõistagi küsisin selleks ka Eero käest loa)

---
kuid luba väike irin "ebaregulaarse rände" teemal:
- ebaregulaarne = ebaühtlaste ajaliste intervallidega toimuv tegevus/sündmus
- mittereeglipärane = reegleid eirav, ebaseaduslik
---
Eero Janson

Ei nõustu Karmoga. Regulaarsus ei viita ajalisele intervallile, vaid reeglipärasusele. Reeglipärasus ei seostu vaid ajalise mõõtme vaid ka teiste mõõdetega. Selle vastand ehk ebaregulaarsus ei viita seega samuti vaid ajalisele mõõtmele.

vt ka ÕS: regul`aar+, regul`aarne <2: -l`aarse> korrapärane, reeglipärane, alaline. Regulaar+vägi, regulaar+väeosa. Regulaarselt. Regulaarsus

Rändest rääkides on ebaregulaarne ränne täiesti okei ja isegi soovitatud termin.
---
Karmo Tüür

Eero Janson - tänan vastu-argumenteerimise eest!

jah ma tean, et mõiste "ebaregulaarne ränne" on valdkonna siseselt soovituslik, sest aitab pehmendada toimuva taju, viib fookuse ära toimuva ebaseaduslikkuselt. aga ühtlasi tekitab ka tajuväände.

palun ütle, kuidas mõistaksid "ebaregulaarne majandustegevus"? kas see on
a) hooajaline aktiivsus (nt jõulukuuskede müük)
b) seadusvastane tegevus (nt inimkaubitsemine)?

või siis kasutades sinu enda poolt toodud (ja pädevat) näidet "regulaar-armee". kas selle vastandmõiste on "ebaregulaarne armee"?
---
Eero Janson

Sõnad ongi sihukesed kentsakad asjad, et võivadki olla mitmetähenduslikud või muuta oma tähendust vastavalt kontekstile, millesse neid paigutatakse. Ebaregulaarne on rändevaldkonnas eelistatud termin, kuna kirjeldab täpsemalt ja ka emotsioonivabamalt toimuvat. Ebaregulaarne ränne ei pruugi olla ebaseaduslik (nt pagulaste puhul vt 1951 a konventsiooni artikkel 31), seega see sõna kirjeldab olukorda täpsemalt (vs tajuvääne).

Sõnal "regulaarne" ongi erinevad tähendusväljad, see ei ole ühetähenduslik sõna. Liitsõnas "regulaararmee" tähendab see alalist, sõnas "regulaarne kojukanne" viitab see ajalisele mõõtmele, sõnas "ebaregulaarne ränne" viitab see erakorralisusele ja ebakorrapärasusele.
---
Karmo Tüür

terminoloogiline täpsus on oluline, aitamaks eri valdkondade spetsialiste üksteisest ühtemoodi aru saada. et ei juhtuks nii, et A poolt öeldud "oranž" oleks B poolt mõistetud kui "apelsin" :) 

seega jätkan seda väikest ranti.

igasugune "eba" eeldab seda, et on olemas ka tema antipood, läbi mille me defineerime seda "ebaühtlust", "ebetavalist" jne

kui sa soovid jääda termini "ebaregulaarne" ränne juurde, siis kuidas sa defineerid "regulaarset" rännet? 

minu väikeses valges peas tähendab see hooajalist rännet, nt lindude-loomade-kitsekarjuste või kelle iganes liikumist edasi-tagasi.

sellel pole midagi pistmist seadustega, vaid ainult seaduspärasusega. ehk siis tegemist on millegi pehmega, loomuliku ja arusaadavaga. või ma eksin?

mulle näikse, et sinu valdkonna inimesed proovivad teadlikult rõhuda sõnale "ebaregulaarne" just sellesama pehmendava efekti tõttu, justnimelt saavutamaks tajuväänet. sooviga inimlikustada toimuvat, humaniseerida, vähendada julgeolekustavat efekti.

minu meelest on aga see mitte neutraalne/emotsioonivaba lähenemine, nagu sa oma postituses väitsid, vaid täpselt vastupidi. see on olukorda teadlikult emotsionaliseeriv tegevus selle sõna pehmes, inimlikus mõttes (mitte et see oleks ilmtingimata halb, eksole :) )

või on minu loogika ekslik?
---
Eero Janson

Mo meelest jääd sa väga kinni sellesse ajalisse mõõtmesse.
Rände kontekstis kasutatakse seda sõna pigem tähenduses "reeglipärane", "korrapärane". Regulaarne ränne on seega ränne, mis toimub tavalisi kanaleid pidi (dokumendid, viisa, liinilend jne); ebaregulaarne ränne on selle antipood, s.t ränne mis toimub kas dokumenteerimata või ebatavalisi/ebakorrapäraseid teid pidi. Selle rände seaduslikkus ei ole selle definitsiooni juures keskne (seal on kattumus, kuid mitte üks-ühele, sihuke Venni diagramm), kuid muidugi üks selle mõõtmetest.
Ma ei ütle üldse, et see oleks õnnestunud sõna eesti keeles. Kahtlemata on see anglitsism (regular migration, irregular migration), otse inglise keelest üle võetud. Kuid kontseptuaalselt on see midagi muud kui ebaseaduslik ränne, sest seaduslikkus, nagu öeldud, on vaid üks element sellest.
---
Eero Janson

IOM selgitab mh nii: Regular migration is defined as “migration that occurs through recognized,
authorized channels.” The regularity of migration does not only refer to the method used to cross a
country’s border, as migrants can enter into a country through regular channels, but find themselves in an irregular situation after a certain period.
---
Karmo Tüür

kasutan seda ajamõõdet teadlikult, näitamaks taolise mõiste "ebaregulaarne" kasutamise poolt tekitatavat tajuhäiret

olen kümneid kordi tajunud, kui inimesed räägivad ühest ja samast asjast, kasutades isegi samu sõnu, kuid nad täidavad neid sõnu eri sisuga ... ja seetõttu ei saa aru, kuidas teine ei saa aru :)

me räägime kahe eri mõistemaailma keeles.

sina esindad inimõiguslaste maailma, mina välis- ja julgeolekupoliitika maailma. oluline pole see, kumb on "hea" ja kumb "paha", kummal on õigus ja kummal mitte.

oluline on siit lõimest kaasa võtta teadmine, et kasutades mõistet "ebaregulaarne", ajad sa kuklakarvad turri inimestel, kes näevad rändes mitte inimesi, vaid ohtu. ning turris karvadega inimene ei taha enam kuulata :)

(jah ma tean, et sulle ei meeldi säherdune dihhotoomne lähenemine, kuid see on didaktiliselt parim, võimaldades enda jaoks välja selitada mõisteid/arusaamu)

mis oleks lahendus? proovida võtta kasutusele mingi muu termin, mitte anglitsistlik kalka sõnast "irregular". missugune? ma veel ei tea

---
PS - oluline märkus: vaieldes sinuga ei ründa ma sind personaalselt, vaid proovin luua selgust mõiste-aparatuuri, mida me kasutame
---
Eero Janson

Mulle jällegi ei tundu, et antud juhul oleks tegemist lihtsalt sama nähtuse teisiti nimetamisega (et kas Ida-Ukrainas on separatistid, terroristid või vabastajad eksole). Pigem on siin tegemist erialase keelega, kognitiivse otseteega, nii et kui samas vallas tegutsejad neid sõnu kasutavad, siis nad saavad kohe aru, mida mõeldakse ja mida see endas kätkeb (ja mida mitte). See annab meile keelelise täpsuse justnimelt selleks, et me ei peaks iga kord jälle sõnade üle vaidlema. Teaduses on ju selliseid sõnu mustmiljon.

Ma olen nõus, et probleem võib tekkida siis, kui keegi n-ö väljastpoolt seda sõna näeb/kuuleb ja tähendusest aru ei saa. Ja siis karjub, et "näe poliitkorrektsust, need on ju mingid illegaalid, kellest jutt on!". Ma arvan, et rahulikku debatti saab pidada pigem neutraalseid sõnu kasutades... Parema puudumiseni kasutan ma igatahes sõna ebaregulaarne (mis ei ole sama mis ebaseaduslik) ja soovitan teistel ka :)

P.S. seda pole üldse vaja öelda, ma ei arvaks kunagi et sa personaalselt ründaks


-------

Novat, ja nüüd lõpuks tahaks küsida Õhtulehelikul kombel: hea lugeja, kumb versioon tundub sinu jaoks adekvaatsem taolise rände kirjelduseks: kas ebaseaduslik või ebaregulaarne? :)

Разбор полётов: Saksa, Rootsi, Ukraina, Vene

Saates kappasime üle nelja teema

- kas Saksamaa uue valitsuse moodustumine võib endaga kaasa tuua ka muudatusi välis(-majandus)poliitikas

- Rootsi peaministri valimise eripärad

- Ukraina kriisi uus teravnev faas

- allveelaev Kurski uppumise teema tõstatamine räägib meile millest?

Saatejuht Andrei Titov, ekspertideks Harrit Tiido ja Karmo Tüür, helivõlur Ingrid Jans. Saade järelkuulatav siin.

Putin tahab Brežneviks

Ei, mitte tolleks kõnedefektiga vanameheks, kellest rääkisid nõukogude lõpu ajal anekdoote isegi tema lähikondsed. Ta tahab tagasi lihtsalt toda normaalsust, milles ta üles kasvas, milles kõik oli lihtne ja selge.

Oli kahepooluseline maailm, milles USA ja NSVL olid võrdväärsed konkurendid, veidike vaenlased, veidike partnerid, veidike teineteise sõltlased. Kogu SUUR poliitika maailmas toimus nende kahe üliriigi rivaliteedi kiiluvees (läbiv suurtäht on siin ja edaspidi oluline ning tähenduslik).

Kahepooluselise maailma lagunemise järel kujunes välja ühepooluseline. Pikka aega ei olnud USA kõrval ühtegi teist, kes oleks võimeline olema a) võimeline globaalselt projetseerima oma jõudu ja b) olema enamikule maakerast ka atraktiivne. Võtame kasvõi USA dollari globaalset haaret, tehnoloogiast ja massikultuurist rääkimata.

Segaduse aeg

Venemaa oli mõnda aega omaenda nõrkusest hämmingus ja segaduses. Kuidas nii, et kõik varasemad liitlased talle selja keerasid? Miks osutusid nad kõik reeturiteks, kõik need pribaldid, hohollid ja muud poolakad?

Aga pikapeale jõudis kohale arusaam, et NSVL suutis küll varem globaalselt projetseerida oma jõudu USA’ga võrreldaval määral, kuid ta polnud kunagi atraktiivne. Noh kui jätta kõrvale vähesed tõsiusklikud kommunistid ja otseselt ning isiklikult sõltuvad inimesed. Kõik ülejäänud üritasid kiirkorras endalt raputada kõik, mis meenutas nõukogude võimu.

Ka Venemaal endal toimus omamoodi innukas enesepuhastus, kuid seda läbisegi kahetsusega oma hiilguse kaotuse üle. Koguti mustadeks päevadeks dollareid ja kiruti USA’d, kes on ebaõiglaselt käitunud. Ebaõiglaselt kuulutanud Venemaa kui NSVL õigusjärglase kaotajaks. Nõuti multipolaarset maailma, kus ka teistel peaks olema õigus otsustada SUURE poliitika üle.

Vananevad mehed

Aja möödudes sattusid ühel või teisel moel otsustajateks inimesed, kes olid üles kasvanud ja välja kujunenud nõukogude korra ajal. Ka nemad olid suurema osa oma elust NSVL lagunemise järel elanud riigis, kus ka nad ise mõõtsid oma riigi tulusid ja kulusid dollarites. Tunnetasid oma finantsilist, tehnoloogilist ja isegi kultuurilist sõltuvust, mis aja jooksul muutus üha ebameeldivamaks.

Samm sammu haaval hakkasid need, nüüdseks juba vananevad mehed taastama aega, millal kõik oli „õiglane“. Keelati ära dollari mainimine raha ekvivalendina, hakati vaikselt kasutusele võtma nõukogudelikke sümboleid ja retoorikat. Vaikselt-vaikselt hakati vastu põlisvaenlasele, tundes ennast iga vastuhakuga üha tähtsamana.

Normaalsus hakkas juba nagu taastuma, elu laabuma. Jah, omaenda lapsed olid küll tollesama neetud Lääne mõjudesse nakatunud, kuid vanad mehed hakkasid järjest enam uskuma oma rolli taastumisse. Et Moskva ja Washington on need kaks pealinna, kelle lähenemisi ja kaugenemisi mõõdavad kõik analüütikud ja pealkirjad.

Hiina kui mängumuutja

Siis aga jõudis aeg, kui Washington enam ei pööranud tähelepanu Moskvale vaid hakkas vaatama Pekingi poole. USA-Hiina rivaliteet muutus asjaks, millest rääkisid pealkirjad ja analüütikud, mille kohta asetati kokkuvõtteid riigipeade ning kindralite laudadele.

Moskva tajus, et tal tõmmatakse jälle vaip jalge alt ära. Et jälle on olukord, kui Venemaa on küll juba võimeline oma jõudu projetseerima kaugele väljapoole oma piiridest ... aga ta pole jälle ja ikka atraktiivne. Ei majanduslikult, kultuuriliselt ega finantsiliselt.

Ja nüüd me jõuame tagasi Brežnevi juurde. Vladimir Putin tahab olla üliriigi liider, kelle poole vaadatakse kui mitte lugupidamisega, siis vähemalt hirmuga. Ta tahab olla SUURE poliitika tegija – ning suur poliitika on alati ja ainult see, mis käib sõja ja rahu ümber.

Seega tõmbab ta jalga sõdurisaapad ja kasutab seda argumenti mis tal on. Antud hetkel siis Ukraina piiril. Üheainsa eesmärgiga, saavutada järjekordne kohtumine USA presidendiga, kellega rääkida „strateegilisest stabiilsusest“. Rääkida SUUREST poliitikast, täpselt nii nagu seda tegi NSVL aegadel Brežnev.

---

lugu ilmus siin

Hübriidsõjast Välismäärajas

Kas Valgevene-Poola ja Ukraina-Venemaa piirideltoimuvad protsessid on ühe ja sellesama protsessi eri ilmingud? Kas ja kuivõrd on õigustatud kõige selle nimetamine hübriidõjaks? 

Kõigest sellest oli juttu viimatises Välismääraja saates, milles mina esinesin Raivo Vare kohusetäitjana :) Saatejuht Erkki Bahovksi ja teiseks saatekülaliseks Holger Mölder.

Eskaleerumine Ukraina piiril

Mille nimel kuhjab Moskva Ukraina piirile jälle vägesid? Rõhuga sõnal "jälle".

Eesmärke on mitu, alates Ukraina ühiskonna lõhestamisest läbi hirmu kuni reaalse võimekuse ülespumpamiseni (juhuks kui otsustatakse neid vägesid ka reaalselt kasutada). Kuid peamine eesmärk on üks - saavutada uus kohtumine USA presidendiga, rääkimaks "strateegilisest stabiilsusest" ehk siis iseenda tähtsusest.

Stuudios oli lisaks saatejuhile Andrei Titov ja siinkirjutajale ka Ukraina ajakirjanik Dmitrii Moroz. Saate lõpuosas võeti vastu ka mõned kuulajate kõned, kus saime teada, kui valesti me kõigest aru saame. Saade järelkuulatav siit.

Paus piirilepinguga

Riikidevahelised suhted pole midagi muud, kui inimsuhete erivorm. Riikidevahelised lepingud peegeldavad samasugust loogikat – me võtame ja kinnitame oma kohustusi, anname teada oma suhtumistest, loovutame osa oma suveräänusest jne läbi taoliste formaal-juriidiliste dokumentide. Nende lepingute taga ja ümber voolab aga päris elu, mida siis need lepingud peavad kas edendama ja/või raamitsema.

Praegu on taaskord kerkinud piirilepingu teema Venemaa Föderatsiooniga. Meil on aastast 1991 toimiv piir, kuid see pole kinnitatud lepinguga. See on anomaalia, mis põhimõtteliselt peaks kunagi saama kõrvaldatud, selle väitega võib laias laastus nõustuda.

Aga – nagu ikka, on selle juures olulised detailid. Et mis tingimustel me selle lepingu allkirjastame. Üks osa sellest tingimuste taustsüsteemist on ka see, et kellega ja mis ajastusega me seda teeme.

Toon välja kolm põhjust, miks minu meelest oleks selle lepinguga praegu edasiliikumine halb mõte.

Esiteks – rahvusvaheliste suhete teostamise üks viise on diplomaatiliste signaalide saatmine. Sellega me märgistame, et mida ja keda me peame heaks ja toetamisväärseks ning kellega me katkestame sootuks suhted, andmaks märki, et tema teguviisid ei vasta meie arusaamadele headest tavadest.

Kui me läheme nüüd, lips kaelas ja lilled pihus Venemaaga mingeid lepinguid sõlmima, siis anname sellega märku, et kõik on täiesti OK, et kõik need meetodid, mille abil Venemaa praegune režiim enda naabrite piire jõhkralt ümber kujundab, on meie jaoks vastuvõetavad.

Teiseks – igasugune muudatus on põhjendatud siis, kui see lahendab mingi probleemi. Missugust elulist probleemi lahendab aga Venemaaga piirileppe ratifitseerimine? Missugune aspekt päris elus muutub sellest paremaks? Kui ei ole sellist muudatust, siis on see leping lepingu pärast ja seega küsitava väärtusega.

Kas see leping tähistaks mingit positiivsete suhete protsessi või algataks selle? Kui me ei saa vastata jaatavalt ühele või teisele, siis tasub võtta paus ja mõelda enne tegutsemist. Meil pole selle teemaga kiiret.

Kolmandaks läheme me kaasa selle lihtsa manipulatsiooniga, mida Venemaa on alati kasutanud Balti riikide puhul. Kui ühte sellest kolmikust kotitakse, siis teist tõstetakse positiivsena esile, näitamaks nö halba halvemana ja ennast paremana. Hetkel on pekstava rollis Leedu ning selle rõhutamiseks tehaks „hea tahte“ pettemanööver Eesti suunal.

Kas on mingeid märke sellest, et Moskva siiralt soovib suhete paranemist Eestiga kitsamalt ja Läänega laiemalt? Me peame alati meeles pidama, et Mosva jaoks pole olemas eraldi / erisuhteid Eestiga, see on üks osa laiemast diplomaatilisest mängust, kus Eestil on alati täita „kasuliku probleemi“ roll. Eesti kui negatiivne näide on Venemaa välispoliitilises retoorikas niivõrd juurdunud instrument, et sellest loobumiseks peaks olema mingi ülimõjuv põhjus. Mina vähemalt seda põhjust ei näe.

Lõpetuseks naasen selle inimsuhtelise aspekti juurde tagasi. Me ju ise inimestena ei sooviks lävida kurjategijatega, ammugi mitte nendega diile teha. Venemaa praegune režiim on kuritegelik, nendega piiridiile tehes me legitmeeriksime ka kõik muu nende poolt kordasaadetu, alates Osseetiast-Abhaasiast kuni MH-17 allalaskmiseni ja Krimmi kaaperdamiseni välja.

Tuua siin võrdluseks, et „aga Saksamaa ju teeb Venemaaga diile gaasitrassi osas“ on pisut eksitav. Üks asi on majanduspoliitiline tegutsemine, teine piiride liigutamine. Piiride osas on Venemaa pannud toime mitmeid kurja tahte toiminguid, olgu näiteks kasvõi Vene-Ukraina piir Donbassi piirkonnas. Majanduse valdkonnas on Venemaa tegutsemine vähemalt hallis alas, piiride osas aga avameelselt ja küüniliselt rahvusvahelise õiguse vastane.

Las see piirileping Venemaaga olla pausil kuni paremate aegadeni, täpselt samamoodi nagu on pausil meie suursaadiku lähetamine Valgevenesse.

---

lugu ilmus siin

Kindlus nimega Euroopa

Rääkisin hiljuti raadiopurgis sellest, et kuidas on muutunud (vabandust väljenduse eest) paradigma, nägemus Euroopast kui sellisest. Et "avatud Euroopa" on asendunud välispoliitilises retoorikas sujuvalt "kindlus-Euroopaga". Ruumiga, mida tuleb kaitsta ja mille nimel vajadusel võidelda.

Hea kolleeg saatis selle peale mulle viite muusikavideole, mis teemaga nii üks-üheselt haakub, et ma ei saa seda jagamata jätta.

 
---

Fortress Europe


Keep bangin' on the wall
Of Fortress Europe
Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe
Of Fortress Europe
Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe

2022, a new European order
Robot guards patrolling the border
Cybernetic dogs are getting closer and closer
Armored cars and immigration officers
A burning village in Kosovo
You bombed it out, now you're telling us go home
Machine guns strut on the cliffs of Dover
Heads down, people look out, we're going over

Burnin' up, can we survive re-entry
Past the mines and the cybernetic sentries
Safe European homes built on wars
You don't like the effect, don't produce the cause
The chip is in your head, not on my shoulder
Total control just around the corner
Open up the floodgates, time's nearly up
Keep banging on the wall of Fortress Europe

Keep banging
Keep banging on the wall

Of Fortress Europe

Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe

We got a right, know the situation
We're the children of globalization
No borders, only true connection
Light the fuse of the insurrection
This generation has no nation
Grass roots pressure the only solution
We're sitting tight
'Cause asylum is a right

Put an end to this confusion
Dis is a 21st century Exodus
Dis is a 21st century Exodus

Burnin' up can we survive re-entry
Past the land mines and cybernetic sentries
Plane, train, car, ferry boat or bus
The future is bleeding coming back at us
The chip is in your head not on my shoulder
Total control around the corner
Open up the floodgates, time's nearly up
Keep banging on the wall of Fortress Europe

Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe

Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe

Dis is a 21st century Exodus
Dis is a 21st century Exodus

They got a right, listen not to de scaremonger
Who doesn't run when they're feel the hunger
From where to what to when to here to there
People caught up in red tape nightmare

Break out of the detention centers
Cut the wires and tear up the vouchers
People get ready it's time to wake up
Tear down the walls of Fortress Europe

Dis is a 21st century Exodus
Tear down the walls of Fortress Europe
Dis is a 21st century Exodus

We got the right!

Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe

Let's say it again!

Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe
Of Fortress Europe

Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe
Of Fortress Europe

Keep banging
Keep banging on the wall
Of Fortress Europe

Pagulaskriisist Poola piiril

"Välistund. Põgenikud ja pagulased

Tuletame "Välistunnis" meelde, kes on põgenik, kes pagulane ja kuidas seda staatust välja teenida ning teeme vahekokkuvõtte kriisist Poola-Valgevene piiril.

Saate külalisteks on Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete ekspert Catlyn Kirna, Vene ekspert Karmo Tüür ning Eesti Pagulasabi juhatuse liige Anu Viltrop.

Saatejuht on Astrid Kannel."

---

mõned mõtted:
suurim võitja on Venemaa, kes
a) on suutnud erioperatsiooni sel moel läbi viia, et keegi ei saa otse tema peale näpuga näidata, Krimmi kaaperdamine oli sellega võrreldes kirvetöö;
b) on suutnud Lukašenka tavapärase manööver-ruumi (Venemaa ja Lääne vahel) kahandada sisuliselt olematuks;
c) on sisepublikule suutnud oma meelest veenvalt näidata, et "nonäete mihukesed need seal läänes on, mida on nüüd väärt nende etteheited meile inimõiguste teemal?"

---

Pildil Tartu stuudios viibinud saatekülalised, saade järelkuulatav siit 

Sotsiaalne leping Venemaal

Jällegi kirjutis seeriast: ma üritan kajastada ka positiivseid aspekte Venemaal. Nii on Venemaal pandeemia tingimustes käima tõmmatud päris hästi läbimõeldud sotsiaaltoetuse erivorm: sotsiaalne leping.

Mille poolest see erineb tavalisest sotsiaaltoetusest? Selles peitubki meetme peamine võlu - kui tavaliselt toetused säilitavad / süvendavad abisaaja sõltuvust abiandjast, siis see leping on mõeldud aktiveerimaks inimest sellest sõltuvusest vabanema majandusliku iseseisvuse suunas.

Laias laastus on võimalik sõlmida selline leping neljal põhjendusel: kas tööotsinguks, oma ettevõtte käimatõmbamiseks, isikliku majapidamise/majandamise edendamiseks või raske elulise olukorra ületamiseks.

Umbes pool aastat tagasi paberile pandud algatus on jõudnud sinnamaani, et naabrite juures tehakse esimesi kokkuvõtteid. Meile lähim ja hoomatavaim naaber on Pihkvamaa, sestap toon mõned andmed siit.

U 600 tuhande inimesega oblastis (kus on töötuse ametlik näitaja tõusnud aastaga 2,7% pealt 4,1%ni) on seni sõlmitud üle 1000 lepingu, kokku plaanitakse sel aastal sõlmida 2000 (tasub meeles pidada, et Venemaa naaseb üha enam plaanimajanduse poole). Igale neljast juhtumist on seatud veidi erinevad toetuse piirmäärad, kuid laias laastus on reaalsed väljamaksed u 1000.-EUR ehk 80 tuh RUB suurused.

Senine praktika näitab, et u pooled lepingutest sõlmitakse sotsiaalameti ja kodaniku vahel kategoorias "tööotsing", u kolmandik "oma ettevõtte käivitamine" jne. Peamine positiivne konks selle asja küljes on see, et juhul kui kodanik ettenähtud aja jooksul (reeglina aasta, aga saab ka sõlmida mitmeaastase lepingu) oma algatuses ebaõnnestub objektiivsetel põhjustel, siis see on OK ja saab järgmisel aastal jälle taotleda. Nt kui kodanik suudab tõestada, et ta on FIE'na käivitanud juuksurisalongi/kingaparanduse ja äri ei läinud käima, siis see on OK. Juhul kui ta aga lihtsalt laseb vedru lonti ja midagi ei tee, siis tuleb tagasi maksta.

Nii et kordan - algatusena on selline meede hästi läbimõeldud ja riigi poolt lahkelt rahastatud. Kas see meede ka toimib ja kui palju aitab see kõrvaltoimena kaasa üha kiirenevale inflatsioonile, on teine lugu ja selgub ehk mõne aja pärast.

Разбор полётов: piirikriisist ja kliimakonverentsist

Valgevene-Poola piiril toimuv meenutab oma veidral moel ühte teist erioperatsiooni: nii nagu 2014.a toodi ida-Ukrainasse "kohalikke kaevureid ja kolhoosnikke", nii nüüd toodi kohale täpselt vastav kontingent, kellega saavutada soovitud efekt. Eelkõige noored tugevad mehed, keda on alati kõige hõlpsam suvalistesse jamadesse värvata ning kes peavad osutama vägivallateenust. Nüüdseks info-operatsiooniks oli aga vaja ka naisi ja lapsi, andmaks toimuvale dramaatilist värvingut ning kaameratele vajalikke kaadreid. Küüniline? Jah, aga see praegune operatsioon ongi ülimalt ja jõhkralt küüniline.

Kliimakonverentsil sõnastatud eesmärgid pehmenesid protsessi käigus üsna nudideks, kuid vaatamata sellele meenutab kogu tegevus soovi sülitada vanasse kaevu ennem, kui uus kaev valmis. Võimalik muidugi et ilma taolise käteväänamiseta ja varvastel-tallamiseta uue kaevu / uute kaevude protsess jääks liialt venima ja kaevajaid / veevajajaid ootaks ilma selleta räme jama.

Saadet saab järelkuulata siit, kõnelemas olid nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuht Andrei Titov, helipuldis Ingrid Jans

Pihkva lennujaamast

PM küsis, et mida kujutab endast see suureks kirjutatud Pihkva lennujaam. Minu poolt läbi messengeri antud põgusatest vastustest kirjutati kokku siis säherdune lugu.

Kordan siinkohale üle aga mõned erisused, mis moodustavad meie peades kokku ühetaolise pudru. "Pihkva lennujaama" moodustavad kokku vähemalt kolm eri nähtust:

- lennuväli ehk maandumisrada, mis peale renoveerimisi on võimeline vastu võtma ka üsna suuri aluseid, kuid millel puudub nt öise navigeerimise jaoks vajalik tehnika; 

- lennujaam kui hoone, mis on ajast ja arust nii oma sisustuse kui varustuse osas;

- kogu kupatust opereeriv firma, mida on üritatud korduvalt vastavalt kuberneri tahtele käima tõmmata küll era-, küll riigi rahadega, kuid seni see pigem sureb kui elab.

Lisaks neljanda faktorina misiganes lennuliine opereerivad firmad, kellele siis kas antakse või ei anta luba. Seni pole ühelegi lennuettevõttele antud luba opereerida Minsk-Pihkva liini. Viimati sai nt Azur Air loa opereerida liine Egiptusse ja Türki Azur Air, kuid see ei tähenda, et need reisid saavad toimuma - selleks on Pihkva oblast liiga vähese elanikkonnaga (u 600 tuh) ja liiga väikese ostujõuga (olles u 60'tel kohtadel u 80 regiooni hulgas). 

Nt Egiptusesse toimusid 90'tel veel päris edukas lennuühendus Egiptusega, kuid sinna veeti lennukite kaupa Pihkvamaal koorunud ühepäevaseid kanatibusid, inimeste lennutamine on aga hoopis teine lugu. Seni on ebaõnnestunud ühenduste loomiste ideed nii Minski kui Riiaga. 

Ühendust Moskvaga ja suviste kuurortendudega nagu nt Sotši on üritatud turgutada sellega, et tõmmati käima lennuliin Kaliningradi, üritades Pihkvat panna toimima nö hub'ina, kuid kõik see lonkab mitut jalga. Minskisse plaaniti käima panna päris pisikest, 9-kohalist parrast, kuid ka see on seni vaid idee tasandil (taotles lennufirma Скол). Juhul kui need lennud käivitatakse, siis võidakse neid küll kasutada migrantide poolt, kuid neid ei planeerita migrantide jaoks. 

Kokkuvõtvalt: puht tehniliselt on Pihkvas olemas võimekus maandada nt tšarterlende, kuid see on vaid võimalus, mille jaoks peaks mh olema ka poliitiline tahe Venemaa poolt näidata ennast selles räpases inimäris ja hübriidsõjas aktiivse osalisena. Kas seda soovi on? Mina seda hetkel ei näe.

Halva ja hea politseiniku mäng

Praegust tantsu Valgevene piiridel võib mh tõlgendada kui klassikalist halva ja hea politseiniku mängu, kus Moskva omistab Minskile teravalt negatiivse tähenduse, muutudes selles paarisrakendis ise muu maailma jaoks läbirääkimis-kõlbulikumaks.

Delfi erisaates sai nendest piiripealsetest asjadest räägitud ajakirjanikuga Krister Paris, saade järelkuulatav siit (samast võetud ka kuvatõmmis)

Kontrollitud kaose taktika

Armastatud taktika, mille abil mingeid piirkondi / riike destabiliseerida, ajada sealne publikum omavahel tülli ja siis kui mitte olukorda juhtida, siis vähemalt jälgida, kuidas teine pool teeb vigu. Väga täpselt välja kalkuleeritud hoop Poola pihta andis täpselt selle tulemuse mida soovitakse. 

Omamoodi boonus on Lukašenka nö kuri-legitimeerimine. Ah et te arvasite, et saate Aleksandr Lukašenkat tühistada? Aga vaata nüüd rääkige temaga! Nutate ja räägite!

Intervjuu Kuku raadiole sel teemal kuulatav siit, pilt võetud siit

Jõhker väljapressimis-taktika

Mis ja miks toimub Valgevene-Poola piiril? Vastamaks sellele, tuleb esitada neli alaküsimust

1- kas seda teeb Valgevene? Jah ja ei. Seda teeb Vene-Valgevene tandem, milles jäme ots on Venemaa käes. Seega - seda teeb Putin Lukašenka kätega. Minski küünilisus oma rolli täitjana peegeldus eriti eredalt sealse siseministri sõnades, mille kohaselt Valgevene jaoks nendes migrantides probleemi pole, kuna nad viibivad riigis seaduslikel alustel.

2 ja 3 on kaks eri küsimust, kuid neid tuleb esitada ja käsitleda koos. Miks rünnatakse seekord Poolat ja miks just sellise (inim-)relvaga? Sest on ette teada, et Poola reaktsioon on jõulisem ja omakorda Euroopa reaktsioon justnimelt Poola käitumisele teravam kui oleks Leedu puhul. Nö vanade tülide* käimatõmbamine on asja juures "meeldivaks lisaboonuseks".

4- miks seda tehaks praegu? Moskva teab ja tajub, et Lääs tervikuna ja EL eriti on valmis Venemaaga läbi rääkima, olgu teemaks Ukraina, energiajulgeolek (loe: gaasitarned läheneva talve eel) vms. Seega on tegu jõhkra läbirääkimiskäitumisega, kus nö partnerile luuakse probleem, mida ollakse valmis leevendama, kui partner käitub mõistlikult. 

See pole Venemaa eriline oskusteave, samasugust mustrit kasutas varem ka Türgi. Tegu on vana ja julma läbirääkimistaktikaga. Venemaa on lihtsalt selliste kahetaktiliste erioperatsioonide kasutamises eriti varmas, arvestades et Moskvas on võimul eriteenistused. Saavutamaks endale soovitav tulemus, on vaja üles leida sihtmärgi (olgu selleks inimene, riik vms) nõrk koht, tema "probleem". Kui seda probleemi pole, siis tuleb see ise luua ... ning siis teha ettepanek koostööks, et leida probleemile leevendus.

---

* vanad tülid: 

- ühest küljest need, kes sooviks piirile kuulipildujaid / teisest küljest need, kes sooviks aidata põgenikke kui inimesi

- ühest küljest need, kes panevad pahaks kõike mis Poola isepäiselt teeb / teisest küljest need, kes kiidavad heaks kõike, mis näib imaginaarset Brüsselit kahjustavat

---

PS1 - kas hetkel on näha ka ohtu Eesti välispiirile? Teemaks oli Minsk- Pihkva lennuliini avamine juba 12 novembrist, kuid vähemalt eilse info kohaselt selgus, et soovi avaldanud ettevõttele öeldi ära. Maismaatsi ei tohi kolmandate riikide kodanikud Valgevene-Venemaa piiri ületada, kuid lennuki abil oleks see tehtav. See mõistagi ei ole 100% garantii, aga vähemalt formaalselt vähendab see tõenäosust, et nood kauged külalised oleks juba lähipäevil meie uksele koputamas.

---

PS 2 - Suwalki moment

kuna kogu mäsu toimub Suwalki koridori vahetus läheduses, peab see ilmselt Läänele meelde tuletama, et vajadusel võidakse tulla oma "piire kaitsma" kahelt poolt korraga

---

PS 3 - on küll olemas võimalus, et kõike seda teeb hoopis Lukašenka, panemaks tanki Putinit, makstes sel moel kätte enda survestamise eest, kuid ma pole kindel, kas Lukašenka on sellise (masohismi) tasemega mängur

---

PS 4 - Mõttekäik tõukus intervjuust Äripäeva raadiole.

---

pilt võetud Postimehest, kus ilmus minu eilne lugu 

Üks piiripealne lugu

Lavrov: Venemaa on valmis NATO-poolseteks provokatsioonideks

Minsk teatab NATO vägede kuhjamisest Valgevene piiride äärde

Leedu saadab vägesid Poola ja Valgevene piiridele

Poola piirivalvurid kasutasid gaasi illegaalsete immigrantide vastu

Zaharova nimetas šokeerivaks teateid migrantide peksmisest EL piiridel

Need on vaid mõned pealkirjad tänasest Venemaa peamisest riiklikust ajalehest Rossiiskaja Gazeta. Kui lugedagi neid nö puhta lehena, veelgi enam, kui omada all varasemat samas võtmes esitatud fooni, on pilt selged: Euroopa Liidu ja NATO riigid korraldavad oma välispiiril mingit sigadust, kasutades migrante oma sõjalise jõu kasvatamiseks ja valmistuvad mingiteks provokatsioonideks Vene-Valgevene ühisriigi vastu.

Meie poolt vaadatuna on lugu aga risti vastupidine: Leedu ja Poola üritavad tagasi tõrjuda relvaks muudetud põgenikelainet. Seda relva kasutavad meie naabrite ja liitlaste vastu Valgevene ja Venemaa, sest ohjad selles paarisrakendis on üha määravamalt Moskva, mitte Minski käes.

Olen kümneid kordi kasutanud seda seletust: iga loo puhul on oluline see, kuhu panna alguspunkt. Praegune kahe idanaabri ühislugu räägib kurjast ja hoolimatust Läänest, kes ahistab oma piiridel põgenikke, kasutades neid ettekäändena jõu kasvatamiseks piirialadel.

„Valgevene õhuväe ülem Anatoli Bulavko nimetas olukorda riigi piiridel ebanormaalseks. „Viimase kahe kuu jooksul toimusid meie piiride ääres luurelende enam kui 200 korral“, konstanteeris ta. Need lennud „tagavad kontrolli meie riigi õhuruumi üle, elektroonilise aparatuuri üle 24 h päevas“. Tema sõnul on piiri äärel 15 km tsoon, kuhu lennuseadmed ilma äärmise vajaduseta sattuma ei pea. Bulavko täpsustas: „viimase kuu jooksul lennati selles tsoonis meie piiride ääres üle 100 korra“

Igaks juhuks kordan, et eelmine lõik oli tsitaat murelikult Valgevene õhuväeülemalt. Järgmine on tsitaat Valgevene televisioonist: „nagu teatavad Valgevene sõjaväelased, on viimasel ajal sagenenud sõja- ja luurelendude arv. Sellele vastuseks me tugevdame oma läänepiiride valvet. Kuid olukorda aetakse aina kuumemaks, Poola sõjaväelaste hulk meie piiride ääres on kasvanud kolmekordseks. Veel veidi ja Poola on valmis tanke Valgevene piiri äärde tooma“

Igor Korol’, Valgevene Kindralstaabi ülema esimene asetäitja: „kogu see ärevuse õhutamine /Poolas/, jutud mingist väga raskest olukorrast piiril, migratsioonikriisist on ainult katse juhtida oma elanikkonna tähelepanu eemale poliitilistest ja majanduslikest probleemidest“

Loomulikult pole see, mis ma praegu esitasin, täielik pilt Venemaa ja Valgevene inforuumis toimuvast. Kuna olen täna saanud miteid küsimusi, et „mida räägitakse VV piiril toimuvast VF ja VV allikates“, siis andsin lihtsalt põgusa ülevaate sellest, mis torkas silma esimese 15 minutise kammimisega.

---

Illustratsiooniks aga suurepärane näide info paigutamisest RG’s: Lavrov räägib võimalikest NATO provokatsioonidest, loo sisse on asetatud viide teisele materjalile, mis räägib Leedu vägde paigutamisest piiride äärde. On ju selge, kes keda provotseerib, eksole, onju?

---

PS - kuna õhus oli ka kuuldus ka Minsk- Pihkva lennuliini avamise kohta, siis täna selgus, et liin plaaniti küll avada juba 12.nov, kuid soovi avaldanud ettevõttele öeldi vähemalt hetkel ära  

Разбор полётов: kliimakonverents, Poola, Usbekistan, Soome

Seekordses saates jõudsime kapata üle nelja teema:

- Glasgow kliimakonverents: poliitikud asuvad järjest rohkem piirama ja suunama majandust

- Poola - EL keerulised suhted: kas Poola saab endale lubada vastuhakku?

- Usbekistani presidendivalimised: teosammul demokraatia poole

- soomlaste muutuv suhtumine Venemaasse: põlvkondade muutus

Saadet saab järelkuulata siit, kõnelemas saatejuht Andrei Titov, ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür, heli timmis Ingrid Jans.

Venemaa-Valgevene liitriik: järjekordsed allkirjad

Kahe riigi liidrid allkirjastasid järjekordsed paberid, mis peaks viima Liitriigi ühise asja ajamise uuele tasemele. Kõige märkimisväärsemaks nendest paberitest on ilmselt uue Sõjalise doktriini allkirjastamine, mis teoorias võib tähistada Valgevene loobumist oma senisest neutraalsusest, sh viia Krimmi annekteerimise tunnustamiseni Venemaa poolt.

Samas on enam kui küllalt põhjuseid olla skeptiline järjekordse kohtumise ja järjekordsete allkirjade osas. Kordan, et tegemist oli uue Sõjalise doktriiniga, mille eelmine versioon kinnitati detsembris 2001 ehk enam-vähem täpselt 20 aastat tagasi. Kas see nüüdne paber muudab midagi tegelikkuses või jääb ka see ainult üheks paberiks paljude seas, pole vähemalt minu jaoks küsimus, millele saaks anda ühest vastust.

Kui ajalugu meile midagi õpetab, eriti idanaabrite omavaheliste sekeldamiste osas, siis ainult seda, et enamasti pole taolised lepingud väärt isegi paberit, millele nad kirjutati. Ainuke indikaator, millele tasub tähelepanu pöörata, on see, et kas toimub või ei toimu Putini ja Lukašenka ühisvisiit Krimmi. Kui jaa, saab rääkida vähemalt vormilisest muutusest kahe riigi suhetes. Seniks aga soovitan kõigile säilitada külma närvi ning mitte võtta ülemäära tõsiselt järjekordset rituaalset sammu Venemaa ja Valgevene kummalises paaristantsus.

---

kommentaar kõlas siin (viimased minutid), pildiks on fantaasia sümbolite teemal vastavast FB grupist

Venemaa-NATO suhete absoluutne madalseis

Teade selle kohta, et Moskva sulgeb oma esinduse NATO juures, kõlas kurjakuulutavalt. Kuid seejärel, nagu ikka, kui esmane uudisetolm langeb, hakkavad selguma detailid, mis lasevad lugu veidi paremini tajuda ja kirjeldada.

Sellel lool, nagu enamasti, on vähemalt kaks külge, NATO ja Venemaa oma. NATO poolt vaadatuna on Venemaa esindus NATO juures olnud alati üks probleemide pesa. Nagu kirjeldavad asjasse lähedalt puutuvad inimesed, polnud siin tavapärast küsimust, et kes konkreetses diplomaatilises esinduses spioon on. Siin küsiti omavahel vastupidi – kas mõni sellest venelaste seltskonnast on ka mitte luurajana tööl?

Selle kontori asukate arvu ja tegutsemisinnukust on NATO poolt kärbitud korduvalt, viimati teatati, et saadetakse välja 8 „diplomaati“ mitte-kohase tegevuse eest ja et esinduse üldarvukust piiratakse 20 pealt 10’le.

Erinevad lood

Siit algab siis Venemaa poolt räägitav lugu. Et pahatahtlik NATO loobub isegi hea näo tegemisest halva mängu juures ja absoluutselt väljamõeldud põhjustel takistab meie kontakt-büroo tegevust. Selguse mõttes kordan – et mitte vene diplomaatide tegevus pole loo alguspunktiks, vaid NATO vaenulik käitumine. Ja rõhutan, et NATO jaoks on lugu risti vastupidise tausta ja seletusega.

Nii ehk naa, teatas Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov talle omase pahase näo ja hääletooniga, et kui nii, siis nii. Et siis me paneme selle putka üldse kinni, kui te meiega normaalselt asju ajada ei taha. Et allesjääva 10 inimesega, sh tehniline personal, niikuinii midagi mõistlikku teha ei saa ja üleüldse, „meie Lääne partnerid“ võiksid mõelda, et mis nüüd edasi saab.

Nagu ma juba ütlesin, on asjal vähemalt kaks külge ja antud juhul siis on kolmandaks küljeks see, et Venemaa NATO (nagu ka nt Euroopa Liidu) juurde saadetud vene diplomaatidele annab tegelikult viisad ja võtab nad nö arvele Belgia, kuna mõlema organisatsiooni peakorterid asuvad Brüsselis. Seega on kaudse löögi all ka Venemaa-Belgia suhted ning see on ka asjaolu, miks NATO alati väga ettevaatlikult on välja visanud vene diplomaatilisi luurajaid, et mitte kahjustada peremeesriigi ehk Belgia huve ja asjaajamisi. Seeannab aimu, kui terav pidi olema järjekordse väljaviskamise / kärpimise vajadus.

Asümmeetriline taktika

Aga nüüd tuleme siis tagasi Venemaa mätta otsa ja proovime mõista, miks Moskva otsustas oma esinduse töö peatada. Tavapärane reaktsioon oleks ju see, et kui riik X saadab välja vene diplomaadi, siis Venemaa omakorda saadab välja tolle X riigi omad. Mängureeglid on sellised, kõik teevad selle peale mossis nägu, aga üldjoontes lepitakse taolise „diplomaatilste signaalide“ vahetamise praktikaga.

Häda oli aga seekord selles, et Venemaal polnud võimalik enda juurest välja saata samas mahus NATO esindajaid! No lihtsalt ei ole neid Venemaal vastavas mahus ja vastavate pagunitega võtta. Nohjah, NATO infopunkti saab ju ka sulgeda, kuid selles töötavad kohalikud, Venemaa kodanikud ning neid välja saata ei õnnestu.

Seega, sümmeetrilist sammu astuda ei saa ning Moskva rakendas enda armastatud „assümmeetrilist taktikat“. Venemaal nimetatakse seda mõnikord ka kui „Voroneži pommitamise“ võtet. Et kui välisvaenlasele vastu nina anda ei saa, siis saab endale kahju ikka teha. Neid näiteid on võimalik palju tuua, kuid see viiks meid põhiteemast kõrvale.

Läbirääkimistaktika

Teiseks sobib Venemaa praeguse maailmanägemusega ja minapildiga (ehk siis ideoloogiaga) väga hästi lugu suhete halvenemisest Läänega ning eriti NATO’ga. Taoline „otsustav vastukäik“ sobib nii mugavalt Venemaa õhtuste telešõude õhustikuga, et vaata ja imesta.

Kolmandaks ei saa kuidagi öelda, nagu oleks Venemaa ja NATO/Lääne vahel nüüd kõik kontaktid läbi raiutud. Toimivad nii vajalikud otseliinid kui ka nt kontaktid sellesama Belgia kanali kaudu.

Neljandaks on tegu ka omamoodi läbirääkimis-taktikaga. Venemaal tajutakse, et esmakordselt peale Krimmi kaaperdamist on Läänes tekkinud meeleolud, et järsku võiks siiski Moskvaga ka sõjalisel tasandil veidi arvestada ja vähemalt rääkidagi. Selline paradoksaalne võte – lüüa enne läbirääkimisi kraadiklaas absolutsesse nulli – võib anda puht teoreetiliselt Moskvale ka parema positsiooni, sest edasi on väga lihtne igat läänepoolset lähenemiskatset näidata omaenda armuliku vastutulelikkuse prisma läbi.

Seega – Venemaa seisukohalt pole praegune suhete nullpunkt üleüldse mitte probleem, vaid võimalus.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полётов: NATO, Ungari ja energeetika

Seekordses saates jutuks:

- miks Venemaa sulges oma esinduse NATO juures

- kas Ungari ajaloos esmakordne opositsiooni ühiskandidaadi valimine võib viia Orbani võimult

- mis ja miks toimub energeetika osas ja kas on mõtet Euroopa gaasihindade tõusus süüdistada Venemaad?

---

saadet saab järelkuulata siit

Разбор полётов: Gruusia, Saksamaa ja Kuri-Korea

- miks Šaakašvili otsustas Gruusiasse naasta ja kas ta saavutas oma eesmärgi?

- kas Saksamaa parlamendivalimiste tulemus näitab seda, et Saksamaa nihkub vasemale?

- läbirääkimis-taktika Kuri-Korea moodi: kõigepealt tuleb ilmutada oma uusi sõjalisi võimeid!

Saade järelkuulatav siit, kõnelemas on nagu ikka: saatejuht Andrei Titov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür, heli väänab paika Ingrid Jans

Probleemihaldus Venemaal, aga meil?

Näide nr 27, et ma ei kirjuta Venemaast ainult siis, kui on midagi halvasti. Kirjutan ka siis, kui on midagi hästi ja/või vähemalt huvitav võrrelda.

Nii näiteks on Venemaal loodud regionaalsed juhtimiskeskused (Центр управления регионом (ЦУР)), mis monitoorivad peamisi sotsiaalvõrgustikke märksõnade põhjal, tuvastamaks võimalikke probleeme ning suunavad need siis vastavale ametkonnale ja/või kohalikule omavalitsusele lahendamiseks. Ametlikus keeles, need sisestatakse süsteemi "Инцидент Менеджмент" (eks ole ju ilus venekeelne ja patriootiline sõnapaar).

Kõigi taoliste keskuste tööd rahastatakse otse föderaal-eelarvest. Ja kas peabki lisama, et need Keskused on loodud Vladimir Putini korraldusel (Пр-354, п.3)?

Mõned näited meie naabri, Pihkva oblasti juhtimiskeskuse tööst. Monitoorides Facebooki, Instagrami, VKontakte jne uudistevoogu nokivad nad üles elanike teated nt kehva valgustuse kohta hoovides, halvasti korraldatud prügiveo osas või probleemiga arsti juurde vastuvõtule kirjapanekuga.

Mõistagi on ka neid kodanikke, kes saadavad kaebuse või murekirja otse sellelesamale keskusele. Veelgi enam on neid, kes kurdavad kuberneri veebilehel ja/või tema Instagrami kontol – sest Venemaal on võim isikukeskne ning probleemidele otsitakse lahendusi pigem ülemuse, mitte asutuse poole pöördudes. Aga needsamad Keskused monitoorivad ka just neid lehti ja kontosid kui ühte ja olulist sisendit.

Ei, ma ei väida, et see on hea ja efektiivne probleemilahendus-meetod. Ma isegi tean päris täpselt, et päriselus ei jõua ükski „keskus“ või mis iganes struktuur kokku korjata ja ammugi mitte lahendada kõiki probleeme – Venemaa on lihtsalt liiga suur ja ebaefektiivne oma haldusaparaadi mõttes. 

Ma oskan ka küsida, et kas sel moel monitoorides kogutakse ikka infot ainult kommunaal- ja sotsiaalprobleemide kohta? (Mitmed märgid viitavad, et nende Keskuste tegevuse eesmärk on sootuks midagi muud kui olmeprobleemide lahendamine, vt kasvõi loosungit selle kontori seinal "Знаем – решаем – предотвращаем – информируем")

Aga mida ma väidan ja pigem isegi küsin – kas meil on mingit analoogset monitoorimis-süsteemi? Algne mõte selle taga on ju ilus ja tore: enne kui mingi probleem kuhjub liiga suureks, nokitakse nö varase hoiatuse meetodil signaalid kokku ja suunatakse „probleemihalduse süsteemi“.

---

Pilt võetud siit

Poliit-emigrandid. ETV+

ETV+ kutsus esinema saatesse "Своя правда", mille teemaks olid poliit-emigrandid. Emigratsiooni teema pole küll minu eriala, kuid kuna jutuks olid Venemaal ja Valgevenest poliitilistel põhjustel lahkuvad inimesed, siis nõustusin.

Valgevene ja Venemaa on küll mõneti erinevas olukorras, iga maalt lahkuja lugu on samamoodi erinev, kuid laias laastus seob neid üks - poliitiliste erimeelsuste korral pole kodanikul ennast võimalik kohaliku õigussüsteemi kaudu kaitsta. Jääb üle üritada end kaitsta muude meetoditega, nt Euroopa inimõiguste kohtu kaudu või riigist lahkumisega.

Eesti pole mõistagi taoliste lahkujate jaoks parim variant - enamik üritab minna siiski kuhugi kaugemale - kuid ilmselgelt tuleb neid siia veel ja veel. Seega on millest rääkida, mida üritasimegi teha.

Saade on järelvaadatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis.

Välistund. Üldvalimised Venemaal

Venemaal möödunud valimiste-sarnasel protseduuril on vähemalt neli momenti, millest tasub rääkida:

- kuidas kaheosaliste valimiste kaudu oluliselt suurendada võimuerakonna kohtade arvu vaatamata madalale populaarsusele

- kas "nutika valimise" läbi osade protestihäälte suunamine KPRF taha on a) tõhus ja b) eetiline?

- kes on need "Uued inimesed", kes samuti üle valimiskünnise ulatusid

- kas antud protseduuri kaudu kinnistuv stabiilsuse kuvand on hea nii venemaalastele kui VF naabritele?

Saatejuht oli Astrid Kannel, külalistekd Vitalii Belobrovtsev ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Zapad ja "valimised"

Välismääraja saates seekord jutuks suurõppused Zapad ja Venemaa "valimised". Kuna salvestasime saate reedel, 17.septembril, siis ei saanud me valimistulemuste kohta muud öelda kui prognoosida ... noh ja seda põnevam ehk ongi.

Saatejuht oli Hannes Hanso, kõnelevateks peadeks Kalev Stocescu ja Karmo Tüür. Saadet saab järelkuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis.

Erisaade: Vene-Valgevene ühisasjast

Ehkki saade oli enamasti Vene-Valgevene veidrast puntratantsust, mis kestab juba 30 aastat, pandi pealkirjaks klikke ja hirme tootev sõjakuulutus. 

Aga tõsi ta on, et Vladimir Putini populaarsus on olnud tipus sõdade ajal: Tšetšeenia, Gruusia ja Ukraina operatsioonide aegu. Kuna me kõik kipume kordama seni edu toonud käitumismustreid, siis pole välistatud, et probleem-2024 lahendamise eel tõmmatakse geopoliitiline saag taaskord käima.

Vestlemas olid saatejuht Krister Paris ja külaline Karmo Tüür. Saadet saab järelkulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Taliban ja NSVL

Talibani võimustumine Afganistanis on tohutult palju küsimusi tekitav fenomen, olgu siis sõjalises, politoloogilises või ka psühhloogilises võtmes. Selles on nii palju meie jaoks raskesti mõistetavat, et paneb kergelt heituma ning käega löövalt üldistama: „ah nad ongi kõik sellised, ju siis nad niimoodi tahavadki elada!“

Selles mõttekäigus – et ju siis absoluutne enamus afgaane tahabki nii elada – on küll lohutavat mugavust, kuid samas ka loogikaviga. Kas me saame samasuguse enesekindlusega väita, et bolševikud võtsid Venemaal võimu, kuna absoluutne enamik sealseid inimesi tahtis seda?

Ma oletan siiski, et nii nagu Afganistanis, nii ka NSVL algusaegadel oli absoluutsel enamusel elanikest siiralt savi sellest, mis toimus selle riigi pealinnas. Neid ei huvitanud see, missugune relvastatud jõuk haaras võimu senikaua kuni see võimustumine ei puudutanud oma igapäevast toimetulekut.

Agressiivne võimuhaaramine

Agressiivse ja relvastatud vähemuse poolt võimuhaaramine mis iganes riigis ei tähenda seda, et absoluutsele enamikule elanikest see meeldib. Punase lipu all NSVL rajamine või rohelise lipu all emiraadi väljakuulutamine ei ole võrdusmärk iga antud territooriumile jääva inimese eelistustega.

Mõistagi võib välja tuua tohutult erinevusi nende kahe protsessi vahel, kasvõi elanikkonna informeerituse ja tehnoloogilise inegreerituse mõttes. Mõneti on ju tegu ka täiesti vastasmärgiliste nähtustega – NSVL puhul murdega millegi uue ja tundmatu poole, Afganistani puhul pöördega pigem varasema ja harjunuma poole.

Eks ma valisin ka teadlikult selle mõistepaari, taotledes reljeefsest erinevusest tingitud impulssi kaasa mõelda. Peamine on aduda, et ka kõige karmimas ja kuriusklikumas keskkonnas ei ole kuhugi kadunud meid inimeseks tegevad erimeelsused. Väita et masendavale vägivaldsusele rajatud režiimi asukad on sellega rahul oleks ju üsna nõdrameelne.

Taltumine ja lagunemine

Afganistani elanikud on saanud tunda vabaduste ja inimõiguste hõngu. Tõsi küll, suur osa nendest tundasaajatest nüüd kas põgenevad riigist või satuvad rämedate repressioonide küüsi, võimalik et koguni kaotavad oma elu. Kuid Afganistan – nii vähe kui seda saab üleüldse käsitleda riigina – ei jää Talibani kätte igaveseks. Pigem varem kui hiljem algavad seal järgmised sisekonfliktid ning juhtub ka selle režiimiga sama mis NSVL’iga.

Seniks aga sõltub väga palju sellest, mida Taliban edasi teeb. Bolševikud loobusid kiirelt peale võimulesaamist maailmarevolutsioni ideest ning rahvusvaheline kogukond aktsepteeris NSVL oma veidra, aga täisväärtusliku liikmena. Eilsed maailmavallutajad hakkasid ÜRO kõnepuldist ajama enam-vähem mõistetavat juttu ning maailm õppis mõneks ajaks sellega elama.

NSVL saatis teistesse riikidesse mitte relvastatud madruseid, vaid lipsustatud diplomaate, kaubandus-esindajaid ning muid spioone ja toimis laias laastus nagu iga teine. Tõenäoliselt näeme me varsti ka seda, kuidas eile Kalašnikoviga vehkinud habetunud taadid istuvad sama vaguralt pikkade laudade taga ja püüavad leida kui mitte liitlasi, siis vähemalt nendega suhtlejaid.

Kokkuvõtteks soovitaks aga kokku hoida värve ja närve, joonistades süngeid üldistusi inimõiguste kohta üldiselt ja Afganistani elanike õiguste kohta eraldivõetuna. Jah, toimuv on ränk ja dramaatiline, kuid kas see on midagi, mida me pole varem näinud? Ka Taliban läheb üle.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полётов: hooaeg algas kolmel teemal

Esiteks - kas ja mis arvati Venemaal Alar Karise valimisest EV presidendiks?

Teiseks - Ukraina ja USA presidendid kohtusid: kas siit võis välja lugeda mingeid pikaajalisemaid trende, nt Ukraina NATO-püüdluste teemal?

Kolmandaks - lahkumine Afganistanist, mh läbi EV osalemise prisma. Kas saab väita, et me osalesime nüüd samamoodi kui NSVL aegadel või on siin olemas põhimõttelisi erinevusi.

Saatejuht oli Andrei Titov, rääkivateks peadeks Harri Tiido ja Karmo Tüür, helirežisöör Ingrid Jans. Saadet saab järekuulata siit.

Võimu allikaid saab Venemaal olla ainult üks

Võimu lähtepunkt praeguses, putinistlikus mudelis saab olla ainult üks. See peab olema (kasvõi näiliselt) ainult Kremlis, ainult presidendi administratsioonis. Igasugune katse seda mudelit või näilisust murendada on ülim kuritegu ning peab saama karistatud. See on loogika, mis paneb praegu Venemaal politseinikke käima ukselt uksele ning kohtuid võtma vastu üha naeruväärsemaid otsuseid.

Aleksei Naval’nõi käivitas paar aastat tagasi, enne mürgitamist ja türmipistmist ühe, oma lihtsuses ja tõhususes leidliku mehhanismi. „Tark hääletamine“ (Умное голосование) on meetod, mis peaks võimestama nende inimeste hääli, kes soovivad hääletada võimupartei Ühtne Venemaa vastu. Sisuliselt siis koondama protestihääli, mis on olemas igas riigis ja ühiskonnas, stagneeruvas poliitilises süsteemis seda enam.

Selle süsteemi toimemehhanism on väga lihtne. Vältimaks protestihäälte pihustumist ja andmaks inimestele motivatsooni minna valima, palutakse otsusekindlatel vastuhääletajatel endast teada anda ning jätta oma kontakt. Sellele kontaktaadressile saadetakse vahetult enne valimispäeva teade, et kelle poolt siis tasub hääletada. Sel moel muudetakse suuremaks võimalus, et valituks osutub mitte presidendi administratsioonis võitjaks määratud inimene, vaid keegi teine.

Tark hääletamine

Süsteem käivitati 2018.a ja läbis oma peaproovi Moskva linnaduuma valimistel 2019.a valimistel. Mitte just liiga edukalt, kuid siiski. Moskva duumasse (tinglikult siis kohalikku volikogusse, ehkki see on veidi eksitav võrdlus) sai sel moel sisse u paarkümmend võimudele veidi ootamatut nime. Tõsi küll, hiljem liitus nendest osa ikka Ühtse Venemaaga, kuid fakt jääb faktiks.

Sellel mehhanismil on mitmeid nõrkusi ja haavatavusi, kuid sellest veidi hiljem. Peamine on see, et loodi pretsedent. Loodi arusaam, et presidendi administratsiooni heakskiit pole ainus võimalus saada valituks. Ja see on hetkel kõige olulisem tees, mida tasub eraldi korrata ja lahata.

Kui seni oli kogu demokraatia imitatsioon üles ehitatud sellele, et valituks saada sooviv inimene pidi saba liputama Kremli poole, tõestamaks oma lojaalsust (mitte valija poole, sest valija pole võimu allikas, vaid ressurss), siis nüüd tekkis alternatiiv. Vähemalt põhimõtteliselt võib ette kujutada olukorda, kus kandidaat mõtleb: „hmm, kui presidendi administratsioon mind piisavalt kõrgelt ei hinda, siis äkki saan ma enda taha protestihääled?“. Teisisõnu, kandidaat võis hakata otsima toetust mitte Vladimir Putini, vaid Aleksei Naval’nõi lähikonnas. Ja vat see ongi nüüd see kuritegu, millest ma alguses rääkisin.

Nüri vastutöötamine

Selle süsteemi nõrkus number üks on aga seesama registreerimine. Inimesed, kes andsid sinna oma kontaktid, on paraku nüüd teada ka vene eriteenistustele. Need on käivitanud mitmeid erinevaid protsesse, kuidas seda süsteemi tasalülitada, mh otsese hirmutamise kaudu. Politseinikud käivad ukselt uksele, „soovitades“ registreerunuil kirjutada avaldus Naval’nõi vastu, kes olevat väärkasutanud nende andmeid.

Haavatavus number üks on aga manipuleeritavus. Kõige lihtsam – needsamad eriteenistused saadavad siis registeerunutele hoopis mõne teise valimis-soovituse näiliselt Naval’nõi kontori poolt. Või siis lausa mitu nime – ja ongi kogu üritus diskrediteeritud.

Võimude vastutöötamine ei pääse ka ilma koomiliste liialdusteta. Nii näiteks andis üks Põhja-Kaukaasia kandis asuva pisitilluke, lambavillaga kauplev firmake sisse taotluse, et „Tark hääletamine“ on nende kaubamärk – ja see registreeriti patendiameti poolt kiirkorras ära. Seejärel hakati hagema juba otsingumootoreid, sh Google, et need ei tohiks anda vastuseid päringutele „Tark hääletamine“, kuna tegu olla nende kaitsud kaubamärgiga. Milleks lambavillameestele selline kaubamärk ja selle eriskummaline kaitsmine, on kentsakas, aga antud poliitilises kontekstis mõistetav. Vene huumori eripära, võiks vist öelda.

Lähemad kümmekond päeva me näeme mõistagi veel palju kentsakat. Kuid kõige selle taga on üks ning kordamisväärne motiiv – võimuallikas saab olla vaid üks. Kas selle illusiooni murendamise katse eest võidakse ka korraldada mürgitamisi ja vanglassepanemisi, on juba omaette mõttemõlgutuse teema.

---

lugu ilmu siin

Välismäärajas Venemaast

Valimised on aastal 2021, aga lahendamist vajab probleem 2024. Mis loom see probleem on ning mis on praeguse Venemaa valimistsükli eripärad, rääkisimegi Välismäärajas

Saatejuht Erkki Bahovski, kõnelevateks peadeks Aimar Ventsel ja Karmo Tüür. Saadet saab järelkuulata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis