Tuesday, December 30, 2008

Venemaa aastal 2008



Lõppev aasta sai kõikvõimalike sündmuste ja protsesside poolest nii kirju, et mingit valikut teha oli tükk tegu.

Et oma tööd pisutki lihtsustada ja tulemust õigustada, jätan midagi välja ja ülejäänu jagan jupikesteks. Välja jäävad erakorralised olukorrad ning suurmeeste surmad. Allesjäänu jagan kolme kategooriasse – majandus-, sise- ja välispoliitika.

Majandus
Raha tuleb, raha läheb. See lihtne ja igaühele tuttav olukord sai tõeks ka Venemaa riiklikul tasandil.

Kuna kogu energiakandjate müügist laekuvat ülikasumit pole võimalik kohe eelarve kaudu käiku lükata, siis paigutati ülejääk reservi. Kui priskematel aegadel laekus Venemaa hoiupõrsasse umbes miljard dollarit päevas, siis nüüd, naftahindade kukkudes, kaob kõrvalepandu sama kiirelt.

Üldistades võib öelda, et Venemaa üritas üha sügavamale lükata
gaasitoru Euroopa veeni ning seeläbi muuta oma olukorda stabiilsemaks. Oodatud stabiilsuse asemel ilmnesid aga Venemaa majanduse kahte sorti hädad – sisemised nõrkused ja sõltuvus välistest kõikumistest.

Sisepoliitika
Märksõnaks - riiklik kontroll kõige üle. Poliitilises mõttes olulisim meedia ehk televisioon on juba allutatud, allesjäävaid nn vaba mõtte saarekesi võetakse samuti tasapisi üle. Isegi
internetti püütakse nö hiinastada, kuigi seni veel mitte kuigi edukalt. Omamoodi riiklikule kontrollile allutatakse isegi inimeste ajalooteadvus.

Suurimaks poliitiliseks sündmuseks said muidugi presidendivalimised. Tõsi küll, valikut eriti polnud, nii oma rahvale kui muule maailmale tutvustati
järeltulijat, Dmitri Medvedevit. Laskumata tühistesse valimis-debattidesse, võimsa riikliku reklaamikampaania abil võttiski oma koha Kremlis sisse uus esindusnägu.

Vladimir Putin, kelle lahkumises kuni viimase hetkeni polnud keegi kindel, võttis aga sisse lubatud peaministri koha. Ning mis veelgi olulisem, Putin hakkas võimupartei Edinaja Rossia
peasekretäriks. Ning nüüd on üle kogu maa avatud Vladimir Putini vastuvõturuumid, kuhu rahvas saab oma muredega tulla.

Välispoliitika
Maailmasüsteem näib naksuvat oma
liigestes lahti, igaüks näikse olevat iseenda eest. Seda peataolekut ning omaenda ajutist tugevnemist kasutas ära ka Moskva. Nagu ütles üks riigimeelne kommentaator – Venemaa keskendub. Või nagu küünik – Venemaa tõusis põlvilt, selleks et istuda tanki.

Mis võib paremini tõestada tärkavat jõudu kui lühike ja võidukas sõda? Ehkki aasta algas
näitliku tülinorimisega Lääne suunal ning jätkus sama näitliku lähenemisega Hiina suunal, loodeti läänes siiski otsest konflikti vältida. Kuid nii ei läinud. Kasutades ära võrdlust Kosovoga, alustas Venemaa sõda Gruusia pinnal.

Alustas – ja kaotas. Ehkki Venemaal õnnestus
lõhestada Gruusia ja anda tõsine hoiatus ka Ukrainale, kaotas Moskva infosõjas. Vaatamata võimsale propagandarünnakule jäi Venemaa üksi. Koostöökatsed Venezuelaga ainult rõhutasid seda üksijäämist – isegi seni lähimaks liitlaseks arvatud Valgevene ei tulnud mänguga kaasa.

Mida siis öelda kokkuvõtteks? Et kõik kulgeb plaani kohaselt? Ausalt öeldes kahtlen. Ehkki maailmamajanduse kõikumisi ja rahvusvahelist reaktsiooni relvatäristamisele võis ette aimata, näitavad tagajärjed vaid üht. Venemaa pole tegelikult võimeline end isoleerima ning uhkes üksinduses kõigile vastu seisma.

Väärt, ehkki valus õppetund, kas pole?

Karmo Tüür
22.12.2008

Friday, December 19, 2008

paar telepiuksu

kuna viimase kuu jooksul on juhtunud paar korda, kui telepurgi seest on mind kuulda olnud, siis siin lingid (tõsi küll, tervele saatele):

Gruusiale MAP mitte-andmise asjus
Välisilma sees


Russki Mir Eesti-esinduse avamise kohta
venekeelse AK sees
ja eestikeelse AK sees

Wednesday, December 17, 2008

Mullistused Venemaa poliitmaastikul

Venemaa poliitilises kaleidoskoobis on jälgitavad kaks vastassuunalist protsessi. Ühelt poolt keskvõimu jätkuv tugevnemine, teisalt poliitilise mänguvälja mitmekesistumine. Kuigi kaks vastasmärgilist liikumist peaks üksteist tasakaalustama, kulgeb mäng siiski järjest enam vaid ühel väljakupoolel.

Keskvõimu tugevnemisest annab kõige paremini aimu see, kuidas toimus konstitutsiooni kohandamine vastavalt presidendi soovile. Piisas vaid praeguse Venemaa presidendi, Dmitri Medvedevi suu kaudu kõlada, et taoline muudatus oleks vajalik, kui asi saigi lupsti tehtud. Presidendi ametiajaks sai senise nelja aasta asemel kuus.

Keskuse kõikvõimas kontroll
Teiseks tõenduseks on omamoodi ringmäng kuberneridega. Varem oli kuberneridel ja nende esindajatel oma roll mitte ainult föderatsioonisubjekti, vaid riigi juhtimisel. Seda nii parlamendi ülemkoja e. Föderatsiooninõukogu kui Vladimir Putini poolt loodud Riiginõukogu kaudu.

Vastavalt uutele reeglitele määrab aga president piirkondade etteotsa oma kandidaadid – tõsi küll, need peab kinnitama kohalik parlament, kuid reaalsuses pole sel kinnitusel enam tähtsust. Seega määrab president regioonidesse inimesed, kes siis omakorda peavad noidsamu regioone esindama keskvõimu ees.

Kolmandaks võib välja tuua võimupartei jätkuva tugevnemise. Edinaja Rossia asend nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil järjest kasvab. Asi on libisemas sisulise üheparteilisuse poole. Siin aga tuli appi president, kes rõhutas, et väikeparteide ja muude kodanikuühenduste roll peab kasvama. Ja ennäe, uued ühendused ongi varmad moodustuma.

Uued vanad parempoolsed
Mitme senituntud nn parempoolse e. demokraatliku jõu (kelles ehk tuntuim SPS e. Paremjõudude Liit) ühinemise tulemusena moodustati novembri keskel uus partei – Pravoje Delo (e.k. umbes Parempoolne üritus või ka Õige asi/tegu). Juba liitumise eel räägiti avameelselt, et see saab olema Kremli-meelne, kuid liberaalse suunitlusega erakond. Ning veelgi avameelsemalt, et see on ainus võimalus ellu jääda – seda siiski poliitilises mõttes.

Seniste parempoolsete tuntuimate nimede – Garri Kasparovi ja Boriss Nemtsov – eestvedamisel pandi mõni päev tagasi aga alus veelgi uuemale ühendusele Solidarnost. See pole küll esialgu mitte partei ega oma isegi päris selget tegevuskava, kuid loodab end esile tõsta saabuvate majandusraskustega ja sellega eeldatavasti kaasneva rahva pettumusega võimus.

Parempoolsete üks nooremaid ja perspektiivsemaid liidreid, kes oleks ehk tõesti suutnud midagi uutes oludes ise ära teha, osteti aga sisuliselt võimude poolt ära. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kui seni võime leppimatult kritiseerinud Nikita Belõhh võttis vastu sellesama võimu ettepaneku hakata kuberneriks Kirovi oblastis.

Eks puht-inimlikult ole ilmselt patt heita senistele parempoolsetele pereheitmist või suisa loobumist. Senine praktika näitab, et võim võtab niikuinii oma. Ning Medvedevi sõnad „vabadus on parem kui mitte-vabadus“ ei muutnud miskit, OMON peksab ja topib rahulolematuid kongi nagu ennegi.

Samas on üha enam kuulda, kuidas mitte ainult lihtrahvas, vaid ka eliit õigustab kujunenud olukorda stiilis „aga see-eest“. Ning seejärel tuleb tavaliselt viide majanduslikule-sõjalisele-eneseteadvuslikule tõusule. Muutuvas majanduskonjunktuuris võib aga paljutki nihkuda. Ehk taastub ka poliitiline mitmekesisus Venemaal?

Karmo Tüür
14.12.2008

Sunday, December 14, 2008

Разбор полётов: aasta kokkuvõte


2008.a. viimases saates vaatame tagasi ja ka pisut edasi. Mida pidada olulisemaks - kas üht sündmust nagu sõda Gruusias või protsessi nagu majanduskriis. Kui muidugi see, mis toimub, on ikka kriis. Aga järsku saab rääkida hoopis liberaalse kapitalismi mudeli langusest ja autoritaarse kapitalismi mudeli tõusust? Või siis USA ajajärgu vahetumisest mingi teise suure tegija nimelise sajandiga.

Viimase paari aasta jooksul oodati "suurte valimiste" lõppu - vahetusid Saksa, Prantsuse, Inglise, Vene ja USA ikooni-inimesed. Nüüd saab see läbi, viimane juhtfiguur asub paika. Ehk saab see uus etappp oma tõukejõu hoopis uute liidrite omavahelistest suhetest?

Saates nagu kõik need varasemadki korrad selle aastanumbri sees: Jevgenia Garanža saatejuhiks, Harri Tiido ja Karmo Tüür ekspertideks. Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki R4 veebiarhiivis ikka miskipärast puudub 2008.a.).

Saturday, December 13, 2008

Venemaa ajakirjandus ja eriteenistused

Selle asemel et end vaevata tülika ajakirjanduse kontrollimisega ja ajakirjanikele vastamisega, on lihtsam võtta väljaanne oma kontrolli alla. Ühe võimalusena kasutatakse oma inimeste sokutamist toimetustesse. Olulisemad väljaanded ehk üleriiklikud telekanalid allutatakse aga lihtsalt lauskontrollile.

Selline väide kõlas nädalapäevad tagasi Tallinnas toimunud seminaril, kus rääkisid kaks Venemaa ajakirjanikku – Sergei Soldatov ja Natalia Morar (pildil). Eesti laiemale publikule ehk vähetuntud nimed, samas on nad Venemaaga lähemalt tegelejate jaoks üsna legendaarsed.

Soldatov tegeleb nendesamade eriteenistuste uurimisega ning on vastavate materjalide koondamiseks loonud veebilehe agentura.ru.

Morar aga sai üleöö kuulsaks sellega, et teda ei lastud ühel hetkel enam Venemaale tagasi. Väidetavalt olla ta osutunud ohtlikuks, suisa kutsunud üles relva abil kukutama kehtivat korda. Enne sellise keelu kehtestamist uuris Morar aga rahapesu skeeme, mille jäljed viisid otse Kremlisse. Üheks näiteks oli see, kuidas viimaste Duumavalimiste aegu olla parteid viinud osa kampaaniarahast sõna otseses mõttes kohvritega Kremlisse, presidendi administratsiooni.

Venemaal töötades kajastada vene eriteenistuste tegemisi on üsna keeruline. Esiteks on tegu suletud asutustega, näiteks GRU (riiklik luure peavalitsus) isegi ei oma pressi-talitust. Teiseks aga võib kõikvõimalikke ettevaatamatuid kirjutisi uute seaduste kohaselt tõlgendada kui ekstremistlikke, koos sellest tulenevate tagajärgedega.

Ajakirjanduse infonõudeid lihtsalt ignoreeritakse, isegi siis, kui toimetus avalikult kohtuga ähvardab. Kui lõpuks mõni sõna organitest isegi avalikkuse ette lastakse, siis kõlab see tavaliselt mitte-midagi-ütlevana stiilis „tänavu tabati spioone kolm protsenti enam“.

Ka ajakirjaniku tungimine eriteenistuste pärusmaale ehk katsed kajastada kõikvõimalikke erakorralisi juhtumeid võib lõppeda üsna kurvalt. Ajakirjanik ei või kajastada ei nn terroristide või ekstremistide seisukohti ega isegi mainida nende nimesid. Vastasel juhul süüdistatakse väljaannet terroristide informatsioonilises spondeerimises või koguni koostöös kurikaeltega.

Üritusel kuulajana osalenud Ene Ergma esitas küsimuse, et kui nõukaajal kontrollis nn organite tegevust vähemalt partei, siis nüüd ilmselt enam mitte keegi. Vastusena kõlas, et nii ongi. FSB (föderaalne luurebüroo) juurde loodi küll nn ühiskondlik koda, mis justkui peaks kehastama tsiviilkontrolli. Samas räägivad asjaomased inimesed, et tegelikult peab see vaid parandama FSB imagot.

Mis aga siiralt rõõmustas ja omamoodi üllatas, oli see, et külalised ei üritanud kõike näidata väga must-valgena. Tihtipeale kipuvad ka Venemaalt tulnud inimesed välismaal rääkima asjadest väga süngetes toonides ning oma koduriiki tuhaga üle puistama. Soldatov ja Morar mõlemad aga lubasid endale ka Venemaa ja selle organite kaitsmist, kui vaja oli. Nii näiteks küsimusele, et kas ja kuidas üritavad nt Venemaa esindused välismaal mõjutada sealseid ajakirjanikke, vastasid esinejad, et aga see on ju loomulik. Tõepoolest, ka Eesti või ükskõik millise riigi esindused välismaal peavadki tegelema oma riigi positiivse mulje loomisega.

Mitte kõik ei tulene ainult kõikvõimsate organite karvase käe mõjust. Venemaal endal on välja kujunenud mõned nö tabuteemad, mida parem ei torgita. Välisajakirjanikud aga mõtlevad enne kolm korda järele, kui kirjutada midagi kriitilist Venemaa kohta. Sest sel moel võib ju jääda ilma viisast ehk võimalusest Venemaad seespoolt kaeda ja objektiivselt kirjeldada.

Suurem osa tsensuurist istub ajakirjanike ja väljaannete enda sees. Igaks juhuks jäetakse kirjutamata ja ütlemata.

Karmo Tüür
10.12.2008

Tuesday, December 9, 2008

Lahkus eesti soost vene valitseja

Vene riigikotka kahepäisust on seletatud erinevalt, kuid enim levinud versiooni kohaselt tähistab üks pea ilmalikku, teine vaimulikku võimu. Seda teist, vaimulikku pead, kehastas Venemaa rahva jaoks viimasel ajal patriarh Aleksius II. Eesti soost, siin sündinud, kasvanud ja oma vaimulikuteed alustanud mees kodanikunimega Aleksei Rüdiger, kes lahkus siitilmast 5.detsemril 2008.a.

Miks ma ütlen, et Aleksius oli Venemaa rahva ja mitte ainult õigeusklike valitseja? Ehkki sedasorti üldistused on alati kohmakad, võib suuremat osa venemaalastest pidada õigeusklikeks. Jah, loomulikult on idanaabrite hulgas üha enam ja enam muude usutunnistuste pooldajaid, eelkõige moslemeid. Ning ametlikult on Venemaal „traditsioonilistena“ tunnustatud veel kaks religiooni – judaism ja budism.

Kuid Venemaa ametlikeima, riigimeelseima uuringufirma VCIOM
andmeil tunnistab end õigeusklikuks juba 73% venemaalastest. Sama allika väitel oli see arv 1990.a. 24%. Ehk siis: Aleksius II valitsusajal kasvas õigeusklike arv kolmekordselt!

Loomulikult võib taolist järgijate arvu hüppelist kasvu pidada lahkunud patriarhi teeneks. Või siis seda, et vormiliselt, põhiseaduse järgi riigist lahutatud õigeusu kirik on saavutanud sisuliselt riigikiriku rolli. Ükski suurem püha ei möödunud, et riigipea poleks külastanud just õigeusu kirikut – ning seda peab õigeks ka 55% rahvast. 10% arvab lausa, et Venemaa Föderatsiooni president peaks olema aktiivne usklik ja toetama veelgi enam oma kirikut.

Kuid jätkem statistikamaailma numbrid ja pöördugem inimlike sõnade poole. Ning neid on palju. Peale Venemaa enda riigipeade (keda on nüüd ju ka kaks) võtsid sõna ka teiste koguduste juhid. Nt Venemaa juudikogukond
mälestab teda kui anti-semitismi vastu seisjat. Ning Rooma paavst pidas tarvilikuks kiita teda kui suhete parandajat katoliku kirikuga. Jne, jne, jne.

Peale ametlike sõnade ja kanalite on aga alati huvitav jälgida, mida arvab see osa vene rahvast, kes end ise väljendada püüab. Tänapäeval näivad selleks kanaliks üha enam olevat blogid – nähtused, mida Venemaal püütakse tava-ajakirjandusega võrdsustada. Õige mitmendat päeva püsib patriarhi surm ühe vene suurima elektroonilise värava
Yandex kokkuvõtte järgi teemana nr.1.

Üks tähelepanuväärne kanne rääkis sellest, et Aleksiuse ajal on punanurgake (v.k. - красный уголок) muutunud taas ilusaks, helgeks nurgaks (v.k. - красный угол). Et siis marksismi iidolite asemele on taas oma vanale kohale ilmunud ikoonid.

See rahva hääl pole aga ainult kiitev. Kutsudes üles hülgama veidrat paganlikku tava rääkida kadunukestest ainult hästi (muidu lahkunute hinged pahandavat), räägitakse alternatiivmeedias ka negatiivist. Nii sellest, et Aleksius II olla nõuka-ajal KGB heaks töötanud kui sellest, et tema ajal muutus Moskva õigeusu kirik hiiglaslikuks äriettevõtteks.

Enim meeldis aga mulle ühe tuntud, iroonilis-kriitilise mõtlemisega vene kommentaatori Sergei Dorenko kanne, mis kohmakas tõlkes kõlaks umbes nii: ülepingutatud, paatoslik lein on kohatu. Tundkem helget kurbust, kui see on siiras.

Ja üldse, nagu ütleb vene vanasõna: „Свято место пусто не бывает“. Ehk nagu see kõlab palju ateistlikumalt eesti keeli – loodus tühja kohta ei salli. Küllap leiab vene õigeusu kirik endale uue pea. Ainult et ilmselt enam mitte eesti soost.

Karmo Tüür
7.12.2008

Thursday, December 4, 2008

Võrreldes kahte presidenti

Umbes aastapäevad rääkisid kõik tõsisemad poliitikavaatlejad, et USA-Venemaa suhetest rääkimiseks tuleb veel pisut oodata. Et mõlemal pool peavad saama valitud uued presidendid ning et enne seda ei saa mingeid järeldusi teha. Nüüd on see siis sündinud, uued mehed said valitud, aeg asjadele uuesti otsa vaadata.

Tõsi küll, korrektsuse huvides tuleb tunnistada, et Barack Obama ei ole veel saanud USA presidendiks ning isegi valimiste protseduur pole tehniliselt lõppenud. Valijameeste poolt tehakse lõplik otsus alles 15.detsember ja ametisse astub Obama eeldatavasti 20.jaanuar 2009.a.

Sarnasused
Nii et hetkel on USA’s justkui kaks presidenti – tegelikult võimul olev, nn istuv president ja juba justkui valitud, kui mitte veel tegev järeltulija. Muuseas, see on üks suuremaid sarnasusi, mida kahe riigi vahel leida on. Ka Venemaal oli kevadiste valimiste järel esimest korda üleminekuperiood, mil oli olemas kaks presidenti. Valimiste (2.märts) ja ametisseastumise (7.mai) vahele jäi kaks kuud, mil Dmitri Medvedevi veel polnud president, kuid temast juba räägiti niimoodi.

Teiseks sarnasuseks kahe riigi presidentide vahel on nende suhteline noorus ja hariduskäik. Medevedev (sünd 1965) sai ametisse vaieldamatult kõige nooremana Venemaa senistest presidentidest, Obama on mõni aasta vanem (sünd 1961.a.) ning ehkki mitte noorim oma kolleegide auväärses reas, kuid siiski viies nooruse edetabelis.

Nii Barack kui Medvedev on saanud juristi hariduse ning töötanud hiljem juura-õppejõuna. Tõsi küll, politoloogina ei saa ma jätta mainimata, et ka Obama esmane kõrgharidus oli politoloogias, täiendades end rahvusvahelistes suhetes. Seda trumpi pole Medvedevil lauale panna.

Erinevused
Siinkohal sarnasused lõpevad. Erinevusi on aga palju rohkem ning need näivad tublisti määravamad.

Erinevused algavad kasvõi kampaanias. See tähendab, et ühel oli kampaania ja teisel polnud. Kui Obama sõna otseses mõttes rääkis end presidendiks, siis Medvedev ei saanud või ei tahtnudki osaleda üheski debatis. Vaatamata sellele sai Obama vaid 52,6% valijate häältest ning Medvedev 70,3%.

Tegelikult algavad erinevused juba palju varem. Obama on värvika, et mitte öelda värvilise taustaga mees, kes teab maailma eripalgelisust väga lähedalt ning on ise end tippu võidelnud. Medvedev aga kasvas tüüpilise nõukogude intelligendi peres ning võlgneb oma karjääri suuresti lojaalsusele ja toetusele.

Obama valimistulemuste selgumise järel juubeldas suur osa maailmast, ka need, keda traditsiooniliselt just kuigi USA-sõbralikeks ei peeta, alates Aafrikast ja lõpetades Ladina-Ameerikaga. Medvedevi valimiste järel erilisi pidustusi nagu ei mäleta.

Mõju suhetele
Kui võrrelda ka kahe mehe kõnesid, siis torkab silma rida määravaid erinevusi. Obama valimistejärgne kõne ja Medvedevi pöördumine parlamendi poole on äärmiselt erinevalt laetud. Kuid puht põhimõtte pärast valin lõpetuseks siiski neist kõnedest ühe sarnasuse.

Mõlemad presidendid lubasid vastu hakata. Medvedev lubas, et Venemaa ei taandu kusagile. Obama omalt poolt teatas, et „tahan öelda kõigile, kes soovivad hävitada meie maailma – me võidame teid“

Kuidas see kõik siis võib mõjutada kahe suure riigi suhteid? Arvan, et kuuldused muudatustest on tugevasti liialdatud. Ning kui need muutused tulevadki, siis mitte kahe mehe sarnasustest või erinevustest, vaid hoopis pikema-ajalistest teguritest.

Karmo Tüür
24.11.2008

Monday, December 1, 2008

Tavaline piraatlus

Piraatlus oli, on ja jääb. Juhul kui miskipärast ei muutu põhjalikult inimese olemus, ei kao kuhugi ka röövimine. Kuna aga inimkonna senine ajalugu ei anna kuigivõrd alust eeldada, et inimloomus muutuks, siis pole pääsu ka kuritegevusest. Ning piraatlus pole midagi muud kui üks kuritegevuse liike.

Somaalia ranniku lähedal plahvatuslikult kasvanud piraatluse laine sunnib seda teemat käsitlema üle kogu maailma. Pole sellest pääsu Eestiski, kasvõi seetõttu, et tänapäevases maailmas mõjutab kõik kõike, kasvõi kasvavate hindade või karmistuvate reeglite kaudu.

Juba ainuüksi piraatlus kui mõiste on ligi 2500 aastat vana, tulenedes vanakreeka sõnast peira, mis tähendab katset, üritust – nii et tõlkes võiks piraat tähendada midagi „see, kes katsub merel järele oma õnne“ Aga ega see nähtus ei tekkinud alles siis, lihtsalt varem nimetati noid merekaabakaid teise nimega.

Piraatluse mitu nägu
Mida siis kujutab endast tänapäevane piraatlus ja kas üldse midagigi saaks ette võtta selle ohjeldamiseks?

Ehkki väliselt on piraatlus üsna ühenäoline – kamp relvastatud kodanikke püüab hõlvata mingit ujuvalust – võib selle tegevuse laias laastus jagada kolmeks.

Esiteks moodustab omaette alagrupi nö pisipiraatlus. See tähendab, et nö möödaminnes püütakse hõlvata alus, panna pihta midagi väärtuslikku ning jalga lasta. Seda tehakse tihti vaid nugade ja kaigastega relvastatult ning ilma mingi erilise plaanita. Taolist primitiivset, kui igivana röövimist harrastatakse põhiliselt Hiinast lõuna poole jäävatel meredel, kus röövleil on alati lootust kaduda kiirelt saarterägastikku.

Teiseks tuleb aga hoopis suuremaplaaniline tegevus – laevade pantvangi võtmine lunaraha väljakauplemiseks. Siin on juba tegu suurejoonelisema ning tublisti kaasaegsema tegevusega. Enamasti automaat-relvade ja granaadiheitjatega varustatult või siis hoopis pettuse teel proovitakse tungida laevale, võtta see oma kontrolli alla ja hakata omanikelt raha välja pressima.

Kolmas on veelgi mahukam äriprojekt – ajada võõras laev ära ning müüa koos kaubaga või eraldi maha. Siin on mängus juba väga tõsised summad – kauba väärtus võib mõnikord ületada aluse enda maksumuse.

Juurde võib veel lisada neljandagi alaliigi – see on nö teeseldud piraatlus ehk siis katsed selle sildi all välja petta kindlustus-summasid, kuid see viib meid juba põhiteemast pisut eemale.

Kuidas võidelda?
Mida siis saaks selle kõige vastu ette võtta? Tavaliselt räägitakse, et tuleks võidelda vaesusega ja küll siis ka jääb kuritegevust vähemaks. Põhimõte on ju igavesti ilus ning mingi seos on kahe nähtuse – vaesuse ja piraatluse – vahel isegi olemas, kuid üsna väike.

Kui esimese kategooria piraatlust võib tõesti pidada nö vaeste piraatide pärusmaaks, kus minnakse haarama vaid laevameeskonna rahakotte ja kotitäit kaupa, siis ülejäänud piraatlusliigid kuuluvad siiski hoopis tõsise äri valdkonda. Seltskonnad, kes neid rööve planeerivad, läbi viivad ja hiljem miljoneid jagavad, pole mitte vaesed. Loomulikult, nö sõdureid ehk elluviijaid palgatakse vähem-rahakate hulgast, kuid see ei muuda üldpilti.

Nüüd võiks mõelda, et miks see praegune piraatluselaine puhkes just Somaalia ranniku juures? Röövimiseks peab olema täidetud paar eeltingimust – peab olema mida röövida, kes selle ellu viib ja puudulik kontroll võimude poolt.

Mida röövida, sealkandis jagub – läbi Suessi kanali liigub märkimisväärne osa maailmakaubandusest ning järelikult leidub alati aeglaseid ning madala pardaga kaubalaevu, mida õnnestub suhteliselt lihtsalt kaaperdada. Muuseas, need kaks, esmapilgul pelgalt tehnilist näitajat on äärmiselt olulised. Katsu sa pardale ronida, kui see on sinu laevukesest kõvasti kõrgemal ning alus kihutab läbi lainete.

Kes rööviks – sellest seltskonnast pole ka puudust. Kuna Somaalia pole enam riik, vaid lihtsalt territoorium, mille ligi 4000 km pikkust rannajoont ei kontrolli keegi, siis leidub piisavalt endisi kalureid, kes on nõus oma õnne proovima pisut suurema saagi tagaajamisel. Ning kuna puudub kontroll nii maal kui merel, siis ongi kõik tingimused täidetud.

Somaalia turvaauk
Lisaks pakun välja ühe huvitava seletuse, mida ei suuda küll tõestada, aga mis kõlab ikkagi usutavana. Suur osa Aafrika põgenikest nimetab end somaallasteks. See on igavesti mugav, kuna seletab kohe, miks sul pole dokumente ja pealegi muudab võimatuks su tagasisaatmise – pole lihtsalt riiki, kellele sind üle anda. Ilmselt sama toimub ka mereröövlite hulgas – kõikvõimalikud piirkonna kaabakad üritavad ajada oma äri ja külvata segadust nn Aafrika sarve piirkonnas, teades, et kõik see kirjutatakse niikuinii nn Somaalia piraatide kraesse.

Lõpetuseks võiks aga küsida, et mida saaks sellises kirjus ja keerulises loos ära teha Eesti? Kindlasti ei tohi me hakata jälle halama et „ah kui väikesed me oleme ja meist ei sõltu midagi.“ Jah, muidugi pole meil jaksu saata sinna arvestatavat laevastikku või isegi märkimisväärsel hulgal mehi. Kuid me peame osalema. Vähim, mis saame teha, on kaasa aidata rahvusvahelise mereõigustiku muutmisel, mis võimaldaks edukalt tõrjuda piraate nii rahvusvahelistes vetes kui ka vajadusel tungida territoriaalvetesse. See on ohtlik ja keeruline teema, kuid kõrvale ei tohi me jääda. Paraku ei tea me iial, millal vajame ise abi.

Karmo Tüür
30.11.2008
Soovitan juurde vaadata
http://www.icc-ccs.org/index.php?option=com_fabrik&view=visualization&controller=visualization.googlemap&Itemid=89