Venemaa võimud püüavad internetti “hiinastada”

Venemaa võimud on aastaid rääkinud vajadusest võtta internet kontrolli alla. Nüüd näikse asi jõudvat seadusteni. Tõsi küll, kas selline kontroll on põhimõtteliseltki teostatav?

Hiina, Põhja-Korea ja Turkmeenia katsed näitavad, et osaliselt võib see ju isegi võimalik olla. Selleks on kaks eeldust – koduseid arvuteid peab olema minimaalselt ja avalike internetipunktide töö range kontrolli all.

Venemaal see nii aga pole. Viimaste andemete kohaselt on võrgukasutajaid Venemaal 35 miljonit, internetiühendus leidub ligi 5 miljonis kodus.

Ka valmistatav seadus räägib mitte kodukasutajatest, vaid võrguväljaannetest. Kõik võrgulehed, mida külastab üle 1000 inimese päevas, peavad end ametlikult registreerima. Selle alla satuvad mitmed populaarsed portaalid nagu näiteks kompromat.ru, aga paljud veebipäeviku pidajad. Miks just tuhat klikki – lihtsalt Venemaa ajakirjandusseadus näeb ette, et end peavad registreerima kõik perioodilised trükised, mille tiraazh on vähemalt tuhat.

Mida selline registreerimine muudab? Praeguste seaduste kohaselt oli igal ajalehel vm väljaandel võimalik vältida nt laimusüüdistusi väitega, et võttis pahaloomulise teksti nt mingist blogist. Kui nüüd aga ka see blogi on ametlikult registreeritud, saab asjale anda ametliku käigu.

On muidugi ka teine seletus. Nimelt võimaldab Venemaa praegune seadustik väga lihtsalt tembeldada iga võimude suhtes kriitilise väljaütlemise ekstremistlikuks ning vastavalt sellele määrata karistus. Pea kogu poliitiline arutelu on aga Venemaal surutud internetti, veebifoorumitesse. Kui needsamad foorumid muuta ametlikeks väljaanneteks, saaks hakata kraane kinni keerama ka sellel viimasel vaba arutelu keskkonnal.

Tõsi küll, isegi mittespetsialistile on selge, et ega selline registreerimine suurt midagi ei anna. Mida teha välismaalastega, nt Eesti ajakirjaniku Jaanus Piirsalu blogiga, mille külastatavus kõigub samuti üsna kriitilise piiri peal? Kirjutab ta ju Venemaal olles ja Venemaast! Või mis saab mõnest vene võrguväljaandest, mis registreeritud kuskil välisdomeenis?

Kas poleks lihtsam kontrollida nn teenusepakkujaid? Neid firmasid, kes pakuvad vene kodanikele internetiteenust? Tõsi küll, see meenutaks olukorda, kus üritatakse panna postiljoni või ajaleheputkat vastutama levitatava ajakirjanduse sisu eest.

Aga siis võib-olla panna piirid peale serveriparkidele? Nendele nö laopindadele, kus virtuaalsed andmed, sh väljaannete andmebaasid tuksuvad? Jällegi – keegi ei saa käskida võrguväljaannet hoida oma faile just Venemaa serverites. Spetsialistid igatahes väidavad, et taoline kontroll on sisuliselt võimatu.

Praeguse Venemaa ajakirjandusseaduse autor Mihhail Fedotov olla taoliste katsete kohta öelnud: „Ookeanisse ei ole mõtet ehitada tammi.“

Tõsi küll, palju väiksema käraga on käimas nn pehme hiinastamine, mis pikaajaliselt peaks andma ligilähedase tulemuse. Nimelt üritatakse luu alternatiivi internetile – nö vene intranetti. Ehk siis sisevõrku, mis välismaailmaga võimalikult vähe haakuks.

Vene internetikasutaja peaks selle kava kohaselt sattuma ainult oma võrgu pehmesse haardesse. Venekeelne otsingumootor annab viiteid ainult venekeelsetele saitidele, mille ilmumisjärjekorda ekraanile saab reguleerida. Et kõigepealt satub kasutaja nö õigetele lehekülgedele, kontrollitud allikatele. Ühe ja üsna eduka projektina sellest seeriast võib välja tuua kasvõi ülemaailmselt menuka videoportaali youtube.com vene venda rutube.ru

Mis aga puutub Hiinasse, siis seaduseandjad ei räägi sõnagi sellest, et Venemaa on juba Hiinast ette jõudnud. Nimelt spämmi ehk rämpsposti osas. Kui veel aasta tagasi oli Venemaa tagasihoidlikul 11.kohal, siis eelmise aastaga kerkis ta vastavas „edetabelis“ jõudsalt.

Võrguväljaande http://www.techworld.com/ andmeil nägevat ülemaailmse elektronrämpsu esikolmik välja nii: esimesel kohal USA 21.3%, teisel Venemaa 8,3% ja Hiina alles kolmandana tagasihoidliku tulemusega 4,2% rämpsmeilidest.

Karmo Tüür
12.02.2008