Puuhalg ei ole relv. Vähemalt tavaliselt me seda niimoodi ei näe. Aga kõik sõltub ju kasutusviisist, kas seesama jurakas on toasooja andja või hirmuäratav löögirelv. Muude energiakandjatega pole teisiti. Energia iseenesest ei ole ju relv. Me ei räägi ju Norra naftarelvast ega vaatle tavaliselt Soome tuumaenergiat turvariskina.
Mis siis on Venemaa puhul teisiti? Miks kubiseb lääne ajakirjandus väidetest Venemaa agressiivse energeetikapoliitika kohta? See, et Venemaa müüb oma energiakandjaid, pole ometigi risk. Et ta müüb neid põhiliselt Euroopasse, mitte Aasiasse, ei tee ju asja ohtlikumaks.
Venemaa sõltuvus Euroopast on ju tegelikult suurem kui vastupidi. Euroopa energiatarbest tuleb Venemaalt umbes neljandik kuni kolmandik (sõltub arvutustest), Venemaa kütusemüügist läheb aga kaks kolmandikku Euroopasse. EU üldisest väliskaubandusest on Venemaa osakaal umbes 10%, Venemaa jaoks on see aga keskeltläbi 50% sisse- ja väljaveost.
Ebaloomulik monopol
Küsimus polegi ilmselt mitte selles, mida Venemaa oma naabritele müüb, vaid kuidas. Eelkõige puudutab see maagaasi, üha olulisemaks muutuvat energiakandjat. Senine üldlevinud tehnoloogia ei paku eriti muid võimalusi kui ajada see helesinine gaas torusse ja toru teine ots viia peaaegu et lõpptarbijani välja.
See olukord aga on kõik muud kui normaalne turusituatsioon. Müüja muutub nö loomulikuks monopolistiks. Ostjal puudub igasugune võimalus kaitsta end müüja ühepoolsete jõuvõtete vastu.
Kõige hullem on olukord, kus üks ja seesama ettevõte on nii tooraine hankija, töötleja, transportija, hulgi- ning jaemüüja, kogu vastava infrastruktuuri omanik ja lisaks ka veel riiklik hinnakujundaja.
Poliitiline hinnakujundus
Eriti murelikuks teebki läbipaistmatu viimane – kuna puudub konkurentsil, nõudluse ja pakkumise vahekorral põhinev hinnakujundus, siis näib igasugune hind poliitiliselt määratud. Et ühele müüme selle hinnaga, kuna ta meile meeldib, on kasulik jne. Aga teisele vääname mitmekordse hinna ja üleüldse võime kraani kinni keerata, kui ei meeldi.
Euroopa üritab oma taoliste „loomulike monopolide“ vastu sõdida tükeldamisega. Suured energeetikahiiud jagatakse juppideks, müüakse erinevatele omanikele, pingsalt jälgides, et ümberjagamise käigus ei saaks kujuneda uued monopolid.
Venemaa soovib sellest ümberjagatavast pirukast ka endale tükikesi saada, nö osta ennast sisse Euroopa energeetikavõrku. Venemaa monopolistliku energeetikapoliitika seisukohalt on see loomulik laienemine – nemad peavad kontrollima kogu varustusahelat alates puuraugust kuni lõpptarbijani.
Ebavõrdsed mängureeglid
Euroopa pole põhimõtteliselt vastu, müümaks aktsiaid Venemaa kompaniidele, kuid nõuab endale samasugust õigust. Ehk siis, et Venemaa avaks oma toorainetööstuse, töötlemise ja müügivõrgud Lääne kapitalile. Kuid siin toimubki kokkupõrge kahe arusaama vahel.
Kui Lääne kompaniid soovivad saada täieõiguslikuks osanikuks, siis Venemaa pool on nõus väliskosilasi ligi laskma ainult väga piiratud tingimustel. Esiteks – energiakandjad ise ja nende müük peab jääma riigi kontrolli alla. Teiseks – Lääne firmad võivad ja isegi peavad küll investeerima infrastruktuuri, kuid võivad enda omaks lugeda vaid osa kasumist, juhul kui selline tekib.
Need kolm alapealkirja ongi sisuliselt vastus küsimusele, et miks kardetakse Venemaa energiat. Venemaa soov monopoliseerida ja riigile allutada kogu tootmine-töötlemine ja müük, arusaamatu ja poliitilisena näiv hinnakujundus ja keeldumine mängimast ühetaoliste mängureeglite alusel.
Autodes oma igapäevast bensiini või köögis gaasi pruukides ei mõtle me tavaliselt sellele, et tarbides idast tulevat kütet, tugevdame me seni kehtivat energeetilise sõltuvuse mudelit. Ja ega peagi – selline mõtlemine viiks asjatute foobiateni. Kuid riiklikul ja miks mitte ka omavalitsuslikul tasandil tuleb seda mõtet küll edasi mõelda – kuidas ümber korraldada oma energiatarbimist nii, et ei peaks kartma liig suurt sõltuvust ühest allikast.
Karmo Tüür
4.02.2008
No comments:
Post a Comment