Rahvuslikud huvid. Kes ei oleks kuulnud seda sõnapaari. Kaunis ning kõlav määratlus, mida kohtab nii tihti pidulikes ja ametlikes kõnedes.
„Meie rahvuslikes huvides on osaleda ...“ „Meie huvides on õiguslikult siduv raamistik ...“ need ja järgnevad on mõned väljavõtted praeguse välisministri Urmas Paet kõnedest Riigikogu ees – siseriiklikult olulisimatest välispoliitilistest tekstidest.
Rahvuslikud huvid on midagi, millega saab õigustada ja õilistada enamikke otsuseid. Sest „aateline poliitika, väärtuste järgmine, on kokkuvõttes ikka ja jälle osutunud ka kõige praktilisemaks, meie huvisid edendavaks poliitikaks.“
Eks ole ju kaunis? Paraku tuleb välja, et mitte iga rahvuslik huvi – mis Eesti puhul on ühtlasi ka riiklik huvi – pole kõigile ühtemoodi arusaadav. Esineda võivad koguni „kohalike ja riiklike huvide põrkumised.“
Ja üleüldse läheb asi segaseks, kui kõne alla tulevad mõne teise riigi huvid. Sel juhul „omaks võetud kitsalt huvipõhine välispoliitika suurendab konfliktipotentsiaali teiste riikide jaoks. Aga mis veelgi olulisem – selline huvipõhisus ei eelda jõudude ühendamist maailma ees seisvate probleemide lahendamiseks. Huvipõhine maailm tähendaks paljuski jõupoliitika domineerimist, väiksemate riikide huvide ignoreerimist ja anarhia kasvu rahvusvahelistes suhetes“.
Aga jäägu need teised riigid koos nende huvidega kus seda ja teist, prooviks enda omadest sotti saada. Mis siis on need paljuosundatud rahvuslikud huvid?
Eluspüsi ja tugevnemine
Eks kõik taoline suur ja esmapilgul ületamatult filosoofilisena näiv arutelu taandub ikkagi lihtsatele asjadele. Iga riigi ja seda enam iga rahva jaoks on olulised kaks põhilist väärtust. Eluspüsi ja
tugevnemine. Ehk siis omamoodi miinimum- ja maksimumprogramm, mis tagavad selle maa ja rahva jaoks, iga ühiskonna liikme ning riigi kui keerulise tervikmehhanismi jaoks parimad tingimused.
Teisisõnu võib seda mõistepaari väljendada kui stabiilsus ja areng.
Stabiilsus, seni toimivate skeemide, traditsioonide, tavade ja minupoolest kasvõi tarbimisharjumuste säilitamine. Mõni ütleb selle kohta julgeolek, mõni heaolu. Igatahes kõik see, mis laseb meil tunda end turvaliselt ja olla kindlad iseenda tänases ning laste homses päevas.
Areng kui edasiliikumine, uute võimaluste ja väljakutsete otsimine. Selle otsimine, mis ei lase stabiilsusel muutuda stagnatsiooniks ja taandarenguks. See miski, mis lubab loota, et tulevased põlvkonnad elavad paremini kui meie ise – see ainuke õige põhjus, mille nimel peab tegutsema iga lapsevanem. Ja rahvas kui oma riigi kollektiivne vanem.
Seos välispoliitikaga
Kuidas võib kõik see aga olla seotud välispoliitikaga? Välispoliitika nagu iga teinegi poliitika peaks olema pühendet eelkõige nendesamade rahvuslike huvide teenistusse. Ja alles siis, kui aega ning energiat üle jääb, mõne konkreetse valitsuse, erakonna või otsusetegija ambitsioonide rakendusse. Ning sedagi ainult juhul, kui need ambitsioonid ja rahvuslikud huvid kokku kõlksuvad.
Kuidas aga mõõta mingi sammu sobitumist rahvuslike huvide raamistikku?
Senine mõttekäik võib viia kujutlusele üheteljelisest skaalast, mille ühes otsas on kas üks või teine, kas stabiilsus või areng. Et justkui ühe suurenemine tooks kaasa teise vähenemise. Tõepoolest võib sellekohaseid näiteid isegi ette kujutada. Näiteks immigratsiooni ohjeldamine näikse suurendavat stabiilsust, hoides ära kultuurikonflikte, ksenofoobiat, vägivaldagi. Teisalt – sisserännu võimaldamine toob juurde töökäsi, rikastab kultuuri, avardab maailma ehk siis näib andvat võimaluse arenguks. Kumb variant sobib paremini rahvuslike huvidega?
Paraku on maailm aga alati tiba keerulisem kui ühemõõtmeline, must-valge või vasak-parem-otsaline.
Kahemõõtmeline mudel
On välipoliitilisi otsuseid, mis võivad kaasa aidata status quo säilumisele sama hästi kui anda võimaluse arenguks. Ja ka neid, mis annavad negatiivse tulemuse mõlema jaoks. Esimene ilmselt vastab parimal moel rahvuslikele huvidele, viimane üldse mitte. Mõlemad ühe-telje võidud on head, kuid paraku poolikud lahendid.
Kaheteljeline maatriks näikse olevat parem mudel edasimõtlemiseks. Kui asetada ristamisi stabiilsuse ja arengu väärtusteljed, tekib neli nö mõttevälja. Energeetika pidavat olema XXI sajandi võtmeküsimus. Mulle näikse, et selles teemas võime ilmselt leida täidet kõigile neljale väljale. Loomulikult on tegu spekulatiivse aruteluga, kuid mõttemänguna kõlbab seegi.
Halvim variant oleks ilmselt omamaisest energiamajandusest loobumine ja priitahtlik ühildumine mõne muu riigi varustus-skeemidega. Selline variant nulliks nii stabiilsuse kui ilmselt ei oleks kasuks ka arengule. Autarkilise, vaid omaenda ressurssidele põhinev energiaskeem näib küll sobivat stabiilsuseihalusega, kuid võib meid ilma jätta arenguvõimalustest. Uutele tehnoloogiatele üleminek tundub soosivat arengut, kuid kas ka stabiilsust? Olemasoleva skeemi täiendamine uute võimalustega, nt Soome või Leedu tuumajaamade vms näikse andvat positiivse tulemuse mõlemal skaalal. Ehk siis vastavat parimal moel meie rahvuslike huvidega.
Andku mulle andeks need, kellele mu arutlus profaanlik näis. Kuid mina jään huviga ootama välisministri järgmist kõnet. Põnev ju, mida seekord meie rahvuslike huvidena nähakse.
Karmo Tüür
4.02.2008
„Meie rahvuslikes huvides on osaleda ...“ „Meie huvides on õiguslikult siduv raamistik ...“ need ja järgnevad on mõned väljavõtted praeguse välisministri Urmas Paet kõnedest Riigikogu ees – siseriiklikult olulisimatest välispoliitilistest tekstidest.
Rahvuslikud huvid on midagi, millega saab õigustada ja õilistada enamikke otsuseid. Sest „aateline poliitika, väärtuste järgmine, on kokkuvõttes ikka ja jälle osutunud ka kõige praktilisemaks, meie huvisid edendavaks poliitikaks.“Eks ole ju kaunis? Paraku tuleb välja, et mitte iga rahvuslik huvi – mis Eesti puhul on ühtlasi ka riiklik huvi – pole kõigile ühtemoodi arusaadav. Esineda võivad koguni „kohalike ja riiklike huvide põrkumised.“
Ja üleüldse läheb asi segaseks, kui kõne alla tulevad mõne teise riigi huvid. Sel juhul „omaks võetud kitsalt huvipõhine välispoliitika suurendab konfliktipotentsiaali teiste riikide jaoks. Aga mis veelgi olulisem – selline huvipõhisus ei eelda jõudude ühendamist maailma ees seisvate probleemide lahendamiseks. Huvipõhine maailm tähendaks paljuski jõupoliitika domineerimist, väiksemate riikide huvide ignoreerimist ja anarhia kasvu rahvusvahelistes suhetes“.
Aga jäägu need teised riigid koos nende huvidega kus seda ja teist, prooviks enda omadest sotti saada. Mis siis on need paljuosundatud rahvuslikud huvid?
Eluspüsi ja tugevnemine
Eks kõik taoline suur ja esmapilgul ületamatult filosoofilisena näiv arutelu taandub ikkagi lihtsatele asjadele. Iga riigi ja seda enam iga rahva jaoks on olulised kaks põhilist väärtust. Eluspüsi ja
tugevnemine. Ehk siis omamoodi miinimum- ja maksimumprogramm, mis tagavad selle maa ja rahva jaoks, iga ühiskonna liikme ning riigi kui keerulise tervikmehhanismi jaoks parimad tingimused.Teisisõnu võib seda mõistepaari väljendada kui stabiilsus ja areng.
Stabiilsus, seni toimivate skeemide, traditsioonide, tavade ja minupoolest kasvõi tarbimisharjumuste säilitamine. Mõni ütleb selle kohta julgeolek, mõni heaolu. Igatahes kõik see, mis laseb meil tunda end turvaliselt ja olla kindlad iseenda tänases ning laste homses päevas.
Areng kui edasiliikumine, uute võimaluste ja väljakutsete otsimine. Selle otsimine, mis ei lase stabiilsusel muutuda stagnatsiooniks ja taandarenguks. See miski, mis lubab loota, et tulevased põlvkonnad elavad paremini kui meie ise – see ainuke õige põhjus, mille nimel peab tegutsema iga lapsevanem. Ja rahvas kui oma riigi kollektiivne vanem.
Seos välispoliitikaga
Kuidas võib kõik see aga olla seotud välispoliitikaga? Välispoliitika nagu iga teinegi poliitika peaks olema pühendet eelkõige nendesamade rahvuslike huvide teenistusse. Ja alles siis, kui aega ning energiat üle jääb, mõne konkreetse valitsuse, erakonna või otsusetegija ambitsioonide rakendusse. Ning sedagi ainult juhul, kui need ambitsioonid ja rahvuslikud huvid kokku kõlksuvad.
Kuidas aga mõõta mingi sammu sobitumist rahvuslike huvide raamistikku?
Senine mõttekäik võib viia kujutlusele üheteljelisest skaalast, mille ühes otsas on kas üks või teine, kas stabiilsus või areng. Et justkui ühe suurenemine tooks kaasa teise vähenemise. Tõepoolest võib sellekohaseid näiteid isegi ette kujutada. Näiteks immigratsiooni ohjeldamine näikse suurendavat stabiilsust, hoides ära kultuurikonflikte, ksenofoobiat, vägivaldagi. Teisalt – sisserännu võimaldamine toob juurde töökäsi, rikastab kultuuri, avardab maailma ehk siis näib andvat võimaluse arenguks. Kumb variant sobib paremini rahvuslike huvidega?Paraku on maailm aga alati tiba keerulisem kui ühemõõtmeline, must-valge või vasak-parem-otsaline.
Kahemõõtmeline mudel
On välipoliitilisi otsuseid, mis võivad kaasa aidata status quo säilumisele sama hästi kui anda võimaluse arenguks. Ja ka neid, mis annavad negatiivse tulemuse mõlema jaoks. Esimene ilmselt vastab parimal moel rahvuslikele huvidele, viimane üldse mitte. Mõlemad ühe-telje võidud on head, kuid paraku poolikud lahendid.
Kaheteljeline maatriks näikse olevat parem mudel edasimõtlemiseks. Kui asetada ristamisi stabiilsuse ja arengu väärtusteljed, tekib neli nö mõttevälja. Energeetika pidavat olema XXI sajandi võtmeküsimus. Mulle näikse, et selles teemas võime ilmselt leida täidet kõigile neljale väljale. Loomulikult on tegu spekulatiivse aruteluga, kuid mõttemänguna kõlbab seegi.
Halvim variant oleks ilmselt omamaisest energiamajandusest loobumine ja priitahtlik ühildumine mõne muu riigi varustus-skeemidega. Selline variant nulliks nii stabiilsuse kui ilmselt ei oleks kasuks ka arengule. Autarkilise, vaid omaenda ressurssidele põhinev energiaskeem näib küll sobivat stabiilsuseihalusega, kuid võib meid ilma jätta arenguvõimalustest. Uutele tehnoloogiatele üleminek tundub soosivat arengut, kuid kas ka stabiilsust? Olemasoleva skeemi täiendamine uute võimalustega, nt Soome või Leedu tuumajaamade vms näikse andvat positiivse tulemuse mõlemal skaalal. Ehk siis vastavat parimal moel meie rahvuslike huvidega.
Andku mulle andeks need, kellele mu arutlus profaanlik näis. Kuid mina jään huviga ootama välisministri järgmist kõnet. Põnev ju, mida seekord meie rahvuslike huvidena nähakse.
Karmo Tüür
4.02.2008
No comments:
Post a Comment