kõikepurustava plahvatuse.Ukraina praegune peaminister Julia Timoshenko teatas nimelt, et gaasikaubandus Venemaaga on vaja ümber vaadata. Täpsemalt – kaubandus peab jääma, kõikvõimalikud vahendajad aga kaduma.
Ilmselt pidas gaasiprintsessiks kutsutud Timoshenko silmas kurikuulsat firmat RosUkrEnergo. Seda üpris segast moodustist, millest pool kuulub Venemaa megamonopolile Gazprom ja teine pool nn eraisikutele.
Kuna RosUkrEnergo’st on kirjutatud korduvalt, pole ehk mõtet siinkohal pikemalt peatuda. Ainuke uudsevõitu detail, mida seni teadaolevale lisada, on ehk Ukraina praeguse presidendi Viktor Juštšenko väidetav seotus sellega. Tõsi küll, seda seost Juštšenko ise eitab.
Sama firmaga on seotud ka kurikuulus Venemaa kriminaalne suurkuju Mogilevitsh, kes arreteeriti hiljuti Moskvas. Ja et asi veelgi mahlasem oleks, joonistavad kurjemad kommentaatorid mõttelisi joonekesi ka Dmitri Medvedevi, Venemaa tulevase presidendi juurde.
Muljetavaldavad arvud
Kuid jäägu need kauged ja ähmased seosed kus see ja teine, räägime pisut selgematest asjadest. Nimelt arvudest. Ukraina soovib tõsta tasu Venemaa gaasitransiidi eest enam kui viis korda – 9,32 USD senise 1,7 USD asemel (tuhat kuupmeetrit gaasi 100km toru kohta).
Et asjade mahust pisut aimu anda, siis veel arve. Venemaa ekspordib läbi Ukraina ligi 80% oma Euroopasse minevast gaasist. Koguseliselt teeb see ligikaudu 120 miljardit kuupmeetrit ning 1100 km torujuhet. Hetkel teenib Ukraina seega üle kahe miljardi USD, võimaliku uue tariifi korral aga ligi kaksteist miljardit.
Venemaa omakorda vastab, et sel juhul tõstetakse Ukrainale müüdava gaasi hinda. Ja üleüldse on Ukraina juba võlgu 1,5 miljardit USD.
Tõsi küll, see kõik kõlab veidralt, kuna Venemaa ei peaks nagu saama kohustada üht erafirmat (seda va RosUkrEnergot) hinda tõstma. Ning võlg olla suuresti moodustunud sellest, et toosama RosUkrEnergo olla pidanud ostma kallist Venemaa gaasi ning müüma seda odavamalt Ukrainale. Põhjuseks – kui seni koosnes RosUkrEnergo edasimüüdav gaas põhiliselt odavast Turkmeenia toormest, siis nüüd olla Turkmeenia oma tarneid vähendanud. Muuseas, Turkmeenia ise eitab taolist vähendamist.
Kas sai asi selgemaks? Vaevalt küll. Lugesin seda lugu ette valmistades vähemalt nelja erinevat käsitlust ning kõik nood räägivad suuremal või vähemal määral üksteisele vastu.
Ainuke, mis on selge, et seesama RosUkrEnergo osaleb ka Ukraina sisestes gaasijaotusvõrkudes, taaskord 50% aktsiapakiga. Selle võrgu kaudu liigub umbes 65% Ukraina sisetarbitavast helesinisest kütusest, mille ainuüksi sisseostuhind on ligi 10 miljardit USD, kasuminumbrit ei tea täpselt aga keegi.
Ehkki kõik need arvud on ülimalt ligikaudsed ja spekulatiivsedki, võib siit aimu saada Ukraina gaasiäri mahtudest. Ja kes peaks sellest kõigest paremini teadma kui „gaasiprintsess“ Julia Timoshenko, endise Ukraina energiahiiu „Ukraina ühtsed energiasüsteemid“ juht.
Kolm võimalikku seletust
Et mitte head lugejat pikemalt vaevata gigantsete arvudega, pakun välja kolm võimalikku seletust toimuvale.
Esiteks isikulis-poliitiline. Ehk siis mäng Timoshenko vs Juštšenko. Praegune peaminister, kes hirmsasti tahab saada ise presidendiks, versus praegune president. Kui Timoshenkol õnnestub kahtlase vene osalusega vahendaja likvideerida ja allutada rahvuslik gaasiäri rahvuslikule kapitalile, tõusevad tema aktsiad. Kaasneva gaasihinnatõusu tarbijale saab alati kirjutada kurjade moskalite (ukrainakeelne nimetus venelaste kohta) kraesse.
Kui aga Juštšenko õnnestub Moskvaga kokkulepe saavutada ja kõik jääb nii nagu on – sh ka hinnad – siis saab Juštšenko esineda rahva päästjana ning vähendada Timoshenko aupaistet. Hetkel kümbleb Julia tänulike pensionäride (kes on muuseas alati tema ustavaimad valijad) kiidulaulus, kuna otsustas vähemalt osaliselt kompenseerida koos Nõukogude Liiduga kadunud säästud.
Teiseks majanduslik-pragmaatiline. Kes iganes suudab endale allutada gaasiäri, lõikab sellest prisked dividendid. Ei taha nüüd kedagi otseses korruptsioonis ja rahakohvrite saamises süüdistada, kuid sügav tänulikkus vastava kapitali esindajate poolt – ja sellega seonduv toetus vajalikele erakondadele valimiste päevil – võib pidada kindlustatuks.
Vastuvõitlejatest võib samuti aru saada. Et tegu on rahvusvahelise äriga ja veelgi täpsemalt – suure naabri poolt pakutava kauba vahendamisega, siis võib mõista seda meeleheidet, millega üritatakse säilitada läbipaistmatu vahendusskeem. Moskva toetus maksab valimistel paljut.
Kolmandaks aga sootuks suur mäng ehk geopoliitilis-strateegiline. Ukraina liitus teadupärast hiljuti WTOga. Venemaa saamine sama organisatsiooni liikmeks sõltub nüüd siis järelikult ka Kiievi heakskiidust. Pisuke tüli ja segadus võimaldab sogases vees suuri kalu püüda. Ehk siis pakkuda soodsaid lahendusi neile, kes kokkulepet otsivad ja tasu väärivad.
Kõige tipuks pürgib Ukraina kogunisti NATO’sse. Kui see õnneks läheb, näivad kõikvõimalikud majanduslikud kahjumid tühisena alanduse kõrval, mille Moskva strateegid peavad alla neelama. Igasugune segadus naabritega näikse mängivat NATO-vastaste kätte, kuna loodetavasti vähendab Ukraina atraktiivsust alliansi silmis.
Tõsi küll, tõde võib paikneda nende kolme seletuse vahel või ka sootuks kõrval.
Karmo Tüür
11.02.2008
No comments:
Post a Comment