Venemaal hetkeolukord näib kõrvaltvaataja jaoks pisut veider. Korraga on ametis kaks presidenti. Ametisoleva presidendiga on kõik selge - selleks on ikka veel Vladimir Putin.
Kuid samaaegselt on olemas veel üks president - Dmitri Medvedev. Spetsiaalselt tema jaoks sepistati uus termin "valitud, kuid veel mitte ametisseastunud president". Formaalselt võttes on kõik veel endine, kuid kogu ringmäng näikse juba käivat uue mehe ümber.
Mitmed vaatlejad on kirjutanud, et Putin näikse muutuvatest meeleoludest justkui solvunud olevat. Et kuidas nii, kaheksa aastat käidi tema ukse taga ja nüüd korraga püüavad samad inimesed juba teise tähelepanu.
Kaks sammu korraga
Kas selle tähelepanu taasvõitmiseks või mingil muul kaalutluselt paisati ajakirjandusse uudis, mis Putini nime taas kommentaatorite huulile tõstis. Putin pidada peasekretäriks hakkama. Paraku peab siinkohal toetuma ainult kuulujuttudele, kuna Putin ise pole seda uudist teadaolevalt ei kinnitanud ega ümber lükanud.
Kuuldavasti kavatsevat ta Edinaja Rossia 14.aprillil toimuval parteikongressil teha kaks sammu korraga. Esiteks astuda erakonna liikmeks - siiani on Putin küll Edinaja Rossiat avalikult toetanud, kuid hoidnud end nö apoliitilisena. Teiseks aga kavatseb partei ise teha Putinile ettepaneku asuda end juhtima.
Mis siis selles nii erilist on - no astub Putin erakonda ja mis siis? Aga selles, et tegu on põhimõttelise muudatusega. Põhimõtteliseks muudab selle asjaolu, et Putin asub ühtlasi ka valitsuse etteotsa ehk peaministriks.
Senikaua on Venemaa Föderatsiooni peaminister olnud nö tehniline figuur, kellest kuigi palju ei sõltu. Olen kindel, et mitte igaüks ei suuda hoobilt meenutadagi, kes praegu on Venemaa valitsuse eesotsas. No aga olgu, see polegi oluline.
Venemaa muutub parlamentaarseks?
Kui Vladimir Putin teeb seda, mis eespool kirjas - hakkab nii peaministriks kui parteiliidriks - muutub olukord põhjalikult. Tehnilisest peaministrist saab korraga oluline figuur, kellega peab arvestama ka ametisolev president. Veelgi enam - kuna Edinaja Rossia käes on enamus parlamendis - siis ei peaks president saama ka peaministrit nii kergelt lahti lasta. Seeläbi saab tõeks see, mida Vladimir Putin korduvalt öelnud on - et peaminister peab olema suurima parlamendierakonna esindaja.
Kui võtta nüüd asju väga skemaatiliselt, nö õpiku järgi, siis peaks muutuma ka Venemaa valitsuskorraldus. Seda muidugi juhul, kui me jätame arvestamata kõik Venemaa nö eripärad, isklikud aspektid ja poliitilise traditsiooni. Kui siiani on Venemaa Föderatsioon olnud klassikaline presidentaalne vabariik, mille poliitiline praktika on kaldunud autoritaarsusse, siis peale muudatusi tuleks hakata rääkima semi-presidentaalsest vabariigist. Või koguni parlamentaarsest vabariigist.
Muidugi - jällegi tehniliselt võttes - ei saa sellisest muudatusest rääkida ennem kui uus kord on põhiseadusse sisse kirjutatud. Väidetavalt olla Venemaa põhiseaduse muudatus juba ettevalmistamisel.
Taolist sammu - et Putin asub Edinaja Rossia peasekretäri kohale, ennustas minu teada esimeste hulgas Eesti üks parimaid Venemaa-eksperte Vladimir Jushkin. Ning ma ei saa jätta lisamata - ilma vähimagi tagasihoidlikkuseta - et tegi ta seda minu enda poolt toimetatud kogumikus "Venemaa 2007: lühiajaliste prognooside kogumik".
Taolises sammus - enese sidumine suurima parlamendikohtade hoidjaga - võib näha Putini katset kindlustada oma tagalat. Samas aga ei saa ma jätta lisamata, et Venemaa muutmine poolenisti parlamentaarseks vabariigiks ei tundu kuidagi haakuvat senise poliitilise ja riigiehitusliku loogikaga. Muidugi, alati võib oletada, et autoritaarset võimu maitsnud mees saab selle pahelisusest aru ja üritab oma riiki taolise arengu eest kaitsta.
Kuid nagu mitmed kriitilisema meelega inimesed on hoiatanud - tehkem oma hinnanguid tegude, mitte sõnade järgi. Senine on siiski veel ainult sõnad.
Karmo Tüür
1.04.2008
Kuid samaaegselt on olemas veel üks president - Dmitri Medvedev. Spetsiaalselt tema jaoks sepistati uus termin "valitud, kuid veel mitte ametisseastunud president". Formaalselt võttes on kõik veel endine, kuid kogu ringmäng näikse juba käivat uue mehe ümber.
Mitmed vaatlejad on kirjutanud, et Putin näikse muutuvatest meeleoludest justkui solvunud olevat. Et kuidas nii, kaheksa aastat käidi tema ukse taga ja nüüd korraga püüavad samad inimesed juba teise tähelepanu.
Kaks sammu korraga
Kas selle tähelepanu taasvõitmiseks või mingil muul kaalutluselt paisati ajakirjandusse uudis, mis Putini nime taas kommentaatorite huulile tõstis. Putin pidada peasekretäriks hakkama. Paraku peab siinkohal toetuma ainult kuulujuttudele, kuna Putin ise pole seda uudist teadaolevalt ei kinnitanud ega ümber lükanud.
Kuuldavasti kavatsevat ta Edinaja Rossia 14.aprillil toimuval parteikongressil teha kaks sammu korraga. Esiteks astuda erakonna liikmeks - siiani on Putin küll Edinaja Rossiat avalikult toetanud, kuid hoidnud end nö apoliitilisena. Teiseks aga kavatseb partei ise teha Putinile ettepaneku asuda end juhtima.
Mis siis selles nii erilist on - no astub Putin erakonda ja mis siis? Aga selles, et tegu on põhimõttelise muudatusega. Põhimõtteliseks muudab selle asjaolu, et Putin asub ühtlasi ka valitsuse etteotsa ehk peaministriks.
Senikaua on Venemaa Föderatsiooni peaminister olnud nö tehniline figuur, kellest kuigi palju ei sõltu. Olen kindel, et mitte igaüks ei suuda hoobilt meenutadagi, kes praegu on Venemaa valitsuse eesotsas. No aga olgu, see polegi oluline.
Venemaa muutub parlamentaarseks?
Kui Vladimir Putin teeb seda, mis eespool kirjas - hakkab nii peaministriks kui parteiliidriks - muutub olukord põhjalikult. Tehnilisest peaministrist saab korraga oluline figuur, kellega peab arvestama ka ametisolev president. Veelgi enam - kuna Edinaja Rossia käes on enamus parlamendis - siis ei peaks president saama ka peaministrit nii kergelt lahti lasta. Seeläbi saab tõeks see, mida Vladimir Putin korduvalt öelnud on - et peaminister peab olema suurima parlamendierakonna esindaja.
Kui võtta nüüd asju väga skemaatiliselt, nö õpiku järgi, siis peaks muutuma ka Venemaa valitsuskorraldus. Seda muidugi juhul, kui me jätame arvestamata kõik Venemaa nö eripärad, isklikud aspektid ja poliitilise traditsiooni. Kui siiani on Venemaa Föderatsioon olnud klassikaline presidentaalne vabariik, mille poliitiline praktika on kaldunud autoritaarsusse, siis peale muudatusi tuleks hakata rääkima semi-presidentaalsest vabariigist. Või koguni parlamentaarsest vabariigist.
Muidugi - jällegi tehniliselt võttes - ei saa sellisest muudatusest rääkida ennem kui uus kord on põhiseadusse sisse kirjutatud. Väidetavalt olla Venemaa põhiseaduse muudatus juba ettevalmistamisel.
Taolist sammu - et Putin asub Edinaja Rossia peasekretäri kohale, ennustas minu teada esimeste hulgas Eesti üks parimaid Venemaa-eksperte Vladimir Jushkin. Ning ma ei saa jätta lisamata - ilma vähimagi tagasihoidlikkuseta - et tegi ta seda minu enda poolt toimetatud kogumikus "Venemaa 2007: lühiajaliste prognooside kogumik".
Taolises sammus - enese sidumine suurima parlamendikohtade hoidjaga - võib näha Putini katset kindlustada oma tagalat. Samas aga ei saa ma jätta lisamata, et Venemaa muutmine poolenisti parlamentaarseks vabariigiks ei tundu kuidagi haakuvat senise poliitilise ja riigiehitusliku loogikaga. Muidugi, alati võib oletada, et autoritaarset võimu maitsnud mees saab selle pahelisusest aru ja üritab oma riiki taolise arengu eest kaitsta.
Kuid nagu mitmed kriitilisema meelega inimesed on hoiatanud - tehkem oma hinnanguid tegude, mitte sõnade järgi. Senine on siiski veel ainult sõnad.
Karmo Tüür
1.04.2008
No comments:
Post a Comment