Leivahind Venemaal

Algav kevad toob Venemaale mitte ainult sooja, vaid ka hinnatõusu. Seekord puudutab see igapäevast leiba. Eks tõusevad muudki hinnad, nagu nad on seda teinud läbi aegade, kuid leivahinna kerkimine toob endaga kaasa keskmisest kõvemat hädakisa ja rusikaviibutust ahnete kaupmeeste ning saamatu valitsuse suunas.

Leiva erilist väärtust Venemaal, kus viimastel andmetel üle 15% inimeste elab allpool vaesuspiiri, tõestab kasvõi seegi, et ametnike ja poliitikute tekstides nimetatakse seda tihtipeale „produkt nr.1“ Ning täiesti ametlikult on kasutusel mõiste „sotsiaalleib“ – ehk siis selline leivaliik, millele on kehtestatud riiklikult hinnalagi.

Tõsi küll, see lagi – 600 grammine leivapäts ei tohiks maksta üle 12.-rubla – on kokkuleppeline. Teisisõnu, ei ole olemas seadust, kuid tootjad, kes seda hinda ületavad, seisavad silmitsi aruandekohustusega kõikvõimalike vastavate ametkondade ees ning mis veelgi hullem, peavad arvestama täiendava kontrollorganite tähelepanuga. Nii bürokraatlikus riigis, nagu seda on Venemaa Föderatsioon, tähendab taoline tähelepanu aga sisuliselt ettevõtte tegevuse seiskumist.

Muuseas, erinevate „sotsiaalselt oluliste toodete“ hulgas vilksatab ka kummalisevõitu termin nagu „sotsiaalviin“, kuid see pole hetkel oluline. Ahjaa, tõele au andes tuleb öelda, et keegi ei piira ülemist hinda nn eliit-toodangule, ehkki ka termin „eliitleib“ kõlab minu meelest veidralt.

Paratamatu hinnatõus
Vaatamata hinnapiirangule kostab üle kogu suure riigi hädakisa, et leivapätsi hinda tõstetakse kord rubla, kord mitme võrra. Ettevõtjatel pole ka midagi parata, on ju ainuüksi selle aasta jooksul gaasihinnad sisetarbijale tõusnud 25%, elektrienergia 20%, vesi 11 ja teravilja hind 25-35%. Leivahinna tõus samal ajal keskmiselt 15% võrra näib paratamatusena.

Ega riiklikus sekkumises hindadesse pole midagi uut ega erakordset. Küsimus on ainult selles, millist mehhanismi kasutatakse. Kuni riik kehtestab nt täiendavaid makse vilja väljaveole või sekkub turuhindade kõikumisse läbi riiklike ostude või varude müügi, on kõik enam-vähem normaalne. Kui aga hakatakse lihtlabaselt poliitilise otsusega külmutama nn letihindu, toob see endaga tavaliselt ainult jamasid.

Venemaal on praegune sekkumine leivahinda aga eriti poliitilise maiguga. Nii kehtestati nn hinnalepe enne eelmise sügise parlamendivalimisi ning see pidi kehtime kuni 1.veebruarini. Ettearvatult pikendati seejärel hinnapiiranguid veel kolmeks kuuks, kuna tulemas olid ju presidendivalimised. Kuigi valimisprotsess oli niigi nö kontrolli all, ei soovinud Kreml millegagi riskida.

Nüüd aga, mõne päeva pärast, täpsemalt 1.mail lõpeb hinnaleppe tähtaeg ning hinnapiirangu alt vabanevad mitte ainult leib, vaid veel terve rida nn sotsiaalselt olulisi toiduaineid, nagu toiduõli, munad jne.

Kas tulevad ka rahutused?
Teadupärast aga vahetub mai alul Venemaa Föderatsioonis ka president. Ametisse astub uus mees, Dmitri Medvedev, eelmine president Vladimir Putin astub aga tagasihoidlikult peaministri kohale. Ettevalmistustööd käiva täie hooga, muuhulgas muudetakse uuele peremehel kohasemaks ka peaministri ametijuhendit. Uus peaminister ei hakka enam kuigipalju ise vastutama, iga valdkonna jaoks võetakse ametisse asepeaminister, kes allkirjastab dokumente ning pärast jääb kõiges süüdi.

Kevadpühade elevuses ei pruugi rahvas kohe tähelegi panna, et leivahinnad teevad piirangust vabanenuna järsu hüppe. Kui kunagi peale nn võidupüha see aga kohale jõuab, kukubki esimene kivi vastvõimustunud Medvedevi kapsaaeda. Et kuidas nii, Putini ajal oli kõik kontrolli all, aga uue presidendi all ronivad hinnad lakke.

Kas Venemaal võib oodata toidumässe, nagu seda juba siin-seal lõunapool näha on? Päris mässu ehk mitte, aga nn sotisaalseid rahutusi ennustaks ma küll.

Midagi sellist, nagu oli paar aastat tagasi, kui Venemaa pensionärid ummistasid meelt avaldades tänavaid, protestides soodustuste „monetiseerimise“ vastu. Ehk siis selle vastu, et senise tasuta teenuse asemel pidi igaüks saama riigilt raha sama teenuse eest maksmiseks. Nüüd aga tõusevad esmaste toidukaupade hinnad ning raha selle hinnatõusu kompenseerimiseks veel vähemalt ei pakuta.

Tervet mütsi ma sellise ennustuse peale ära sööma ei hakkaks, aga nii umbes pool mütsi võiks ette võtta küll. Kas see kõik aga paika peab, näitab juba lähitulevik. Seniks aga kena kevadet!

Karmo Tüür
28.04.2008

---------

http://www.dv.kp.ru/daily/24068.5/307527/

see on ehk hea näide sellest, kui oluliseks on asi muutunud nt kaug-idas, kus hinnatõus on suurim. Kohalikud lehed trükivad ära lausa skeeme, kus saab linnas osta odavamat leiba, mida enamasti müüakse otse veoautodest.