Ega Ukraina polegi ju mingi riik, vaid kunstlik moodustis. Pool sellest on Ida-Euroopa, ülejäänud poole kinkis talle Venemaa. Ligikaudu selliste sõnadega kirjeldas Venemaa Föderatsiooni president oma naaberriiki Georg Bushile, praegusele USA presidendile.
Kaks ametist lahkuvat presidenti kohtusid omavahel, arutlemaks muuhulgas ka NATO laienemise üle. Ukraina võimalik liitumine selle organisatsiooniga on Venemaa jaoks olnud alati väga valuline teema.
Putini lubadused suunata oma raketid liitumise korral Ukrainale ning halvastivarjatud ähvardused toda riiki lõhestama asuda kõlavad omamoodi meeleheitekarjena. Kas asi on siis tõesti nii oluline Kremlile?
Taaskord viimane piir?
Siiani on ju Venemaa rusikaviibutused NATO laienemiste järel jäänud vaid õhuliigutamiseks. Üle-eelmisel laienemisringil müristas Kreml, et Poola on see viimane piir, millest üle ei tohi vaenlane tulla. Tuli, ja ei midagi. Eelmisel korral kuulutati Balti riigid selleks punaseks jooneks, üle mille ei või NATO astuda. Liitusime ära ja ikka ei midagi. Nüüd kõmistab Venemaa poliit-eliit, et Ukraina parem ärgu mõelgugi liitumisele, või muidu ...
Ukrainat on muidugi ka lihtne ähvardada – vaevleb ju Kiiev korraga mitmete hädade käes. Ülemaailmne toiduhindade tõus teeb oma tööd ka Ukrainas ja nüsib nüri saega toetust võimudele. Oma lisa inflatsioonile (k.a. märtsis 26%) annab kerkinud gaasihind. Julia Tõmoshenko populistlik samm – kompenseerida NLiidu lagunemise aegu säästud kaotanutele osake (200.-USD ulatuses) – hammustas niigi pingelisest eelarvest veel sadu miljoneid.
Tõmošenko näib samas tahtvat olla omamoodi Ukraina ühendaja. President Viktor Juštšenko toetusbaas on lihtsustatult võttes riigi lääne-osas, nn ukraina-meelses Ukrainas. Kah presidendiks pürginud, kuid koha kaotanud Viktor Janukovitš juhi toetajad asuvad enamasti ida-poolses, tööstuslikus ja nn vene-meelses Ukrainas.
Ukraina territoriaalse ja poliitilise lõhestamise kõige eredam näide on muidugi Krimm. Venemaal räägitakse kõva häälega sellest, et see poolsaar kingiti Ukrainale NSVL aegadel ja nüüd oleks paras aeg kingitus tagasi võtta.
Miks Venemaa käratseb?
Väliminister Sergei Lavrov teatas, et Venemaa teeb mida iganes, takistamaks Gruusia ja Ukraina liitumist NATOga. Samas nt politoloog Vjatšeslav Nikonov tunnistas hiljutises intervjuus, et iga Venemaa vastukäik ainult tugevdab Ukraina soovi liikuda NATO poole. Nii et tark oleks vähemalt sõnades proovida rohkem pakkuda präänikut, kui et ähvardada piitsaga.
Kaks ametist lahkuvat presidenti kohtusid omavahel, arutlemaks muuhulgas ka NATO laienemise üle. Ukraina võimalik liitumine selle organisatsiooniga on Venemaa jaoks olnud alati väga valuline teema.
Putini lubadused suunata oma raketid liitumise korral Ukrainale ning halvastivarjatud ähvardused toda riiki lõhestama asuda kõlavad omamoodi meeleheitekarjena. Kas asi on siis tõesti nii oluline Kremlile?
Taaskord viimane piir?
Siiani on ju Venemaa rusikaviibutused NATO laienemiste järel jäänud vaid õhuliigutamiseks. Üle-eelmisel laienemisringil müristas Kreml, et Poola on see viimane piir, millest üle ei tohi vaenlane tulla. Tuli, ja ei midagi. Eelmisel korral kuulutati Balti riigid selleks punaseks jooneks, üle mille ei või NATO astuda. Liitusime ära ja ikka ei midagi. Nüüd kõmistab Venemaa poliit-eliit, et Ukraina parem ärgu mõelgugi liitumisele, või muidu ...
Ukrainat on muidugi ka lihtne ähvardada – vaevleb ju Kiiev korraga mitmete hädade käes. Ülemaailmne toiduhindade tõus teeb oma tööd ka Ukrainas ja nüsib nüri saega toetust võimudele. Oma lisa inflatsioonile (k.a. märtsis 26%) annab kerkinud gaasihind. Julia Tõmoshenko populistlik samm – kompenseerida NLiidu lagunemise aegu säästud kaotanutele osake (200.-USD ulatuses) – hammustas niigi pingelisest eelarvest veel sadu miljoneid.
Tõmošenko näib samas tahtvat olla omamoodi Ukraina ühendaja. President Viktor Juštšenko toetusbaas on lihtsustatult võttes riigi lääne-osas, nn ukraina-meelses Ukrainas. Kah presidendiks pürginud, kuid koha kaotanud Viktor Janukovitš juhi toetajad asuvad enamasti ida-poolses, tööstuslikus ja nn vene-meelses Ukrainas.
Ukraina territoriaalse ja poliitilise lõhestamise kõige eredam näide on muidugi Krimm. Venemaal räägitakse kõva häälega sellest, et see poolsaar kingiti Ukrainale NSVL aegadel ja nüüd oleks paras aeg kingitus tagasi võtta.
Miks Venemaa käratseb?
Väliminister Sergei Lavrov teatas, et Venemaa teeb mida iganes, takistamaks Gruusia ja Ukraina liitumist NATOga. Samas nt politoloog Vjatšeslav Nikonov tunnistas hiljutises intervjuus, et iga Venemaa vastukäik ainult tugevdab Ukraina soovi liikuda NATO poole. Nii et tark oleks vähemalt sõnades proovida rohkem pakkuda präänikut, kui et ähvardada piitsaga.
Kaudselt näib viimast arvamust toetavat ka Venemaa avalik arvamus. Hiljuti VCIOM poolt läbi viidud uurimus väidab, et 54% küsitletutest arvab, et VF peaks küll omama iseseisvat välispoliitikat, aga mitte suruma oma seisukohti peale.
Venemaa olukord on selles mõttes ka äärmiselt keeruline. Juhul kui ta midagi ei ütle, tõlgendatakse seda kui vaikivat nõusolekut kõigega. Juhul kui Moskva peaks aga väljendama vastuseisu, tõlgendatakse seda kui ähvardust ning tõtatakse seda kiiremini tegutsema.
Mis aga üleüldse tõukab Venemaad taolistele kohmakatele sammudele? Peale emotsioonide nagu imperiaalse eneseteadvuse kaotusvalud on kogu vastuseisu taga seekord ka tibake ratsionaalset alget. Ukraina kuulub siiani suuresti Venemaa nn sõjatööstuskompleksi ja relvaturu külge. Liitumine NATO’ga ei mõjuta eriti torujuhtmeid ega muid energiapoliitilisi aspekte, kuid kõikvõimalike sõjanduslike äriprojektidele mõjub see küll. Jutt on konkreetsetest kaotatud rahast. Ja eks selle nimel ole tehtud varemgi hulle asju. Asi see siis üks riik raha ja võimu nimel lõhki ajada pole. Või vähemalt sellest unistada võivad pagunitega mehed ikka.
Karmo Tüür15.04.2008
No comments:
Post a Comment