Olivje efekt

Moskva ei olegi Euroopa kõige kallim linn, vähemalt Olivje indeksi järgi.

Venekeelne Newsweek avaldas pika ja mõnusa ülevaateloo sellest, kuidas punt ajakirjanikke rändas ringi mööda Euroopa pealinnu ning valmistas neis Olivje salatit. Te ei tea, mis see on? Ärge muretsege, uurisin välja, et suurem osa eestikeelsest seltskonnast ei tea. Aga kõigest järgemööda.

Põnev ajalugu
Salati ajalugu on omaette sümboolne. 1860-il ühes Moskva peenemas restoranis kasutas prantslasest peakokk luksusliku salati maitsestamiseks omaloodud kastet. Koka nimi, nagu lihtne aimata, oli Olivier. Lucien Olivier.

Meeletult populaarsesse restorani asus tööle venelasest kokaabi Ivan Ivanov, kes varastas kastme kiivalt salajashoitud retsepti ning asus seejärel juba peakokana teises restoranis teise nime all tootma. Kõik see mõjuks ju kohatu kulinaarse kõrvalepõikena, kui poleks niivõrd oluline. Sellest ajast saadik on salat üle elanud dramaatilisi muudatusi, hilisemas nõuka-aegses vaesuses lihtsustus koostis tundmatuseni, kuid algne nimetus ja sellega seotud, aadelliku luksuse järele igatsev pidulikkus, on säilinud.

Kaasaegses vene köögis on see roog – justnimelt Olivje nime all – ülimalt auväärsel kohal, kuuludes iga pidupäeva juurde. Absoluutselt kohustuslik on salat aga uusaastalaual.

Elu Moskvas polegi kallis
Mida siis rändavad salatimeistrid avastasid? Liikudes Moskvast Kiievisse ja Varssavisse, sealt Berliini, Pariisi ning Londonisse, selgus, et kõige kallimaks osutus Pariis. Kilogrammi salati valmistamiseks kulus Pariisis 9.05 USD*. Londonis ja Berliinis sai hakkama odavamalt, vastavalt 7.1 ja 6.43 USD. Moskva jäi neljandaks 5.91 dollarise kuluga, Kiievis läks vaja 3.77 ja Varssavis 3.26 USD.

Loomulikult ei ole tegu nii põhjaliku uuringuga nagu ajakirja Economist poolt koostatud Big Mac’i indeks, mis võrdleb kulutusi ostujõu alusel, rääkimata juba millestki veelgi teaduslikumast, kuid mingi pildi annab asi siiski.

Mis siis loost järeldus? Aga see, et kui osta elementaarseid toiduaineid keskmisest kaubamajast ja valmistada ise kodus süüa, võib pilt oluliselt erineda tavapärastest elukallidusindeksitest. Nt Moskva puhul löövad pildi lootusetult sassi meeletult kallid hinnad nt toitlustuses ja kinnisvaras. Moskvas võib kohvitass kesklinna kohvikus maksta vabalt üle 50 krooni ja ruutmeetrihind on umbes kaks korda kõrgem kui siinmail.

Erinevad maailmad
Kogu see lugu ei oleks ehk olnud kirjutamist väärtki, kui poleks üht huvitavat seika. Nimelt see, millele loo alul vihjasin – et eestlased ei kipu sellest vene köögi kuulsusest suurt midagi teadma. Siinjuures on oluline, et ülimalt populaarseks muutus salat just nõuka-ajal. Ning seda mitte ainult nõuka-aegsel Venemaal, vaid ka siinsamas Eestis.

Jaa-jaa, ka siinses ühisköögis (nii otseses kui kaudses mõttes) üles kasvanud inimesed ei tea, mida see toit tähendab venekeelsetele inimestele. See on umbes sama, kui Eestis elanud venelane, ukrainlane või juut ei teaks, misasi on verivorst.

Algselt üliluksulik, vähikaelu, kalamarja, trühvleid, laanepüüsid jms sisaldanud salat Olivje sai toonases ühistoitlustuses tuntuks kui Pealinna salat, aga veelgi enam ja igapäevasemalt kui kartulisalat. Kas pole veider? Lugu pole ju mitte mingis lihtsas nime-erinevuses – seda tuleb ju pidevalt ette, et nimetame samu asju eri nimedega.

Asi on erinevates keele- ja kultuuriruumides, milles elasime siis ja elame nüüdki. Venekeelses klassikalises kirjanduses, mida lugesid vene koolide õpilased ja mida kasutati venekeelsetes kodudes, olid kasutusel sõnad ja mõisted, mis meile jäid võõraks. Nimetagem seda kasvõi Olivje fenomeniks, kui soovite.

No ja lõpetuseks – kui palju kilo säärast salatit meie oludes maksab, oskab ehk iga lehelugeja ise välja arvutada**.

Karmo Tüür
30.03.2008

* USD kurss praegu ca 9.9 EEK
** kartuli-vorstisalati maksumus nt N kaubamajas ... on vist midagi 50.-EEK ümber?