Alustuseks üks vana anekdoot. Vanadaam, dekabristide järeltulija istub oma Peterburi korteris. Väljas on 1917.a. sügis. Tänavalt kostab lärm. Vanaproua palub teenijatüdrukul välja selgitada, milles asi. Kiiganud aknasse, teatab piiga „Väljas on mäss, inimesed kannavad loosungeid ja hüüavad midagi.“ Vanadaam elavneb: „Kui huvitav, mida nad nõuavad?“ Avanud akna, teadustab teenija: „Nad tahavad, et ei oleks enam rikkaid“. Proua vajub mõttesse: „Veider, minu vanaisa tahtis, et ei oleks enam vaeseid.“
See lugu tuleb meelde, kui jälgida riigikogulaste palga ümber käivat kisklemist. Et miks nad küll ometi saavad nii palju raha ja kuidas seda ebaõiglust lõpetada?
Ma ei vaidle vastu, rahvaasemiku palk on palju-palju kordi suurem kui sellesama rahva sissetulek, mida saadik esindama peaks. Ning loomulikult võib taoline ebavõrdsus riivata rahva õiglustunnet.
Kui miski kodanikku häirib, siis on tal täielik õigus seda ka välja öelda. Või veelgi enam – lausa omamoodi kohustus. Nii väljendub see, mida kõik demokraatia-uurijad nii kõrgelt hindavad. Kodanikutunne, aktiivne hoiak end ümbritseva suhtes. Ilma taolise väljaütlemiseta, ilma ühiskonnaelus osalemiseta pole ka õigust viriseda või riigi käest midagi vastu nõuda.
Nii et ühelt poolt tuleb protesti tervitada. Kuid mis mind sügavuti häirib, on selle protesti äraspidisus. Ärritama peaks ju ometigi see, et suure osa kaaskodanike sissetulek jääb alla taseme, mis tagaks inimväärika elu. Nõuda häälekalt rikastelt nende rikkuse äravõtmist – kas see ei meenuta midagi? Ühte eluperioodi, ühte ühiskonnakorda, mille oleme läbi elanud ja mille alt niiväga vabaks tahtsime.
Seda enam et – vaadakem endale sügavalt silma ja südamesse – kas me ka ise ei sooviks saada taolist sissetulekut? Palka, mis võimaldaks hästi elada ja kõrvalegi panna. Kas poleks see mitte normaalne? Seega – kas me ei peaks nõudma endast kehvemate elujärje parandamist, selmet ärrituda kellegi heast elujärjest.
Siinkohal tahaks osundada hea kolleeg Rein Taagepera sõnadele, kes soovitas riigikogulastele maksta head palka ja sellele lisaks veel väikest kompensatsiooni pideva sõimu eest. Sest kas pole nii, et mida ka Toompeal tehtaks, head sõna nad nö tavalise inimese ehk omaenda valija käest ei kuule.
Kui meid häirib sissetulekute erinevus, siis tõstkem häält alumise lati tõstmise, mitte ülemise langetamise eest.
Ja lõpetuseks näpuviibutus kirjutava vennaskonna poole. President Ilves soovitas papa Jannseni kuju avamisel ajakirjandusel mõelda oma rolli üle. Et kas siis ollakse neljas võim või neljas seisus. Võimu pole ajakirjandusele keegi andnud, seisus aga kohustab paljukski. Olla madalamate kirgede üleskütja – kas see on ikka see, millega auväärne ajaleht peaks tegelema?
Karmo Tüür
10.04.2008
See lugu tuleb meelde, kui jälgida riigikogulaste palga ümber käivat kisklemist. Et miks nad küll ometi saavad nii palju raha ja kuidas seda ebaõiglust lõpetada?
Ma ei vaidle vastu, rahvaasemiku palk on palju-palju kordi suurem kui sellesama rahva sissetulek, mida saadik esindama peaks. Ning loomulikult võib taoline ebavõrdsus riivata rahva õiglustunnet.
Kui miski kodanikku häirib, siis on tal täielik õigus seda ka välja öelda. Või veelgi enam – lausa omamoodi kohustus. Nii väljendub see, mida kõik demokraatia-uurijad nii kõrgelt hindavad. Kodanikutunne, aktiivne hoiak end ümbritseva suhtes. Ilma taolise väljaütlemiseta, ilma ühiskonnaelus osalemiseta pole ka õigust viriseda või riigi käest midagi vastu nõuda.
Nii et ühelt poolt tuleb protesti tervitada. Kuid mis mind sügavuti häirib, on selle protesti äraspidisus. Ärritama peaks ju ometigi see, et suure osa kaaskodanike sissetulek jääb alla taseme, mis tagaks inimväärika elu. Nõuda häälekalt rikastelt nende rikkuse äravõtmist – kas see ei meenuta midagi? Ühte eluperioodi, ühte ühiskonnakorda, mille oleme läbi elanud ja mille alt niiväga vabaks tahtsime.
Seda enam et – vaadakem endale sügavalt silma ja südamesse – kas me ka ise ei sooviks saada taolist sissetulekut? Palka, mis võimaldaks hästi elada ja kõrvalegi panna. Kas poleks see mitte normaalne? Seega – kas me ei peaks nõudma endast kehvemate elujärje parandamist, selmet ärrituda kellegi heast elujärjest.
Siinkohal tahaks osundada hea kolleeg Rein Taagepera sõnadele, kes soovitas riigikogulastele maksta head palka ja sellele lisaks veel väikest kompensatsiooni pideva sõimu eest. Sest kas pole nii, et mida ka Toompeal tehtaks, head sõna nad nö tavalise inimese ehk omaenda valija käest ei kuule.
Kui meid häirib sissetulekute erinevus, siis tõstkem häält alumise lati tõstmise, mitte ülemise langetamise eest.
Ja lõpetuseks näpuviibutus kirjutava vennaskonna poole. President Ilves soovitas papa Jannseni kuju avamisel ajakirjandusel mõelda oma rolli üle. Et kas siis ollakse neljas võim või neljas seisus. Võimu pole ajakirjandusele keegi andnud, seisus aga kohustab paljukski. Olla madalamate kirgede üleskütja – kas see on ikka see, millega auväärne ajaleht peaks tegelema?
Karmo Tüür
10.04.2008
2 comments:
Ōiged sōnad!! Kahjuks siinpukul nii ajakirjanduse n.ō. ylekytmise kui poliitilise systeemi kypsuse poolest on EST ja LATis palju yhist. "Kōik Savisaare vastu" on yhes pundis hoidnud praegu Eestis valitsevat koalitsiooni. Lātis on "kōik venelaste vastu" hoidnud Lāti n.n. parempoolsete erakondade koalitsiooni.
Kas ometi liberaalse majandusepoliitika tagasilōōk??
vähemalt on meil midagi ühist:)
Post a Comment