Äkilised pöörded, tulised sammud ja ühe poole soov teist pidevalt juhtida ja painutada – kõik see iseloomustab Vene-Gruusia suhteid viimastel aegadel. Ma pole küll suurem asi tantsuspetsialist, kuid miskipärast tuli pähe võrdlus justnimelt tangoga. Seda enam, et riikidevahelisi konfliktolukordi iseloomustatakse ingliskeelses kirjanduses tihti lausega „it takes two to tango“ (e.k. umbes – tango tantsimiseks on vaja kahte).Peale aprilli alul Bukarestis toimunud NATO tippkohtumist on Venemaa Föderatsiooni ja Gruusia suhted võtnud eriti kiire ja tulise rütmi. Vahepeal pikalt vaikses vaenus tardunud vaikelu asemele tulid mitmed rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sündmused.
Seejärel paiskas Moskva välja nö hea uudise. Nimelt kuulutati taastatuks vahepeal katkestatud ühendused Gruusiaga, alates viisade väljastamisest, võimalusest saata kirju ja raha kuni füüsiliste ühenduste taasavamiseni välja. Näiteks maismaaühendused olid siiani kinni nö remondi ettekäändel – tuttav lugu Venemaa-Eesti raudteelt, kas pole?
No ja hetkel viimane samm selles veidras tantsus toimus nädalapäevad tagasi – Gruusia lennuroboti allatulistamine. Gruusia poole väitel lasti tema mehitamata lennuk alla Vene hävitaja MIG-29 poolt. Seejuures tuleb tunnustada Thbilisi oskuslikku meediakäsitlust – juba mitmendat korda kasutab ta info viimiseks maailma populaarseid video-keskkondi internetis.
Vene pool väidab, et midagi sellist ei saanud juhtuda, kuna nende lennukeid polevat tol päeval selles piirkonnas üldse õhus olnudki. Pole midagi parata, sellise kinnituse sisse uskuda on äärmiselt keeruline, vähemalt siin Balti regioonis, kus vene õhuässad on korduvalt oma trikke teinud.
Viimasel intsidendil on muidugi ka teine ja mitte vähem oluline pool – kas Gruusia lennuaparaadil oli üldse õigus viibida sel hetkel ja selles kohas. Kuigi Thbilisi tugineb väga lihtsale faktile, et tegu on siiski ametlikult Gruusia territooriumiga, on vaidlusaluse ala kohal kehtestatud lennupiirangud, mida too luureseade ilmselt rikkus. Tõsi küll, sama rikkus vähemalt sama palju kui too tundmatu lennuk, mis luureseade alla tulistas.
Kas kõigil neil sündmustel ja loo alul mainitud NATO kohtumisel on ka mingit seost? Raske öelda, aga kui vaadata lihtsalt toimunu aeg-rida, siis tundub seos ilmne olevat. Moskva oli üpris kindel, et ega Gruusia liitumist ettevalmistavat tegevuskava saa. Korraga selgus aga, et Thbilisi ja Kiiev olid saanud enam kui lootsid – nimelt kinnituse, et nad saavad NATO liikmeks, tõsi küll, ilma mingi kindla kuupäevata selle lubaduse taga.
Võib oletada, et nüüd hakkas tööle nö plaan B. See, mis ilmselt peaks Moskva sõjaväeliselt mõtlevate kodanike meelest NATO laienemise peatama. Kui näidata liikmekandidaadi suunal korraga nii piitsa kui präänikut, peaks see külvama piisavalt segadust, et protsess vähemalt külmutada.
Kuid juhul kui selline arvestus isegi aset leidis, siis võib kogu tants anda vastupidise efekti. Gruusias süveneb soov lahkuda oma liig heitliku partneri embusest ja muu maailm toetab seda. Või nii vähemalt peaks juhtuma ideaalses maailmas.
Karmo Tüür
24.04.2008
2 comments:
Niimoodi võrdlemisi huupi lahmides - milline võiks olla küll Venemaa reaktsioon(ehmatus), kui Georgia peaks kannapöörde oma poliitikas tegema ja lõpetaks ära püüdlused separatistlike piirkondi ametliku keskvõimu alla tagasi tuua? seda eriti näiteks abhaasia puhul.
hea küsimus ... kuid arvan, et ei mingit ehmatust.
kunagi ammu ütles üks tark mees - Georg Kennan nimeks - et Venemaa võtab igat järeleandmist kui nõrkuseilmingut ning asub esitama uusi nõudmisi. mis arvad, kas asjaolud on muutunud?
Post a Comment