NATO ületab piire

Mõni aasta tagasi hõiskas enamik eestlasi rõõmust, kuuldes kinnitust Eesti saamisest NATO liikmeks. Peagi on põhjust rõõmustamiseks mitmel Lõuna-Euroopa riigil. Ning kui eestlaste puhul võib rõõmuhõiset pigem kunstiliseks liialduseks pidada, siis nood lõunamaalased oskavad seda hingest ja südamest teha.

Napilt kahe nädala pärast, 2.-4. aprill toimub Rumeenia pealinnas Bukarestis NATO tippkohtumine, milles eeldatavasti saab kutse kolm riiki ja MAP ehk tegevuskava liitumiseks veel kaks (MAP – Membership Action Plan).

Liitujatena nähakse Albaaniat, Horvaatiat ja Makedooniat ning teises nimekirjas Ukrainat ja Gruusiat. Kuid kõik pole kaugeltki nii lihtne, nagu võib esmapilgul paista. Tõepoolest – kui uued riigid soovivad liituda ja organisatsioonil endal selle vastu midagi pole, siis milles küsimus?

Paraku peavad omavahel kokku sobima väga paljud asjaolud, alates kandidaatide sisulisest valmisolekust kuni kõigi seniste liikmete nõusolekuni. Ning – oh üllatust – ka muu maailma reaktsioon läheb arvesse. Või siis õigemini NATO liikmete arusaam sellest reaktsioonist.

Üks veidramaid takistusi, mis võib saatuslikuks saada Makedoonia NATOstumisele, on riigi nimi. Kreeka jonnib ennastunustava visadusega vastu Makedoonia õigusele end Makedooniaks nimetada. Nimelt võimaldavat selline nimi endisel Jugoslaavia osal, nüüd iseseisval riigil, pretendeerida Kreeka samanimelisele provintsile. Vast aga siiski see kemplus laheneb kuidagi.

Gruusia ja Ukraina
Meie mätta otsast vaadatuna on aga sootuks põnevam Gruusia ja Ukraina käekäik. Esimene on ju meie välispoliitika prioriteet-riik ning ka teise käekäik on meie jaoks äärmiselt oluline. Miks? Aga selle lihtsa arusaama tõttu, et Ukraina on Venemaa välispoliitika võtmeriik.

Venemaa taastugevnemises ei ole ju iseenesest midagi halba. Tugev riik on stabiilne riik ja stabiilsus on ju hea – või nii vähemalt ütleb tavaloogika. Parakuku on küsimus selles, milleks oma taasleitud enesekindlust kasutatakse. Kas omaenese probleemidega tegelemiseks – ning paraku jagub neid probleeme Venemaal süle ja seljaga – või naabrite ahistamiseks.

Venemaa uus ja sõjakas saadik NATOga juures on Gruusiat ja Ukrainat ähvardanud liitumise korral riikide lagunemisega. Gruusiast pidavat koheselt irduma Moskva poolt toetatud separatistlikud piirkonnad Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ning Ukraina lihtsalt pooleks minema ida- ja lääneosadeks. Putin pidas vajalikuks aga koguni mainida, et sel juhul peab Venemaa oma raketid ümber suunama.

Venemaa surve
Et Bukarestis tehtav otsus Venemaale korda läheb, seda näitab kasvõi asjaolu, et kohale otsustas sõita sel ajal veel presidendiametit pidav Vladimir Putin. Kas ta loodab oma kohalolekuga NATO otsust mõjutada või mitte, sellele küsimusele oskaks ta ainult ise vastata. Et aga seda mõjutamist osatakse karta ka NATO peamises riigis – Ameerika Ühendriikides, sellele viitab kasvõi USA riigisekretäri Condoleezza Rice kinnitus, et kolmandatel riikidel pole NATO laienemise osas otsustusõigust.

Palju olulisemana kõlavad hoopis Saksamaa kantsler Angela Merkeli sõnad, et liituma peaks ainult need riigid, mille rahvas seda tõepoolest soovib. Gruusiaga on ses mõttes kõik korras. Võimsa reklaamikampaania toel saavutati viimaste valimistega üheaegsel referendumil 70%grusiinide toetus NATOle.

Kiievi võimud on alles viimasel ajal hakanud rääkima vajadusest korraldada elanikkonna hulgas vastavat selgitustööd. Kas see pole aga hiljaks jäänud? NATO vastu ollakse eelkõige venekeelsetes piirkondades. Näitena tasub meelde tuletada kasvõi Krimmi koduperenaiste pottide-pannidega relvastatud meeleavaldust NATO vägede maabumise vastu ühisõppuse käigus ülemöödunud aastal.

Eesti kui NATO liige peab aga kahtlemata toetama uusi riike nende püüdlustes. Spetsialistide hinnangul on MAP suurepärane julgeoleku-alaste tegevuste planeerimise tööriist. Selle kava andmine ei ole mitte poliitilise maitsega kingitus valitsevale režiimile, vaid võimalus parimal moel juhendada ja kontrollida tulevase liitlase arengut.

Peamine on aga see, et kui Kiiev või Tbilisi isegi seekord kõrvale jäetakse, siis ei jääks kellelegi väärat arusaama, nagu juhtuks see Moskva mõjul. Seda ei saa NATO endale lihtsalt lubada.

Karmo Tüür
16.03.2008